Velise jõel latikat otsimas, 04. juuni 2021

Soomlased oma piiride kinni hoidmiste uudistega käivad närvidele. Kuidas nii saab, 21 sajandil. Täiesti haige värk! Kevadine haugi aeg juba läks tuksi, nüüd suviseid variante kinni krutivad. Lõpuks augustis Lappigi ei saa? Tige olen.

Kolmapäeval otsustasin selliste uudiste valguses omale latika kohta sisse söötma hakata. Ikka vanasse püügipaika. Kolme erineva platsi peale seal. Neljapäeval viisin samuti putru ja avastasin, et üks kenasti eesti keelt kõnelev vene mees on ennast samasse kohta paika sättinud ja nii jäi sisse söödetud kohtadest järgi kaks varianti.

Reedel, kui töö varem lõpetasin ja kohale ennast sättisin, ootas mind ees juba kolm autot. Õnneks oli juba eile saabunud venelane minu kohta vabana hoidnud ja teisi eemale ajanud ning nii sain ikkagi oma sissesöödetud platsile püüdma. Kolmaski plats jäi vabaks, sest selle olin vesisesse kohta teinud ja sinna keegi polnud roninud. Aga üllatavalt palju rahvast ikka, sest õhtu jooksul tuli veel paar autot juurde. Peab vist endale uut püügipaika otsima hakkama.

Venelane oli hommikul saanud ühe kilose latika. Elussöödaga ühe kahekilose haugi ka veel lisaks. Üks latika/linaski võtt oli veel, too oli rohtu roninud, kuid rohkem märke suurematest uimelistest polnud olnud.

Panin kaks kaigast sisse. Ühe kaugemale, 5 meetri sügavusse, teise rohu äärde 2 meetri peale. Esimene neist punase kirbu ja kärbsevastsete pundiga; teine konksu ja maisidega, Ega kaua oodata ei lastud, umbes kümne minu pärast tuli sügavast keegi ja kergitas korki. Haakimisel maakera kenasti taga. Tuli teine aga üsna ruttu üles ja alles veepinna ligi natukene võitles, enne kui õhku ahmides pinnas maha rahunes. Naabrimees aitas kahvaga kaldale...

Võitluse järgi oli olnud selline väike latikapoiss, tegelikkuses aga 1,4 kilone kena kala. Uskumatult mage võitlus ikka. Isegi kolm korda kergemad vimmad teevad rohkem sõitu. Põhjuseks ilmselt suhteliselt jahe vesi - sooja vaid 16.5 kraadi.

Järgnes kolm sarnast võttu kümne minutiliste vahedega. Kaks esimest olid punnid ja viimane, kes kergitas korgi päris korralikult lappi, ei jäänud taha. Sellega olid sügavas oleva õnge pidupäev ka läbi. Järgnesid mõned tunnid molutamist, enne kui õhtul punnid uuesti sööda üles leidsid.

Teise kaikaga katsetasin erinevaid püügirajoone. Alustuseks võetud rohuäär pakkus paar võtu katset ja ühe maisitera varastamise (konksu otsas oli kokku neli maisi). Peagi vahetasin maisi kirbu ja kärbsevastsete vastu, mille peale hakkas pudinaid tulema. Suurest kalast ei märkigi... Tüdinesin sellest peagi ja saatsin sööda samuti sügavasse tegusid tegema. Sedapuhku lausa 5.5 meetri peale. Seal seisis kork tunnikese ühe koha peal paigal ilma kordagi liikumata ja vahetasin jälle asukohta. Nüüd juba kolmanda söödaplatsi piiri peale, sinna vesise maa piirile...Ka sügavasse, umbes viie meetri peale.

Tolles paigas sain alustuseks paar kenakest võtu algust, mis aga pooleli jäeti ... võis nagu midagi põnevamat olla ... seejärel aga juba särg paigale ennast istutas. Tuli neid tükki kolm järjest, üks neist päris volask, mis kõrvale tulnud uue vene mehe (eile saabunud mees lahkus kusagil kella kuue paiku) silmad päris punni ajas... ja siis võttis ka sellel platsil maad vaikus. 

Kell kaheksa pakkisin oma asjad kokku. Pere vajas bussipeatusest peale korjamist. Kui uus venelane mu sumba kala  kaldal nägi, sain teada et tegemist on vähemalt 2.5 kilose latikaga. Terve jõe äär jooksis kokku seda elukat vaatama. Nii need kalameeste jutud kilostest vimbadest ja kolmestest latikatest sünnivad. Ei saanud juhust kasutamata jätta ning tapsin kaalu välja võttes vähemalt selle legendi ära... Oli küll kena kala, aga see mage sõit tõmbas mu tulevasi püügiindusid ilmselt vähemaks.

PS! Väljas oli enamuse ajast väga mõnus püügiilm. Suviselt soe, 24 kraadi. Samas päikese kattis enamasti pilvkatte ära ja üle mõistuse kuumaks ka ei läinud. Tuult oleks võinud olla, sest kogu püügiaeg oli peegelsile vesi, mis ilmselgelt päevast võttu ei soodustanud. Aga arvan, et ikkagi veel pisut vara. Vee soojenemisele on veel pisut aega vaja.