Esiletõstetud postitus

kolmapäev, 29. detsember 2021

Pärnu jõel, 28. detsember 2021

Jõulutuuri fiasko tuli selja taha jätta. Aasta viimane puhkepäev sai selleks puhuks Pärnu jõele pühendatud, kuna hirmus huvi oli kajalood siiaaukudel ära testida.

Hommikul vara minema ei kippunud, sättisin ennast poole üheteistkümneks Reiu alla. Jõel ei paistnud kedagi peal olevat, samas augud värske lume taustal reetsid, et keegi oli eile vähemasti peal käinud. Lisaks oli juba tsiklite jäärada ka veel valmis meisterdatud, nii polnud siin miskit pikalt mõelda. Peale.

Väljas üks äraütlemata mõnus ilm. Külma kolm kraadi, olematu läänetuul ja peagi metsaservast päike ka üle käis ja sooja tunnet veelgi lisas. Jääd ka enam kui küll, pea 20 sentimeetrit. Jõepealt vaadates tundus, et taamal Lennuki all paar varju oli, kuid lähemal ja paikuse all ei paistnud kedagi püüdmas.

Alustasin varjendi alusest august. Lood pakkus sügavuseks 3.6 meetrit. Tegin seal neli auku ja katsusin nood ükshaaval läbi. Vanemad augud reetsid selle, et keegi oli seal päev varem pikalt passinud.

Kajalood elumärke ei pakkunud. Paar kiiska korra segasid ja ka üks tikutopsi ahven ka veel sekka. Nood aga nii väikesed, et andur vist neid üles ei loenda. Järgmisena kand ja varvas üle jõe. Reiu suudme poole, põõsa auku.

Huvitaval kombel ka siin sügavust 3.6 meetrit. Arvasin, et vähem... Esmalt lood üsna tühja pilti näitas, siis aga keegid alla tulid. Üllatusena krõmpsas kuldse marmõssi põhjast nii 40 sentimeetrit kõrgemalt ära ... latikapoiss. Oli teine ilmselt sama hämmeldunud näoga kui ma ise. Jätkasin pikalt samal augul. Aegajalt miskit alla tuli, kuid võtma neid kuidagi panna ei suutnud. Paar korda joonistas lood üsna kolli laadse toote ekraanile. Proovisin küll kogu oma mänguarsenali ära, kuid võtma ei õnnestunud kala saada.

Pikapeale tuli nälg  ja otsisin kastist kaasavõetud võileiva. Lõunat manustades mängitasin vasaku käega ritva üsna ebamäärases taktis, kui korraga noogutit nõksatati. Haakisin ja korralik maakera taga. Haakimise järel sisuliselt käsi paigale seisma jäi, vaid tamiili venivusest paarkümmend sentimeetrit kerkis. Võiku lendas lumehange... samal ajal keegi ritva juba augu suunas tõmbas. Õnneks pole mu rullil "pidurit" ja nii sain kerge vaevaga meetrikese jõhvi kalale kaasa loovutada. Järgnes päris pikk võitlus, enamus aega sellest põhja peal, lõpuks ka augu all natukene pekslemist... Olin kindel et tegemist on siiaga ja nii oli pettumus suur, kui punnis nina vee alt nähtavale tuli. Vimb ise oli päris kogukas ja lootsin lausa uut isiklikku tippmarki ja otsustasin ta koju ära võtta. (Hiljem selgus, et kaalu 765 grammi, et siis rekord jäi siiski tegemata)

Järgnes pea veerand tundi vaikust, enne kui järgmine nõksakas noogutit läbistas. Nii poole kilone vimb tundus poisikesena eelmisega võrreldes. Lasin ta kõrval olevast august vette tagasi. Siis uuesti vaikus ja korralik võtt, keegi aga ei jäänud otsa. Kui kirbu uuesti põhja peale langetasin prooviti veel korra... ja jälle otsa ei jäänud. Kolmandat korda enam ei üritatud.

Istusin sellel augul ikka päris pikalt, sest lood lubas kala. Võtte aga rohkem ei tulnudki. Ja kui lõpuks veealused torpeedod ekraanilt lõplikult lahkusid, kolisin ise ka uude paika. Lätlaste lemmikplatsi peale.

Selles püügikohas natukene madalam. 3.1 meetrit. Sain uuel augul vaid minukese mängida, kui esimene vimb kirbu üles leidis. Ka siin oli ekraanipilt pidevalt silmadele hea vaadata. Kalad sageli alla ilmusid ja aeg-ajalt ka mängu peale reageerisid. Kokku neli vimba sellest august. Kusjuures ühe puhul olin jälle arvamusel, et tegemist on siiaga. Löök oli nii tugev, et see oli läbi nooguti ridvani tuntav. Kala ise pikalt põhja peal võitles enne kui õhku jää peale nuusutama tuli. Siiski väiksem vimb, kui esimene kala ja nii ta kõrvalolevast august vette tagasi läks.

Siiga seekord üles ei leidnudki. Passisin kuni veerand neljani ja tulin tulema. Oli päris mõnus püügikord, tänu kajaloodile ka ilmselt pisut silmiavardav. Kalad passisid ikka väga pikalt all, ilma et oleks ära võtnud. Tavaolukorras oleks ma ilmselt arvanud, et kala pole all...

Kokku siis kuus vimba (kõik väga heas suuruses) ja üks latikapoiss. Pluss paar pudinat veel sekka. Kõik sedapuhku kuldse marmõssiga. Ei hakanud siialootuses punast kasutama ja tundus, et ka "vale" värv seekord vimmale sobis. Tõsi, ketti neid käima kordagi ei saanud.

esmaspäev, 27. detsember 2021

Jõulutuur 2021 - "valel ajal vales kohas", 26.-27. detsember 2021

Iga-aastane jõulutuuri aeg jõudis kätte. Sel aastal pole jääga probleeme, nii saime plaani teha nn traditsioonilisele ehk siis õigele ajale. Viimane jõulupüha + sellele järgnev esimene tööpäev. Urmas läks küll lapsega Pariisi, ilma et oleks Nuustakult läbi käinud, meie teised kolmekesi - Tõnu, Ain ja mina - seadsime vapra Kia nina pühapäeva varahommikul Viljandi poole minema. Kahe päevase plaani esimene osa nägi ette koll ahvenate kimbutamist mulkide pealinnas.

Öösel sadas korralikult lund ja nii sai teekond olema pikk ja aegavõttev. Erinevaid vilkureid saime pea iga viie minut tagant trehvata. Peale Pärnut keeras maastik tõelise jõulupalge ette - lund oli nii palju, et kõik nägi välja nagu oleks Lapimaale jõudnud. Polnud just paha vaatepilt.

Poole kümneks jõudsime hoolimata raskustest kohale ja üllatusega tuvastasime vaid ühe jääpealse püüdja. Jää nõrk? Kala pole? Kõik Peipsil? Pakkusime kohalikele atraktiivseimas stiilis riietumise rituaale, paljastades -13 kraadises pakases paljaid ülakehasid ja mahutasime ennast soojematesse vammustesse. Ja seejärel juba jääle. Ikka ettevaatlikult kuniks saime aru, et jääd pea 20 cm ja probleeme pole. Võtsime suuna rannast vasakule, kuna eelmise korra käigust olime parempoolse järveosa juba avastanud.

Augud sisse ja püüdma. Pea kohe tuli meelde, et olin oma toiduvarud autosse jätnud ja otsustasin ära käia, et hiljem mitte pikemaid  vahemaid läbida. Sumpasin läbi lume edasi ja tagasi, sain keha peaaegu higiseks ja konstanteerisin fakti, et kamraadid polnud oma aega ära kasutanud. Endiselt nulli peal... Mina aga ... juba teisest august noppisin esimese kala välja ja kuna esimene kala on reeglite järgi võidukala, noh peale seda polnud mul väga mõtet rohkem vaeva nähagi :-)

Suundusime vaikselt vasemat kallast pidi edasi. Iga viie-kuue meetri tagant uut auku tehes. Lood väga midagi näitama ei kippunud. Ühes augus keegi tuli alla ja peagi lahkus, muidu aga pigem müra... või ei oska ma selle müra seest vajalikku infot välja lugeda? Püügisügavus oli ka üsna ühtlane 6.3-6.4 meetrit, ilma erinevaid järsakuid leidmata. Suhteliselt igav...

Kuna ilm oli pehmelt öeldes kohutav, pakast stabiilselt üle kümne kraadi, vaikselt kogus tuure tugevnev loode tuul, mis tekitas tuulekülma tunnet veel ka juurde. Päike natukene aitas, aga seda kippus soojuse jaoks ikka vähe olema. Ain käis vahepeal vastaskalda all ära ja tuli sealt pea jooksujalu tagasi. Sinna päikest ei paistnud ja tegemist pidavat olema arktikaga...

Aegajalt mõni ahvenapunn ennast näitas, mis andis võimaluse unnad sisse panna. Korra ka ühte lippu kerkimas nägin, kuid kohale jõudes tuli tõdeda, et meetrike tamiili oli kaasa veetud ja siis saagist loobutud.

Tõnu sai ennelõunal päeva ainukese normaalsema kala, paarisajase grammise ahvena. Ma sain kokku viis ahvenapunni, tühivõtte aegajalt oli, kuid ühtegi kollahvenat küll ei trehvanud. Ka mitte loodil...Ain ei saanud täna võttugi, kuigi tagus erinevaid põike elu eest... Lihtsalt oli selline päev.

Ööseks jäime Viljandisse. Kõrtsidest leidsime avatuna ainult Legendi ja nautsime nende pakutavaid roogasid. Hiljem hotellis kasutasime kohaliku sauna soojuse ka ära, et kondid enne homset soojaks saada.

...

Õhtul hakkas Ain hotellitoas sahtleid läbi otsima - kas piiblit pole. Homseks oli tal vaja kalapalve lugeda, et tänase päeva fiaskot mitte korrata. Tõnu samal ajal kurtis, et lihased valutavad selle suure kolli tõmbamisest. Ohh ja ahh :-)

...

Teisel päeval on meil äratus varane, üritame enamasti järgmisele veekogule päikesetõusu ajaks kohale lohistada. Nii ka seekord. Äratus oli kell seitse, aga kella kuueks oli mul uni lahkunud. Põhjuseks nagu ikka kuupaiste sonaat, mida kaks meest seekord kaanonina esitasid. Peaks vist ikka järgmine kord endale teise toa võtma.

Hommikusöök. Asjad autosse. Parklast vaadates arvasime et jätsime hotelli akna lahti, aga vast koristaja oli sama varajane nagu meiegi... Järgmisena juba lõuna poole, waze peal oli sihtpunktiks pandud Mäeküla järv. Eile kõrtsis pikalt targetit valisime ja see meie esimeseks valikuks jäi. Kohale jõudes selgus,et ilmselt ainult mulle see valik sobis, sest nii kui eratee sildid ette tulid, tundus teistele paarsada meetrit lumist metsa ületamatu takistusena. Nii me masside survel Veisjärvele suundusimegi. Säh sulle demokraatiat.

Veisjärve näol on tegemist ikkagi Eesti suuruselt 8-nda järvega ja seda me polnud enne proovinud. Lähteandmed olid minu jaoks mitte just paljulubavad. 460 ha suurust on  kole palju. Pea kolm Viljandi järve... Suurem osa järvest on vaid 1-1.5 meetrit vett. No mul kraavis ka üks sama sügav koht... Sügavaimad kohad kuni 3 meetrit, aga needki vaid kusagile keskel olevas jõe sängis. Kui järvel on laiust 1.3 kilomeetrit, siis on see "keskel" üsna suhteline mõiste. Nagu loominguline raamatupidamine üheksakümnendatel... Või no teistpidi sõnastades - nagu heinakuhjast millegi otsimine.

Ajalugu rääkis veetasemete muutumisest seoses ümbruskonna kuivendamise kraavidega, mis omakorda tingis kalasaagi languse. Teisi muidugi veenis üks netipilt mõne haugi ja ahvenaga... nii me hoolimata minu pessimismist kand ja varvas teekonna ette võtsime.

Jäljed järvel puudusid ja seetõttu suundusime otse risti üle järve. Kuna kelguvedamine koos loodiga tundus sellise sügavusega järvel mõttetu, tegin otsuse lisavarustus autosse jätte. Puur ja kast kaasa, sellest piisab.

Esimene auk sai puuritud umbes pool kilti kaldast. Silma järgi. Kohe võtsin välja ka ahvenapunni ja sellega oli minu võit ka teisel päeva kindlustatud :-) Mõnes mõttes oli see kala märgiline järgmistele tundidele.

Leidsime tänu ohtrale puurimisele, (küll on hea et see elektridrelli variant sai kaasa võetud), mingil imekombel selle "nõela heinakuhjast" ehk kolme meetrise ala üles ja järgmised tunnid puurisime ümbruskonna sõelapõhjaks. No mis ma oskan öelda - saak oli meeletu! Ahvenapunnid, kiisad... Tõnu isegi nimetisõrme pikkuse särje sai. Kui Ain lõpuks oma kümne sentimeetrise ahvena välja võlus, oli meie võidujoovastus lausa taevani.

Korra Tõnu küll väitis, et keegi suurem kala oli otsas, aga... no ta mõni päev varem boosteri oli saanud ja seetõttu ei tundunud see väide just eriti usutav olema. Hullem veel kui punnide sadu ja sääsevastsete piiramatu hävitamine, oli see, et kogu selle aja jooksul, ei kerkinud ükski meie unnalippudest. No nagu polekski siin suuremat kala.

Ilmselt oli see teine kord (esimene kord oli jõulutuur Ermistul), kui mu huultelt kõlas lause "läheks äkki minema". Ega ma teisi veenma just ei pidanud... Kell oli alles kaks...aga no täiesti mõttetu tundus seal edasi kükitada.

Õnneks oli ilm terve aja ilus. Peale tulles oli veel -15 kraadi külma, kuid maha minnes sulas see vaikselt -5 kraadini. Ja kuna tuult ka ei olnud siis oli võrreldes eilse päevaga olud nagu paradiisis. Aga noh, eks see oli väike lohutus kogu selle aasta jõulutuuri fiaskole. 2/3 häältest otsustas, et Tõnu järgmine aasta püügikoha valikul hääletada ei saa.

...

Loo moraal - kui lähed pirakale järvele ja ühtegi jälge ees pole, siis parem ära mine! Saagi mõttes oli seekordne jõulutuur läbi aegade lahjem, aga lõbusust jagus sellegi poolest. Lisaks selgus, et Aini jaoks oli see esimene kord, kui meiega hotellis pidi ööbima. Kahtlustan, et äkki ka viimane :-)



reede, 24. detsember 2021

Tehnoloogiapüük Kasaril, 24. detsember 2021

Paari nädala eest, mingil nõrkushetkel, murdusin ja ... soetasin enda Lowrence loodile talipüügi anduri koos lisatarvikutega. St. kott, aku jms. Olin seda otsust pikka aega suutnud edasi lükata, aga Spinner kurinahk kirjutas liiga hea artikli ja noh... nii ta läts. Eelmine nädalalõpp sain ostu kätte ja nädala sees sai komplekt kokku monteeritud. Kuna kott koos varustusega kaalub piisavalt palju, et seda käe otsas vedida, siis soetasin veel lisaks endale uue kelgu ka. Ja nii ma jõululaupäeva hommikul startistin Kasarile, kaasas kõrgtehnoloogiline varustus.


Nädal oli kenasti külma teinud ja jõe ääred kinni tõmmanud. Isegi maamaja all oli pea paarkümmend sentimeetrit jääd. Kerge lumekiht jääpeal ei takista külmal oma tööd teha. Vanamõisa all ei olnud seekord mingit probleemi jääle saamisega. Seal jää lausa 20+ cm. Imelikul kombel polnud keegi oma jälgi jõele teinud ja nii sain segamatult oma marsruudi paika panna. Kell oli pool 11. Alustuseks kõrkjaalune. Lood ka kohe tööle ja andur auku. Vett siin all 5.2 meetrit ja egas ekraan tühja pilti hakanud kajastama. Ikka mingid triibud aeg-ajalt ekraanilt läbi jooksid. Võttu aga... lõpuks ühe kiisa ikka sain ning panin unna likku.

Järgmisena puude alla. Sirge alumise otsa omade juurde. Siin näitas lood pisut vähem sügavust. 4.8 meetrit vett ja millegipärast keelduti kalu ekraanile joonistamast. Nagu kaevul oleks istunud. Katsusin neli auku läbi ja pidin tõdema fakti, et kogu selle varustusega kala otsimine on oluliselt keerulisem kui ilma. Kõigepealt uus auk, siis see puhtaks, seejärel kelk koos loodiga augu juurde, siis püügikast järgi ja viimasene püügivahend ka. Maru keeruline võrreldes tavalise (see tähendab ilma loodita) püügiga.

Sain viiendast august miski ahvena ja lõpuks kuuendast august ka vimma üles leidsin. Üldiselt aga väga igav püük. Võtte üliharva, vaid ekraanile aegajalt tekitatud jooned vaheldust pakkusid. Käisin vimma toonud augu ümbruse kohusetundlikult läbi ja kuna lisa ei pakutud panin peas uue plaani paika. Madala poole. Sinna, kus üks venelane ahvenat kiusamas käib.

Paik ise on vahetult enne jõe kitsamaks minemist ning mälus oli teadmine, et seal miski 3 meetrit vett all. Kui aga loodi esimesel augul tööle panin, vahtis ekraanilt vastu 4.6 meetrit. See ei klappinud mitte olemasolevate teadmistega. Olin siin püügiks kuldsele kirbu üle kolinud ja mägitasin mingi 5 minutit seda. Kuna aga vool tänu jõe kitsenemisele oli pisut kiirem, siis jää ka pisut õhem seetõttu, ja kirp kippus allavoolu edasi kanduma, niisiis panin peagi oma tavalise punase uuesti otsa. Sain sellega paar tiiru teha ja põhja peal olev kirp kergitati korralikult üles. Tükk aega mässamist, enne kui kala augu alla sain. Väga korralik nii 600+ grammine vimb oli talveunest korras hapniku nautima tulnud. Lasin kõrval august tagasi ja jätkasin. Ning otse loomulikult ei tulnud lisa.

See kesktalve püük on selles mõttes jama, et enamasti kala käima ei saa. Nüüdki lood näitas, et kala oli all, aga võtma meelitada ei osanud. Vahepeal lausa kolm paksu triipu ekraanile tehti, aga ka ülelöömiseks ei läinud.

Tegin järgmise augu. Särg, ahven. Korra nägin loodi ekraanilt selle ka ära, et ca 1 meeter põhjast olev kala vaikselt alla laskus ja mõni hetk hiljem nooguti liigatas... Siis veel ühe augu, meetrit viis jõe keskosa poole tegin ja seal sügavust hoobilt pea meetri võrra vähem. 3.8 meetrit. Sellest august kolmanda vimma välja korjasin. Kuid ka sellele järge ei pakutud.

Kell kolm panin kodinad kokku ja tatsusin minema. 3 vimba, 4 ahvenat, 1 särg, 1 nurg ja paari kiiska. Haugilipud jäid täna heiskamata.

Päev ise oli külm. Alguses oli õhutemperatuur -6 kraadi, maha tulles juba -11. Väga nõrk põhjatuul. Päike pilve tagant täna välja ei saanudki. Vesi on ka  üllatavalt kõrge +86, aga kukub kolinal. Õhtul juba +80. Seetõttu terve päev korralikult jää ka paukus.

pühapäev, 19. detsember 2021

Velisel, 19. detsember 2021

Selleks nädalavahetuseks väga palju aega kalapüügile ei jäänud. Maale sai jõutud alles laupäeva pealelõunal ja nii jäigi vaid pühapäeval mõni tund püügiks aega. Tänu nädalasele sulale on veetasemed ka sellised, et ega hommikul kuhugi tormama ei kippunud. Kasari +101, Velise +90. Enda jões ka vesi lõkkekohani väljas. Jõe keskel kena jää, kuid ääred nii lahti, et kuiva jalaga peale ei saa.

Esimese proovimise tegin siiski Kasarile. Vanamõisa alla. Karta oli, et pealesaamisega läheb seal raskeks ja kui see ebaõnnestub, siis on terve tunnikene sisuliselt maha visatud. Võtsin selle siiski ette. Põld kandis autot kenasti ja jala vastu põhjatuult marssides ei saanud keretki soojaks.

Proovisin kahest kohast tugeva jääni minna, kuid mõlemal korral jäi kõva paar meetrit tugeva pinnani puudu. Lootusetu. Nii poleks ilmselt ka mingist väiksemast palgijupist piisanud ja kõndisin auto juurde tagasi.

Järgmisena juba Velisele. Seal põld kole tatine ja alla kalda äärde välja jõudes kirusin, et oleks võinud auto eemale jätta, et äkki ei saa pärast mäest üles...

Jää peale saamisega probleeme polnud. Ühes kohas tuli teha vaid pikem samm, et kõvalt maapinnalt toekale jääle astuda. Jää ise enamasti täitsa timm. 10-15 cm. Vaid Enge jõe suudmes läks asi kahtlasemaks. Seal jääd vaid 4-5 cm. Eemal kurve peal ka vaba vesi paistis.

Esimene katse ahvena tsoonis ütles seda, et kirbuga pole seal täna midagi teha. Vool selline, et kirp ilmselt Rumbani välja oleks hõljunud. Kolisin oma kastiga siis Enge poole, särgede kodumaale. Ja noppisin kiirelt elussöödaks ahvena ja latikalipsu. Nii sain unnad kiirelt likku.

Sain vaevu viimase unna juurest tagasi tuldud ja kastile istet võtta, kui lähemal olev lipp kerkis. Sammusin tagasi ja jäin püügivahendi juurde valvesse. Rull seisis paigal. Ootasin rahulikult paar minutit ja kuna rull endiselt elumärke ei näidanud, kontrollisin sööta. Ahvenal hambajälgi peal ei leidnud, kuid kahtlaselt uimane oli too küll. Tagasi lastes keeras koheselt kõhu ülespoole. Läksin ja püüdsin kiirelt ühe nuru ja vahetasin elussööda välja.

Kuna särgede ja muude pudinate püüdmise isu kadus üsna ruttu ja unnad rohkem ei liigatanud, otsustasin auto kaugemale parkida. Tuli välja, et selle tati peal mäest ülessaamine polnud mingi probleem. Rehvid küll hullult savised aga kenasti ronis masin üles. Seejärel juba jalgsi tagasi jääle.

Poole ühe paiku kerkis sama unna lipp, mis ennegi. Võtsin kastist kongitsa kaasa ja läksin uudistama. Kohale jõudes rull jõnks-jõnks haaval tamiili loovutas ja siis paigale pidama jäi. Selge haug keerab kala suus ja hakkab neelama. Nii kui minutilise vaikuse järel järgmine rulli keerutamine lahti läks, haakisin ära. Haug oli selleks ajaks juba meetrit kuus tamiili maha kerinud.

Alguses tuldi suhteliselt rahulikult augule lähemale. Paari meetri kaugusel aga otsustati ümber ja peagi keriti poolilt lisatamiili maha. Kala ei tõmmelnud ja jõnksutanud peaga nagu paari nädala tagune neljane, aga läks siiski suurele kalale omaselt konkreetse minekuga. Järgnes rohkem kui viis minutit jo-jod. Väga jõuga tirima ei hakanud pigem meelitasin teist ülespoole.

Haug käis korra augu all ära ja näitas oma suurust, seejärel aga põhja peale tagasi kolis. Jälle paar minutit meelitamist, kui haugi teist korda augu alla sain. Seekord jäädi rahulikult paigale ja asetasin kongitsa kalale kurgu alla ning sikutasin pea auku. Seejärel venis jäme keha august läbi. Kena paksuke maandus jääle. Hilisem kaalumine andis tulemuseks 4.25 kilo. Ehk siis üsna täpselt sama suur, kui see eelmine. Ja tulid ka üsna lähestikku olevatest paikadest. Vast 15 meetrit oli püügikohtadel vahet... Haugi sabast oli pool imelikult ära näritud ja ka alumine mokk oli naljakalt konksus ja paks. Oli kõvasti räsida kunagi vist saanud.

Ega rohkemast polegi miskit rääkida. Püüdsin vahelduseks pudinaid. Vahetasin undade asupaikasid... ja kell kolm tulin tulema.

Ilm oli ikka üsna kole. Tugev põhjatuul, +1 kraadise temperatuuriga. Tuule käes olles oli ikka väga ebamugav olla. 

Nüüd keerab õnneks külmaks ära ja vast saab jõulude ajal juba rohkem jää peal kooserdada.

pühapäev, 12. detsember 2021

Pärnu jõel, 12. detsember 2021

Pühapäevaks lubas korralikult udus ja sompus ilma. Tuuletut. Nulli ümber temperatuuriga. Ühesõnaga sama hall ja tume kui eilne. Võtsin seekord suuna Pärnusse. Reiu alla, siiga piiluma.

Kohale sai jõutud nii kella kümne paiku ja kui jõe peale astusin suutsin udumassist vaid ühte püüdjat silmata. Üks vana, kes iga aasta käib Reiu vastas oma augu peale särge tirimas käib, oli oma päevinäinud jalgratta kõrvale istet võtnud. Rohkem püüdjaid udust läbi ei paistnud.

Alustasin vanamehega samas rajoonis, kus siiasügavikus oli keegi päev varem mitu auku teinud. Katsusin nood ükshaaval läbi ja teises augus sain peagi ka esimese võtu ja kala taha. Oli teine kenalt kopsakas ja hoidis  alguses põhja. Vaikselt kõrgemale ettevaatlikult venitades, olin üsna kindel, et tegemist on siiaga. Seetõttu oli ka pettumus üsna suur, kui jääagust vimma nina välja ilmus. Päris kena suurusega kala, aga see polnud ikkagi see, mida olin oodanud. Ronis teine kuldse marmõssi otsa.
Lisa ei tulnud ja teisi märguandeid kõrvalaukudest ka ei leidnud. Nii kolisingi järgmisesse püügirajooni. Reiu alla. Seal käisin läbi kõik põhilised siiapaigad. Enamus aukudest ei pakkunud midagi, kuid põõsa kohal hakkas järsku kiisk mängu segama. Tüütas ja tüütas, plaanisin juba lahkuda, kui korraga aga põhjast ülespoole kergitades nooguti lihtsalt aeglaselt alla vajus. Haakimise järel keegi korralikum kala vastu lõugu sai ja otsas ei jäänud. Siia jaoks oli võtt kuidagi üliuimane ja kahtlustaksin pigem latikat. Otse loomulikult sealt rohkem midagi ei tulnud.

Elumärke ei pakkunud ka kõrvale tehtud augud ja nii kolisin vahelduseks lennuki alla. Vimma aukudele. Püügikohale vantsides ilmus udust nähtavale paar varju, kes samas kohas põiki tagusid. Jäin neist pisut eemale ja tegin poole tunni jooksul 7-8 auku. Ei mingit võttu. Voolu ka sisuliselt mitte.

Tagasi Reiu tsooni, sedapuhku suudmest allavoolu. Ühest august latikalips ja nurg, teisest kiisakius. Vaikselt hakkas ära tüütama ja kui kella kahe paiku sisuliselt videvikuks kiskus, astusin ka mina tulema. Valgust oleks hädasti rohkem vaja. Kevadel oleks selline sompus ilm mõnus, jõulude eel selline aga liialt pimedaks veealuse maailma muudab.

Jääolud olid kehvemad kui Kasaris. Enamasti jää paksust 12-15 cm. Paaris kohas oli aga ka alla 10 cm. Jääpeal paar kolm sentimeetrit vett koos märja lumega. Kaldaäärtes jääpeal üsna palju vett, kus sügavust pea kummiku jagu. Samas mõnest kõrkja äärest saanuks üsna kuiva jalaga peale.

laupäev, 11. detsember 2021

Kasaril, 11. detsember 2021

Terve nädala tegi korralikult külma ja kasvatas usinasti jääd. Maja alt voolulõigu ka kinni tõmbas ja reedel saunavett jõest võttes oli vaja oma 15 cm jääd vaja ära lõhkuda. Samas hakkas ilm muutuma ja reede õhtuks oli suurest pakasest järel vaid paar külmakraadi. Öö jooksul kadus seegi ning laupäevaks keeras ilma juba plussi. Lisaks mingit vihma ja lõrtsilaadset ollust taevast alla hakkas tulema.

Hommikul ei saanud kuidagi üles ja nii asendus algne Pärnu jõe plaan Kasariga omaga. Kella üheteistkümne paiku start ja natukene enne lõunat ma Vanamõisa sirge peal jääl olingi. Mulle üllatuseks ootasid mind ees vaid minu enda nädalavanused jäljed. Ei ühtegi uudistajat polnud vahepeal käinud.

Sättisin ennast salu alla tuulevarju. Jää paksus siin juba kahekümne sentimeetri ümber. Sain kohe esimesest august unnakalad kätte ja söödad vette. Midagi kenamat tunni jooksul sealt tsoonist üles ei leidnud ja nii otsustasin maailma avastama minna.

Selliste plusskraadidega on seda mõnus teha. Sääsevastsed kestavad kirbu otsas kaua ja ei saa kohti vahetades külma. Nii sai mõnuga uusi auke teha ja ühest paigast teise kulgeda.

Võtsin läbi pilliroo aluse tsooni, kraavi suudme ja selle vastas oleva augu, sirge keskel oleva paiga, kääru peal oleva sügava ala ja selle vastaskalda, tagasiteel veel samades tsoonides mõned augud juurde. Kiisk siin, kiisk seal. Sirge keskel paar ahvenat. Pilliroo alusest tsoonist üks latikalips. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Tagasi jõudes oli üks undadest oma lipu ka masti tõmmanud. Haug oli kümme meetrit tamiili maha vedanud ja siis söödast loobunud. Ainukeseks haugivõtuks see jäigi.

Terve päeva oli selline pimedus nagu oleks õhtuhämarus kohale jõudnud. Kui lisada siia juurde veel paar sentimeetrit lund jää peal, siis vee all võis küll tunduda, et päeva ei olnudki...

Kell kolm tulin maha ära.

PS! Vesi Kasaris endiselt üsna üleval, +70 cm.

pühapäev, 5. detsember 2021

Kasaril, 05. detsember 2021

Laupäevase Velise jõe korralikud jääolud andsid lootust, et suur jõgi on ka kena tugeva kaane all. Nii ma kella kümne paiku Kasarile, Vanamõisa suunas startisin.

Öösel oli kenasti külma, päikesetõusu ajal ärgates lausa -13 kraadi. Teel jõe äärde näitas auto termomeeter -12 kraadi. Väljas mõnusalt päikeseline ja tuuletu. Aktiivseid loodusemärke pea igal sammul, üks rebane teeääres põrnitses, teine juba heinamaa peal sõites autoga võidu üritas joosta.

Kand ja varvas viimased pool kilomeetrit põllumaa ja jõe kaldal ma olingi. Jõel kaas kenasti peal. Kerge lumevaip oli üsna puutumatu, kui vaid ühe rebase pilliroo äärsed jäljed välja arvata. Tõmbasin oma ujuvkombe kurguni kinni ja läksin vaikselt tuuraga koputades peale. Jääl paksust pisut vähem kui eile, aga umbes 5 cm tumedat klaasjat jääd praktiliselt igal pool. Tõsi taamal madala peal sillerdas veel vaba vesi, aga seal ka vool pisut teine kui siin.

Võtsin suuna sügava alumisse otsa. Puude alla. Punane kirp ja sääsevastsed kolisid vee alla. Järgmise tunnikese ja enamgi veel kulgesin selles rajoonis. Käisin läbi viis erinevat auku. Mõni nendest ka kaks korda... Aga ei ühtegi võttu. Isegi mitte kiisa oma. Püüa nagu kaevust.

Lõuna paiku otsustasin kohta vahetada. Pakkisin oma kodinad kokku ja kulgesin pilliroo alusesse tsooni. Ikka vaikselt ja ettevaatlikult liikudes - kaks sammu ja kaks tuuraga koputamist... Jää ikka üsna ühtlane ja tugev ning mingit riskikohta ei leidnudki.

Pilliroo tsoon on hea kontrollpüügi koht. Isegi kui vimba sealt ei tule, siis ahvenad ja kiisad ikka segavad. Nii lootsingi nullitamise lainest välja rabeleda. Lootuseks see esialgu jäigi ja üsna pikalt. Esimene auk. Kümme minutit erinevaid mängitamisi ja ei midagi. Teine auk samuti kümme minutit mängitamist ja sama tulemus. Mõttes valmistusin järgmisele augule kolimist ette, kui vaikse kiigutamise peale ootamatult nooguti allapoole nõksatas ja kala ka kenasti peale haakimist taha jäi.

Vonka-vonka toimus põhja peal, siis kiiresti keskveest läbi ja augu all järgmine pekslemise etapp ette võeti. Lõpuks vimma pea jääauku sain ja käe kalale alla lükkasin. Kena poolekilone pätsike. Tegin oma aparaadiga pildid ära ja lasin ta mõni meeter eemal august vette tagasi. Kuivatamiseks ikka nagu varavõitu veel kalu koju tassima hakata.

Järgnes umbes viis minutit mängitamist, kui seekord kiire mängu peale ja üsna kõrgelt põhjast järgmine nooguti vajutamine tekitati. Teine vimb mässas juba korralikumalt, enne kui ta välja sain. Suurust ka natukene rohkem, ei tahtnud teine vabastamisel jääaugust läbi mahtuda :-)

Edasi aga... Ilmselt oli päevane võtulaine sellega ka möödunud. Jätkasin veel pikalt sama augult, seejärel proovisin mõlemad suunad, nii üles kui allavoolu ära, kuid peale ühe turvapunni lisa ei tulnud. Vähemalt sain esimese unna lõpuks likku.

Vimb enam aktiivseks ei muutunudki. Päikeseloojangu eel avastasid hoopis kiisad, et nad on nälga suremas ja kulutasin mu sääsevastsete varu. Üksik ahvenapunn ka sekka eksis. Tundub, et see lumekiht on ahvena võtule mingi pitseri vajutanud.

Unnalipud jäid täna aga heiskamata. Kella kolmest astusin minema. Külm oli juba kontide vahele pugenud, aitas kah juba - päikest sai juba küllalt nauditud...