Soomes, tagasi koju, 27 veebruar 2022

Reisi neljas päev. Viimane päev nagu ikka poolik. Pealelõunal juba kodutee ees oli ootamas.

Alustasime pisut varem, kui eelmistel päevadel. Juba poole üheksa paiku sammusime jõele. Väljas päris vilu ilm, sest öösel oli tekkinud korralik tuul ning paar miinuskraadi tundusid seetõttu alguses päris kõledad. Õnneks päeva peale läks soojemaks ja hiljem ka päikeseliseks.

Majaalused unnad andsid Ainile uue lutsurekordi. Sama und mis eile, tõi 1,45 kilose libediku välja. Ja nii nagu eile, luts lihtsalt magas otsas. Unnalipp jäi vardasse tõmbamata.

Edasi juba saare taha, kus haamri ja kruvikeerajaga jäätunud unnad vabastasime. Neid ei olnud keegi puutunud. Veerand tundi proovisime kirbutada ka. Kuna ühtegi elumärki ei olnud otsustasime edasi liikuda. Ahvenate tõotatud maale.

Väikse haru poole peal tegime jahtumise peatuse ja sealt noppis Ain pea poole kilose üksiku ahvena. Proovisime küll veel ümbruskonnast lisa leida, kuid nii nagu eile oli ka see ahven "ühekala parves" :-)

Järgmine peatus juba haru lõpp, kus Ainil sa sellel reisi esimest korda (neljandal päeval!) oma unna leppi lehvimas. Kuni sinnamaani arvasime, et tema undadel mingi viga küljes - kala toob, aga lippu ei lehvita. 2.19 kilone haug. Mul jälle ei miskit. Parkisime ennast seejärel ahvenatsooni ja kirbutasime vee vahtu. Mitukümmend auku, mõni neist sai mitu korda läbi käidud. Tegin kümnese rea tsoonist ülesvoolu...ja tulemuseks üks väikene ahven. Kiiska ka muidugi sekka, aga triibud olid kas täiesti suu kinni pannud või siis kuhugi mujale elama kolinud.

Lõuna paiku tuli päike välja ja kukkus kütma. Kauemaks me selle kohapeal nullitada enam ei viitsinud ja otsustasime kodupoole vaikselt minema astuda.  Haru keskel tegime pikema peatuse ja sain sealt ühe 300+ grammise ahvena. Ja jälle ei midagi enamat ei sellelt augult ega ka kõrvalaukudelt... Pea pool tundi hiljem Ain paar paarisajast ja ma paar madrust  lisaks sain, aga kuidagi väga heitlik oli see võtt.

Seejärel oli aeg juba kodupoole minema hakata. Majaalused unnad olid seisnud täiesti tegevusetult. Tõnu unnatamine maja all samamoodi nullise tulemuse pakkus. Panime asjad kokku ära.

Kokkuvõtvalt reisist.

Reis ise oli äge. Puhata sai. Jääd oli ropult (50-60 cm). Ilm oli super. Kaks viimast päeva olid sisuliselt solaariumis praadimine. D vitamiini ahmisime täiega... Kalaga läks nii nagu oli ka arvata - mõned haugid, natukene ahvenat, üks ära eksinud latikas ka sekka. Vaid lutsud olid üllatuskülalised, mida minnes poleks osanud oodata. Endiselt sai kinnitust see, et veerbuaris pole siin ikka suurt midagi teha, kui just tinti ei taha katkuda. Meie ei tahtnud. Aga muidu oli ikkagi mõnus puhata!

Soomes, imeline solaarium, 26. veebruar 2022

Seekord magasime kauem. Ärkamine toimus alles peale kella kaheksat, kui väljas oli juba suur valge. Ilmaprognoos lubas terve päeva päikest ja too oli juba hommikul platsis. Väljas mõnusalt karge talveilm, mõni kraad miinust, ilma ühegi tuuleiilita.

Kella poole kümne paiku astusime Ainiga minema. Trass sai samasugune valitud nagu eile. Esmalt sai üle vaadatud maja all olnud unnad. Need olid kinni jäätunud ja keegi polnud neid ka torkinud. Seejärel juba saare juurde, kus suhteliselt sama olukord. Mitte kuidagi ei tahtnud unnapüük meid toita.

Sättisime ennast seejärel latika tsooni ja pidime nentima, et päikeseline ja valge ilm, ei tähenda sugugi mitte head. Paar kiiska torkisid, suure ponnistamise tulemusena ühe nuru ka veel kuidagi välja võlusin, kuid midagi ilusat ei paistnud kusagilt tulevat. Ka lood oli kuidagi passiivse pildiga, eelmise korra ilusad kalapildid olid ekraanilt justkui kustutatud.

Mingi hetk läksin unda ümber tõstma. Uus auk sisse, seejärel vanalt augult und kaasa ja uude auku sisse. Lasin kiisa koos tinaga põhja ja kerisin seejärel nad pool meetrit põhjast kõrgemale. Samal hetkel keegi teises otsas rabas ja kus kukkus sikutama. Olin haugile kiisa ilmselt täpselt nina ette saatnud ja too vajutas lõuad lihtsalt kokku. Peale mõningast mässamist sain 1.86 kilose jääle. Haug oli täiega ussikesi täis - ei liigu seega üldse.

Rohkem midagi huvitavat ei juhtunud ja pikalt molutamiseks meil tahtmist ka polnud, seega sammusime edasi. Koskineni haru lõppu. Vanadele ahvena aukudele ... ja tundus et tulime üsna õigeks ajaks. Sain pea koheselt esimese ahvena ja seejärel veel viis tükki otsa. Kui eile oli võtt väga kapriisne ja nõudis pikalt meelitamist, siis seekord sain võtud ketti käima. Seitsmenda ahvenaga aga juhtus see, et too pääses augu alt plehku ja otse loomulikult viis see hädakisa teinud ahven teised ka minema.

Umbes samal ajal saabusid hilised tulijad. Sulev, Urmas, Tõnu. Mõni minut hiljem sai Ain oma augu käima. Tema püügikoht oli mõni meeter minu omast allavoolu ja nii kolisin oma kodinad omakorda Ainist natukene allavoolu. Alguses tundus, et minu liikumine oli mõtetu, kuid kui Ainil peale kolmandat ahvenat kala augu alt plehku sai, liikus parv vaikselt minu poole.

Järgnes viis minutit eldoraadot. Kaks korralikku 400+ pätsi panid mõnusa pauguga otsa ja kolisid jää peale. Siis paar väiksemat kala veel, enne kui vaikus saabus. Üritasin küll veel  mõni meeter allavoolu olevast august kala leida, kuid see oli juba justkui tühja tuule püüdmine väljal.

Saabus vaikus. Ilm keeras aina soojemaks. Päike küttis täiega. Kuna püügitsoon oli tuulevarjus, siis põhimõtteliselt hakkasime hilpe seljast loopima. Rämedalt küttis. Võiks ju arvata et veebruaris tugev päike tekitab veealusesse pimedusse mingisuguse elu, aga ei. Järgnes rohkem kui kolm tundi vaikust. Tõnu küll väitis, et tal keegi kaks korda võttis, aga no küllap need olid päikesepistest tekitatud hallutsinatsioonid.

Kella kolme paiku lendas unna lipp ootamatult püsti. Marssisime viiekesi seda ilmaimet uudistama. Kohale jõudes rull paigal seisis ja midagi ei toimunud. Natukene passisin seda olukorda, siis haakisin ära. Raskus kohe taga. Välja venitasin. 2.21 kilone.

Teised sättisid seejärel ennast kodu poole minema, me Ainiga jäime veel pooleks tunniks lootma, et ahven äkki ärkab ... ja seejärel suundusime saare taha. Seal ootas meid hommikule sarnane olukord. No midagi oli täiesti valesti seal vee all. Seekord me päikeseloojangut enam ootama ei jäänud. Tulime maja juurde ära.

Ain leidis oma unna puutumata, kuid seda välja tõmmates selgus et seitsmesaja grammine luts oli selle otsa magama jäänud. Minu unna lipp lehvis aga uljalt. Haakimise järel raskus taga, aga ei mingit võitlust. Mõtlesin juba et mingi oks tuleb, kui augu alla jõudes "oks" lõpuks ärkas. Järgnes päris mitu viiemeetrist sööstu. Korra sain kala auku, haugi lõuad paistsid juba, kui kala ennast mingi imeliku valemiga jää alla tagasi venitas ja uuesti sööstma hakkas. Kuidas ta niimoodi tagurpidi jääaugust alla ujus, ei saanudki aru. Pani ilmselt saba jää taha ja siis sikutas nagu angerjas :-)

Kätte ma ta sain. Päeva suurim, 3.3 kilone. Konks nagu isasel lõhel, aga tegemist siiski emase haugiga.

Õhtu lõpetasime nurgu katkudes. Majaalune tsoon on selles mõttes ikka hea koht, et kui päev otsa midagi ei toimu, siis siin võid valget kala nõrkemiseni rebida. Sulev sai ka oma käe lõpuks valgeks, enne kui lõpetasime... Elussööt homseks on igaljuhul olemas.

Tõnn sai täna nulli peal hoitud :-) Ainil päeval veel suva koha pealt üks poolekilone turb. Nii et päeva lõpuks kala nagu oli, aga võtt oli ikka väga niru. Unnad siis lõpuks päästsid päeva.

PS! Soolikate raport andis teada, et igal haugil oli üks kala kõhus. 2 haugi emased, 1 isane.

Soomes talvitumas, 25. veebruar 2022

Aastaid pole viitsinud talvel Soome kalastama minna. Omal ajal sai küll üsna sageli käidud, enamasti vabariigi aastapäeva ajal, kuid veebruari kuu saagid olid nagu nad olid ja siis mingi hetk enam ei viitsinud. See aasta aga otsustasime oma gängiga, et peaks minema maailma avastama ja nii me viiekesi vabariigi aastapäeval praamiga üle lahe tulimegi.

Kalale minnes ei tohi teatavasti kala kaasa võtta, meil aga olid traditsioonilised kilud võileibade tarbeks loomulikult kaasas. Hea märk see muidugi polnud, aga ebausuks meil ruumi polnud. Seda enam, et öösel alanud Ukraina sõda, tõmbas sellelt pisiasjalt tähelepanu niikuinii eemale.

Sättisime oma tuleku nii, et jõuaks kohale enne pimedat. Selleks, et maja õhtuks soojaks kütta ja ka ööseks unnad likku saaks pandud. Seega kell neli maabusime. Õnneks lund polnud ja nii tulime üle põllu sõites maja tahas. Enne käisime küll parklas ka ära, aga kuna kalda ääres oli palju vett, siis sealt üle tulema ei hakanud.

Jõudsime veel tunnikeseks saare taha nurgu katkuma minna enne kui õhtane programm peale surus. Saunatamine, kiluvõileivad ja muud paremat kraami ka veel ... põhiline aur läks muidugi sõjalis-poliitiliste meetmete kirumisele.

...

Hommik oli mõnus. Eelmise päeva kõva tuul oli maha rahunenud. Ilm pilves ja soe. Paar kraadi sooja. Kella üheksa paiku sättisime Ainiga minekule. Tõnu ning Sulev jäid nutellat ja voimixi nautlema, Urmas sättis ennast kodukontorisse tööle.

Öised unnad ei pakkunud midagi ja nii suundusime saare taha. Seal ühel unnal lipp püsti, kuid tundus et valehäire. Mingi oks oli ilmselt voolus tamiili külge purjetanud ja sellega lipu lehvima pannud.

Sättisime ennast voolujoonele paika, eesmärgiga latikat püüda. Aastaid tagasi õnnestus sellest kohast mitukümmend kala jääle meelitatud ja sellest jäänud mälestus kutsus püüdma. Ei läinud vist viite minutitki, kui skoor sai latikaga (!) avatud. Alla kilone koll, tuli kuldse kirbu ja sääsevastsete pundi peale. Kahjuks lisa tuli edasi ainult nurgude näol. Olid küll päris parajad pätsid, Ain isegi mingist maailmarekordist vahepeal raporteeris, aga siiski mitte need keda püüdma olime tulnud. Ainil üks korralik paarisajane ahven ka vahelduseks sekka ära eksis. Mingi aeg hiljem aga hommikune hoog vee all rauges ja maad võttis vaikus.
Tõnu ja Sulev saabusid kella 11 paiku ja umbes tunnike hiljem hakkasime saare tagant edasi liikuma. Esmalt saare alumise otsa juurde, kus mingi särg ennast näitas. Seejärel kümne märgi all vooluvaikses nurgas nurgu rabasime. Selleks ajaks oli päris korralik vool tekkinud ja nii me kümne haru põhikohti proovida ei saanudki.

Siis juba koskineni haru peale. Seal ühe sirge peal proovisime ahvenat leida. Ebaõnnestunult. Seejärel aga juba haru lõppu, kus suure pindala läbi kammisime. Sulev läks elektripuuriga ees teised tulid tipatapa järgi ja nii võtsime umbes saja meetrise lõigu viie meetri kaupa läbi. Tulemuseks...Tõnu leidis kala üles. Alustuseks ca 400 grammine ahven. Seejärel poole väiksem ka veel juurde.

Ega sellise melu peale ei saa rahulikult eemale vaatama jääda ja nii puurisime Tõnu hõlmaaluse sõelapõhjaks. Polnud paha tegevus. Sain järgmise tunni jooksul kuus kena ahvenat ja paar punni ka veel sekka. Võtt ei olnud küll selline, et oleks jutti tulnud. Käivitumisega olid selged probleemid. Samas kui kala närvi läks, siis virutas ikka korralikult. Kuna tegevus toimus paarimeetrises vees, siis tunne oli päris mõnus.

Mingi aeg lõppes aga kogu veealune tegevus ja otsustasime õhtuks saare taha tagasi vantsida. Õigemini küll meie Ainiga, sest teised olid värskest õhust juba väsinud ja suundusid sauna kütma.

Sattusime saare alla jõudes korraliku nurgude invasiooni peale, kuid latikat rohkem ei tulnudki. Väike pettumus. Päikeseloojangu ajal sättisime ka kodupoo minema.

Kogu päeva suurimaks pettumuseks oli undadega püük. Ainil küll ühte söödakala keegi oli rüüstanud, kuid lippe kerkimas me ei näinudki. Kas põhjuseks oli meeletult kõrge vesi või miski muu, seda ei teagi. Polegi sellist undade "anomaaliat" enne siin olnud.

Tormi trotsides Pärnu jõel, 13. veebruar 2022

Pühapäevaks lubas põrgulikku ilma - 20 m/s edelatuult ja igasugust sodi ka veel taevast alla. Sellise ilmaga ei saadeta koeragi õue ja ega ma ka väga ei kippunud. Samas oleks ilmselt kripeldama jäänud, kui poleks läinud ja nii ma kella üheteistkümneks Pärnu maandusin.

Tuul oli täpselt piki jõge ja ilmselt seetõttu lähiübrusest kõik püüdjad koju puhunud või polnud nad üldse toast välja marssinudki. Lennuki all paar meest tundus siiski olevat. Sammusin uljalt oma eile õhtustele aukudele, istusin maha ja tõmbasin ennast kapuutsi alla peitu. No puhus ikka isuga. Kelgu panin igaksjuhuks istme külge kinni, muidu oleks hiljem seda ilmselt Sindi alt otsima pidanud.

Minu arust Pärnu standardiks kesktalvel on see, et kala teeb kell 11 suu lahti. Eile oli üks neid väheseid erandeid, mil seda ei juhtunud ja tänane kinnitas reegli paika pidamist. Vimb hakkas vaikselt võtma praktiliselt kohe. Tõsi, ketti ei tahetud tulla ja pikalt pidi mängitama, enne kui pakutav punane kirp ära võeti. Kui eilsed võtud olid 90% langemise pealt, siis täna täpselt vastupidi. Enamasti kiputi tõusvat kirpu ründama.

Vaikselt tiksus kalasid kui ühel hetkel oma punasest kirbust lahti sain. Mul on tavaks väsitatud kala kirbust kinni võttes august välja lohistada. Enamasti on nad selle liigutuse peale üsna taltsad. Seekord läks aga miski nihu ja kala otsustas ennast väänata ümber oma telje ja ühel hetkel konks lihtsalt murdus. Kahju. Päris hea kirp oli, täpselt sellist enam karbis pole. Oli teine imepeenikeste hõbedaste sädelavate täpikestega. Vimba murdis korralikult, siiga aga sellega vist ei saanudki.
Järgmisena läks otsa väikese silmaga punane kirp. Kui eile seda justkui põlati, siis täna vahet polnud. Kala tilkus üsna samas tempos, mis eelmise kirbuga. Mingi aeg õnnestus ühel korralikul pätsil augu alt plehku panna ja see tekitas veerandtunnise pausi. Kajalood näitas, et kalad olid all, kuid võtma ei kiputud - ilmselt tegi plehku pääsenud isend piisavalt hoiatava mürgli.

Kella poole kaheni seda võttu jagus ning siis kadusid loodilt varjud. Otsustasin rändama minna. Jätsin varustuse esialgu paigale ja kammisin erinevaid auke läbi. Eile tehtud aukudel oli kerge kaas peal, seda hoolimata plusskraadidest. Nii et ei tee see see kerge 2-3 kraadi sooja esialgu sellele jääle midagi. Vaid lumesodi vaikselt ära sulatab.

Põõsaaugus leidsin võtva kala üles. Kolm vimba väikeste vahedega. Kuna aga eemal oleva laagri juures hakkasid järsku kajakad tiirutama (olin kalad jää peale vedelema jätnud), siis kiirustasin tagasi. Augul valitses endiselt vaikus ja nii korjasin oma laagri kokku ja suundusin uude baaslaagrisse, põõsa auku.

Tagasi jõudes sain peagi veel paar vimba. Siis aga tuli ka sellesse tsooni vaikus. Kala tundus korralikult all olevat, aga võtma ei saanud. Vaikselt hakkas molutamisest vilu, nii tegin kand ja varvas tiiru järgmistele aukudele. Poi tsoonist leidsin järgmise võtja. Sealt allavoolu edasi liikudes veel ühe augu, kus aktiivsust näidati. Paar kala kaenlas marssisin peagi laagrisse tagasi.

Kella nelja paiku tehti õhtune võtulaine. Sain veel neli kala põõsaaugust enne, kui poole viie paiku väsinult asjad kokku panid. See metsikust tuulest tekitatud hapniku üleküllus väsitas päris ära. Nii ei jäänudki hämara peale.

Kokku käis päeva jooksul käest läbi 30 mõõdus vimba ja mõni punn veel juurde. Sort oli päris kena, paar kala seitsmesaja kanti tüürisid. Ühe poole kilose latikalipsu ja mõnesajase turvapoisi meelitasin ka veel võtma. Seega võrreldes eilsega oli ikka hoopis teine tera. Paarkümmend kala ka koju vedasin. Teine sats läks kuivatamisele - pisut vara endiselt, aga vast saab asja.

PS! Õhurõhk kukkus päeva jooksul 714 mm peale. Temperatuur oli paari kraadiga plusspoolel. Paar minutit päikest lubati ka pilve varjust välja. Lubatud sadu oli õnneks sisuliselt olematu.

Pärnu jõel, avastamas, 12. veebruar 2022

Seoses Sindi paisu kadumisega on aina rohkem tekkinud kahtlusi, et sügisene siig venitab oma kuderändeid pikemaks ja kolib kaugemale ülesvoolu. Tornio jõel rändab ta ikka päris kaugele. Miks ta meil siis ei peaks. Seda enam, et tavalistes siiapaikades tundub see aasta kuidagi vaiksem olema kui varasemalt. Aga noh - samas kesktalv ka alles, et pikale ulatuvaid järeldusi teha. Igaljuhul on meil Ainiga ammu tiksunud peas mõte, et peab pisut kõrgemale ka luurele minema ja täna sai see plaan ette võetud.

Ain korjas mu maalt peale kella poole üheksa paiku. Suund sai võetud Tori kanti. Põrgu alla. Üle silla sõites paistsid kolm meest peal olevat ja nii me surnuaia alla Kia ära parkisime. Trepist alla ja põrgu alusesse käärdu. Infovahetus kohalikega andis teada, et vool on tugev (Oore all veetase +138) ja jõe keskkosas ei kannatavat püüda. Tegime siis samasse kanti esimesed augud ja teadmatusest täiga voolu sisse. Juba puurimise järel auku puhastades lendas korralik sodi jää peale. Kirp seal põhja ei leidnudki.

Kolisime kalda poole ja ca 2.5 meetrises vees kannatas juba püüda. Kajalood pakkus mingeid väiksemaid varje, ilmselt särjed, kuid võtte me ei leidnud. Sama lugu ka pisut kalda pool, kahemeetrises vees.

Järgmised augud meestest pisut alla voolu, üsna kääru keskele. Ka seal vool üsna kalda ligi meid lükkas. Meetrit kümme kaldajoonest eemal kannatas püüda, kaugemal enam mitte. Vett sealgi 2+ meetrit, võtte aga mitte.

Kuna vool pani püügile pitseri, siis rohkem otsima ei hakanud. Särg ja ahven meid ei huvitanud. Veerand üheteistkümne paiku seadsime juba minekule, et üheteistkümneks Reiu alla jõuda. Teadagi, siis kala tavaliselt seal võtma hakkab.

Paarkümmend minutit sõitu, auto pargitud, kand ja varvas kollase poi kanti. Rahvast jääl üllatavalt vähe. Allavoolu lennuki all paistis pisut rohkem mehi, meist nii paarisaja meetri raadiuses aga vaid 5-6 püüdjat. Ain tegi esimesed augud oma trellpuuriga jäässe ja läks püügiks.

Esimeses augus kohe kajalood kala näitas. Pikk "madu" tükk aega augu all passis ja siis ilma käivitumata lahkus. Tagasi ei tulnudki. Ain samal ajal alamõõdulise vimmapunni välja võlus ja mingist esimese kala reeglist laulu lahti lõi. No ma ei tea, alamõõduline ikka miinuspunkte annab.

Otsustasin teise augu teha, pisut jõe keskosa poole. Puur läks kenasti jääst läbi, sikutasin teist august välja ... ja trell otsustas kaheks poolituda! Mingisugune plastmass jubin andis järgi.

Katki mis katki. Parandada seal midagi polnud ja nii sättis Ain ennast auto suunas - tavalist jääpuuri tooma. Ma jäin vastvalminud augule ja meelitasin mõni aeg hiljem kaks mõõduvimba jääle. Punase marmõssiga. Pika pika meelitamise peale.

Lisa ei tulnud. Ilm muutus vaikselt heledamaks, pakkudes aeg-ajalt päikest pilve tagant välja piiluma. Otsustasin siia huvides kuldse marmõssi punase asemele tuua ja siiarajooni läbi kammida. Seda enam, et seal olid nimekaim ja Nils-Erik oma kohad juba sisse seadnud. Järgnes 4 ! tundi ilma ühegi võtuta. Ok, paar kiiska küll, aga see ei loe.

Kala oli otsustanud oma karbi täiesti kinni panna. Sisuliselt sama ka Ainil, kes küll ühe "madruse" üles leidis ja raporteeris lisaks veel ühest ilusast võtust. Nimekaim koos kahe lapsega passisid samuti tühjalt ja ka Nils-Eriku ühele hommikul tulnud vimmale mingit lisa ei tulnud.

Aeg kulus, jõgi tühjenes püüdjatest. Ma kondasin nagu hull mööda erinevaid auke, proovisin erinevaid kirpe (kuldne diskopall, silmaga punane, klassikaline Kasari punane) ja ei jõudnud ära imestada seda vaikust mis vee all valitses. Kajalood näitas pea igas augus kenasti kala all. Mängitamise peale mingit käivitumist aga ei toimunud. Ühe augu peal passisin kümme minutit, mille jooksul kala augu alt püügi ajal ei lahkunudki, loobusin hoopis ise... Täiesti müstiline vaikus.

Kella kolme paiku otsustasin mingil uuel augul tagasi panna hommikuse punase kirbu ja sain sellega vaevu minuti mängida, kui too langemise pealt ära võeti. Vimb. Teine ka veel otsa. Ilmselt oli päevane vaikus lõpuks otsa saanud, sest mitte ei taha uskuda, et ainult seda ühte kirpu kala võtma nõustus.

Kolmest neljani midagi vaikselt toimus. Õigemini tilkus. Samast august veel kolm kala, siis erinevaid auke läbi kammides üks kala ühest, teine teisest august. Ain sai ka oma päeva teise vimma... Poole viie paiku sain viimase, kena löögiga üllatanud vimma, ja sellega oli päev ka sisuliselt läbi.

Kokku käis käest läbi 11 vimba, üheksa neist ära sai võetud. Ainil 2 vimba. Paar kiiska, Ainil ahvenapunn... rohkemateks liikideks tänane päev valmis polnud. Siiast ei kippu ega kõppu.

PS! Õhutemperatuur +1 kandis, tugev edelatuul, päike enamasti pilve taga passis. Õhurõhk päeva jooksul ei muutunud ja oli 720mm.