Jaanipäeva püük, 24. juuni 2022

Ain käis meie jaanitulelt lahkudes Teenuse äärest läbi, microjigitamas, ja raporteeris et oli vimmaparve madalas ujumas näinud. Olin küll plaaninud teha õhtupoole tunnikese sügava peal püüki, kuid uuest infost lähtudes võtsin oma 8 meetrise sõbra ja sõitsin asja uurima. Kella kuue paiku.

Jõe seda lõiku polnud ma varem proovinud. Olime selle lõigu avastanud kevadise püügihooaja lõpus ja Soome reis tuli enne peale, kui seal korki sain leotada. Koht ise üsna lubav. Madalik, kiire vool, sees sügavamad augud, suured kivid põhjas. Nüüdseks oli lõik juba korralikult rohtu kasvanud, kuid kevadel oli see kena lai veteväli.

Rakendus, mis mai algusest oli otsa jäänud, sai peagi koos kärbsevastsetega teele lähetatud. Üsna pea, vast viis minutit peale algust leidsin vimma üles ja esimene vonksutaja mässas vees. Kiires voolus võitles emane vimb päris korralikult, kuigi oli kudemisest oma kolmandiku kaalust kaotanud ja seda "asja" ajades korralikult räsida saanud. Nagu võrgust oleks läbi käinud.

Järgmist kala võtma ei tulnud ja nii uurisin uut püügikohta allavoolu edasi liikudes. Komberdasin plätudega vees ja üritasin erinevatest kohtadest, kuid lisa ei saanud ja nii tulin algusesse tagasi, et koheselt teine vimb otsa saada. Sedapuhku oli tegemist vihase isase kalaga, kenas kuderüüs, niisk alles/veel jooksmas, tige nagu herilane...

Võtukoht ise oli selline, kus sügavust nii pool meetrit. Rohusaarekese taga tekkis seisva voolu nurk ja selle servas voolu piiril nad passisid. Samas allapoole olevast paljulubavast ligikaudu meetrisest august ei leidnud ma kedagi.

Kuna võitlev kala plädistas voolus korralikult siis iga vimma välja võtmise järel tekkis pikk vaikus. Järjest võtmisi ei saanud kordagi. Samas kui kala kohal oli, siis võtt oli ikka väga konkreetne. Põhimõtteliselt uputati kork ja pandi ülesvoolu minema...

Sain pooleteise tunniga viis vimba ja paar mööda haakimist ka veel sekka. Kui päike metsa taha hakkas jõudma ning püügiala varju jäi, vallutati plats viidikate poolt. Vimb läks ilmselt mujale oma asju ajama.

Kaunis põnev koht oli. Sinna peab kevadel kindlasti asja uurima minema.

PS! Ilm oli muidugi püügiks suhteliselt mõttetu - 25+ kraadi sooja, lauspäike, tuuletu. Õnneks parmud veel väga agressiivsed pole. Veed on madalad, selged ja soojad, 19 kraadi.

Emajõel angerjal, 11-12. juuni 2022

Juba traditsiooniks hakkab kiskuma see, et kui ma Soomest kevadiselt haugipüügilt tagasi jõuan, siis on püügiisu ikka pikaks-pikaks ajaks täiesti nullis. Nii ei võtnud ma vahepealsel ajal kätte ühtegi ritva ja ei proovinud püüda ainumastki kala ning tegelesin rohkem maatöödega. 

Selleks nädalavahetuseks sai aga töödele paus pandud ja neljakesi vabasse loodusesse teravamaid elamusi otsima mindud. Ametlikuks põhjuseks sai naisele ette laotud angerjapüügi vajadus.
Seltskond koosseisus Ain, Tõnu, Sulev ja mina startisime laupäeva pealelõunal. Suund sai võetud mulkide pealinna poole ja hiljem sealt veel edasi. Lenna autol sabas. Seekord ei tahtnud me lihtsalt autoga kaldasse sõita vaid ka pisut vaeva näha. Nimetagem seda stiili siis veematkamiseks.

Viljandis tegime tankimise peatuse, ostlesime ja nautisime kohalikku burksi. Täpselt selles järjekorras, mis tähendas, et ostsime tühjade kõhtudega paari päevase toiduvaru, mille hiljem suures osas koju tagasi vedisime. Kohalik burger aga osutus väga heaks kraamiks. Maitsev ja mahlane. Kindlasti tasub seda veel proovida, hoolimata üsna pikast ootejärjekorrast.

Jõesuus lasime paadi vette ja kulgesime õndsas olekus allavoolu. Lenna laadne paat ei ole ilmselgelt mõeldud neljasaja kilo vedamiseks ja nii saime punn põhjas kihutades maksimumkiiruseks vaevu 18 kilomeetrit tunnis. Aga asi seegi ja peale mõningast matkamist ning kajaloodiga aukude läbi kammimist leidsime endale ööbimiseks püügikoha. Kusagil Võrtsu ja Tartu vahepeal.

Kell oli kuus kui randusime ja tonkad sisse lajatasime. Tööjaotus oli nii seatud, et kolm meest püüdsid ja üks mees ergutas. Pealvaatajateks olid ennast kohale ajanud miljonid sääsed, seda hoolimata sellest et päike paistis lagipähe. Terve õhtu ja öö kujuneski põhiliselt sääskedega võitlemisele. Praktilisele kogemusele tuginedes saab tagant järgi tõdeda, et nende vastu ei aidanud seekord ei offid või nende kangemad analoogid, suitsuspiraalid ega ka miski muu, sellise massi vastu puudusid vahendid.

Kalaga oli algus paljulubav. Angerjas teatavasti päeval ei võta, latikas aga oli platsis. Nii nagu seda ka kajalood oli väitnud. Sain kiirelt kaks kala kätte, enne kui parv kuhugi ära kadus ja nurud veealuse maailma vallutasid.

Õhtu kujunes usside hävitamisele. Kolme kaigast polnud sisuliselt mõtet sisse panna. Ja ka teine püügivahend oli suuresti liiast, sest niikui värsked ussid põhja peale maandusid, nii ka nurud neid rüüstama hakkasid. Ilmselgelt oli meil olukorra päästmiseks vaja kalatükke ja nii tegime  Ainiga ka viidikapüügi ära. Viisteist viidikat pange, seejärel juba fileetükid konksu otsa. Ridvad rahunesid silmnähtavalt. Vaid üks, ussidega jäänud kaigas, jätkas omas tempos.

Viidika filee meelitas kohale mõned röövikud, alustuseks üks kohapunn, seejärel päris korralikult ritva lennutanud haugitatt. Natukene aega hiljem  tuli veel ka lutsupoiss otsa, aga edasise aja seisid need kaikad paigal kui naelutatud.

Õhtu hämaruse saabudes, õnnestus ussidega varustatud tonka otsa ka ametlik "püügitarget" meelitatada. Väike ja tige angerjas, kelle konksuotsast vabastamine kujunes nelja mehe päästeoperatsiooniks ning päädis lõpuks ikkagi koos konksuga vette tagasi saatmisega. Oli küll suur konks, kuid mingi valemiga suutis ta selle poolde kehasse kiiruga imeda.

Angerjas oma väiksusega tekitas teravat poleemikat teemal, et miks meres on sellise alammõõt 35 cm. Mida sellisest ussijupist üldse saaks? See ju vaevu suurem oleks kui mõni pirakam ööuss. Ja mis see loogika üldse on kui Emajões on mõõt 55 ja meres 20 cm väiksem?

Ainukeseks angerjaks see meil jäigi. 

Öö ise oli üsna vaikne, kui nurgude "äng" ära unustada. Passisin kuni kella kuueni välja ja siis tegin paar tundi und. Ärgates oli üks kaigas hargilt maha venitatud, kuid kala otsa polnud jäänud. Kella kümne paiku õnnestus veel üks latikas välja meelitada (selle korra suurim, 1.43 kg) ja liikide täienduseks veel enne minekut ka üks ahven.

Kokku siis üllatavalt liigirikas püügikord, kus kaheksa erinevat sorti sai kaldale meelitatud: latikas, koha, haug, ahven, angerjas, luts, nurg, viidikas. Tõnu piirdus seekord null liigiga, Ain kahega.

Kell üksteist pakkisime asjad kokku, korjasime oma sodi prügikotti ja tulime tulema. Tagasiteel üritasime veel korraks ka Võrtsjärvele minna, aga muulide vahelt kaugemale me ei jõudnudki. Piki järve puhunud tuul tegi mõnusa laine ja ilmselt oleksime Lenna ära uputanud, kui oleksime kaugemale üritanud sõita.

Tore reis oli, kuigi magamata öö kustutas sisuliselt pühapäevase õhtu olematuks...

PS! Kodus jätsin naisele targu mainimata et Lennaga magasin, mine sa tea mis draama sellest sündida võiks :-)