Kasaril lutsul, 10. detsember 2024

Eile tegi päeval kenasti külma. Nii viis kraadi. Sellise ilmaga eriti tonkatama ei kipu kuna ridvapitsid oleksid pidevalt jääs ja nii toimetasin terve päeva kodus. Õhtuks lõi ilma küll pilve ja natukene juba kripeldama hakkas ... aga no kui otsustatud juba sai, siis nii ka jäi.

Teisipäeval keeras ilma plusskraadidesse. Lubas õhtuks kerget edelatuult ja nii ma kella kolmeks kohale vurasin. Samasse kanti, kus viimane kord. Ees oli minu kohapeal juba püüdmas üks Kivi-Vigala mees ja nii sättisin ennast talle seltsi. Allavoolu ala peale. Seega mulle ka natukene nagu uus tsoon, mida proovida.

Hämaruses särg togima hakkas. Ikka kolm-neli korda sikutamist ja siis vaikus. Üks lausa kuus korda proovis, enne kui alla andis. Ju see oli siis ilmatuma suur. Ühe punasilma ikka kuidagi välja meelitasin, enne kui pimeduse saabudes särg suu kinni pani.

Poole viie paiku oli lutsu jaoks juba piisavalt pime ilm, nii et naabril hakkas keegi koheselt ka kellukest kõigutama. Mitmeid kordi üritas aga otsa ei jäänud. Ühel korral kalatüki niimoodi ära pätsas, et vaid naha alles oli jätnud. Mul samal ajal aga vaikus, mis vaikus. Hakkasin juba kahtlema, et tonkakellukesed on katki läinud. Kõik kolm. Korraga. Ühel ajahetkel. Ja nii otsustasin kusagil veerand kuue paiku kontrollreidi teha.

Esimene kaigas ja raskus taga. Kenake kala. Õnneks ei ole vesi kõrge ja nii sain ilma kaota limase lutsu rohust üle meelitatud. 850 grammine. Tuli kalatüki otsa (vimmafilee).

Läksin siis teist ritva kontrollima ja ka sellel kala otsas. Seekord nii poole väiksem ca 400 grammine. Läks vette tagasi. Ka see ritv oli varustatud kalatükiga. Kolmas ritv oli varustatud ussidega ja seda polnud puututud. Vahetasin ka selle konksu otsas pakutava vimmafilee peale.

Kulus vast veerand tundi, kui ka see ritv kala üles leidis. Seekord tõestati, et ka kelluke töötab. Luts kiigutas ridvapitsi ühtlases rütmis ja peagi ära haakisin. Luts ca poole kilone. Sai seegi koju tagasi saadetud.

Kella kuuest alates muutus aga kõik. Poolkuu, mis enne oli olnud madalal ja pilve taga, muutus aina eredamaks ja peagi luts suu üldse kinni pani. Lõpuks muutus valgus selliseks, et võis vabalt jõe ääres ilma taskulambita ringi tatsata.

 Naabrimees sai veel ühe väiksema kätte. Mul aga järgmise paari tunni jooksul vaid kaks alustamist, mis aga pooleli jäeti. Kella kaheksast tulime mõlemad tulema.

Kaks meest käisid vahepeal ka meile ülesvoolu naabriks ja said ka paar punni. Nii, et mingi liikumine justkui oli, aga ka neil lõppes aktiivsus kella kuue paiku.

Kasaril, 07-08. detsember 2024

Töövaba elu esimene nädal oli kummaline. Olles harjunud kümnete igapäevaste koosolekutega, oli enam kui kentsakas endale päeva peale planeerida null tegevust ja siis lasta ajal lihtsalt voolata. Isegi puhkuste aeg pole nii toimetanud, siis on ju ka alati kuhugi kiire - kas siis kalale või siis kalale :-) Nii kujunes terve esimene nädal jalale rahu andva sildi all. Hoidsin põlve, tegin kergeid lühikesi jalutuskäike, lugesin raamatut.

Reedel tulime maale ja nii sättisin ennast laupäeval hämara ajal Kasari äärde. Vanamõisa kanti. Jätsin oma tavalised lutsukohad puutumata ja läksin sügava peale, sinna kus venelased jaanuaris jää peal lutsu püüavad. Polnud seal kunagi kalda pealt tonkatada proovinudki. Sügavust nii 3.5 - 4 meetrit.

Ilm kergelt miinuskraadides. Pilves. Vahepeal paari lumehelbekest ka näha oli. Lund maas ka sentimeetri jagu. Veetase oli +80, ehk paari nädala taguse ajaga langenud nii 20 cm jagu. Voolu üsna vähe. Nädala sees olnud külma arvestadaes oli kaldaääres jääd üllatavalt vähe.

Püük ise oli igav, mis igav. Paar särje nokitsemist, pimeda peal vaid üks kord keegi kellukest liigutas. Kella seitsmest tulin sauna ära...

Pühapäev võtsin sama programmi ette, aga teise koha peal. Kasvuhoone all. Seal vett natukene vähem ja ka sealt pole ma kunagi kalda pealt proovinud. Panin oma kolm ritva kümne-viieteistkümne meetriste vahedega laiali, et suurem ala läbi kammida. Kaks olid varustatud ussidega, üks vimmafilee tükiga.

Ilm samasugune hall nagu eile. Ainuke erinevus oli selles, et kui eile polnud sisuliselt üldse tuult, siis täna kagu suunast mingisugune kerge õhulaine ikka liikus.

Kohe alguses sain ilusa võtu ja kena vimb tuli kaldarohuni kaasa, enne kui natukene enne käeulatust lahti pääses.

Hämaras nokitsesid punnid. Paar särge ka otsa jäi. Kella viie paiku sain lõpuks ühe kobedama kala võtu, aga kärsitus oli nii suur, et haakisin nii vara nagu tahaks kedagi nokkimise pealt ära karistada. Otsa loomulikult kala ei jäänud.

Kella viie ja seitsme vahel valitses täielik vaikus. Siis kaks võtu alustamist, üks neist ka kalatükiga varustatud ridval, aga mõlemad katsed jäid poolikuks. Poole kaheksa paiku sättisin minema. See koht oli vähemalt lootusrikkam kui päev varem proovitu, aga lutsuta jäin ikkagi. Oleks pidanud vist hiirelihaga proovima :-)