Pärnu jõel, 28. veebruar 2026

Täna ei hakanud elu keerulisemaks ajama. Plaan oli vimba püüda ja suundusin peale kella kümmet hommikul jõe äärde jõudes otse madala poole. Ei mingit siia otsimist.

Väljas oli soe ja sompus ilm. Nähtavus oli jõe peal vaevu sada meetrit. Päeval puhunud kerge lõunatuul puhus pisut udu ära, aga hämaraks jäi ilm sellegipoolest.

Sula oli jää pealt lume viinud ja vee toonud. Ilma kummikuteta naljalt kuiva jalaga püüda ei saaks. Mõnes kohas oli pea 10 cm vett jää peal. Õnneks on kaldaäär endiselt pinks-ponks. Jõe veetase pole muidugi tõusnud ka ning voolgi oli endiselt nullilähedane.

Kondasin ennelõuna männi kandis. Enamasti 1/3 peal jõel, vahel ka kalda äärest uurisin. Lood oli üsna tühi ja vaid paaris kohas õnnestus kala ekraanile saada. Nendest aukudest ka lõpuks mõned vimmad välja meelitasin. Ennelõuna kohta oli 5 vimba isegi hea tulemus. See andis õhtuseks sessiooniks suuremaid lootusi.

Lõuna ja kella kahe vahel oli täielik vaikus. Kondasin pisut allavoolu ja otsisin veel madalama ala pealt kala. 1.8 meetrit. Lõpuks üles leidsin. Kolm auku õnnestus parve kenasti jälitada, siis kadusid kuhugi ära. Otsisin erinevatest suundadest, kuid ei leidnud enam üles.

Peale kella kolme läksin algsesse tsooni tagasi. Seal aktiveerus lõpuks ka ekraanipilt. Tõsi võtt oli see-eest nadi. Üldjuhul, kui esimese tiiruga kala ei võtnud, siis sellel augul ma teda käima ei saanudki. Samas uues augus oli pea alati kala all ja nii tiksus neid vaikselt juurde.

Kella viieni püüdsin. Kokku 11 vimba (+8 alamõõdulist). Grupipildile trügisid Viljari kaks vimba ka juurde :-) Neli ahvenat. 10 + nurgu. Kolm särge. Üks teib.

Võtt eilsest tunduvalt lahjem. Toimisid nii hõbedane kui kuldne kirp. Üllatavalt kõrgelt vimb nii madalas vees võtab. Täna isegi ca 60 cm põhjast ära vajutati. Kalal niimoodi pea peaaegu vastu jääd :-)

Pärnu jõel, 27. veebruar 2026

Kahekuine külm sai otsa. Nüüd on siis tavaline eesti talv - päeval soe, öösel nullis. Vihma ka veel sekka. Vähemalt täna. Lisaks puhus korralik lõuna tuul, nii et hommikul poole kümne paiku peale astudes käis mõttest läbi, et kas selle ilmaga ikka kestab õhtuni ära. Etteruttavalt võib öelda, et hirmul olid suured silmad. Jah talvekombe sai märjaks, aga külmatunnet ei tekkinudki. Isegi kindad olid päeva teises pooles taskus.

Alustasin kiire peatusega siiatsoonis ja leidsin... vimmaparve. Madalama ääre pealt. Sügavust alla kolme meetri. Sain käe kiirelt valgeks. Kaks mõõduvimba ja kaks nurgu. Seejärel kulgeti augu alt minema. Proovisin küll nelja ilmakaare pealt paarikümne meetri kauguselt parve üles leida, kuid tulutult. Egas midagi, kulgesin ise ka ülesvoolu edasi. Madalat kammima.

Ojasuudmest leidsin järgmise tegevuse ekraanilt. Nurud ja ahvenad. Edasi liikusin nii, et iga paarikümne-kolmekümne meetri tagant puurisin augu. Ja nii kuni männist kaugemale välja. Üllataval kombel oli pea iga augu all koheselt parv olemas. Alustuseks uudistasid hõbedast kirpu nurud, siis tulid vimmapunnid ja lõpuks ka normaalne vimb. Too muidugi otsa jäädes peletas teised eemale ja meelitas ahvena alla, kuniks noodki lõpuks lahkusid. Vaid ühes augus jäi ahven pikemaks pidama, aga sealne sort oli kehvake.

Selline vaheldus oli pea iga augus. Vahel lihtsalt kulgeti kiiremini minema. Ühel augul sain normaalse vimma ka augu alla pidama. Ronisid vaheldumisi alamõõdulistega otsa. Sisuliselt iga tiiruga vajutati ära.

Vimmavõtt oli 90% juhtudel põhjast 30-40 cm kõrgusel. Seda olukorras, kus vett oli all vaid 1.9-2.3 meetrit. Paar tükki langesid kõrge mängu järel põhja kirbule järgi. Mõni harv võtt toimus ka põhja ligidalt (v.a. ahven, kes enamasti põhja kohalt lõi)

Mängudest toimus tavaline vimmarütm. Kõik teised mängud olid saadanast. Pausi tahtis loomulikult sisse. Loodi pealt oli üsna mitu korda näha, kuidas kala tuli kirpu kõrgemale mängides tollele järgi ja pausi ajal lõpuks ära võeti.

Männist mõnikümment meetrit edasi parvesid enam ekraanile ei saanud. Tagasi tulin kaldapoolelt, kus samuti tundus paaris kohas vimma või särjeparv oma toimetamisi tegemas.

Kell neli tõttasin minema. Kokku käis jää peale 16 mõõduvimba (+19 alakat), paarkümmend ahvenat ja nurgu (lugemine läks sassi) ning paar särge. Siiga ei kohanud. Paar ilusat ahvenat kukkus ära, aga üldiselt oli ahvena sort pigem kehvem. Mõned siiski koju ära võtsin.

Sula mõjus võtule ikka väga positiivselt.