Esimene. Hommikul läksin nats varem peale. Poole tunnikese jagu. Plaan oli aru saada, kas ööseks mõni koll saare taha ööbima jäi. Ei jäänud. Sain sealt küll tunnise püügi järel kaks võttu. Üks haugitatt käis hapniku nautimas. Kolle aga ei trehvanud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... vaid hilisemast hommikupoolikust. Otsustasin siis kümne haru trollida/jigitada. Ekraan näitas kala igal pool. Ridva otsad demonstreerisid stoilist rahu. Ükski närv ka ei liikunud (kummardasin mõttes nende meelekindluse ees). Kulgesin siis kannatlikult ülesvoolu. Päike säras taevas ja hakkas juba parajalt küpsetama. Jope kolis kambrisse. Fliisi lukk läks lahti no ja loomulikult hakkas janu tekkima...
Vahetasin Kõutsilt saadud landi Rapala Deep Tail Danceri vastu. Ikka selle sama oranzpunakas-beezika vastu. Liikusin uimaselt linna poole. Ja korraga võtt. Kala jäi otsa. Mässas, mis hirmus ja kohe oli aru saada, et ega see koha ei ole. Turb kurinahk. Võtsin ta siis ära, mõttega külmsuitsutamist tema peal katsetada. Ja trollisin edasi.
Kuna kala välja võttes oli vool (ah jaa seda ma ei maininud - vool oli timm!) mind poolsada meetrit tagasi kandnud, siis sisuliselt trollisin uuesti sama tsooni. Ja täpselt samal kohal, kus turb lõi, vajus kaigas uuesti kreeni. De ja vue. See on äge asi, mida juhtub nii harva. Paar lõhepüügi korda meenub. Ja nagu ongi kõik...
Seekord oli kala selgelt "kohaliku" käitumisega. Rahulikud tõmbed, ei mingit kärri. Sidurit poleks nagu rullile vaja olnudki. Istus põhjas ja kõigutas seal ennast rahulikult. Algselt arvasin, et oo kilone kala. Siis kasvas see juba kahe kiloseks. Kui too aga lõpuks pinda tuli, läksid mu silmad suureks. Mida pekki, mis kala! Ma polnud kahvagi välja võtnud. See vist talle ei meeldinud, sest kala otsustas solvunult põhja tagasi minna.
Kulus veel paar minutit, kui uuesti ta pinda sain ja seekord ka kahva toimetasin. Kena põrsas. Pool paati oli teda täis. Hilisem kaalumine näitas 6.5 kilo ja pikkust 91cm.
NB! Jah ma tean, et sellised peaks vabastama. Aga proovige ise 4 päeva täiesti armetut võttu taluda, igavusest püügi ajal silma looja lasta ja siis kuulda, et keegi kuskil sai korralikult, samas kui ise sisuliselt nullitasid. Jah mul ei tekkinud see kord isegi kõhkluse momenti - ma olin selle kala ära teeninud ja selle ma pistan pintsli.
Episood nr. 2.
Otse loomulikult oli järgmine osa päevast hoolimata imelisest ilmast sürrealistlikult mittekalane. Tiksusin kümne harus. Tormasin tünni sirgele. Jigitasin ja trollisin. Trollisin ja jigitasin. Tegin kõike mida teadsin arvavat kalapüügist teadvat ja sain aru, et sellest teadmisest on vähe kasu.
Mingi aeg tuli aga Bonder mere äärest ja ütles, et seal vaid mingid pisikohad segavad püüki. Viska neid muudkui tagasi... See oli võrreldes eelmiste päevadega uus info ja koheselt vurasin sinnapoole. Ega siis pisikalad ilma suurteta julge jõkke tulla.
Esimene jigankur andis kohe teada, et jigipõud on möödas. Kala togis, magas otsa, tegi tonkse...vaid lööke ei pakutud. Sort oli muidugi väike, aga sellise jigitamise põua järel tundus see paar piiska vihma kui korralik äike.
Kuna selleks ajaks oli sisuliselt õhtu käes ja kogu sellest jigitamisest üsna kopp ees, siis oli mu käitumine paari järgmise tunni jooksul üsna närviline. Ankur, kui kala kohe märku ei andnud, siis järgmine ankur või trollimine. Selline kaootiline virvarr, mille valla päästsin jättis ilmselt teistele paatidele kahtlaselt hullumeelse mulje. Aga mis sa teed, see jigivõttude paus oli lihtsalt liiga pikk minu kannatuse jaoks.
Lõpuks kandis see ka natukene vilja ja sain ka paar kala. Jigitades. Hiljem ka trollides. Elu oli korraga uuesti lill! Kogu see mitme päevane kaos oli ununenud ja kõik nägi välja nagu peab. Nagu õige koha jigitamine. Tunne oli äge! Kahju, et päikeseloojang lõpuks nii kärmelt peale tuli, oleks tahtnud seda veel nautida.
Kokku päeva saldo 20-30 võttu (lõpuks ei viitsinud lugeda). Viis mõõdukala (6.5, 2.4...ja kolm 43-48 cm). Kaheksa konna. Kaks haugi. Üks turb. Mis kõige tähtsam - lõpuks tulid ometi jigivõtud, mida niikaua pidi ootama!
