Soomes, 24. september 2026

Viimast päeva alustasin enneolematult vara. Enda kohta. Juba kaheksa paiku sättisin vee peale.

Lubas pilves ja vaikse tuulega ilma. Piisavalt sooja ka et mõnus oleks olla. Vool oli hommikust koheselt olemas, seega püügiks ideaalsed olud.

Eilne õhtu tingis selle, et alustasin sealt kus lõpetasin - mere äärest. Ja juba esimesest ankrust sain esimese viskega kala. Peagi ka teise. Suurused mitte just kõige suuremad, aga kastikõlbulikud. Üks tuli mootoriõli, teine musta-kuldse sirpsaba otsa.

Järgmistes ankrutes sain veel togimisi, aga otsa neid võtjaid enam ei saanud. Samas koha oli all, mida peagi trollijad otse nina all demonstreerima hakkasid. Tükk aega võitlesin vastu trollimistundele, lõpuks ikkagi andsin alla.

Tuli välja, et trollimine polegi nii lilleline kui arvasin. Koha valis lanti ikka täiega. Vahetasin neid järgemööda, aga ei leinud kuidagi tegijat. Lõpuks lillakas-valge karikko leidis ühise keele veealuse maailmaga ja tõi esimese kala paati.

Landi olulisusest oli hea näha tuttavate paadi trollimist vaadates. Seal kolm meest paadis, kõigil landid järgi. Üks mees sai 5-6 koha järjest. Sõitsid tsoonist üle, kala võttis, väsitasid ära.... vool kandis paadi samal ajal uuesti tsooni algusesse ja järgmisel tiirul täpselt samast paigast järgmine kala taga. Ja teistel samal ajal ei miskit. Müstika. Tegijaks oli olnud mingi salmo sini-hõbe-oranz vobler, mida kellelgi teisel polnud.

Lõuna paiku õnnestus tükk aega tühja pakkunud jigipeatustele lõpuks kolmas jigikala saada. 2.2 kilone. Ronis mootoriõli sirpsaba otsa nii väikese naksuga, mida poleks nii suurelt kalalt oodanud. Tõsi võitlust tegi koha ikka mehemoodi.

Samas ankrus passisin pea tund aega. Teisel viskel sain pea paadi alt võtu. Pidi ikka pikka aega ootama, et lant põhja lõpuks jõuaks, kui ära silikooni pika hambaga prooviti. Otsa ei jäänud. See kala proovis must-valge-punase saba relaxi. Kolmas võtt tuli umbes kümne minuti pärast suure kala rohelise kp baitsi peale; ka ei jäänud otsa. Sama landiga veel kaks nõrka proovimist mõnda aega hiljem, mis samuti resultaadini ei viinud.

Mingi aeg tüdinesin sellest paigast ära. Trollisin ja sain kala. Jigitasin uuesti ei saanud kala. Seejärel veel üks trollikala, jigitades aga kahest erinevast ankrust kaks proovimist ning tühjad pihud. Kella kahe paiku aga kadus võtuhakatis täiega ära. Tunnike hiljem veel üks kala trollimise käigus sai üles leitud, aga see oli kella seitsmeni, kui maha tulin, ka ainukene võtt. Ehk siis lõpetuseks sai 3 tundi tühja püütud...

Kella viie paiku tõusis mere ääres laine ja sellega oli ka jigitamine ühelpool. Jäigi vaid kodutee troll.

Kokku päeva peale 7 koha. Suurim 2.2, 2.0, 1,5.... Värvidest sotti ei saanud. Seinast seina.

...

Reis tervikuna jättis pigem kehva mulje. Ilus kala sai küll kätte saadud, aga päris palju oli sellist tühja ja igavat püüki. Vähe võtte. Ilmselt ikka vara veel. Veetemperatuur oli 15 kraadi kandis. Lood paar viimast päeva näitas, et jões on kala, aga enne seda oli ka pilt suhteliselt tühi.

Vast oktoobri oma tuleb parem.

Soomes, 23. september 2026

Kaks episoodi tänasest päevast.

Esimene. Hommikul läksin nats varem peale. Poole tunnikese jagu. Plaan oli aru saada, kas ööseks mõni koll saare taha ööbima jäi. Ei jäänud. Sain sealt küll tunnise püügi järel kaks võttu. Üks haugitatt käis hapniku nautimas. Kolle aga ei trehvanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... vaid hilisemast hommikupoolikust. Otsustasin siis kümne haru trollida/jigitada. Ekraan näitas kala igal pool. Ridva otsad demonstreerisid stoilist rahu. Ükski närv ka ei liikunud (kummardasin mõttes nende meelekindluse ees).  Kulgesin siis kannatlikult ülesvoolu. Päike säras taevas ja hakkas juba parajalt küpsetama. Jope kolis kambrisse. Fliisi lukk läks lahti no ja loomulikult hakkas janu tekkima...

Vahetasin Kõutsilt saadud landi Rapala Deep Tail Danceri vastu. Ikka selle sama oranzpunakas-beezika vastu. Liikusin uimaselt linna poole. Ja korraga võtt. Kala jäi otsa. Mässas, mis hirmus ja kohe oli aru saada, et ega see koha ei ole. Turb kurinahk. Võtsin ta siis ära, mõttega külmsuitsutamist tema peal katsetada. Ja trollisin edasi.

Kuna kala välja võttes oli vool (ah jaa seda ma ei maininud - vool oli timm!) mind poolsada meetrit tagasi kandnud, siis sisuliselt trollisin uuesti sama tsooni. Ja täpselt samal kohal, kus turb lõi, vajus kaigas uuesti kreeni. De ja vue. See on äge asi, mida juhtub nii harva. Paar lõhepüügi korda meenub. Ja nagu ongi kõik...

Seekord oli kala selgelt "kohaliku" käitumisega. Rahulikud tõmbed, ei mingit kärri. Sidurit poleks nagu rullile vaja olnudki. Istus põhjas ja kõigutas seal ennast rahulikult. Algselt arvasin, et oo kilone kala. Siis kasvas see juba kahe kiloseks. Kui too aga lõpuks pinda tuli, läksid mu silmad suureks. Mida pekki, mis kala! Ma polnud kahvagi välja võtnud. See vist talle ei meeldinud, sest kala otsustas solvunult põhja tagasi minna.

Kulus veel paar minutit, kui uuesti ta pinda sain ja seekord ka kahva toimetasin. Kena põrsas. Pool paati oli teda täis. Hilisem kaalumine näitas 6.5 kilo ja pikkust 91cm.

NB! Jah ma tean, et sellised peaks vabastama. Aga proovige ise 4 päeva täiesti armetut võttu taluda, igavusest püügi ajal silma looja lasta ja siis kuulda, et keegi kuskil sai korralikult, samas kui ise sisuliselt nullitasid. Jah mul ei tekkinud see kord isegi kõhkluse momenti - ma olin selle kala ära teeninud ja selle ma pistan pintsli.

Episood nr. 2.

Otse loomulikult oli järgmine osa päevast hoolimata imelisest ilmast sürrealistlikult mittekalane. Tiksusin kümne harus. Tormasin tünni sirgele. Jigitasin ja trollisin. Trollisin ja jigitasin. Tegin kõike mida teadsin arvavat kalapüügist teadvat ja sain aru, et sellest teadmisest on vähe kasu.

Mingi aeg tuli aga Bonder mere äärest ja ütles, et seal vaid mingid pisikohad segavad püüki. Viska neid muudkui tagasi... See oli võrreldes eelmiste päevadega uus info ja koheselt vurasin sinnapoole. Ega siis pisikalad ilma suurteta julge jõkke tulla.

Esimene jigankur andis kohe teada, et jigipõud on möödas. Kala togis, magas otsa, tegi tonkse...vaid lööke ei pakutud. Sort oli muidugi väike, aga sellise jigitamise põua järel tundus see paar piiska vihma kui korralik äike.

Kuna selleks ajaks oli sisuliselt õhtu käes ja kogu sellest jigitamisest üsna kopp ees, siis oli mu käitumine paari järgmise tunni jooksul üsna närviline. Ankur, kui kala kohe märku ei andnud, siis järgmine ankur või trollimine. Selline kaootiline virvarr, mille valla päästsin jättis ilmselt teistele paatidele kahtlaselt hullumeelse mulje. Aga mis sa teed, see jigivõttude paus oli lihtsalt liiga pikk minu kannatuse jaoks.

Lõpuks kandis see ka natukene vilja ja sain ka paar kala. Jigitades. Hiljem ka trollides. Elu oli korraga uuesti lill! Kogu see mitme päevane kaos oli ununenud ja kõik nägi välja nagu peab. Nagu õige koha jigitamine. Tunne oli äge! Kahju, et päikeseloojang lõpuks nii kärmelt peale tuli, oleks tahtnud seda veel nautida.

Kokku päeva saldo 20-30 võttu (lõpuks ei viitsinud lugeda). Viis mõõdukala (6.5, 2.4...ja kolm 43-48 cm). Kaheksa konna. Kaks haugi. Üks turb. Mis kõige tähtsam - lõpuks tulid ometi jigivõtud, mida niikaua pidi ootama!