Esiletõstetud postitus

neljapäev, 12. november 2026

Merika uitamised 2, 10.11-12.11.2026

10. november.

Teisipäeval sai hommikul maalt linna tuldud ja siis otse edasi idasse sõidetud. Lubas lõuna tuult ja pilves ilma. Sooja vaid 5 kraadi ringis.

Alustasin oma paiga parempoolse osa juurest. Vesi oli maru maas, sisuliselt olid paar "võtukohta" peaaegu kuival:-) Tuterdasin selles tsoonis kaks tundi. Sain ühe togimiselaadse toote, millele midagi ei järgnenud; hiljem sarnasele togimisele järgnenud viskel lendas aga üks hõbedik otsa. Mässas korralikult, silma järgi selline mõõdupiiril kala. Lõpuks kahva sain. Landi kolmik oli sisuliselt neelus.

Mõõtmine andis tulemuseks täpselt 50 cm. 1.2 kilo.

Peale kella ühte kolisin vasakpoolse osa juurde eesmärgiga aru saada, kuidas need augud ja kivid seal on. Vesi ju nii madal, et hea uurida. Kahlasin sisuliselt paarsada meetrit randa läbi.

Üsna alguse osa juurest sain võtulaadse toote. Samas seal kivid ka, liigitasin selle esmalt petukaubaks. Seda enam et järgmisel viskel täpselt samast kohast samasugune liigutus. Loomulikult haakisin ja lant tuli pinda. Hakkasin seda siis pinnast enda juurde kerima, kui korraga vaatan, et see nüüd küll landi poolt tekitatud laine ei ole... üks tuhajuhan lükkas seljaga lanti jälitades vett laiali, enne kui aru sai, et see ei ole söödav kraam ja uttu tõmbas.

Samast kohast paar viset hiljem lendas eemalt üks alakas otsa ja peale küünla viskamist pääses plehku.

Rohkem sellel lõigul elumärke ei pakutud. Kui tunnike hiljem samasse kohta aga tagasi jõudsin, pakuti alustuseks togimiselaadne asi ja mõne meetri kerimise järel vajuti otsa. Alamõõduline konn. Paar viset hiljem veel üks togimine, aga seda  kala enam võtma ei saanud.

Kell kolm tulin ära.

...

12. november 

Neljapäev võtsime Peebuga koos ette meie kunagise kevadise eldoraado. Nostalgia junou. Lisaks oli mul juba villand ühesuguse ranna tatsamisest, ühel ja samal kivil seismisest. Tahtsin midagi vahelduseks.

Püüdma saime kella 11st ja olime pool neljani välja. Päev oli pilves, puhus kerge lõunatuul. Sooja viis kraadi.
Käisime oma karidenuki ja selle ääred kaks korda põhjalikult läbi. Lisaks korra ka teise nuki ja ääred. Harjutasin liikudes kahlamise püüki. Kuna vesi oli madal siis kompasin ka neid alasid kuhu jalg muidu ei astuks. Tuli välja et ega teatud kohtades on ikka (veel) uskumatult palju vett, kuigi kallas nii lähedal. Ühes paigas sain vee pea kaenla-aukudeni, vaid kikivarvukil käimine päästis ujumisest. Õnneks kahlakatesse tuli sellest korrast vaid väga kerge lonks sisse.

Kahlakad sain pealelõunal siiski märjaks. Mingi hetk hakkasid nad põlve juurest lekkima ja lõpetades pidin sisuliselt vasakust säärikust vett välja kallama. Aeg on vist uued soetada.

Tulemused... Neid polnud. Null võttu. Null kahtlast hetke. Null merika nägemist. Ainuke kala mida nägime oli kaldapeale uhutud räim.

Õnneks on mul selle sügise tulemused juba olemas ja nullitamine väga ei morjendanud :-) Lahe oli olla. Teistmoodi ala kammimine tekitas mõnusama tunde, kui ühte ja sama kallast tatsata.

kolmapäev, 4. november 2026

Merika uitamised, 27.10-04.11.2026

Lühikesed merikasutsakad. Kõik on samast lõigust, kus sügise esimene tume kala tuli. Maailma avastama ei hakanud.

27. oktoober

Puhus korralik maatuul ja tekitas mõnusa kerge katuse peale. Püük ajavahemikus 10-15. Samal ajal saabus üks "kaaskannataja", kellega leppisime kokku, et tema läheb siis paremale, mina vasakule. Mõne aja pärast tuli ta aga sealtpoolt tulema, kuna kolm hüljest olla ees. Lasin tal enda poolel ees minema minna ja peale esimese tsooni lõpuni kammimist kolisin ise paremale. Hülgete seltsi. Enam neid seal polnud.

Nuki paremast küljest sisuliselt esimese viskega kala taga. Võttu ma ei märganud kuna passisin jälle jumal teab mida... kuulsin lihtsalt siduri sirinat. Läks ikka päris isuga, oma paarkümmend meetrit enne kui seisma jäi. Võttis seejärel suuna paremale kivide hunniku poole. Tatsasin talle vette vastu ja nii õnnestus tamiil kividest eemal hoida. Kala tuli seejärel minu poole, keeras vee all ja "sülitas" landi välja. Kogu nali kestis nii minutikese, kala ennast ei näinudki.

Teine võtt tuli järgmise nuki küljelt aga see ei jäänud otsa. Nagistas ja tõmbas. Paar togimise laadset asja oli samas kohas enne seda, aga kuna tamiiliga püügi tunnetus on aastate jooksul täielikult kadunud, siis kaladeks neid puudutusi 100%liselt liigitada ei julge.

Ilm: pilve ja päike sai vaheldumisi. Sooja 10 kraadi ringis. Võtud tulid rohelise aapua peale.

29. oktoober

Olin samas kohas tagasi. Sedapuhku hommiku poole kümnest kuni kella neljani välja. Tuterdasin nii parempoolset kui ka vasakpoolset tsooni.

Seekord üks konkreetne võtt. Parempoolse tsooni teise nuki juures tegin pika viske. Peale mõningast kerimist tegin pausi ja siis vajutati ikka korralikult. Otsa ei jäänud, aga vähemalt ilusa võtu olin saanud.

Paar togimise laadset toodet päeva peale lisaks. Üks kala käis pinnal eemal.

Ilm oli enamasti pilves korra-kaks hetkeks päike ka välja piilus. Sooja 10 kraadi tuuris. Tuul oli maa poolelt, aga laine rullis karide pihta ikka mõnuga ja peksis vett vahtu.

02. november

Kella 13st 16.30ni. Päris pimedani ei jäänud. Enamus aega olin paremal poolel, lõpus natuke ka vasakul. Püüki varjutas saarmas, kes esimesed poolteist tundi piki kallast liikudes sukeldumise harjutusi tegi. Enne kui too välja ilmus sain esimese kari pealt ühe võtu, peale seda aga täielik vaikus.

Ilm pilves ja pime. Maatuul. Sooja 9 kraadi.

04. november

Tegin tiiru hommikul kella 9st 14.30ni. Hommik oli külm, null kraadi ringis; päeva peale keeras pilve ära ja venitas ikka 8 soojakraadini ära. Hommikuse tuulevaikuse järel tegi lõunast alates maatuult.

Eelmise päeva tugev põhjatuul (kuni 12 m/s) oli vee sogaseks teinud. Otsisin oma kilomeetrisel rannaribal pisut selgemaid kohti ja leidsin selle vaid parempoolse tipu ümbruses. Vee läbipaistvus polnud küll suurem asi, aga seal tulid landid vähemalt puhtalt koju tagasi.

Kaks kahtlast puudutust toimusid ennelõunal. Eemalt üks kerge võtulaadne toode; teine kord poole viske ajal justkui toks. Justkui. Mine sa tea. Äkki ei olnud ka. Vaikselt hakkab see tamiiliga püük närvidele käima, mõmmigi ei saa aru, kas oli või polnud kala.

Kella ühe paiku sain siiski päeva võtu kirja. Olin selle parempoolse tipu vasakut külge uurima hakanud. Tegin kaldakivilt viskeid; teise heite ajal kargas minust vaevu 5-6 meetri kaugusel olnud landile mõnusa matsuga kala otsa. Seal paigas oli sisuliselt vaid pool meetrit vett ja kaldakivid  võtukohast vaevu meetri kaugusel. Ei tea mida ta nii madalasse ronis... Sain kala kaheks-kolmeks sekundiks otsa, siis keerati ilusat hõbedast külge ja läinud ta oligi. Krt. ilus kala oli.

Otse loomulikult midagi rohkemat ei juhtunud. Seekord siis himustati lilla-sini-hõbedast lanti.

...

Mõned järeldused nende nelja korra järel. 

Esiteks võtud kõik sisuliselt kahest tsoonist, mujal täiesti (kildi ulatuses) vaikne. Kuigi eemal on justkui samalaadsed olud, sügavust on, kive ka... aga kala mitte pole.

Teiseks tundub, et üle 5-6 viske ühe kohapeal teha on suht mõtetu. Pikalt loopimise järel pole ühtegi võttu saanud. Pigem on kohe märku antud. Samuti pole peale kindlat võttu samas kohas loopides kordagi teist proovimist saanud.

Kolmandaks. Peale ühe võtu on kõik tulnud pea kohe esimeste kaldakivide järelt. 5-6 meetrit kividest. Sisuliselt kuiva maa pealt loobitavast alast. Milleks mulle kahlakad? Ahjaa lantide päästmiseks :-)

Neljandaks. Viiest võtust null kätte. Mida krdit. Peab vist nöörile tagasi minema.