Pärnus 13. märts 2026, hooaja lõpetamine / kokkuvõte

Neljapäevane vihm tõstis  natukene veetaset, aga ei miskit hullu. Samas öised ilmaprognoosid enam külma ei paku, seega pikalt peal olla enam ilmselt ei saa ega lasta ka. Kuna nädalavahetusel minna ei saa, siis tegin reedel (ilmselt) selle talipüügihooaja viimase käigu.

Lauspäike, päeva jooksul kerkis õhutemperatuur lausa 11 kraadini. Samas palav olla küll polnud, sest see üli tugev lõunakaare tuul puhus "kõrvad peast". Jätsin elektroonilise varustuse koju, sest ei tahtnud võtta riske selle uputamisega jäält maha tulles. Seetõttu oli kelk nii kerge, et ühel hetkel pani too ise Tammiste poole ajama :-)

Tunnikese veetsin siiatsoonis, ülejäänud aja madala peal. Võtt oli eilsega võrreldes oluliselt kapriissem. Ühest august üle kahe vimma naljalt ei saanud. Ilma loodita püüdes oli natukene naljakas tunne ka - puudus teadmine, et kas kala läks alt ära ja tuleks minna järgmisele augule või on endiselt all, aga ei löö ära. Üldjuhul ma passima ei jäänud, vaid ühel augul, kui ahvena otsa komistasin, suundusin kiirelt järgmist püügiauku läbi proovima.

Mängitasin kuldset ja tumedat kirpu. Too teine ei toiminud kohe üldse mitte. Kella kahe paiku tehti aga mõlemale kirbule vaikne tund. Kala tegi ilmselt lõunauinakut :-)

Kella nelja paiku sattusin aga ootamatult liikuvale parvele. Vimb võttis poole tunni jooksul sisuliselt täiesti lennust. 2 meetrises sügavuses toimusid võtud poolest veest! Käsi oli kirpu mängitades täiesti välja sirutatud, kui võtud toimusid. Kahest august, mida selle laine ajal kasutasin, tuli kümme vimba ja paar suurt nurgu. Lisaks oli vist otsas ka siig. Augu all päris korralik piklik hele laik kaks korda läbi sõitis. Latika jaoks liiga kitsas, vimma jaoks liiga pikk, koha jaoks liiga hele. Kui see nüüd just hiigelsärg polnud, siis oli see siig :-) Ära läks loomulikult.

Kell viis kuulutasin püügi lõppenuks. Kokku käis kaldal 23 vimba (+4 alamõõdulist), 6 nurgu (seekord olid pätsid päris korralikud), 3 särge, 10 ahvenat. Endale võtsin mõned vimmad äkise jaoks ja valiku ahvenatest, ülejäänud läksid kas kaaspüüdjatele Jaanusele ja Ülole või oskasid ennast jääle unustatult salaja auku tagasi nihverdada. Sain ühest august kaks kala, teisel augul toimetades ühel hetkel nägin kui üksteise järel mõlemad ennast libedal jääl auku tagasi nihverdasid ja minema ujusid :-)

...

Hooaeg tervikuna oli äge. Jääd oli korralikult. Püüda sai piisavalt, et isu täis saada. Saaki oli ka. Ainukene miinus oli siia võttude vähesus. Muidu oleks ikka ülivõrdes aasta olnud.

Paar detaili meelespidamiseks järgmistele hooaegadele mõeldes:

1. Kui on "seisev vesi" (mis see talv sisuliselt oli), siis liigub vimb üsna palju risti jõge. Tavaliselt on toiminud liikuva/võtva kala jälitamine samal liinil, kas alla või ülesvoolu liikudes. See aasta oli nii mõnigi kord kus kala pidi jälitama risti jõge. Vahepeal tundus, et kehtis loogika: hommiku olen kalda pool, päeval lähen jõe keskele.

2. Olen ilmselt oma kuldsesse ja hõbedasse kirpu liialt kinni jäänud. Tänu Kevinile peaksin endale ka suurema musta kirbu karpi muretsema. Tol püügikorral võisin paar tunnikest oma heledaid kirpe solgutada kasvõi pea peal seistes, aga keegi nende vastu huvi ei tundnud. Samas musta rabati nagu viimast Pariisi moodi.

3. Siiga tuleb ilmselt Tammistest või ülalpool Sindi kärestiku otsima hakata. Tundub, et kudetsoonid on peale paisu lammutamist muutuma hakanud. Ei teagi miks see aasta liialt kinni jäin oma standard paikadele ja mujalt ei vaadanud.

Pärnu jõel, 12. märts 2026

Mõned päevad olin sunnitud linnas olema ja kalapüügi tahaplaanile jätma. Kui päris aus olla, siis on sellest jääpüügist selleks korraks ka isu täis saanud. Siiga ju tahaks püüda/saada, aga no kui ei ole, siis ei ole. Vimbasid on juba küllaga kuivama riputatud; ahvenatele pandi abikaasa poolt kööki sisenemise keeld peale; koha ... no enne peaks sügavkülma tühjaks sööma.

Täna aga sättisin ennast ikkagi jõele. Mine tea, äkki viimane jää toob muutusi. Lootus sureb ju viimasena. Kella poole 11 paiku astusin lustipargi alt peale.

Vesi oli kõvasti langenud. Veetase Oore jaamas näitas natukene alla 100 cm. Seetõttu oli ka peale astumine lihtne - vaevu 20 cm vett, millest läbi astuda. Kõik oli justkui päris hea... Ilm aga selle eest täielik põrgu. Pea päev otsa tuli vihma ja puhus tugevat lõunatuult. Pealelõunaks olin sisuliselt läbi ligunenud. Õnneks peale kella 15st jäi sadu väga õrnaks, pea olematuks, ja sain tuule mõjul pisut kuivemaks. Külm oli ikkagi olla.

Esimesed kaks tundi kooserdasin siiatsoonides. Põõsa augu ja vasaku poi juurest sain mõned vimmad ja ahvenad. Üks vari loodi ekraanil oli üsna lubav, äkki oli siig ... võtma teda aga ei saanud. Parkla alune tsoon oli aga üldse tühi mis tühi.

Edasi suundusin juba ülesvoolu olevatele madalatele aladele. Kuna vanad augud olid kõik jäätumata, siis käisin auke loodiga ükshaaval läbi. Kui ekraanile joonistus kala vari, siis saatsin kirbu alla; kui ei joonistunud, astusin edasi.

Vimmaparve leidsin üles ca 2 meetri sügavusest ja üsna jõe keskelt. Kala oli üsna laialt all. Sekka lõi ahvenat, nurgu ja särge. Vimma mõõt oli ka suht hea, Pärnu kohta. Peaaegu nagu Kasari pätsid.

Tiksusin sealses tsoonis kella viieni ja siis astusin tulema. Kokku käis jää peal 27 mõõduvimba (4 alakat ka juurde). Viis särge, kolm nurgu, seitse ahvenat. Ahven oli üldiselt lahja sordiga, vaid ühe korraliku pätsi viskas sisse. Ilmselt mängisin ahvena jaoks ka "üle" - tundus, et ahven võttis pika hambaga, aga vimb tahtis selle eest erksat mängu.

Kirpudest toimis täna kõige paremini hõbedane. Aga ka sellega pidi vahel ikka pikalt-pikalt meelitama. Kuldne ei ruuulinud; tumeda kirbu peale tuli suhteliselt sarnaselt kuldsega. Kahjuks jäin aga oma hõbedasest kirbust päeva lõpus ilma. Ilus ahven ihaldas selle endale :-(

Jäält maha tulles ootas ees juba pea kummiku sügavune vesi. Sain siiski kuiva jalaga kaldale. Jää ise oli veel üsna ok. Nii 20-30 cm vahel. Voolu ka polnud, mis seda korralikult sööks. Vihm nüüd ilmselt tegi natukene liiga, aga kui palju, selgub juba hiljem.