Soomes, tasakaal, 20. september 2024

Viimane päev läks ikka täiega aia taha. Nüüd päev hiljem, laevas koduteel seda meenutades tuleb tõdeda, et ei oska ka järeldada mida konkreetselt õppisin. Kõike sai tehtud, kõike sai proovitud, tulemus aga...

Algas see kõik kella poole üheksa paiku ilusas hommikuses udus üsna hästi. Jäin tünni sirgele, trollisin selle korra läbi ja koheselt ahvenaga käe kalaseks sain. Hilisemad kolm jigiankrut samas tsoonis pakkusid ka võtuhakatisi pea igale maitsele. Latikaparved olid paksult all ja andsid endast erineval moel märku. Otsa nad muidugi ei jäänud. Sain lihtsalt haakimist harjutada :-) Koha aktiivsust aga polnud märgata ja liigitasin selle voolu puudumise taha.

Kopraaugus jigitades sain ka ühe võtu, trollimine samas tsoonis ei pakkunud midagi. Mere sirgel trollimine pakkus haugi, jigitamine mitte kui midagi. Vaikselt hakkas tekkima arvamus, et kalad, kes eile meresirgel ükshaaval loodile kauneid kujusid joonistasid olid üles rändavad latikad. Ja ahvenad. Tänaseks olid latikad traditsioonilisse "kobarasse" kogunenud, moodustades pea mõnekümne meetriseid poole veeni kajastuvaid ühtlase massiga pilte ekraani peal. Nende sabas kulgenud ahvenad aga hakkasid riburada pidi vobleri otsa ronima. Päeva lõpuks muutus see üsna tüütuks.

Lõunaks ei paistnud aktiivsust tekkivat ja nii trollisin ülesvoolu minema. Ilm oli suviselt soe, 20 kraadi ringis, päike paistis ja mugavus ronis keresse. Tiksusin niimoodi ilusa maja sirgeni välja, vahetades erinevaid lante ja tehes paar jigipausi sisse. Landid liikusid vees ilma ühtegi koha/haugi leidmata. Ahvenaid ronis aegajalt otsa, aga neid ma ju püüdma polnud tulnud. Alles ilusa maja all hakkas midagi juhtuma. Alustuseks muutusid ahvenad veelgi aktiivsemaks, siis üks koha otsas käis, kes ära kukkus ja siis ka üksik haug. Tekkinud oli veevool ja see ajas mu päikeselisest letargiast üles ning suundusin joonelt mere äärde tagasi. Usk viib edasi ja usk ütles, et seal tuleb koha.

Kas oli võtulaine nii lühike, vaid voolu tekkimise hetkel, millest siis mina ilmselt 10 min veel paadiga rallitamisele kulutasin... või polnud mereääres sellist tungi söömise peale, igaljuhul sain tunniga vaid ühe võtu (kui ahvenad välja arvata). Ilus koha kukkus paadi kõrval ära. Pruunika jesse peale tuli.

Jigitamine ei pakkunud endiselt midagi ja nii kustus tekkinud usk ja asendus letargiaga nr. 2. Kulgesin uuesti ülesvoolu minema, vahepeal jigipausid ja landivahetuse ning jälle suutsin sama maa kuni ilusa maja sirgeni koha/haugi võtuta sõita (ahvenaid ju ei arvesta). Võiks öelda et lausa uskumatu lugu, eriti kui arvestada, et eelmistel päevadel nendel lõikudel midagi ikkagi anti.

Kella kuueks oli kogu sellest jamast kõrini ja kolisin kümne harusse päeva lõpetama. Üks neljakilone haug tuli märgi tsoonis otsa, aga see oli ka ainukene (ja jällegi ahevad ei loe, sest neid tuli täna ikka tüütult palju). Kohast ei märkigi.

Kokku siis päeva peale kolm haugi, 0 koha, paarkümmend ahvenat.

...

Reis sai alguse ulmelise kohavõtuga ja lõppes võtuta. Tundub et mingi looduslik tasakaal oli sellesse nädalasse paigutatud. Äkki said mulle mõeldud kohad lihtsalt otsa? Või siis ei osanud järsku enam püüda. Oli selline kentsakas seinast-seinad kalapüügipuhkus.

Soomes, neljapäev, 19. september 2024

Vajusin õhtul juba kella üheksast magama. Värske õhk, mis muud saab siin põhjuseks olla :-) Seetõttu olin hommikul ka varem üleval ja juba poole üheksa paiku sättisin minekule. Plaan oli teisel pool linna ära käia. Mitte et mulle seal hirmsasti meeldiks, vastupidi pigem, aga ei tahtnud et kripeldama midagi jääks.

Väljas oli räme udu. Vahepeal kiiresti sõites oli nähtavus sisuliselt olematu. Enne kiiruse üles kruttimist, alustuseks aga diivaniaugust trollides üks haug. Siis tühijigitamine - see on kuidagi sellele reisile ainusobiv termin - jalakäijate sirgel ja hiljem tööstuse all. Võtte ei saanud, positiivne oli aga see, et vaikselt hakkas vool tekkima. Kiirustasin läbi udu edasi. Ikka rekordkoha paika.

Kohale jõudes ootas ees juba päris kena vool ja nii võtsin nõuks paarisaja meetrise lõigu läbi kammida. Ikka ankrupikkuste kaupa. Otsisin sügavamalt alalt (6-7 m) püügiks lausa 35 grammised jigipead välja. 5-6 m peal kannatas ka 30 sega loopida. Järgmised kaks tundi andsin hagu ja tasuks sain neli võtukatset, null otsa jäämist ja ühe kaotatud landi. Polnud just produktiivne püük.

Lasin sama lõigu ja pisut sealt ka edasi trollides läbi ja korjasin rapala sügava vee ahvena värvides landiga kaks kala välja. Esimene, kilo + kala, oli otsas selgapidi ja seda sai ikka korralikult väsitada. Teine oli 45 cm konn.

Kell kaksteist tegin veel pool tunnikest jigitamist. Tulemuslikkusele ei aidanud kaasa ka udu hajumine ja päikese välja tulemine. Sama seis vee all kestis edasi. Tüdinesin sellest tühipildumisest ja otsustasin et aitab siin majade vahelisest püügist ja suundusin joonelt mere äärde.

Täpselt nelikümmend minutit hiljem olin kohal ja tegin esimesed trollimise kontrollid. Ka siin oli kalal karp kinni. Üksik haug eksis ära, aga koha ennast näole ei andnud. Ei aidanud ei lantide vahetamised, jigitamised erinevates loodi järgi lubavamates paikades.

Kella kolme ja nelja vahel toimus mingi võtulaine laadne aktiveerumine. Eeskätt haugide näol, aga ka kaks koha käisid otsas, üks neist ka pardale tuli. Seejärel rahuneti vee all uuesti ja see letargia kestis õhtuni välja.

Mingi aeg sain teise sirge algusest tragitult 1.75 kilose latika. Hiljem koduteel tünnisirgelt 2.2 kilose koha. Need olid nelja viimase tunni ainukesed võtud! Seda kentsakam oli see, et loodi pilt näitas õhtul mere sirgel pidevalt kalu. Ühe kahe ja kolme kaupa. Nagu oleks kohaparv sisse tulemas, aga võtma ei saa. Ükskõik mida ei leotaks. Kaunis frustreeriv oli seal sirgel tiirutada.

Kokku päeva peale siis vaid 4 koha, 10 haugi, 1 latikas, 1 ahven. Homme on viimane päev. Aitab küll, isu on selleks korraks täis ka juba.