Pärnu jõel, 27. veebruar 2026

Kahekuine külm sai otsa. Nüüd on siis tavaline eesti talv - päeval soe, öösel nullis. Vihma ka veel sekka. Vähemalt täna. Lisaks puhus korralik lõuna tuul, nii et hommikul poole kümne paiku peale astudes käis mõttest läbi, et kas selle ilmaga ikka kestab õhtuni ära. Etteruttavalt võib öelda, et hirmul olid suured silmad. Jah talvekombe sai märjaks, aga külmatunnet ei tekkinudki. Isegi kindad olid päeva teises pooles taskus.

Alustasin kiire peatusega siiatsoonis ja leidsin... vimmaparve. Madalama ääre pealt. Sügavust alla kolme meetri. Sain käe kiirelt valgeks. Kaks mõõduvimba ja kaks nurgu. Seejärel kulgeti augu alt minema. Proovisin küll nelja ilmakaare pealt paarikümne meetri kauguselt parve üles leida, kuid tulutult. Egas midagi, kulgesin ise ka ülesvoolu edasi. Madalat kammima.

Ojasuudmest leidsin järgmise tegevuse ekraanilt. Nurud ja ahvenad. Edasi liikusin nii, et iga paarikümne-kolmekümne meetri tagant puurisin augu. Ja nii kuni männist kaugemale välja. Üllataval kombel oli pea iga augu all koheselt parv olemas. Alustuseks uudistasid hõbedast kirpu nurud, siis tulid vimmapunnid ja lõpuks ka normaalne vimb. Too muidugi otsa jäädes peletas teised eemale ja meelitas ahvena alla, kuniks noodki lõpuks lahkusid. Vaid ühes augus jäi ahven pikemaks pidama, aga sealne sort oli kehvake.

Selline vaheldus oli pea iga augus. Vahel lihtsalt kulgeti kiiremini minema. Ühel augul sain normaalse vimma ka augu alla pidama. Ronisid vaheldumisi alamõõdulistega otsa. Sisuliselt iga tiiruga vajutati ära.

Vimmavõtt oli 90% juhtudel põhjast 30-40 cm kõrgusel. Seda olukorras, kus vett oli all vaid 1.9-2.3 meetrit. Paar tükki langesid kõrge mängu järel põhja kirbule järgi. Mõni harv võtt toimus ka põhja ligidalt (v.a. ahven, kes enamasti põhja kohalt lõi)

Mängudest toimus tavaline vimmarütm. Kõik teised mängud olid saadanast. Pausi tahtis loomulikult sisse. Loodi pealt oli üsna mitu korda näha, kuidas kala tuli kirpu kõrgemale mängides tollele järgi ja pausi ajal lõpuks ära võeti.

Männist mõnikümment meetrit edasi parvesid enam ekraanile ei saanud. Tagasi tulin kaldapoolelt, kus samuti tundus paaris kohas vimma või särjeparv oma toimetamisi tegemas.

Kell neli tõttasin minema. Kokku käis jää peale 16 mõõduvimba (+19 alakat), paarkümmend ahvenat ja nurgu (lugemine läks sassi) ning paar särge. Siiga ei kohanud. Paar ilusat ahvenat kukkus ära, aga üldiselt oli ahvena sort pigem kehvem. Mõned siiski koju ära võtsin.

Sula mõjus võtule ikka väga positiivselt.

Pärnu jõel, 23. veebruar 2026

Täna sai üle pika aja uuesti jõele. Olin vahepeal tõbine ja no olümpia ju ka veel. Esmaspäevaks olid vabandused otsa saanud ja kelle 10 astusin jääle.

Väljas oli 8 kraadi külma. Puhus kerge idatuul. Pilves. Päeva jooksul tuli päike välja ja nii jõudis päeval temperatuur nulli ligi. Vahepealsete päevadega oli natukene lund jääle juurde sadanud. Mitte nii palju, et tatsamist segaks; piisavalt aga et vanade aukude ülesleidmisega vaeva peaks nägema.

Esimesed kaks tundi tegin siia tsoonides. Poide juures, suudmes, põõsa augus... Loodi ekraan oli tühi mis tühi. Vaid vasema poi juures üks vari tuli alla, peagi kirbu ka ära vajutas. Üksik vimb. Sabaosas soomused maas, kõhu all piklik haav. Kusagil oli kõvasti vatti saanud. Ja rohkem ei miskit. Katsusin oma 15 auku läbi.

Kala tekkis ekraanile oja suudmest alates ülesvoolu liikudes. Alguses ahvenapuru, hiljem leidsin ka valge kala parved üles. Särg, nurg, vimb, ahven. Umbes sellises järjekorras nad aukude all kippusid tulema. Seekord õnnestus nendega kuidagi ühes taktis liikuda, nii et kui augualune tühjaks jäi, tegin 20 meetrit ülesvoolu samale liinile uue augu ja sain uuesti parve kätte.

Ühel augul mõnusa hooga kohapunn otsa lendas. Neid tundub ikka jões palju olevat, kui juba teine samal talvel kirbu otsa ronib.

Võtt oli aga pirtsakas. Enamasti tahtis erinevate mängude vaheldumist ja nende sekka tehtud pauside ajal nõksatas ära. Ahven oli pisut aktiivsema võtuga, aga teised pirtsutasid kus aga said. Vahet ei olnud kumma kirbuga püüdsin, kas kuldse või hõbedasega. Kuna kuldne oli lemmiknoogutiga ridval, siis tema sai ilmselt pisut rohkem püügiaega.

Enne kella nelja tekkis vaikus. Loodi järgi kala oli all, aga võtma enam ei saanud. Aegajalt ujuti pihta kuid sääsevastseid ei himustatud. Liigitasin päevase võtu lõppenuks ja otsustasin männi alust rajooni läbi otsida. Äkki mõni siig ... Seal aga komistasin eriti aktiivsete ahvenate otsa, kes polnud kuulnudki et võtuaeg läbi sai :-) 2.5 meetri pealt tuli neid sisuliselt ketti pea tund aega järjest. Siiga aga alt läbi ei ujunudki.

Kella viiest lõpetasin. Tulemuseks 7 vimba (+5 alamõõdulist), 60+ ahvenat (lugemine läks lõpuks sassi), 8 särge, 8 nurgu, 1 koha. Ahvenate sort oli esimeses augus väga jama, aga mida edasi seda paremaks järjest läks. Ära võetud, valitud 17 eksemplari, kaalusid kokku 3,9 kilo (avg 229 gr).