Jõe seda lõiku polnud ma varem proovinud. Olime selle lõigu avastanud kevadise püügihooaja lõpus ja Soome reis tuli enne peale, kui seal korki sain leotada. Koht ise üsna lubav. Madalik, kiire vool, sees sügavamad augud, suured kivid põhjas. Nüüdseks oli lõik juba korralikult rohtu kasvanud, kuid kevadel oli see kena lai veteväli.
Rakendus, mis mai algusest oli otsa jäänud, sai peagi koos kärbsevastsetega teele lähetatud. Üsna pea, vast viis minutit peale algust leidsin vimma üles ja esimene vonksutaja mässas vees. Kiires voolus võitles emane vimb päris korralikult, kuigi oli kudemisest oma kolmandiku kaalust kaotanud ja seda "asja" ajades korralikult räsida saanud. Nagu võrgust oleks läbi käinud.
Järgmist kala võtma ei tulnud ja nii uurisin uut püügikohta allavoolu edasi liikudes. Komberdasin plätudega vees ja üritasin erinevatest kohtadest, kuid lisa ei saanud ja nii tulin algusesse tagasi, et koheselt teine vimb otsa saada. Sedapuhku oli tegemist vihase isase kalaga, kenas kuderüüs, niisk alles/veel jooksmas, tige nagu herilane...
Võtukoht ise oli selline, kus sügavust nii pool meetrit. Rohusaarekese taga tekkis seisva voolu nurk ja selle servas voolu piiril nad passisid. Samas allapoole olevast paljulubavast ligikaudu meetrisest august ei leidnud ma kedagi.
Kuna võitlev kala plädistas voolus korralikult siis iga vimma välja võtmise järel tekkis pikk vaikus. Järjest võtmisi ei saanud kordagi. Samas kui kala kohal oli, siis võtt oli ikka väga konkreetne. Põhimõtteliselt uputati kork ja pandi ülesvoolu minema...
Sain pooleteise tunniga viis vimba ja paar mööda haakimist ka veel sekka. Kui päike metsa taha hakkas jõudma ning püügiala varju jäi, vallutati plats viidikate poolt. Vimb läks ilmselt mujale oma asju ajama.
Kaunis põnev koht oli. Sinna peab kevadel kindlasti asja uurima minema.
PS! Ilm oli muidugi püügiks suhteliselt mõttetu - 25+ kraadi sooja, lauspäike, tuuletu. Õnneks parmud veel väga agressiivsed pole. Veed on madalad, selged ja soojad, 19 kraadi.
