Ilmateade lubas põrgut. Tuul ja vihm üheskoos. Alates lõunast, kuni sinnamaani aga pakuti lohutuseks päikest. Õnneks tuul jäi tegelikkuses tulemata, aga vihma saime selle eest topelt... Viimasel päeval ei saa ilma taha peitu pugeda ja nii läksime kõik hommikul peale. Meie Andresega linna alla, Mehis pisut kaugemale üles, ilusate majade rajooni.
Alustasime nagu ikka enne jalakäijate silda. Seejärel purtskaev ja seal sai käsi ka kalaseks tehtud. Edasi juba tööstusrajooni alla. Erinevalt eelmistest päevadest jäi seekord kala kasti panemata. Punnid togisid, latikad mässasid, normaalset koha üles ei leidnud. Tiksusime selles rajoonis üle tunni ja suundusime seejärel Mehisele järgi.
Mehis kammis ilusate majade rajooni läbi ja raporteeris, et lisaks punnidele oli veel 1.6 kilone paadis käinud. Võtsime ennast samasse tsooni ja andsime hagu. Tundus, et olime jõudnud võtu ajaks. Andresel pidevalt võtt ja ära kukkumine, eemal Mehis raporteeris väikeste vahedega erinevaid numbrikombinatsioone: 1,3, 1.6, 2.3... Mina aga... no ma ei tea. Minu landikarbis sellist värvi ei leidunud, mis oleks saanud selle aja jooksul kala korralikult võtma. Mõni üksik kerge togimine erinevate värvide peale, kuid ei ühtegi ära löömist. Täiesti lootusetu üritus tundus.
Kogu see action kestis teistel oma tunnikese ja seejärel jahtus maha. Otsisime seejärel kala ülesvoolu liikudes edasi ja ühel hetkel sattusin oma päeva "naela" otsa. Alustuseks üks selline järsk võtt, mis minu pehmest ridvast hoolimata selgelt kehani välja kandus. Kala rabas paadist nii 10-12 meetri kaugusel, kuid otsa ei jäänud.
Seejärel pisut kaugemalt korraga kerisin landi "põhja kinni". Landikao vältimiseks mõtlesin, et ei kuku jõuga kangutama, vaid läheme paadile järgi. Enne, kui seda sain Andresele öelda, juhtus aga see, et ritv pani vetruma. Keegi teisel pool "liigutas" ennast ja ritv paindus rahulikus tempos pingesse ja tagasi. Nii kolm korda. Mul vist jooksis juhe kokku, sest kogu selle aja peale, ei taibanud ma kordagi haakida. Ja siis ta kukkus lihtsalt ära. Krt seda teab kes see oli. Võnkumised sarnanesid üks-ühele ära läinud suure haugi omadega. Nagu keegi oleks teisel pool lihtsalt külge keeranud, ilma ise tajumata, et istub konksu otsas kinni.
Järgmisest ankrust sain veel ühe korraliku paugu, kuid seal sellega see asi ka piirdus ja nii suundusime peagi allapoole tagasi. Sinna kus Mehis enne oli lammutanud. Ja sealt omakorda veel sada meetrit allapoole. Seal sain päeva teise parema elamuse. Loopisin risti vooluga, wake klouni, kui lant jõudis voolus paadi ahtrisse ja selle viimane langemine põhja kestis ning kestis ning kestis ... siis kui ära kannatasin selle landi langemise sain viis korralikku võttu otse paadi alt. Esimene neist ole päris kena kala, oli mõnda aega otsas ja siis ujus siduri saatel meetrit viis eemale ning kukkus järsku ära. Üks korralikum 1-2 kilo kanti kala oli veel otsas enne kui ära kukkus, teised kolm olid väiksemad. Üks neist ka korraks õhku hingamas käis.
Olin terve päeva meelega ilma lisakonksuta püüdnud ja tuleb tõdeda, et pehme ridvaga ma vist ei haagi neid lihtsalt ära, kui lisakonksu otsas pole. Õhtul panin lõpuks veel huvi pärast lisakonksu landile juurde ja hoppaa justkui tõestuseks, avasin päeva lõpetuseks külmakasti kaane 1.3 kilose kohaga. See siis juba tagasiteel koju, tööstusrajoonis.
Kokkuvõtvalt oli üsna tore päev, kuigi õiget värvi ma oma valikutest üles ei leidnudki. Andres sai selle eest võtte ja tühihaakimis kümnete kaupa - tema isetehtud sinised silikoonid toimusd üsna heasti ärritajatena, kuigi otsa ta neid kalu üldjuhul ei saanudki. Mehisel oli viis üle kilo kala. Tegijaks värviks osutus hallikas kohupiim. Tundub, et see aasta toimivad üsna koledad värvid, mis mu landikasti kuidagi tekkida ei taha.
Selleks hooajaks on siis soome kohapüügiga ühel pool. Praeguste plaanide järgi rohkem siia sügisel tagasi ei tule. Kui just keegi mulle auku pähe ei räägi... Paat on talvitumiseks kaldale tõmmatud, asjad kokku ja koju tagasi. Aitab küll, isu on täis.
PS! Mehise päeva kala:
