Pärnu jõel, 04. märts 2026

Jää on küll paks, aga ilmad on sellised, et (tahtmata ära sõnada) kahtlustan juba mõne ametniku näpusügelemist ning pikalt ilmselt seda jäähooaega enam ei ole. Sellest tingitult olin täna ka jõe peal.

Ilm oli mega-mega-mega. Päike, sooja päeval 5-6 kraadi, lõunatuul. Imeline ilm! Eriti hea oli see, et päike ja tuul olid suure osa ajast ühest suunast. Nii sai ka joodikupäevitust edasi lükatud :-)

Õnneks oli öösel teinud paar kraadi miinust. Eilsetel aukudel oli kenake poole sentimeetrine jää peal. Aga pealeminek jõele oli juba katsumus. Varustasin ennast pikkade kummikutega, et kaldaäärsest veest kuivalt üle saada. Ega tavaliste kummikutega poleks saanudki - vesi oli põlvini. Kogu seda elektroonikat libedate kummikutega vedades... aga kõik läks õnneks. Tasa ja targu toimetades olin kell kümme jää peal.

Tänast päeva alustasin parklaalusest siiaaugust. Toimetasin seal oma pooteist tundi. Mõni väikene vimb, üksik särg ja nurg, paar ahvenat. Ka loodipilt ei pakkunud midagi erilist. Korra vimmaparv ujus alt läbi, aga tundusid punnid. Siiga ekraanile ei joonistatud. Vaikselt tüdinesin ja kondasin edasi.

Järgmisena otsustasin eilset vimmaliini jätkata meetrit 50 ülesvoolu. Lootsin, et saan rahus tipa tapa ülesvoolu minna, aga kus sa sellega. Eilne parv ulatus ka sinnani ja kukkus kohe närima. Toimetasin esimesest august üheksa tükki välja ja siis tüdinesin sellest. Läksin võtu pealt minema.

Edasi. Männi auku. Sarnaselt parklaalusega oli siinne pilt loodil väheaktiivne. Mõnest august ikka võtu meelitasin välja. Paar ahvenat, paar särge, paar nurgu. Huvitaval kombel pole siit kunagi vimba saanud. Ei saanud ka nüüd. Siiast polnud ka siin mingit märki.

Kuna vahepealne võtuaktiivsuse puudus vajas kompenseerimist, kõndisin tagasi vimma tsooni. Ega nood liikunud polnud. Lõbustasin ennast seal mõnda aega ja seejärele läksin põõsaauguga piirnevaid tsoone luurama. Enamasti vaatasin lihtsalt loodiga vanasid auke üle. Kui neis elumärke ei tuvastanud, siis kirpu alla ka ei saatnud. Kolm-neli auku midagi ekraanile joonistasid, kuid need üksikud jooned lahkusid peagi kui kirbutama asusin. Siiad nood küll polnud.

Õhtupoolikuks läksin jälle vimmarajooni. Kammisin seal seekord erinevaid liine läbi. Kala tundus üsna laialt all olevat, aga võtt vajas pikemat meelitamist. Sarnaselt eilsele, üle paarikümne sentimeetri põhjast kala kirbule järgi ei tuldud. Võtud enamasti pausi ajal. Ja paus pidi ikka korralik paus olema. Mõnikord pea kümme sekundit ootasin ja siis järsku ära naksati.

Hommikune pealetulek tuletas meelde, et mahaminek saab ilmselt märg olema ja nii panin kella viiest juba asjad kokku. Täna kokku 20 vimba (+15 alakat), 10+ nurgu, 10+ särge (nood on vist nüüd massiliselt vimbade kannul igasse jõe lõiku jõudnud; suurus oli korralik, mõni oli ikka korralik labidas), 7 ahvenat (suurim 375gr). Huvitaval kombel hõbedase kirbu peale pirtsutati täna oluliselt rohkem kui kuldse peale.

Pärnu jõel, vimma uputus, 03. märts 2026

Täna oli plaanis pisut rohkem aega oma siiatsoonidele kulutada. Siiamaani on nad pettumust pakkunud, aga nüüd on juba märts käes. Oleks nagu aeg juba.

Jõele jõudsin peale kella 11-st. Väljas oli temperatuur nulli kandis (päeva peale tegi vast kraadi sooja). Pilves. Lõunatuul tasapisi tugevnemas. Veetase oli tõusnud Oore all üle 110, seega ca + 80 võrreldes eelmise nädalaga. Peale saamisega sellegipoolest probleemi polnud.

Võtsin alustuseks suuna ojasuudmesse ja komistasin koheselt vimmaparve otsa. Tunni ajaga 9 mõõtus vimba ja mõned pisemad veel sekka. Võtvalt augult ei tohi ju lahkuda ja nii ootasin ära kuni vaikus tekkis ja siis kolisin joonelt põõsa auku.

Kammisin läbi põõsa augu tsooni, vasaku poi ala, keskjõe lõigu, postialuse, tahvlialuse. Mõnest august pisike vimb, mõnest nurgu, ühest üks korralik särjepäts. Siiast ei kippu ega kõppu. Kõige kummalisem on see, et loodile ka ei joonistu selliseid "torpeedosid", mis mõne aasta eest. Kas teda tõesti ei ole siin või suudan stabiilselt temast mööda jalutada.Kella kolme paiku suundusin oja suudme alale tagasi ja kukkusin vimba kakkuma. Kala oli ikka väga laialt all, sügavusest 2.4st kuni 3.4ni välja. Päris madalast teda ei vaadanud, aga sisuliselt oli vimba kaldatsoonini välja. Ekraanile joonistusid ikka korralikud korrusmajad ja seda mitmes paigas.

Võtt ei olnud agressivne, aga kuna kala oli metsikult all, siis pikalt mängitada ka ei lastud. Tahtis põhja ligidast mängu. Kõrgemalt kui 20 cm põhjast ei tulnud täna ükski kala. Võtud olid kolme tüüpi: kiire siia mängu peale kerge vajutamine põhja kohal; tavalise vimma mängu pausi peale kerge krõps ja peale pausi kirbu põhja kukkuda laskmise peale koheselt nökerdamine. Mängitasin nii hõbedast kui kuldset kirpu. Mõlemad toimisid suurepäraselt.

Mida õhtu poole seda paremaks läks ka suurus. Kella viieni püüdsin ja siis tulin võtu pealt tulema. Isu sai täis. Jääl käis ära 33 mõõtus vimba, millest alla poole viitsisin kaasa vedada (täpselt sama palju (33) oli ka alamõõdulisi kalu), 8 ahvenat, 10+ nurgu, 1 särg, 1 kohapunn.

Pean tõdema, et nii tihe võtt on minu jaoks juba natukene tüütu, eriti kui siiga ka kordagi sisse ei löö. Peab vist teisi paiku proovima hakkama.

Maha tulles oli kaldaääres jääpeal juba üle kummiku  jagu vett. Nii et kuivalt peale saamiseks peab nüüdsest vaeva nägema. Muidu oli jää väga timm, vett peal ei olnud. Voolu natukene on, aga piisavalt vähe et see kiirelt jääd sööma ei hakkaks.