Poole üheksa paiku peale minnes ja kaseauku jõudes, ilmus järsku rootsi kalda poolelt minu juurde Tamur oma paadiga ja demonstreeris oma isast lõhet. Ma ei olnud teda silmanud - kaldal vaatasin et Tamur on männi augus (hiljem selgus et see oli Unto) ja Tarvi paat kaldal. Kuna sisuliselt kohe hakkas sadama ja pugesin kapuutsi alla peitu, siis jäigi märkamata vastaskalda all toimunud tegevus, mis vältas mitukümmend minutit.
Lõhe oli võtnud Tarvi augus ja Tamur väsitas teda tükk aega sealsamas olles. Tõmbas aerudega paadi aegajalt vaiksesse vette, siis väsitas kala... ja kui paat vaiksest veest voolu hakkas vajuma, siis aerutas seisvasse vette tagasi. Lõhe käis ära mitmekümne meetri kaugusel ja paadini niimoodi väsitada ei õnnestundki. Too keeldus lihtsalt lähemale kui 14 meetrit tulemast.
See paik on maru vastik madala veega kala väsitamiseks, kui üksi paadis püüda. Vasakul algab kohe ülimadal kärestik, kuhu paadiga peale vajudes riskib veevahendi ümber keerata. Otse alla laskudes jõuab saare madalikule. Sisuliselt parim variant oleks rootsi kaldale minna, selleks tuleks aga kalaga laskuda pea sada meetrit allapoole, mille jooksul jäävad teele mitmed vastikud kivid.
Lõpuks otsustaski Tamur paadiga vaikselt allapoole laskuda ja suutis napilt enne kärestikku konkslõua kätte saada. Kalal oli kaalu 5.5 kilo. Sama eemeli landiga, mis esimene kala.
Minu päev möödus kolme laskumiskatse ja null võtuga. Harjuste õng toimetas usinalt, sain 0.5 ja 0.4 kilosed ahvenad. Üks väga kena kala pääses plehku nii, et teda ei näinudki. Lõhe ta vist ikka ei olnud.
Õhtul kell kuus pandi vihm kinni aga keerati lahti võimas lääne tuul, mille peale kuulutasin selle aasta reisi lõppenuks. Pakkimine ootas.
...
Kokkuvõtvalt oli üks lahja aasta. Sain vaid 4 lõhe võttu ja kaks kala. 5.33 ja 3.2 kilosed emased. Suurem punase edi, väiksem pruuni-kuldse jässega. Üks võtt oli veel lilla-roosa valhallaga ja harjuse õnge mikrovobleriga.
Halvim asja juures oli see, et hoolimata meeletutest püügitundidest, ei suutnudki loogikat, kuidas lõhe võtma saada, üles leida. Kõik võtud ise kohtadel, erinevate manöövrite, erinevate lantidega - liiga juhuslikud, selleks et mingigi muster kujuneks. Ükski kindel aastaid toiminud liigutus ei aidanud.
Haabade rajoon, mis on alati üks potentsiaalikamaid, ei andnud ühtegi võttu. Tupo jõe suue ja Tarvi auk on minu jaoks endiselt müstika. Männi auk suhteliselt lootusetu üritus. Kahjuks oma kivisid tänu madalale veele sõita ei saanudki. Ei istu mulle see vaos püük...
Vast järgmine aasta läheb paremini.
...
Pühapäeval sai Tamur ühe võtu Tupo august ja Tarvi haabade alt. Lisasaaki aga ei tulnud.
