Esiletõstetud postitus

pühapäev, 15. jaanuar 2023

Viies aastaaeg, Pärnu jõel, 14. jaanuar 2023

Laupäeval olin jõel uuesti tagasi. Veetõus jätkus ja jõudis päeva jooksul juba +170 ni. Ja ega ilm ei olnud ka vahepeal muutunud. Tugev lõunatuul ulus piki jõge. Tõsi vihma tegi küll vähem, kui päev varem. Paar korda üritas natukene sadada, aga hoog läks kiirelt üle. Märjaks seekord ei saanudki.

Jõe peale saamine probleeme ei valmistanud ja kuna silmapiiril polnud ainumastki hingelist siis suundusin otse eilse päeva lõpetanud augu peale. Vimb oli all ja peagi sai skoor avatud. Toimisid nii punane, kui ka hõbedane kirp. Teine neist aga oli selgelt ebamugavam kasutada, sest vool oli üsna tugev ning kolmemeetrises vees kasutada kuute meetrit tamiili kirbu põhja saamiseks, tundus mitte just kõige optimaalsem lahendus.

Peale kolmandat vimba otsustasin, et aitab. Kõndisin uusi paiku avastama. Ülesvoolu, madalamatele aladele, kus tugeva vooluga püüda mugavam kui sügava peal.

Käisin läbi pea kilomeetri ulatuses erinevad paigad, proovides läbi sügavused vahemikus 2.4 meetrist kuni 3.3 meetrini välja. Pea alati oli vimb all, vaid männi augus ei andnud keegi näole. Lood näitas, et keegi seal all oli, kuid tunnise kiusamise tulemusel lõppes minu kannatus enne kui veealuse uimelise oma.

Huvitaval kombel olid suuremad vimmad ja väiksemad pidevalt koos. Võtt oli terve päeva jooksul selline õhkõrn nokitsemine päris põhja ligidalt. Ühtegi võttu kõrgemalt, kui 10 cm põhjast ei saanudki. Lisaks oli 95% võttudes paigal seisva sööda peale. Proovisin päeva peale nii erinevaid variante kui oskasin, kuid toimivaimaks osutus see, et alguses tegin nii minutikese sellist kiirelt põhjast kuni 20 cm kõrgusele mängitamist, sealt mütsuga põhja tagasi vajumist ja nii 5-6 tiiru järjest. Kui seejärel hästi aeglaselt põhjast kirbu uuesti üles kergitasin ja selle 5 cm kõrgusele põhjast paigale jätsin... tehti krõps ära.

Ainukene korralik võtt toimus umbes kella kolme paiku, kui olin oma eksirännakutelt tagasiteel jõudnud sügava serva peaaegu tagasi. Püüdsin 2.9 meetri peal kui põhjast kirpu tõstes konkreetselt nooguti alla vajutati. Korralik kala jäi ka otsa ning tegi mõnusat sõitu kui auguni välja. Ja siis plehku pääses. Kuna jää paistis täiega läbi, siis sai siig vähemalt ära nähtud.

Pool neli panin pillid kokku. 12 vimba võtsin kaasa, 9 lasin tagasi (neli olid alamõõdulised, viis mõõdus, aga napilt). Lisaks paar mutantnurgu ka veel.

Maha tulles pidi kaldale saamiseks juba läbi põlvekõrguse vee vantsima. Kuna jääd on endiselt 20 cm, siis äkki ta kuidagi kestab selle sula üle. Mitte ei tahaks, et jääpüügihooaeg juba läbi saaks... Veetase on muidugi juba üsna metsik, +230 (pühapäeva õhtul).

Samal ajal Vigala jões on ka jää veel olemas, aga seal kusagil 2-3 meetri sügavusel vee all. Maja juures tõuseb vesi üle kallaste ilmselt homme. Kartuli maal oli otsekontakt jõega juba loodud. Kui kliimasoojenemine jätkub, saab siin varsti riisi kasvatama hakata :-) Viies aastaaeg on alanud.


Müügil raamat "Aastaring kalavetel".
Hind koos postikulu, pühenduse ja autogrammiga 24 euri.
Huvi korral anna märku!