Pärnu jõel, 05. märts 2026

Täiesti kopi-paste päev eilsega. Leidsin vaid kolm erinevust kahe päeva vahel, ülejäänu oli aga nagu eile.

Esiteks läksin täna vee peale jõe vasakpoolsest kaldast. Selle ääre osa tundus tunduvalt korralikumas seisus kui teises kaldas (hommikupäikese katsid puud ära). Läksin küll peale igaks juhuks pikkade kummikutega. Mahatuleku kohas, mis oli viiskümmend meetrit ülesvoolu, oleks saanud ka tavalistega hakkama. Seal oli vett vaid ca 30 cm.

Teiseks olid täna peal Tipp ja Täpp, kes olid kaasa võtnud ka Johani. Täppi (või oli see nüüd Tipp :-) polnud aastaid näinud. Seltskond oli hea juba selle poolest, et mul oli kuhu oma kalu anda :-). Enda norm on ammu täis. Vaid ahvenaid võib veel natukene võtta, aga merele või kesklinna ma selle pärast küll ei lähe.

Kolmandaks oli vimma võtt kuni õhtuse laineni veelgi passiivsem kui eile. Põhjast üldse üles ei tuldud. Vaid põhja kohal kiigutamine ja pausitamine toitis. Õhtul (kella 16 paiku) tehti aga korralik aktiivsuspuhang ja siis sai kala võtma ka 40 cm kõrgusel põhjast.

Toimetasime enamasti ülesvoolu olevatel madalamatel aladel. Kala oli suhteliselt samades paikades nagu eelmistel päevadel.

Koondtulemuseks oli jälle 30 mõõduvimba (+22 alakat), 10+ nurgu, 7 ahvenat. Ahjaa särge täna ka ei saanud. Siiavõtte kahjuks ka mitte:-( Ahjaa üks pisike näritud sabaga latikas eksis ka ära ning jääaugu pinnal ukerdas miski suursilm mikrokala:-)  Seltskond sai ka käed kenasti kalaseks.

Jää oli endiselt timm. Kuna vool ei ole tõusnud, siis mingit rämedat õhenemist ei tunneta. Niikaua kui öösel miinust teeb ja vihma ei hakka kallama, kestab too veel kenasti.

Ja rohkem ei oska midagi lisada - ülejäänu oli kõik täpselt sama mis eile :-)

Pärnu jõel, 04. märts 2026

Jää on küll paks, aga ilmad on sellised, et (tahtmata ära sõnada) kahtlustan juba mõne ametniku näpusügelemist ning pikalt ilmselt seda jäähooaega enam ei ole. Sellest tingitult olin täna ka jõe peal.

Ilm oli mega-mega-mega. Päike, sooja päeval 5-6 kraadi, lõunatuul. Imeline ilm! Eriti hea oli see, et päike ja tuul olid suure osa ajast ühest suunast. Nii sai ka joodikupäevitust edasi lükatud :-)

Õnneks oli öösel teinud paar kraadi miinust. Eilsetel aukudel oli kenake poole sentimeetrine jää peal. Aga pealeminek jõele oli juba katsumus. Varustasin ennast pikkade kummikutega, et kaldaäärsest veest kuivalt üle saada. Ega tavaliste kummikutega poleks saanudki - vesi oli põlvini. Kogu seda elektroonikat libedate kummikutega vedades... aga kõik läks õnneks. Tasa ja targu toimetades olin kell kümme jää peal.

Tänast päeva alustasin parklaalusest siiaaugust. Toimetasin seal oma pooteist tundi. Mõni väikene vimb, üksik särg ja nurg, paar ahvenat. Ka loodipilt ei pakkunud midagi erilist. Korra vimmaparv ujus alt läbi, aga tundusid punnid. Siiga ekraanile ei joonistatud. Vaikselt tüdinesin ja kondasin edasi.

Järgmisena otsustasin eilset vimmaliini jätkata meetrit 50 ülesvoolu. Lootsin, et saan rahus tipa tapa ülesvoolu minna, aga kus sa sellega. Eilne parv ulatus ka sinnani ja kukkus kohe närima. Toimetasin esimesest august üheksa tükki välja ja siis tüdinesin sellest. Läksin võtu pealt minema.

Edasi. Männi auku. Sarnaselt parklaalusega oli siinne pilt loodil väheaktiivne. Mõnest august ikka võtu meelitasin välja. Paar ahvenat, paar särge, paar nurgu. Huvitaval kombel pole siit kunagi vimba saanud. Ei saanud ka nüüd. Siiast polnud ka siin mingit märki.

Kuna vahepealne võtuaktiivsuse puudus vajas kompenseerimist, kõndisin tagasi vimma tsooni. Ega nood liikunud polnud. Lõbustasin ennast seal mõnda aega ja seejärele läksin põõsaauguga piirnevaid tsoone luurama. Enamasti vaatasin lihtsalt loodiga vanasid auke üle. Kui neis elumärke ei tuvastanud, siis kirpu alla ka ei saatnud. Kolm-neli auku midagi ekraanile joonistasid, kuid need üksikud jooned lahkusid peagi kui kirbutama asusin. Siiad nood küll polnud.

Õhtupoolikuks läksin jälle vimmarajooni. Kammisin seal seekord erinevaid liine läbi. Kala tundus üsna laialt all olevat, aga võtt vajas pikemat meelitamist. Sarnaselt eilsele, üle paarikümne sentimeetri põhjast kala kirbule järgi ei tuldud. Võtud enamasti pausi ajal. Ja paus pidi ikka korralik paus olema. Mõnikord pea kümme sekundit ootasin ja siis järsku ära naksati.

Hommikune pealetulek tuletas meelde, et mahaminek saab ilmselt märg olema ja nii panin kella viiest juba asjad kokku. Täna kokku 20 vimba (+15 alakat), 10+ nurgu, 10+ särge (nood on vist nüüd massiliselt vimbade kannul igasse jõe lõiku jõudnud; suurus oli korralik, mõni oli ikka korralik labidas), 7 ahvenat (suurim 375gr). Huvitaval kombel hõbedase kirbu peale pirtsutati täna oluliselt rohkem kui kuldse peale.