Uue ajastu ootuses_25. märts 2023

17. märts sai blogil 10 aastat täis. Kui ma nüüd õigesti loen. Tookord sai alustatud seepärast, et organiseerisin endale aastase puhkuse. Selleks, et sellest mingi märk maha ka jääks, sai neid aasta jooksul ettevõetud kalalkäike kirja panema hakatud. Hiljem oli juba harjumus käe sees ja nii see siiamaani kestnud on.

Nüüd dekaad hiljem olen jõudmas uuele teelahkmele. Märtsi kuu lõppedes jõuab kätte see aeg, kus kavatsen jälle pikemalt puhata. Esialgne plaan on minimaalselt kuus kuud. Aprillist kuni oktoobrini. Kuidas see tegelikult välja kujuneb, eks seda näitab aeg.

Ka see puhkus on plaanis üsna suur osa ajast kalavetel veeta. Selleks, et asi liigselt rutiiniks ei kujuneks, olen enda jaoks paika pannud plaani uute kohtade avastamise ja lisaks vanade aastakümnete taguste kohtade uuesti avastamise näol. Ehk siis, et natukene mugavustsoonist välja tulla. Nii on mul plaanis vähemalt sellised ettevõtmised:

1. Vigala ja Velise üle pärnu mnt asuvated paikade avastamine

2. Reiu, Navesti ja Pärnu jõgi kevadel käsiõngega ära proovida

3. Vähemalt kahele forellinirele jõuda

4. Väikese Emajõe kevadine latikas

5. Hiiumaa säinas

6. Kevadine merikas, äkki ka Hiiumaalt!

7. Soomes kolme uue forelli ja lõhepaiga katsetamine (üks neist kindlasti  Nakkilakoski)

8. Põhja-Norras lapsega nädalane ellujäämise matk, ritvadega ikka

9. Säga, kas siis Emajõest või Lätist, vähemalt üritada...

10. Nõuni linask ja Marguse karbid

11. Võhandu ja veel paar uut nime Eesti kaardilt

12. Paadituur Väike Emajõgi --> Suur Emajõgi

Ilmselt lisandub siia nimekirja ka uusi mõtteid. Kui keegi tahab mida lisaks soovitada, siis see on igati teretulnud! Loomulikult ei kavatse ma kevadist vimba, haugi ega ka suvist lapi lõhet vahele jätta. Ja lõpuks tahaks oma Kasari harudest linaski ka üles leida.

Viis tööpäeva veel... Ootusärevus on suur!

Imeline püügipäev Pärnu jõel, 12. märts 2023

Kui erinevad saavad kaks talvepäeva olla. Ühel päeval on täiega külm - kõle tuul, päike ei paista, näpud külmuvad, tõeliselt arktiline tunne. Teisel päeval aga mõnus soe kevad - mõned miinuskraadid, mis päev otsa sillerdava päikese käes tundusid kui plussid. Mõnus kohe olla. Aga alustagem algusest...

Teiseks päevaks oli krapsakust pisut vähemaks jäänud. Kargud ajasin alla alles peale kella seitset ja nii sain mäeveerust jõe äärde alla marssida alles kella poole kümnest. Püügiaega samas küll, sest linnaluba oli antud kella viieni. Kui tulles paistis Tammiste kaar päris korralikult üle rahvastatud, siis minu paigas oli inimesi poole vähem kui eile.

Hoidsin rahvamassist eemale ja suundusin eilseid jälgi üle käima. Kohe esimeses augus oli selge, et nii nagu erineb ilm, nii ka kala võtt. Esimesed kaks võttu sain vaikse kiigutamise peale... Päeva jooksul selguski, et eile popiks osutunud kiire mängutempo on kuulutatud vanamoeliseks ja kevadpäeva sobivad rohkem rahulikumad meloodiad.

Kolmandas augus, sügavust 2.9 meetrit, sain esimesed mõõdukalad võtma. Tulid pausi peale ja vaikselt nökerdades nagu särjed. Sedapuhku hõbedase kirbuga, mille oli alustuseks kuldse vastu vahetanud. Auk toitis, päike paistis, molutasin ühe ja sama paiga peal päris pikalt. Lõpuks kajaloodi pilt tühjaks muutus ja otsustasin edasi kolida. Allavoolu, sügavama peale.

Paar tühja püügiauku ja siis jõudsin 3.4 meetri peale. Kenad sajajalgsed loivasid koheselt kajaloodi ekraanil ja tulemused tulid peagi. Vimmad. Paar mõõdukat, siis väiksem sekka. Lasin selle väiksema samast august vette tagasi peale seda, kui kirp oli põhja jõudnud - parv jäi kenasti paigale, ega teinud lahti lastud vimma hädakisast väljagi. 

Vimmaparv on loodil ikka selgesti välja loetav. Kolm-neli kihti erinevaid triipe üksteise otsas. Tõsi tundub, et sageli on sellised pigem väiksemat sorti kalad. Kui triipude arv kukub 1-2 peale, siis on pigem suuremad poisid.

Võtt oli selline, et meelitamiseks pidi ikka kogu arsenali mängu panema. Ühel hetkel proovisin isegi Tõnu mängustiili - kaheste jõnksatustega, 4 tõstet 5 cm kaupa, põhjast paarikümne sentimeetri kõrgusele. Seeärel pikk paus ja... hoppa keegi konkreetselt vajutas. Korralik kala, tundus päris suur vimb. Augu alla tulekuga kulus aega, kuigi sööste nagu eriti ei teinudki. Jääauku nõustus aga koheselt tulema ja nii haarasin käega kalal peast. Olin ilmselt päikese poolt pimestatud, sest alles kala välja venitades sain aru, et tegemist polegi vimmaga. Siig prantsatas jääle. Kena paks poiss, täpselt kilo kaalu ja 48 cm pikkust. Selle aasta esimene.

Passisin samal augul kõva kaks tunnikest, kuid lisa sain vaid vimbade näol. Proovisin vahelduseks kuldset kirpu, kuid päevavalgus tundus sobivat hõbedasele rohkem. Mingi aeg tüdinesin pikalt ühe koha peal passimisest ja tegin ümbruskonda veel neli auku. Kahes neist kala all, kaks aga täitsa tühjad.

Kell hakkas vaikselt kolmele lähenema ja nii lahkusin tuldud teed, et veel enne minekut vanad augud läbi käia. Selles hommikuses augus, 2.9 meetrises, sain päeva teise siia võtu. Sedapuhku võeti tirgutamise stiili peale. Korralik löök, kala oli mõneks ajaks taga ja siis kukkus ära. Tundus suurem kui eelmine (nagu need ära läinud kalad ikka on :-)). Kahjutunnet nagu eriti polnudki... Huvitaval kombel oli mõlema siia korral võtu hetkel ekraan täiesti tühi.

Ülejäänud augud erilisi üllatusi ei pakkunud. Jõe keskel olevas, 2.4 meetrisel alal, olid nii hommikul kui ka õhtul parajad kollid all. Mässasin mõlemal korral pikka aega, aga võtma neid saama ei õnnestunud.

Kella viiest tulin maha. Kui eile olid ülekaalus mudilased, siis täna oli teistpidine suhe. Jää peal käis kokku 18 mõõduvimba ja 11 alamõõdulist. Kaheksa kala vedasin naise palvel ka kaasa. Kaks 200+ ahvenat ja üks särg ka veel lisaks. Nood ujuvad rõõmsalt edasi. Kena paksuke siig läks aga soola.