Esiletõstetud postitus

neljapäev, 19. november 2026

Merika uitamised 3, 16.11-19.11 2026

16. november

Nädalavahetusel tegi lõuna tuult. Sama kandus ka esmaspäevale üle. Seega läksin jälle oma maatuule paika.

Kella 9.30-st 15.30ni. Ennelõunal parempoolses tsoonis. Hiljem avastasin vasakut kaldarida umbes kildi ulatuses. Vesi selge ja kõrgem kui eelmine kord.

Oma lemmik kivi juurest kargas üks otsa. Põrkas natukene veepinnal ja peagi lahkus. Tundus selline mõõdu piiril olnud kala. Lisa ei pakutud ja nii läksin peagi edasi. Nii 100 meetri jagu sinna ja tagasi. Uuesti sama kivi juures visates teisest suunast eriti väike forka otsa jäi. Ja jälle lisa ei tulnud.

Lõunaks hakkas ühe kandi peal tuiates jahe ja seetõttu tegin siis pikema rännaku. Null märki elust. Ei uut kallast avastades, ega ka hiljem oma kivi peale tagasi tulles.

Võtud valge-roosaka landiga.

...

17. november

Teisipäeva hommikul olin kui kellavärk kohal. Üheksast juba. Ilm sama (pilves ja sompus, lõuna tuul, 5 kraadi sooja). Seega mis oleks saanud nihu minna?

Lõuna paiku tõdesin, et mitte üks tonks. Ei paremal pool, ei vasakul pool. Ei mingit märki ka kalast. Olin pildunud nii valge-roosat kui lilla-sini-hõbedast. Üks kaaskannataja raporteeris sama suurest tulemusest.

Mis siis teismoodi oli, et eile sain võtte täna mitte? Vesi oli selge kui piiritus, kas juba liiga selge? Pidevast maatuulest kõik röövikud kaldast uttu tõmmanud? Või oli põhjus tõusev vesi, mis ööpäevaga oma 20 cm kerkis? Analüüs jäi kuidagi järelduseta...

Teise poole päevast kondasin uut randa avastades. Samuti maatuulega kohas. Käisin oma kahe kilomeetrise lõigu läbi. Kaks kahtlast asja oli, aga sajaprotsendilist võttu mitte.

Kella kolmeks olin läbi kui läti raha ja tulin koju ära.

...

19. november

Olude sunnil pidin maal ära käima ja tagasiteel tegin "ekskursiooni" läänerannikule. Kolm erinevat kohta sai kergelt läbi katsutud.

Ilm oli pilves. Vahel sadas. Kerge kagutuulega. Sooja vaid 3-4 kraadi.

Esimene koht oli see, kus Timo kevadel mulle kiirtempos liikumist õpetas. Vesi oli väga kehvasti läbi paistev. Vast miski 70cm nägi, rohkem mitte. Samas sodi ei olnud ja nii peksin tunnikese vett vahtu.

See oli hea koht kahlakate testimiseks. Olin neid eelnevalt lappinud ja tundub, et sain sissevoolu pidama. Kahjuks unustasin tagumiku juurest lappida ja selles kohas oli piisavalt sügavust, et paar korda rinnuni minna ja nii sain ikkagi tagusmendi märjaks. Natukene.

Teine püügikoht oli vee mõttes natuke puhtam. Liiva peal kahlamine ja nende vahel olevate kivide pommitamine. Tuult sinna peale otseselt ei puhunud. Kauaks ei jäänud, tundus liiga igav koht. Pool tundi vaid olin.

Kolmas paik oli pärl. Kivid siin, kivid seal. Kahlata ka sai. Kaldal olid muidugi korralikud rajad sees, seega nädalavahetustel on see ilmselt megalt ülerahvastatud. Kahjuks aega oli püügiks vaid tunnike, aga sellest piisas, et oma lilla-sini-hõbedasest landist ilma jääda. Viskasin selle lihtsalt otsast ära, kui tamiil ülemise rõnga külge sõlme oli teinud. Milline lohakus.

Kala ei näinud. Võtte ei saanud. Seega selge tagasiminek eelmise nädalaga võrreldes.




neljapäev, 12. november 2026

Merika uitamised 2, 10.11-12.11.2026

10. november.

Teisipäeval sai hommikul maalt linna tuldud ja siis otse edasi idasse sõidetud. Lubas lõuna tuult ja pilves ilma. Sooja vaid 5 kraadi ringis.

Alustasin oma paiga parempoolse osa juurest. Vesi oli maru maas, sisuliselt olid paar "võtukohta" peaaegu kuival:-) Tuterdasin selles tsoonis kaks tundi. Sain ühe togimiselaadse toote, millele midagi ei järgnenud; hiljem sarnasele togimisele järgnenud viskel lendas aga üks hõbedik otsa. Mässas korralikult, silma järgi selline mõõdupiiril kala. Lõpuks kahva sain. Landi kolmik oli sisuliselt neelus.

Mõõtmine andis tulemuseks täpselt 50 cm. 1.2 kilo.

Peale kella ühte kolisin vasakpoolse osa juurde eesmärgiga aru saada, kuidas need augud ja kivid seal on. Vesi ju nii madal, et hea uurida. Kahlasin sisuliselt paarsada meetrit randa läbi.

Üsna alguse osa juurest sain võtulaadse toote. Samas seal kivid ka, liigitasin selle esmalt petukaubaks. Seda enam et järgmisel viskel täpselt samast kohast samasugune liigutus. Loomulikult haakisin ja lant tuli pinda. Hakkasin seda siis pinnast enda juurde kerima, kui korraga vaatan, et see nüüd küll landi poolt tekitatud laine ei ole... üks tuhajuhan lükkas seljaga lanti jälitades vett laiali, enne kui aru sai, et see ei ole söödav kraam ja uttu tõmbas.

Samast kohast paar viset hiljem lendas eemalt üks alakas otsa ja peale küünla viskamist pääses plehku.

Rohkem sellel lõigul elumärke ei pakutud. Kui tunnike hiljem samasse kohta aga tagasi jõudsin, pakuti alustuseks togimiselaadne asi ja mõne meetri kerimise järel vajuti otsa. Alamõõduline konn. Paar viset hiljem veel üks togimine, aga seda  kala enam võtma ei saanud.

Kell kolm tulin ära.

...

12. november 

Neljapäev võtsime Peebuga koos ette meie kunagise kevadise eldoraado. Nostalgia junou. Lisaks oli mul juba villand ühesuguse ranna tatsamisest, ühel ja samal kivil seismisest. Tahtsin midagi vahelduseks.

Püüdma saime kella 11st ja olime pool neljani välja. Päev oli pilves, puhus kerge lõunatuul. Sooja viis kraadi.
Käisime oma karidenuki ja selle ääred kaks korda põhjalikult läbi. Lisaks korra ka teise nuki ja ääred. Harjutasin liikudes kahlamise püüki. Kuna vesi oli madal siis kompasin ka neid alasid kuhu jalg muidu ei astuks. Tuli välja et ega teatud kohtades on ikka (veel) uskumatult palju vett, kuigi kallas nii lähedal. Ühes paigas sain vee pea kaenla-aukudeni, vaid kikivarvukil käimine päästis ujumisest. Õnneks kahlakatesse tuli sellest korrast vaid väga kerge lonks sisse.

Kahlakad sain pealelõunal siiski märjaks. Mingi hetk hakkasid nad põlve juurest lekkima ja lõpetades pidin sisuliselt vasakust säärikust vett välja kallama. Aeg on vist uued soetada.

Tulemused... Neid polnud. Null võttu. Null kahtlast hetke. Null merika nägemist. Ainuke kala mida nägime oli kaldapeale uhutud räim.

Õnneks on mul selle sügise tulemused juba olemas ja nullitamine väga ei morjendanud :-) Lahe oli olla. Teistmoodi ala kammimine tekitas mõnusama tunde, kui ühte ja sama kallast tatsata.