Pärnus, 16.-17. veebruar 2026

Suure külmaga nädalavahetus seljataga, võtsin esmaspäeval suuna Pärnu poole. Jõele sain natukene enne kella kümmet ja eesmärgiks oli läbi käia madal ala, kus eelmisel korral korralikku parve loodil nägin. Alustasin aga loomulikult siia augul.

Päev oli pilvine. Külma 4 kraadi ringis (seda oli harjumatult vähe, nii et peaaegu soe tundus). Kerge, pea olematu idatuul.

Siia tsoon oli tühi. Kui paar ahvena punni välja arvata. Poolteist tundi piinasin seda paika ja siis suundusin madalale. Tegin kolme tunniga metsikult auke ja katsusin umbes 600 meetrise lõigu paarikümne meetriste vahedega läbi.

Paaris kohas parve all näitas. Üksikud võtud. Enamasti särg ja väike vimb, aga vahel sekka ka kopsakam kühmnina esindaja. Auk kus suurem kala otsa jäi, üldjuhul enam edasi ei toitnud. 1.8 meetrit vett oli ikka nii madal, et kala peksis parve eemale. Oleks vool olnud, oleks ilmselt kala ka julgem. Aga polnud hullu - mõne augu järel järgmisele seltskonnale peale sattusin. Tundus, et valge kala oli täiega madalas ja üsna laialt ning ootab, et saaks ülesse rändama hakata.

Vahepeal tegin põike männi auku ja sain seal paar kenamat ahvenat. Aga miskipärast kulges see parv ka kuhugi mujale ja üles ma teda enam ei leidnudki.

Tagasi madala peal leidsin peagi kala jälle üles ja lõbustasin end nende kiusamisega kella neljani välja. Võtt oli ikka kapriisne. Kerged nõksud paigaseisvale noogutile, hunnik tühihaakimisi, kordusvõtte ei kiputud pakkuma, pigem aitas uus auk.

Lõpuks ikkagi 7 mõõduvimba (+4 alamõõdulist) välja nokkisin. Lisaks 9 särge, 1 nurg, 8 ahvenat. Püük hõbedase kirbuga.

...

Teisipäev oli väga päikeseline. Kohe väga - õhtuks oli nägu pruun! Hommikul kell kümme peale minnes näitas -14 kraadi. Küll aga hakkas koheselt kiirkorras soojenduskuur. Kella ühe paiku küttis päike juba nii, et kiskusin vammuseid vähemaks. Külma oli siis ilmselt 4-5 kraadi, aga see päikese soojus, kus see aga küttis. See külg mis päikese poole sai suunatud, kuumenes koheselt üle. Tuult ka sisuliselt polnud.

Tegin samasuguse tiiru, mis eile. Alguses siia paigas. Seejärel madala ala läbi uurimine. Sekka ka  männialune auk ja uuesti siia tsoon.

Aegajalt leidsin madalalt alalt kala üles, selleks et teda peale ühe kala kättesaamist koheselt uuesti otsima hakata. Imelikul kombel ei toiminud absoluutselt parve jälitamine. Kõik augud mis lähiümbruses tegin näitasid tühja loodipilti. Korra tegin isegi kuus auku ümberringi ja ühestki kala ei näinud. Ei saanudki aru, kuhu nad ära kadusid. Kas tegid pikema lennu? Või vastupidi, tõmbasid vaid paar meetrit kõrvale ja ma ronisin liialt kaugele? Kui siis meetrit viiskümmend eemal uuesti otsima hakkasin, leidsin lõpuks jälle mingi parve üles.

Nii nad ükshaaval tilkusid - vimb, särg, nurg. Isegi 1.6 meetri sügavuselt sain ühe vimma. Populaarseim tundus aga 1.8-2.0 meetri tsoon. Võtt oli eilsest veelgi ettevaatlikum. Vaid vaikne kiigutamine ja kõik võtud vaid kerged nöksakad.

Otsimine oli täna ikka üsna vaevarikas. Selle palava pärast. Esimest korda sain termose jääpeal tühjaks joodud. Paar õllet oleks marjaks ära kulunud.

Poole viiest tulin maha. Kokku 6 mõõduvimba (+5 alamõõdulist), kaks nurgu, üks särg ja viis ahvenapunni. Paks kiisk ka veel siiaaugust. Ilusat ahvenat täna ei leidnudki. Pool päeva püüdsin hõbedase, pool päeva kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat. Siiast aga ei kippu ega kõppu.

Pärnus siiga otsimas, 11. veebruar 2026

Hommikul kell pool kümme jääle astudes näitas välja -8 kraadi külma. Õnneks lubas nõrka tuult, lõuna kaarest, nii et minusuguse külmavarese jaoks tundus peaaegu "normaalne" ilm olema. Paljakäsi selle ilmaga ei püüa, aga kui piisavalt vantsida, siis külm ka ei hakka. Seega päeva plaan oli läbi käia põhilised siiatsoonid, vältida lennuki kandi ahvenate otsa sattumist ja avastada ülesvoolu olevaid alasid.

Alustasin poi tsoonist. Neli auku allpoool, kaks auku üleval pool poid. Järgmisena silla tsoon. Siis oja suue. Kokku seega kaheksa auku. Null võttu. Vaid ühel näitas korraks mingit kala all, aga kadus seegi üsna ruttu ekraanilt. Kõik need suured valge kala parved on juba Türi all või?

Järgmisena parkimiskoha alune sügavik. Null. Seejärel pisut ülesvoolu ja kalda lähedal. Seal mingil aastal ahvenat tuli. Kaugust kõrkjast vaid 25 meetrit. Sügavust selle madala veega 3.4 meetrit. Kaks auku sisse, lood vette, hõbedane kirp järgi. Sellel augul näitas kala all, aga esimese mängitamise peale ujus too eemale. Hoidsin kirpu põhja ligidal ja tegin ülipika pausi. Kui uuesti mängima hakkasin vajutati nooguti jõuga alla. Haakimine ja otsa ta jäi.

Kohe oli aru saada, et ei see ole vimb või ahven. No ok, kui nood sellised kilo pluss kalad oleksid, siis võibolla ei teeks vahet. Kala jõnksutas soliidse rahuga põhja kohal. Vaikselt venitasin teda kõrgemale, oodates et millal see esimene sööst tuleb. Ei miskit, õõtsub ja õõtsub, aga ei mingit jooksu. Hakkasin juba mõtlema, et ega ometi jälle koha. Aga no kui tõenäoline on uuesti samal aastal kirbutades koha saada.

Kala oli juba jää all ja võtsin sikutamise veel "hellemale käigule". Tasakesi meelitasin võtja auku ja sealt tipa-tapa üles poole. Jää ju nõnna paks, et andis venitada. Lõpuks siia nägu veest välja kerkis. Sain käe kenasti kukla taha, ilma et varrukat oleks märjaks teinud ja kergitasin kala välja. Siis vist sai siig alles aru, et asi oli vale ja pani korralikult käe otsas väänlema.

Siig 54 cm, 1.15 kg. Hõbedase kirbu ja sääsevastsete puntraga. Imeilus kala ikka. Sõitu võibolla oleksin rohkem oodanud, aga no kesktalv ka ikkagi. Kalad on ilmselgelt talveuimas/unes. Vähemalt võtt oli väga aus olnud.

Passisin samal augul veel pikalt. Veerand tundi hiljem käis üks suurem kala ekraanilt läbi, kuid toda võtma ei saanud. Puurisin tsoonis veel samale liinile ja ka paralleelsele liinile paar auku, kuid peale ahvenapunnide midagi ei trehvanud.

Pealõunal välja ilmunud päike ei toonud elumuutusi vee all ja nii jätsin selle paiga maha ning läksin uusi kohti avastama. Madalat ala, 1.5-1.8 meetrit. Seejärel veel suure männi tsoon, siis veel proovisin  erinevatest madalatest lõikudest. Kahel korral nuruparve otsa komistasin. Ekraani värvisid kenasti ära, aga võtma soostuti vaid paaril korral.

Päeva lõpetuseks käisin veel kala toonud augu läbi ja kella neljast tulin tulema. Jube passiivne on see võtt hetkel. Vaevu 9 ahvenat (noodki kribud), 2 nurgu ja vimmakonn. Aga siia saamise päeval oleks patt nuriseda! Tuleb rahul olla.