Pärnu jõel, 23. veebruar 2026

Täna sai üle pika aja uuesti jõele. Olin vahepeal tõbine ja no olümpia ju ka veel. Esmaspäevaks olid vabandused otsa saanud ja kelle 10 astusin jääle.

Väljas oli 8 kraadi külma. Puhus kerge idatuul. Pilves. Päeva jooksul tuli päike välja ja nii jõudis päeval temperatuur nulli ligi. Vahepealsete päevadega oli natukene lund jääle juurde sadanud. Mitte nii palju, et tatsamist segaks; piisavalt aga et vanade aukude ülesleidmisega vaeva peaks nägema.

Esimesed kaks tundi tegin siia tsoonides. Poide juures, suudmes, põõsa augus... Loodi ekraan oli tühi mis tühi. Vaid vasema poi juures üks vari tuli alla, peagi kirbu ka ära vajutas. Üksik vimb. Sabaosas soomused maas, kõhu all piklik haav. Kusagil oli kõvasti vatti saanud. Ja rohkem ei miskit. Katsusin oma 15 auku läbi.

Kala tekkis ekraanile oja suudmest alates ülesvoolu liikudes. Alguses ahvenapuru, hiljem leidsin ka valge kala parved üles. Särg, nurg, vimb, ahven. Umbes sellises järjekorras nad aukude all kippusid tulema. Seekord õnnestus nendega kuidagi ühes taktis liikuda, nii et kui augualune tühjaks jäi, tegin 20 meetrit ülesvoolu samale liinile uue augu ja sain uuesti parve kätte.

Ühel augul mõnusa hooga kohapunn otsa lendas. Neid tundub ikka jões palju olevat, kui juba teine samal talvel kirbu otsa ronib.

Võtt oli aga pirtsakas. Enamasti tahtis erinevate mängude vaheldumist ja nende sekka tehtud pauside ajal nõksatas ära. Ahven oli pisut aktiivsema võtuga, aga teised pirtsutasid kus aga said. Vahet ei olnud kumma kirbuga püüdsin, kas kuldse või hõbedasega. Kuna kuldne oli lemmiknoogutiga ridval, siis tema sai ilmselt pisut rohkem püügiaega.

Enne kella nelja tekkis vaikus. Loodi järgi kala oli all, aga võtma enam ei saanud. Aegajalt ujuti pihta kuid sääsevastseid ei himustatud. Liigitasin päevase võtu lõppenuks ja otsustasin männi alust rajooni läbi otsida. Äkki mõni siig ... Seal aga komistasin eriti aktiivsete ahvenate otsa, kes polnud kuulnudki et võtuaeg läbi sai :-) 2.5 meetri pealt tuli neid sisuliselt ketti pea tund aega järjest. Siiga aga alt läbi ei ujunudki.

Kella viiest lõpetasin. Tulemuseks 7 vimba (+5 alamõõdulist), 60+ ahvenat (lugemine läks lõpuks sassi), 8 särge, 8 nurgu, 1 koha. Ahvenate sort oli esimeses augus väga jama, aga mida edasi seda paremaks järjest läks. Ära võetud, valitud 17 eksemplari, kaalusid kokku 3,9 kilo (avg 229 gr).

Pärnus, 16.-17. veebruar 2026

Suure külmaga nädalavahetus seljataga, võtsin esmaspäeval suuna Pärnu poole. Jõele sain natukene enne kella kümmet ja eesmärgiks oli läbi käia madal ala, kus eelmisel korral korralikku parve loodil nägin. Alustasin aga loomulikult siia augul.

Päev oli pilvine. Külma 4 kraadi ringis (seda oli harjumatult vähe, nii et peaaegu soe tundus). Kerge, pea olematu idatuul.

Siia tsoon oli tühi. Kui paar ahvena punni välja arvata. Poolteist tundi piinasin seda paika ja siis suundusin madalale. Tegin kolme tunniga metsikult auke ja katsusin umbes 600 meetrise lõigu paarikümne meetriste vahedega läbi.

Paaris kohas parve all näitas. Üksikud võtud. Enamasti särg ja väike vimb, aga vahel sekka ka kopsakam kühmnina esindaja. Auk kus suurem kala otsa jäi, üldjuhul enam edasi ei toitnud. 1.8 meetrit vett oli ikka nii madal, et kala peksis parve eemale. Oleks vool olnud, oleks ilmselt kala ka julgem. Aga polnud hullu - mõne augu järel järgmisele seltskonnale peale sattusin. Tundus, et valge kala oli täiega madalas ja üsna laialt ning ootab, et saaks ülesse rändama hakata.

Vahepeal tegin põike männi auku ja sain seal paar kenamat ahvenat. Aga miskipärast kulges see parv ka kuhugi mujale ja üles ma teda enam ei leidnudki.

Tagasi madala peal leidsin peagi kala jälle üles ja lõbustasin end nende kiusamisega kella neljani välja. Võtt oli ikka kapriisne. Kerged nõksud paigaseisvale noogutile, hunnik tühihaakimisi, kordusvõtte ei kiputud pakkuma, pigem aitas uus auk.

Lõpuks ikkagi 7 mõõduvimba (+4 alamõõdulist) välja nokkisin. Lisaks 9 särge, 1 nurg, 8 ahvenat. Püük hõbedase kirbuga.

...

Teisipäev oli väga päikeseline. Kohe väga - õhtuks oli nägu pruun! Hommikul kell kümme peale minnes näitas -14 kraadi. Küll aga hakkas koheselt kiirkorras soojenduskuur. Kella ühe paiku küttis päike juba nii, et kiskusin vammuseid vähemaks. Külma oli siis ilmselt 4-5 kraadi, aga see päikese soojus, kus see aga küttis. See külg mis päikese poole sai suunatud, kuumenes koheselt üle. Tuult ka sisuliselt polnud.

Tegin samasuguse tiiru, mis eile. Alguses siia paigas. Seejärel madala ala läbi uurimine. Sekka ka  männialune auk ja uuesti siia tsoon.

Aegajalt leidsin madalalt alalt kala üles, selleks et teda peale ühe kala kättesaamist koheselt uuesti otsima hakata. Imelikul kombel ei toiminud absoluutselt parve jälitamine. Kõik augud mis lähiümbruses tegin näitasid tühja loodipilti. Korra tegin isegi kuus auku ümberringi ja ühestki kala ei näinud. Ei saanudki aru, kuhu nad ära kadusid. Kas tegid pikema lennu? Või vastupidi, tõmbasid vaid paar meetrit kõrvale ja ma ronisin liialt kaugele? Kui siis meetrit viiskümmend eemal uuesti otsima hakkasin, leidsin lõpuks jälle mingi parve üles.

Nii nad ükshaaval tilkusid - vimb, särg, nurg. Isegi 1.6 meetri sügavuselt sain ühe vimma. Populaarseim tundus aga 1.8-2.0 meetri tsoon. Võtt oli eilsest veelgi ettevaatlikum. Vaid vaikne kiigutamine ja kõik võtud vaid kerged nöksakad.

Otsimine oli täna ikka üsna vaevarikas. Selle palava pärast. Esimest korda sain termose jääpeal tühjaks joodud. Paar õllet oleks marjaks ära kulunud.

Poole viiest tulin maha. Kokku 6 mõõduvimba (+5 alamõõdulist), kaks nurgu, üks särg ja viis ahvenapunni. Paks kiisk ka veel siiaaugust. Ilusat ahvenat täna ei leidnudki. Pool päeva püüdsin hõbedase, pool päeva kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat. Siiast aga ei kippu ega kõppu.