Pärnus siiga otsimas, 11. veebruar 2026

Hommikul kell pool kümme jääle astudes näitas välja -8 kraadi külma. Õnneks lubas nõrka tuult, lõuna kaarest, nii et minusuguse külmavarese jaoks tundus peaaegu "normaalne" ilm olema. Paljakäsi selle ilmaga ei püüa, aga kui piisavalt vantsida, siis külm ka ei hakka. Seega päeva plaan oli läbi käia põhilised siiatsoonid, vältida lennuki kandi ahvenate otsa sattumist ja avastada ülesvoolu olevaid alasid.

Alustasin poi tsoonist. Neli auku allpoool, kaks auku üleval pool poid. Järgmisena silla tsoon. Siis oja suue. Kokku seega kaheksa auku. Null võttu. Vaid ühel näitas korraks mingit kala all, aga kadus seegi üsna ruttu ekraanilt. Kõik need suured valge kala parved on juba Türi all või?

Järgmisena parkimiskoha alune sügavik. Null. Seejärel pisut ülesvoolu ja kalda lähedal. Seal mingil aastal ahvenat tuli. Kaugust kõrkjast vaid 25 meetrit. Sügavust selle madala veega 3.4 meetrit. Kaks auku sisse, lood vette, hõbedane kirp järgi. Sellel augul näitas kala all, aga esimese mängitamise peale ujus too eemale. Hoidsin kirpu põhja ligidal ja tegin ülipika pausi. Kui uuesti mängima hakkasin vajutati nooguti jõuga alla. Haakimine ja otsa ta jäi.

Kohe oli aru saada, et ei see ole vimb või ahven. No ok, kui nood sellised kilo pluss kalad oleksid, siis võibolla ei teeks vahet. Kala jõnksutas soliidse rahuga põhja kohal. Vaikselt venitasin teda kõrgemale, oodates et millal see esimene sööst tuleb. Ei miskit, õõtsub ja õõtsub, aga ei mingit jooksu. Hakkasin juba mõtlema, et ega ometi jälle koha. Aga no kui tõenäoline on uuesti samal aastal kirbutades koha saada.

Kala oli juba jää all ja võtsin sikutamise veel "hellemale käigule". Tasakesi meelitasin võtja auku ja sealt tipa-tapa üles poole. Jää ju nõnna paks, et andis venitada. Lõpuks siia nägu veest välja kerkis. Sain käe kenasti kukla taha, ilma et varrukat oleks märjaks teinud ja kergitasin kala välja. Siis vist sai siig alles aru, et asi oli vale ja pani korralikult käe otsas väänlema.

Siig 54 cm, 1.15 kg. Hõbedase kirbu ja sääsevastsete puntraga. Imeilus kala ikka. Sõitu võibolla oleksin rohkem oodanud, aga no kesktalv ka ikkagi. Kalad on ilmselgelt talveuimas/unes. Vähemalt võtt oli väga aus olnud.

Passisin samal augul veel pikalt. Veerand tundi hiljem käis üks suurem kala ekraanilt läbi, kuid toda võtma ei saanud. Puurisin tsoonis veel samale liinile ja ka paralleelsele liinile paar auku, kuid peale ahvenapunnide midagi ei trehvanud.

Pealõunal välja ilmunud päike ei toonud elumuutusi vee all ja nii jätsin selle paiga maha ning läksin uusi kohti avastama. Madalat ala, 1.5-1.8 meetrit. Seejärel veel suure männi tsoon, siis veel proovisin  erinevatest madalatest lõikudest. Kahel korral nuruparve otsa komistasin. Ekraani värvisid kenasti ära, aga võtma soostuti vaid paaril korral.

Päeva lõpetuseks käisin veel kala toonud augu läbi ja kella neljast tulin tulema. Jube passiivne on see võtt hetkel. Vaevu 9 ahvenat (noodki kribud), 2 nurgu ja vimmakonn. Aga siia saamise päeval oleks patt nuriseda! Tuleb rahul olla.

Kasaril, 07. veebruar 2026

Laupäev tegin kiire luureka Kasarile. Vanamõisa sügava peale.

Kuna Kasaril ei ole kesktalvel üldjuhul hommikul midagi head loota, siis kohale sättisin alles peale kella ühteteist. Tulin üle põllu. Traktori poolt songitud tee tundus hirmutav, aga auto kliirens oli siiski piisav, et põhja mitte kraapida. Sulaga läheb ilmselt jamaks. Teisel pool jõge ka kaks autot, aga nende püüdjad olid jala järgmisele sirgele tatsanud. Ilmselt käisid ahvenat otsimas.

Sättisin ennast alustuseks lepavõsa rajooni ja hiljem allavoolu madala serva. Kammisin mõlemad paigad põhjalikult läbi. Ühes oma kümme auku, teises viis veel otsa. Lood lepavõsa all oli kahel augul päris lootustandev. Isegi üks "korrusmaja" korraks pildile jäi. Madala servas, aga vaid üksikud näidud veealusest elust.

Sirge sügavamat osa täna uurima ei läinud. Olin unnad sisse saanud ja ei tahtnud neid üksi jätta. Jääd on nii palju, et tegelikult oleks hea võimalus ka madalamat ala lähemalt uurida. Tonkatades on jäänud tunne, et seal paar sügavamat ala madalama vee keskel. Täna seda uurimist siiski ette ei võtnud.

Võtuga oli nagu kesktalvel ikka. Natuke nagu oli ja samas nagu ei olnud ka. Ahvenad, särjed, turb, nurg, kiisad. Vimb keda aga otsima olin läinud, ennast näole ei näidanud. Tõsi kaks võttu olid küll sellised, et äkki... punase kirbu otsas olnud sääsevastsete "pintsel" likvideeriti üheainsa liigutusega. Otsa aga kalad ei jäänud ja kordusi ei pakutud.

Ilm oli aga super ilus. Peale minnes näitas -8 kraadi. Lauspäikese käes ja hetkel kui idatuul korraks jalga puhkas, oli aga olukord selline, kus tõmbasin talvekombe luku lahti. Lihtsalt palav hakkas! Kindaid polnud püüdes vaja. Kapuuts oli enamuse aja puhkereziimil. Imeline on ikka sellise ilmaga püüda!

Kell neli panin asjad kokku. 13 ahvenat. Sort enamasti väike, selline 100 grammi kanti. Paar suuremat kala kaks korda niipalju. 8 särge, 2 nurgu, 1 turb ja hunnik kiisku. Unnalipud ennast püsti ei ajanud. Tore värskeõhu mürgituse saamise üritus oli!