Kevadisest Timoga tehtud merikakäigust jäi hammas verele. Lubasin endale, et sügisel võtan selle teema uuesti ette. Korralikumalt. Täna siis tegin esimese käigu, lühikese. Idasse.
Paari päeva eest oli korralikku lääne tuult teinud. Eile hakkas tuul rahunema ja keeras lõunast puhuma. Uurisin maa-ameti kaarte ja arvasin selle järgi leidvat hea koha, kus äkki vesi tänaseks enam sogane pole. Maatuulega püügikoht küll, aga muidu ju võiks kõik kena olla.
Hommikul käsin füsio juures, juba paar kuud olen miski õlavarre lihase valuga vaevelnud. Peale uute ,harjutuste kättesaamist vurasin mere äärde. Nii täpselt lõuna ajal astusin autost välja. Esmalt kontrollkäik mere äärde, mis andis infoks, et kannatab püüda küll. Kahlakad jalga, riided selga ja vee äärde.
Oktoobri esimene kolmandik peaaegu läbi, väljas aga ikka veel 15 kraadi sooja, mesilased lendavad ringi, sääsed tüütavad. Mul jalas külmema vee jaoks sobilikumad neopreenkahlakad ja otse loomulikult läks kõvaks higistamiseks. Nagu suvi oleks.
Alustasin miski roosa-hõbedase käsikaga ja kõõlusin paarkümmend minutit ühe koha peal. Miskit. Otsustasin siis piki kallast vaikselt edasi liikuda, kuna kaardi järgi oli pea saja meetri jagu sügavamat ala. Teises peatuskohas tegin kolm lühikest viset ilma jalgu märjaks tegemata. Viimase viske ajal vaatasin korraks mujale ja kui pilgu tagasi keerasin tantsiti juba vee kohal. Umbes samal hetkel jõudis ajukäärudesse ka ridva kaudu tehtud tõmme. Kõik see toimus kole äkki, kole ruttu ja hirmus lähedalt. Vast meetrit 7-8 kaldast, kohe kiviveeru tagant.
Keerasin siduri maha ja kratsisisn kukalt. Selles kohas kivi kivi otsas kinni, sealt teda läbi meelitada... vaja vist ikka kalale vastu astuda. Ukerdasin siis sammhaaval vette, lastes kalal kividest natukene kaugemal oma tantsu edasi lüüa. No lõi ikka isuga küll. Näha, et pruun kala, aga rohkem oli ta õhus kui vees.
Solgutasin teda siis natukene kaugemal ja lohistasin lähemale ära. Väsimuse märke aga ei miskeid. Ok, lendu enam ei tõusnud, aga tiirutas 2x2 meetrisel alal kõik nurgad läbi, üritades mulle vist mingit kodeeritud sõnumit saata. Või oli see nurkade mäng?
Peagi otsustasin, et aitab küll. Sikutasin kala veel lähemale, viisin ridva vaskusse kätte ja üritasin turjast haarata. Pekki, see tegi sellise sööstu, et mu vasak käsi reageeris automaatselt teisesuunalise tõmbega nii, et käest käis räme valu läbi. Kogu mu kahe kuu pikkune taastusravi protsess oli hooga nulli tagasi keritud. Karjatus sellest valust oli muidugi teisele poolele indu andnud ja justkui mõnituseks otsustas ta uuesti nurkasid läbi käima hakata.
Oigasin oma valu käes ära ja otsustasin ta siis jõuga kaldale vedida. Läheb ära siis läheb, kala vaid ühe konksuga kinni ka... aga ei läinudki, lõpuks saba pidi kuidagi kaldale upitasin. Konks oli parajalt välja venitatud ka juba. Mul vist oleks ikka aeg kahva peale mõtlema hakata.
Pruunikas isane meriforell. Kaal 1.88 kg, pikkus 57 cm. Tegijaks roheline Aapua lant. Liha nii nagu arvata oli selline hallikas roosakas. Ilmselt mitte parim kraam. Aga no nii pika nullitamise peale peab ikka mingi alibi koju kaasa ka vedama.
Jätkasin samas kohas, kuna väsitamise ajal oli üks teine kala meetrit kümme eemal pinnas käinud. Ilmselt kulutasin aga väsitamisele liialt palju aega ja parv lahkus. Võtjaid enam polnud. Mingi aeg ujus tsooni poole lisaks üks "vurrudega loch ness" ja otsustasin paika vahetada.
Teises paigas teistsugune kallas. Seal kahlamist teha sai, mitte ainult kaldalt kikivarvukil lanti helsinkisse saata. Kammisin sajameetrise lõigu läbi. Üritasin käigupealt kerimist proovida ja needsin oma taskaalutust. Nagu purjakil mees, ukerdasin libedatel kividel, käed tiibadena välja sirutatud, et kuidagigi püsti jääda. Raske. Et mitte öelda võimatu. Selliseks Timolikuks sujuvalt kiireks liikumiseks peab vist mõni aasta harjutama, enne kui selgeks saab.
Veel ühe mängiva kala nägin ära. Pommitasin teda, mis ma pommitasin, võtuks ei läinud.
Kella poole neljaks oli kopp ees. Kolm tundi tööd väsitas ikka täiega ära. Tulin tulema. Kuna kala käes, siis tuleb otsustada, et kas loobuda "tipus" või alustada järgmist nullitamise ringi :-) Ilmselt ikka üritan veel millalgi.
...
Teise päeva hommik oli maru külm. Landikarbi kaaned olid jääs. Alustasin kella poole üheksast ja pidin peaaegu tõdema, et eile oli vaata et hea päev :-)
Vool oli sama tugev kui eile (mereäärsel sirgel oli üks punane poi lausa vee all), aga vesi õnneks pisut selgem. Pinnas enam lehti metsikult ei ujunud, põhja lähedal aga oli neid piisavalt, er trollides konksud pidevalt sodiseks saaks.
Olin juba alla andnud, kui lõpetuseks saare taguse jigitamise järel viimasele paarisaja meetrisele trollitiiru otsustasin teha. Lant sai vaevalt põhja ligi, kui esimest korda täna võttu nägin ja kala otsa sain. Täpselt samast kohast, kus enne pea kümme jigiviset olin teinud.
Tulemusest lähtuvalt otsustasin tunnikese veel mässata ja siis tulin enne loojangut maha ära. Rohkem elumärke ei pakutud.
