Vigala jõel, 29. märts 2024

Nädala sees olnud paar sooja päeva kergitasid jõe veetemperatuuri viie kraadi peale. Neljapäev küll sadas pisut, aga +105 veetaseme kõrguseks lubas juba käsiõnge peale mõelda. Kuna reedel pidi samuti tilkuma, siis varakult kohale ei tormanud. Alles kella kümne paiku jõudsin kohapeale. Ees polnud kedagi püüdmas, kui vastaskaldal olevad kaks tonkatajat välja arvata.

Vee kõrgus oli selline, et püüdma pidi jalgupidi vees, seega otsustasin alustada lühikese, 4 meetrise kaikaga. Sellise vooluga on vahel kala päris kaldarandi all ja sinna küündimiseks on kaheksa meetrine ritv liialt pikk. Seda enam, et oma vasakus käes polnud ma kindel ja väiksema raskusega oli mõistlikum alustada.

Shokolaadi traper peibutuseks sisse ja läks püügiks. Vool oli tõesti tugev ja kaugemale kui poolteist meetrit kaldajoonest polnud pointi visata. 4 meetrit ridva pikkuseks oli aga ikkagi liiga lühike - pidevalt pidi rakendust ümber viskama, sest triivid möödusid meeletu kiirusega.

Esimese pooleteise tunniga tuli kolm särge ja paar tühihaakimist ka veel otsa. Seejärel vahetasin püügiridva Stella vastu välja. Triivid muutusid hoobilt kaks korda pikemaks ja ka särjele hakkasin rohkem pihta saama. Võtt oli selline kerge nökerdus ja kui kohe järsult ei haakinud võisid saagist vaid und näha. Stella ise on suhteliselt "vedel" haakimisel ja kuna parema käega püüdmisel on praktika olnud väheldane, siis ei suutnud enamasti õigel ajal piisavalt järsult haakida. Nii kolisin peagi vasakule käele üle. Alguses ettevaatlikumalt, hiljem juba julgemalt. Kannatas püüda küll, kuigi käsi väsis suht ruttu ära.

Särge tilkus terve päeva, ühekaupa. Kolme paiku tegi sellise helgema hetke, et siis uuesti passiivseks tagasi muutuda. Umbes samal ajal sain ka päeva ainukese vimma - tundub, et nood veel liikumas aktiivselt pole.

Kella viieks olin värskest õhust ja ridvaga vehkimisest väsinud ning tüdinenud, tulin tulema. Seda enam, et mida aeg edasi seda kehvemaks võtt muutus. Kokku 40 särge ja 1 vimb. Käsiõnge kevadhooaeg sai avatud!

Päev oli sompus, kerge lõuna tuulega, sooja kuni 8 kraadi. Hõbedane toimis paremini kui kuldne kirp. Pidurdamine oli hädavajalik, et midagigi toimuks...

Vigalal ja Kasaril, 24. märts 2024

Selle aasta talvehooaja lõpetamine ja kevadise hooaja algus jäid kahjuks vahele. Käisin peale Soome reisi käe operatsioonil ja alles selle nädala alguses vabanesin niitidest. Kulub veel paar kuud enne kui käsi korralikult pidavat uuesti funktsioneerima. Seniks tuleb kuidagi "pooleteise" käega hakkama saada.

Pühapäeval otsustasin siis olukorra ära proovida. Veed on veel üsna kõrged (Kasari +140, Vigala +120) ja külmad (vaid kolm kraadi sooja) ning seetõttu käsiõnge proovima ei tõtanud. Otsustasin passiivsema ja kätt vähem koormava tonkatamise poolt.

Ilm sompus ja pime, vaikse lääne tuulega. Sooja vaid 2 kraadi, kui Rumba all tonkad sisse seadsin. Teisi püüdjaid polnud, vaid silla juures tatsas üks mees jõgede risti proovima. Peagi aga ta autoga lahkus.

Sättisin ennast õunapuu alla ja veetsin tunnikese seal. Vaikus. Paar ümberviset. Ikka vaikus. Vaid kormoran toimetas eemal. Ja lisaks muidugi terved parved erinevaid sulelisi, kes kõrvulukustava lärmiga pidevalt pea kohalt üle lendasid.

Kuna auto oli niikuinii poriseks sõidetud, siis otsustasin kohta vahetada ja Vanamõisa all ka ära käia. Asjad kokku, autosse ja paarkümmend minutit hiljem, peale üle põllu tatsamist, saatsin tinad uuesti lendu. Sirge keskel, venelaste lemmiktsoonis. Ka siin polnud keegi püüdmas, kuid tallatud pinnas reetis, et proovimas oli käidud.

Järgnes pea poolteist tundi särgede terrorit. Vaevu said poola ussid vette, kui neid rebima hakati. Kalad ise väikesed ja enamasti lõppes tulemus lihtsalt usside äestamisega, mõned sõid siiski ennast ka otsa. Millegipärast võeti vaid ussi ja söödatopsi rakendusele seatud kärbsevastsed põlati täiesti ära. Särgede võtu vahele ka üks kenake tina lendu tõmbamine, kuid rohkem märke suurematest kaladest ei olnud.

Kella ühest lõppes võtt kui lõigatult. Passisin tunnikese veel ja siis astusin minema. Natukene varavõitu veel - ega Kasari ole Reiu jõgi kus märtsi keskel rahvamassid vimba kakuvad :-)

Järgmine nädal peaks Stella kaika ära proovima. Olen küll paremakäeline ja opereeriti vasakut kätt, aga lihtkäsika püügil kasutan vasakut kätt korgi pidurdamisel rohkemgi kui paremat. Vaja vist nüüd ümber harjutada.