Kasaril, 26. jaanuar 2019

Korralik tali on saabunud. Päeval lubas -12 kraadi, öösel juba -20 ligi külma. Sellise ilmaga mõllitamine on üsna keeruline  - augu jäätumine segab pidevalt mängimist ja käpikutes õige võnkesageduse saavutamine on suhteliselt keeruline. Kuna mingi viirus ka veel ründab, siis varakult ei julgenud jõele minna. Alles poole üheteistkümneks sättisin ennast Vanamõisa alla.

Vastaskaldal juba üks auto parkis, mees ise üsna parkimise koha vastas tirgutas.Tulemus pidavat null olema. Paar togimist vaid. Sättisin ennast peale viisakusvestlust madala servas olevasse vimmakohta sisse. Kolm auku sisse puuritud, kena kolmnurk moodustatud ... ja läks püügiks.

Pool tundi hiljem tegin veel kaks auku. Seejärel kand ja varvas kõrkja veerde ... seejärel sügavama ala peale erinevatesse paikadesse. Igal pool täiesti ühesugune vaikus. Vaid paar kiisa väristamist. Null võttu. Null kala. Täielik vaikus.

Õnneks oli ilm selline et lausa lust oli olla. Päike oli hommikuse pilvisuse tagant välja tulnud ja säras täiega. Käpikud lendasid suures kaares kus seda ja teist... Vaikselt võis juba kombe lukku allapoole vedama hakata - taevane küttekeha toimis korralikult.

Kella kahe paiku tulin jalutustiirult tagasi algsesse paika ja pea kohe sain päeva esimese võtu. Ahven 100+ grammi. Sellist juba unna otsa ei pane. Lasin tagasi. Kuna lisa ei tulnud, siis tegin hommikustest aukudest paarkümmend meetrit allavoolu järgmise püügikoha. Seal pool meetrit vähem vett. Mängisin edasi tagasi  ja ühel hetkel allamängimisel kirp edasi ei kukkunud. Selge, tamiil jälle serva külge kinni nakanud ... aga ei hoopis keegi oli otsa karanud. Peale väikest meelitamist vimb jääle maandus.

Kohe lisa ei tulnud. Proovisin nii ja naa, kuni lõpuks eriti agressiivse mängu peale panin. Ja hoppaa, kellelegi see väga närvidele käis. Esimesel korral otsa ei jäänud, teisel võttis ära. Teine vimb jää peal. Jätkasin edasi tempoka mänguga ja koheselt ka kolmas kala otsa kargas. Vähe kobedam ja ka kogenum kala - oskas ennast augu all konksu otsast ära keerata ja pani padavai minema. Parv ilmselt koos temaga. Vähemalt mõnusa sõidu olin saanud...

Jätkasin kannatlikult samal augul. Noppisin ühe saja grammise ahvena ja otsustasin ta unna otsa toppida. Väga hea mõte see ei olnud - lipp oli pidevalt püsti, liiga suur söödakala.

Pikk ootamine päädis umbes poole tundi hiljem kui agressiivse mänguga kaks järgmist vimba jääpeale kolisid. Esimene võttis üsna põhja pealt, teine soostus isegi pool meetrit põhjast kõrgemalt otsa kargama. Umbes samal ajal saabus aga põhjapoolt mingi pilv ja kattis päikese. Ilm pimenes hoobilt. Ilmselt tappis see ka vimmavõtu, sest järgnes järgmine pool tundi vaikust.

Kolisin vahepealt hommikusele augule tagasi ja samal hetkel kui päikesekiir pilve tagant uuesti välja piilus, vajus nooguti alla. Minut hiljem uuesti. Kaks vimba jääl ja jälle vaikus ... See vaikus kestis kuni loojanguni, kui minema tulin. Kalad olid ühispildi tegemise ajaks jääpulkadeks muutunud:-)

Kokku siis kuus vimba. Sort mitte just parim, aga jorisemiseks pole ka põhjust. Arvestades et esimesed kolm tundi sai üldse kaevul veedetud, siis lõpuks hea küll.

Rõhk kukkus 750 pealt 747 peale. Tuult polnud üldse.

Pärnu jõel siiga otsimas 12-13. jaanuar 2019

Kaks päeva Pärnu jõel. Täispikkuses. Hommikust pea pimedani ja ca 80 protsenti ajast siiga meelitamas. Täiega ära väsitas. Tulemus...

Laupäeval lubas päikest. Kui ikka jaanuaris päikest lubatakse, tuleb platsis olla. Poole üheksaks olin juba kohal. Teepeal sai vähemalt kaheksat kitse ja ühte rebast nähtud. Loodusmärgid, mis Kasaril midagi head ei tooks.

Väljas paar kraadi külma. Tuul edelast. Pilvitu ilm kuni lõunani välja, siis vaikselt vinesse kiskus. Rõhk, mis niigi vastu maad, 735 mm, kukkus päeva jooksul veelgi.

Esimene kiire peatus vimmaaugul näitas seda, et voolu pole. Viis tiiru kirbuga üles-alla ning tuvastatud et ka vimba pole. Kuna see kala polnud tänane eesmärk siis pikalt edasi jokutama ei jäänud. Vaikselt hakkas rahvast ka juba tulema ja massi sees püük pole just lemmiktegevus...

Panin ühe soojaga siia tsooni välja. Tahtsin päikesekuma metsale tekkimise ajaks kohal olla. Keha sai soojaks ja järgmine tunnike istusin vaat et hõlmad valla. Olin lootnud, et siig teeb kohe vara hommikul ühe tiiru, aga. nooguti pealt sellele küll kinnitust ei leidnud. Mängisin suurest igavusest kaasa võetud Lucky nimelise loodihärraga. Too piiksus vist küll nii nagu jumal juhatas - nädalavahetuse jooksul temast õiget sotti ette ei saanudki...

Alles kella poole kümne paiku sain esimese võtu - vimb kurask oli siia territooriumile ära eksinud. Paar minutit hiljem teine ka veel otsa. Mõlemad läksid koputamise peale õnge. Tundus, et siia varahommikust tiiru ei tule ja otsustasin seejärel hommikusöögi ette võtta. Võiku paremas käes ja ritv vasakus. Kõigutasin sellist ebarütmilist mängu - no ei suuda vasakuga ühtlast rütmi hoida. Korraga aga kirbu allakukkumise pealt  hooga langemine peatati. Käsi haakis automaatselt ja päris korralik kala haakimise järel otsa jäi. Võiku lendas kus seda ja teist...  ja samal ajal kala ära kukkus. Krt. Täiega vanduma ajas.

Järgnes pea kaks tundi mitte kui midagit. Kui üks unna otsa toimetatud ahven välja arvata. Päike hakkas juba vaikselt vastaskalda alust valgustama ja nii otsustasingi et käin seal ka ära. Mõeldud - tehtud. Uus koht, auk sisse, kiire siiamäng käima ja enne kui arugi sain, tegi keegi nõksaka ja otsas ta oligi. Kõva pekslemine põhja kohal, kiskusin kala kärsitult üles poole. Saingi teise juba augu alla ja nii 500-600ne siig vahtis august vastu. Järgmine hetk  aga nägin juba saba välkumist. Krt. nr 2 oli ilmne tõsiasi. No ilmselt oleks ta niikuinii tagasi lasknud, aga niimoodi jehhat tõmmata... Ikka väga ebaviisakas käitumine.

Tunnikese mässasin samas tsoonis, siis loobusin ja tatsasin tagasi hommikusse püügipaika. Seal valitses aga endiselt vaikus ja otsustasin siis vahelduseks kaldaalust sügavamat ala ka proovida. Auk jäässe sisse. Ilmselt otse kellelegi pähe puurisin. Kala koheselt kaks korda ennast näitas ja siis ühe korraliku litri noogutile pani. Kirpu kontrollides oli sääsevastsete puntrast järel vaid üks tühjaks lutsitud vastne järgi jäetud. Pingutasin mis ma pingutasin, aga uuesti võtma kala ei saanud.

Kella kaheks olin siiapüügist lõplikult tüdinud ja kolisin päeva lõpetuseks vimmatsooni. Nood aga magasid õndsat talveund. Null võttu. Kella kolme paiku tulin maha ära.

Kokku siis sai kontakti võetud ilmselt kolme siiaga, kätte aga ei ühtegi. Lisaks kaks vimba ja kolm unna-ahvenat. Ikka väga lahja võtuga päev oli - jõgi oli pealelõunaks praktiliselt rahvast tühi.

...

Õhtul saunas mõtlesin, et vaevalt see kala kaks päeva nii passiivne on. Rõhk küll kukkus edasi, hommikuks juba 720 peale. Minu vene-aegsel masinal hakkab vaikselt skaala otsa saama... Aga ma ei lasknud sellest ennast heidutada, kuigi oli selge, et päikest teisel päeval ei näe. Plaan sai paika - uus katse.

Sedapuhku olin hommikul juba kella kaheksaks kohal. Kuna sõit toimus pimedas, siis õnnestus loodusemärke mitte märgata, kuniks vaevu pool kilti enne kohale jõudmist, lausa majade vahelt kaks kitse auto eest läbi tormasid. Sentimeetrite mäng päästis kokkupõrkest.

Otsustasin vimba mitte uurima jääda ja suundusin otsejoones siiaaugule. Püügikast maandus eelmise päeva jälgedesse. Järgmised kolm tundi passisin sisuliselt ühes ja samas kohas.

Kella kümne paiku õnnistati mind järjekordselt vasaku käe võtuga. Sedapuhku aga oli aga kohe tunda, et see pole päris see... Väike alamõõduline siiapunn käis korra värsket õhku hingamas, enne kui sai oma loomulikku keskkonda tagasi.

Viis minutit hiljem järgmine kala all. Paar näitamist ja siis üks tühi litter... ja kõik. Lucky karjus meeleheitlikult, kui mõne bemmimehe tümpsumasin, aga kala võtma uuesti ei saanud. Proovisin ka teistest aukudest, aga ei miskit.

Lõuna paiku tegin tiiru teise kaldasse ja tulin sealt peagi tagasi. Tagasiteel jalutasin miski imeliku tunde ajel tagasi pisut rohkem ülesvoolu. Tegin siis augu suvalisse kohta, kuhu kunagi polnud puurinud. Vett nii 3+ meetrit. Paar minutit mängitud ja korraga jõhker "pendliefekt" noogutit läbistas. Keegi vist sabaga äsas... Kannatlikult jätkasin samal augul, aga ei miskit. Tegin veel ühe augu samasse tsooni ja tulin sealt pärast veel algsele augule tagasi. Lõpuks sealt üks vimmapunn  lohutuseks otsa kargas...

Kuna ilm oli üsna vastik - tuul piki jõge ja kontidesse jahedus puges, siis jätsin püügipaiga lõpuks maha. Edasi Reiu alla. Erinevad augud, erinevates kohtades, erinevas suuruses ahvenapunnid. Tipa-tapa lähenesin lennuki alla, kus kella poole kolme paiku nädalavahetusele joone alla tõmbasin. Vimb endiselt magas, püügi-isu oli ka lõplikult otsa saanud. Eks see siiapüük nii väheste võttudega (jaanuar ju) natukene sunnitööd meenutab. Vist sai pisut ka üle pingutatud...

Täna siis kokku ka kontakt ilmselt kolme siiaga. Positiivse poole pealt, et üks uus koht sai avastatud...Saak, aga - viis ahvenapunni ja üks vimmapunn: teiste sõnadega saaki polnud.

Siia poolelt nagu natukene hakkaks looma, aga võtud kõik sellised pika ponnistamise tulemused, kala on all, aga närvi ei lähe ... no ikka vara veel. Lumekiht peal ei tee kindlasti asja ka paremaks.

Pärnu jōel 06. jaanuar 2019

Seekord jõudsin jõele juba veerand üheteistkümneks. Areng missugune. Väljas mahe talveilm, paar kraadi külma. Öösel oli natukene lund tulnud ja nii kattis tervet jõe jääd õhuke lumekiht. Tuul täiesti nullis. Kahjuks võis sama ka päikese kohta öelda - pilved sellised et sealt küll päike läbi ei mahu. Ometigi oli ilmateade päikest lubanud ja sellepärast sai ka Pärnu suund uuesti ette võetud.

Esimene pool tunnikest möödus nagu poleks siin kunagi vimma olnudki. Siis tuli kiisk ja peale kriiska...pika hambaga vimb. Mitmeid erinevaid näitamisi ja siis nagistamisega kiigutamise ajal otsa kargas. Mõõdus, aga kuna alla poole kilo siis saatsin tagasi. Samast august, tulgu mis tuleb...

Kümme minutit hiljem teine samasugune ja selle järel kohe otsa ka kolmas, aga see juba punn mis punn. Tundus et kala on all, aga mitte väga aktiivne ja nii otsustasin kella poole kaheteistkümne paiku siia ringi ette võtta. Kuna kella üheteistkümne paiku olid erinevad põrinad ka jää peale mingit krossi sõitma tulnud, siis tundus hea mõte neist eemale saada.

Tipa tapa üle kildi ülesvoolu. Siia augule. Keegi (ma vist tean küll kes), oli korraliku puurimise hommikul seal läbi viinud. See polnud isegi mitte sixpäkk vaid lausa kaksteistpäkk:-) Jälgede järgi oli puurimine ilmselt üsna tulutu. Andsin ka oma panuse hapnikuga jõe varustamisse. Nii palju muidugi ei viitsinud vaeva näha. Ühel puuritud august sain ka võtud lõpuks kätte. Mitte siia aga vimma omad. Tulid agressiivse siia mängu peale. Üks mõõdus, teine punn. Saatsin mõlemad tagasi. Teised augud aga...

Käisin vahepeal kalda äärses augus ja siis siirdusin teise kalda alla. Sealt kaks ahvenapunni ja null siiavõttu. Siis uuesti tagasi. Ja uuesti tulemuseks null koma null... poole kolmeni kammisin kohusetundlikult olemasolevaid auke läbi ja siis kolisin vimmatsooni tagasi.

Sealt õhtul veel 4 punnvimba. Suurt kala aga käima ei saanud. Kõik tänased kalad krõbistamisega otsa tulid. Kas tavalise takti vōi siis kiigutamise peale. Eile resultaati pakkunud koputamine põlati täiega ära.


Kokku siis kaheksa vimba, millest vaid kolm mõõdus. Miks need punnid nii varakult linna alt juba siia tulnud on? Kas suuremad on juba sindi paisust kõrgemale rännanud?

Mõnus pehme talvepäev oli. Õhurõhk päeva jooksul ei muutunud (765mm).

Pärnu jōel, 05. jaanuar 2019

Uus aasta, uued püügid. Aastavahetuse torm tōi sooja ja vihma ning kupatas maja alt jää ära. Vōi jäi ta vee alla mädanema, vahet ju pole... Kasaril viskas ka pool meetrit vett juurde, ilmselt ka seal kōik läinud. Isegi uurima ei viitsinud minna -vōtsin aasta esimeseks püügiks plaani Pärnu jōe, seal vast ikka kenasti jää alles.

Hommikul pōōnasin pikalt ja nii jōudsin jōele alles poole kaheteistkümneks. Jääd terve maailm - 15+ sentimeetrit kindlasti. Ka mōned püüdjad peal.

Vammused selga ja püüdma. Kui auto juures oli täitsa mōnus olla, siis nii kui kurve peale vimmatsooni jōudsin kangastus tõeline arktika. Väljas küll vaid 3 kraadi külma, aga tugev pōhja tuul tekitas sellise tunde et...käpikud kätte, kapuuts pähe. Huhh kui külm.

Kuidagi toppisin külmuvad sääsevastsed konksu otsa ja läks mänguks. Esimene tiir ja kohe keegi näitas ennast. Teine tiir ja sama lugu. Järgnes veerand tundi mängitamist, kus proovisin ära kōik oma nōksud - tavaline tempo, kiire tempo, kõigutamine, põhja togimine, koputamine ... vaid pea peal seistes jäi proovimata:-) Kala võtma ei saanud. Kolisin siis kōrvale tehtud augule.

Teisel augul viis minutit vaikust ja suundusin tagasi. Uuesti erinevate stiilide katsetused, kui koputuse teise seeria keskel pandi noogutile konkreetne plumps. Ja otsa jäi. Edasine oli kui komöödia ruudus - esmalt hammaste abil esimene kinnas käest, siis sama liigutus teise kindaga. Kala allpool mōtles ilmselt, et mis seal üleval toimub... Vabanenud lisatarvikutest venitasin vaikselt kala üles. Tegi mõnusat sõitu, auku ta lõpuks tuli. Kena poole kilone vimb.

Uuesti kirp alla ja kohe keegi ennast näitas. Ja jälle sama lugu - proovi kuidas tahad, aga ei saa kala korralikult vōtma. Olin juba valmis loobuma ja siiga otsima minema, kui uuesti koputuse mängu peale konkreetne vajutus. Seekord vōttis riietusest vabanemine nii kaua aega, et kala kasutas vōimalust ning keeras ennast konksu otsast lahti. Krt. Ei meeldi see kinnastes püük mulle.

Kartsin, et sellega on nüüd võtuga ühel pool, aga kümme minutit hiljem keegi uuesti all. Esimese näitamise järel tehtud haakimine läks tühja, kuid jätkasin mängu samast kohast edasi kus kirp pidama jäi ja poole meetri kōrgusel põhjast vajutas vimb ära. Teine maakera venis jääle.

Selleks ajaks oli mul arktilisest kliimast juba üsna külm ja kui viie minuti jooksul rohkem midagi ei juhtunud, otsustasin lahkuda. Aitas küll vimbadest. Huvitas siig ja lisamotivatsiooniks vōimalus kõmpides uuesti soojaks saada.

Järgmisena Reiu alla, siis edasi Aini lemmikkohta. Seal kandis kattis kallas pisut tuule ära. Reiu alt paar kiisa vōttu. Teisest kohas kaks ahvenat. Esimene nii 150 grammine andis lootust, et äkki miski parv; järg aga oli hämmastav - hüperaktiivse vōtu pakkunud punn, mille vaatamiseks oleks luupi vaja olnud:-)

Edasi sügava siia augu peale. Siis kalda äärse sügaviku juurde. Vaikus. Siiast ei kippu ega kõppu. Vara ka veel muidugi.

Kella poole kolmeks otsustasin alguspunkti tagasi vantsida. Otsisin vana augu üles ja istusin seal tunnikese. Üks alammõõduline vimb eksis otsa, aga õhtust võttu ei tulnudki. Pool neli tulin maha. Läbikülmunud. Ōhtune saun soojendas kondid alles üles. Päris karm päev oli.

Rōhk tōusis päeva jooksul üsna jōudsalt, küündides ōhtuks 762mm-ni. Ōhtupoole tuul pisut vaibus ja ka pilved vajusid laiali.