See juhtus jälle, 29-30. juuni 2019

Küll need noored võivad ikka magada. Majas algas elu alles poole üheksa aegu. Ja veele kolisime millalgi poole kümne paiku.

Väljas selline tore kalapüügi ilm. Pilves. Soe. Tuul ka veel väga tugev polnud. Võtsime suuna põõsa augu poole, tehes kümne sirgel kohustusliku trollimise. Merikat polnud kodus:-) Ilmselt ei ole ta seal ka järgmised kakskümmend aastat, aga ikka kavatsen seda 200 meetri pikkust lõiku iga kord trollida:-)

Edasi juba väikest haru pidi põõsa augu poole. Majadest olime juba möödas, kui korraga kõrv mootoris hääle muudatuse registreeris. Käsi automaatselt gaasi maha keeras. Järgmisel hetke juba suitsu nägin. Ruttu süüde välja, kui samal ajal esimesed õlitilgad piki mootori jalga vette hakkasid tilkuma. Jälle sama jama mis mai kuus. Krt. aru ei saa, mis ja milleks toimub. Ja sama jama juba teise mootoriga. Oleks siis pikalt punn põhjas sõitnud, aga ei - pöörded olid seekord nii 90% peal.

Viis minutit ootust. Seejärel käivitus ja vaikselt tiksusime edasi. Suur õlilaik jäi selja taha. Kogu see jama vajutas pitseri kogu päevale. Põhimõtteliselt julgesin gaasi vajutada alles õhtul maha tulles, kodusirgel...

Kella poole kaheteistkümneni tuterdasime põõsa augu territooriumil. Enamasti oma kümne augus. Ainukeseks tulemuseks oli selle aja jooksul üks ahven. Võtte ka polnud. Harril ka. Ja ega ka teistel paatidelgi midagi ei tundunud olevat. Kui ma õigesti aru sain, siis osad olid lausa varahommikul kohal olnud.

Ennelõunal tiksusime mere poole minema. Punase maja alla, kus punase poi juurest valvahaugi esimese viskega välja meelitasin. Paar ankrupaika veel samas kandis, millest ühe tulemusena avastasin peale jigi kinni jäämist ja selle päästmist korraga kätel õli. Lant oli mingi õlise asjaga koos. Ei tea kas keegi on mingi mootori sinna pudistanud?

Kella ühe paiku hakkas tuul tõusma ja kulgesime tagasiteele. Põõsaaugus peatusime. Tunniks. Üks korralik pauk... ja tiksusime edasi. Trollisime kuni diivani auguni!!! Seda on ju haigelt palju - tervelt  8 kilomeetrit, proovisime seal paaris ankrupaigas ja .... tiksusime tagasi põõsa auku. Ehk siis teine 8 kilomeetrit otsa. Peale seda olime vist näost trollid:-)

Väikest haugi palju. Tindi värvi jesset ei tasunud üldse otsa panna, sellega sisuliselt ei olnud võimalik trollida... Oleks siis sort normaalne olnud, ei... otsustasime võistelda, et kes saab väiksema. Ma vist võitsin.

Harril eriskummaline juhtum ilusa maja rajoonis juhtus. Lood näitas latika parve ja umbes samas kohas käis ankrumehe ridvast pauk läbi ja ... nöör lõtvus. Keris siis mees nööri paati ja avastas et nööri otsas tross alles. Vaatab trossi, sellel lõks korralikult kinni. Lant aga läinud. Kuidas? Copperfieldi trikk?

Ühtegi korraliku kala ei saanud. Päikest see-eest aga kuhjaga. Kella seitsmeks olime põõsa augus tagasi ja peksime selle tsooni segamini. Üks väga ilus pauk. Üks haugi punn. Ja lõpuks ka üks napilt mõõdus koha. Lisaks saime endale uue sõbra. Üks tropp soomlane tuli kahe väikese lapsega ja parkis täpselt meie visketsooni, vaevu kahekümne meetri kaugusele meie paadist. Seletamise peale midagi ei juhtunud; kasutasin oma kaks soomekeelset vandesõna ka ära, aga sellest polnud ka tolku. Lõpuks viskasime nöörid ühe lapsega nööriga risti ja tegime köietõmmet. Vägisi tuli meelde, kuidas Jaanus omal ajal Lappis ühele aerutajale, kes spinfluga püüdjatele liialt lähedale otsustas sõita, oma tinarakenduse paati viskas ja too seejärel hooga aerudele valu andis...

...

Päeva lõpetasime trollides koju. Harri sai ka oma mõõdukoha kasti. Kell kümme tulime sauna ära.

...

Kõuts ja Mihkel raporteerisid kollhaugidest. Suurim lausa kahe kilone. Mõned punnkohad. Lisaks olid nad peedist pesumasinale trumli teinud....

...

Kell üksteist helistas Spinner ja tõestas seda, et me kala püüda ei oska. Neil oli kahe paadi peale kümme koha, suurim 6.25 kilo ... peale seda lauset vajutasin oma mobiilis igaks juhuks punast nuppu:-) Loo moraal - kusagil kala alati võtab!

...

Pühapäev tegime veel kiire 4 tunnikest, enne kui laeva peale startisime. Ilm oli ideaalne - pilves, soe, tuul maas. Hiljem küll päike natukeseks välja tuli. Kõik nagu olema peaks. Tulemused aga samad, mis eelmisel päeval. Punnid, punnid, punnid.

Selleks korraks siis kohapüügiga ühel pool. Suvel ma siia endiselt tagasi ei kipu - liiga palav, liiga pikad päevad ... Püügi mõttes mõttetu reis, seltskond aga see-eest lõbus ja tore.

Lappi reis kohe kohe ukse ees, nüüd vaja landid kokku pakkida.

Tagasi Soomes, 28. juuni 2019

Mulle üldse ei meeldi siia suvel tulla, kala niikuinii ei võta ja sääski on liiga palju, aga Kõuts rääkis seekord augu pähe. Argumenteeris kolme aasta taguste kohadega, kus mind oma 4.2 kilosega iludusega lausa kolmandaks jäeti... Nii me neljakesi - Mihkel, Kõuts, Harri ja mina - neljapäeva õhtul kohale sõitsime.

Kuna Spinner oma kuuepaadise armaadaga - või on see laevastik?-  oli saabunud juba paar päeva varem, siis telefoniluure andis teada, et 5.3 kilone olla juba käes ja lisaks üks suurem ära läinud. Nojah, need on need kalamehe jutud.

Õhtu venis loomulikult pikaks ja noored ei saanud hommikul maast lahti. Nii saime alles kella üheksa paiku vee peale. Minu paadi ankrumeheks oli sedapuhku Harri, kelle jaoks jigitamine täitsa uus maailm. Alustasime seetõttu kümne haru nurgas A ja O -ga.

Edasi juba jõele. Vesi 19 kraadi. Vool nullis. Päike laiutas keset taevast, aga lääne tuul hakkas vaikselt hoogu juurde kerima. Võtsime hooga pea põõsa auku välja ja parkisime ennast peale loodimist kümne meetri peale. Kolm viset ja ankrumehel korraga kala taga. Peale pikka venitamist 1.5-2 kilone koha veepinnale kerkis. Korra keeras pinnas ja .... No esimese jigitamise kohta ikka ulme.

Sellega võiks tegelikult päeva kokku võtta. Edasi läks nii nagu juunis pidi minema. Jätkasime samas tsoonis tunnikese. Võtuke siit, võtuke sealt. Ära kukkumine, otsa ei jää ... ja mõlemal sama lugu. Seejärel sekkus mängu tegelane nimega laine, mis keeras terve päeva võssa. Ankur lihtsalt ei pidanud enam. Kadedusega vaatasin kuidas kõrval teised paadid oma vööriankrutega majandasid. Esimest korda vist mõtlesin, et äkki peaks ka selle ostma...

Proovisime erinevaid ankrupaiku. Parimaks elamuseks nende pooltriivide seas jäi kaks võttu põõsa augus. Esmalt tagant keegi otsa vajus ja haakimisel kaks soomust konksu otsa jäi. Seejärel uus vise wake klouniga ja selline mats samas paigast, et käed värisema võttis. Kala otsa aga ei jäänud ja kolmandat võttu enam ei pakutud. Ei teagi kes see oli ... Pealelõunal minema trollisime. Tiksusime kuni kõrkjate auguni välja. Hunnikus punnhauge. Kolle ei kusagil.
Õhtupoole ronisime piki väikest haru tõotatud maale tagasi. Laine polnud järgi andnud, kuid kuidagi saime päris kõrkjate ääres ennast poolankrusse. St. et hetkeks oli paat ankrus, aga nii kui kellelegi lant kinni jäi või raskus ühest paadi servast teise kandus siis hoobilt paat uuesti pooltriivis oli. Sain sellise mässamisega lõpuks ühe koha külmakasti. Kaal...hm kilo äkki. Loomulikult lisa ei saanudki tulla, sest paat uuesti triivi läks...

Jändasime seal paar tunnikest. Mõned võtud veel, mis aga lisa kasti aga ei toonud. Kuna tuul ka vaibumise märke ei näidanud siis andsime alla ja lahkusime. Trollides. Sada meetrit hiljem kingiti mulle veel üks kilone koha.

Tiksusime uuesti oma pika tiiru ära. Harril kolm kohakonna ja üks säinas. Mul paar haugipunni. Kell üheksa kolisime koju ära.

....

Kõuts ja Mihkel tegelesid päeva jooksul multitaskinguga. Esmalt muidugi konjakid. Neid oli kaks. Oli. Seejärel mootor, seda neil nagu vahepeal oli ja siis vahepeal mitte. Kuumenes teine üle. Peale konsultatsioone Eestis oleva mehhaanikuga eraldus mootorist termostaadi klapp ... mida iganes see ka ei tähendaks ... ja paat lendas lainetele edasi nagu vanasti. Tulemuseks hulk haugifileed. Suurim kala vist kolmene oli. Kümne harust. Koha neil polnud.

...

Üldiselt väga-väga imelik päev. Koha nagu on jões, võtte nagu ka. Kala aga...

Vigala jõel, 22. juuni 2019

Puhkusest tekkinud püügiküllasus hoidis mind umbes nädalakese vee äärest eemal. Eelmine nädal sai natukene juba ette võetud - lasime Ainiga Lenna vette, piilusime korra haugi, seejärel Teenuse peal ka linaskit, kuid mida polnud seda polnud. Lenna oli muidu päris hea, kui kaks asja välja arvata. Esiteks muidugi see, et oskasime paati sada liitrit vett korjata - kajaloodi pardakinnituse augud jäid meil kahe silma vahele:-) Ja teiseks - pilsipump miskipärast ei käivitunud. Nii me üle kolme tunni peal ei olnudki, sest jalad hakkasid märjaks saama...

Ega eelmine nädal sisuliselt kalalootust polnud ka. Sadanud vihm oli veed kõrgeks ja sogaseks tõstnud. Vett tuli nii palju, et maja alune paat oli peaaegu triiki täis. Järgmise nädalaga see olukord klaarus, vesi kukkus kalda alla tagasi ja nii läksin täna vimma luurele. Päeval. Lõuna paiku.

Suur leitsakas oli öö jooksul normaalseks +20 kraadiseks temperatuuriks vormunud. Ilmamuutus oli aga korraliku tuule üles kerinud. Sättisin ennast vimmasirge alumisse otsa metsa varju, kus osaliseltki tugev lääne tuul kinni jäi. Üllataval kombel olin ainuke püüdja...

Puder sai segatud trapperi miskit punast värvi vimma söödaga. Polnud seda enne kasutanud, jäi lihtsalt maale tulles poes juhuslikult näppu. Lõhn täitsa mõnus, välimus aga selline...verine. Saatsin kolm pallikest teele ja sättisin käsika töökorda. Tina sättimise ajal sain käe valgeks - kuldse/punase kirbu otsa polnud veel kärbsevastseidki pandud, kuid viidikat see ei seganud:-)

Püük sellise ilmaga muidugi üliraske. Suur osa tuulest hooti metsast läbi tuli ja korki vastuvoolu surus. Vool üsna väeti... Kork sisuliselt edasi keeldus ujumast. Lõpuks teda ise allavoolu vaikselt venitama asusin. Esimene võtt toimus umbes kümme minutit hiljem - vimb. Kiitsakas ja vibalik. Hullumoodi räsitud. Kudemisega suure osa oma massist kaotanud, kuid võitlusvaimus mitte grammigi alla andnud. Mässasin kalaga ilmselt liialt kaua, sest järgmiste triivide ajal enam kedagi all polnud. Peagi särg platsi tuli.

Teine laine saabus tunnike hiljem. Olin selleks ajaks kirbu vahetanud konksu ja nelja maisi tera vastu. Sain kolm võttu järjest. Esimene tuli kaldale, teise võtu puhul kiirustasin liialt haakimisega, kolmas võtt aga andis haakimisel kellelegi valusalt konksuga vastu nina. Loopisin pidevalt sööta peale, kuid parv kulges ikkagi omasoodu minema. Järgnes särgede tunnike. Nokitsemisi igale maitsele. Mõned kopsakamad ka kaldale. Kohalikku päritolu punasilmad.

Kella kolme paiku tekkis aga täiega vaikus. Ootasin, mis ma ootasin, aga lõpuks ära tüdinesin. Käisin veel veerand tunniks õunapuu all - seal täiesti lootusetu püüda, sest laine suur ja kork lihtsalt ülesvoolu minema jalutas... ja siis tulin tulema.

Järgmine nädal Soome minek. Kõuts suutis augu pähe rääkida, et vaja koha vaatama minna.

Ja ongi viimane päev, 31. mai 2019

Viis nädalat on lennanud kui välgukiirusel...ja oligi viimane püügipäev kätte jõudnud. Natuke kahju ka, aga kui aus olla, siis püügiisu on enam kui kuhjaga täis püütud. Mitte, et rohkem kunagi ritva kätte ei tahaks võtta, aga pisut monotoonseks on kiskunud ja nüüd teeks midagi muud ka vahelduseks.

Hommikul ei tormanud. Magasin. Tuul ka nii kõva oli, et läbi une juba tajusin, et egas midagi head seal ootamas pole. Päev tuligi pea õhtuni korraliku edela tuulega. Lisaks ka pisut jahedam, kui juba harjumuseks saanud. Päeva jooksul temperatuur üle 11 kraadi ei roninudki, üsna vilu oli olla ja kapuuts oli kogu see aeg peas. Öösel sadanud suur kogus vihma, paadist kühveldasin umbes neli-viis ämbrit vett välja, oli vee temperatuuri ka kolinaga alla toonud. 13.5 kraadi peale.

Vee peale jõudsin poole kümne paiku. Alustuseks trollisin kümne haru läbi. Tervenisti. Saatjaks enamuse ajast kotkas. Paar haugi võttu sirge keskelt, ülejäänud territoorium aga kalavaene. Loodi pilt oli ka justkui ära külmunud, vaid vee sügavuse number vaheldus...

Järgmisena trollides Bonderi käär, mis andis tulemuseks päeva "haugi". Ilge litakaga lendas otsa ja kohe kärr järgi. Antinärviline ridvaotsa pekslemine viitas mehisele olendile:-) Tõmbasin paadi vasaku kalda poole, et tuul seda kala väsitades paremasse kaldasse kinni ei viiks. Suure osa selle manöövri teostamise ajast rull muudkui suitses. Ja siis väsitamine. Vaevaliselt tuli, sõite tegi rahulikke ja konkreetseid. Pulss kasvas mühinal. Kahe kõrva vahel kujutasin ette juba parajat kolli. Nähtavale tuli aga nii 4 kilone haug, mis oli täiesti risti otsas. Pettumus missugune...

Samast käärust, päris kalda äärest, ka üks 1.2 kilone latikas. Toppisin ta kasti ära. Ja kaks kiiska ka veel välja venitasin...

Vaikselt kiskus aga üksluiseks. Jigitada ei andnud, laine liiga kõva ja sõidu distants ka juba üsna pähe kulunud ... hakkasin merele kibelema. Mõeldud tehtud. Selleks, et lainet vältida sõitsin põõsa auguni väiksemat haru pidi. Sealt juba edasi trollides liikusin. Kui eile oli täiesti ristijõge laine, siis nüüd keris tuul vastu voolu lainet kõrgemaks. Õnneks oli vool nõrk ning tänu sellele väga kõrgeks laine ka ei kerkinud. Aga selline vastikult pikk ja veniv...

Põõsa augus jigitasin, paat roostikus kinni; kümne augu vastas olevas sügavikus sama kordasin ja siis merepoole vaikselt edasi trollisin. Päris karm sõit oli. Teepeal kolm haugi välja korjasin. Üks päeva suurim, 5.2 kilone.

Lõpuks tõotatud maale jõudnud ja oma kahe poi vahelist ala kündma asusin. Mõlemat pidi, nii üles kui allavoolu. Jube raske ja vastik tunnike, enne kui sellest loobusin peale oma järjekordse pruuni jesse kaotamist. Koha vaikis. Vaid üks punn korraks paadis õhku ahmimas käis. Haug võttis küll iga tiiruga ja sort ka oluliselt viisakam, kui eile (2-5 kilo vahele), aga see õõtsumine ei sobinud mitte. Ja lisaks laine pritsmetest pidevalt märjaks sain... Enne kui kajakate toitmiseks kippus minema, oli suund juba kodupoole sisse võetud.

Trollisin, sest kiirelt sõita ei kannatanud, Bonderi kääruni välja ja tulin lõunale ära. Nii kella 14 paiku.

...

Õhtu poole tegin koopia hommikust. Kümne haru, Bonderi käär ... ja siis hakkas vaikselt tuul raugema ning laine tasakesi langema. Hommikune katsumus oli juba vaikselt ununenud ja nii hakkasin uuesti kibelema mere poole. Ja loomulikult selle lõpuks ka ette võtsin, mis sest et kell juba poole kaheksa paiku ning pikalt seal olla poleks saanud.

Seekord sõitsin hooga. Metsik pekslemine vastu rullivat lainet. Paat pidas vastu ja ka mootorit ei uputanud ära. Kohale jõudes vaatas vastu üle mitme päeva parimad püügiolud. Laine selline poisike:-)

Tunnike kohapeal. Erinevad jessed said läbi mängitud (pruun, punane, ahven, kollane, tint). Haugile sobisid nad kõik ühtemoodi hästi, kohale aga mitte ükski neist. Iga triiviga paar võttu, haug kuidagi eriti agressiivne. Pooled kalad lausa küünlaid pakkusid. Kui neljane haug ikka välja võtmise käigus paar küünalt, ühe kaugel ja teise paadi kõrval, teeb ja pidevalt suu pärani hambaid lõgistades vastu peksleb, siis ega väga kurta ei saa. Mänguilu missugune. Mingil imelikul moel oskasid osad haugid ennast ise vastu paati maha rahustada - tegid viimase äkilise sööstu otse paadi suunas niimoodi, et pea ees vastu parrast põrutasid...

Üheksa paiku võtsin suuna kodupoole. Bonderi käärust läbi ja siis sauna kütma. Koha jäi õhtul nägemata.

Koduteel vajutasin siis punni ka põhja. Viimasel sirgel enne mökki. Mootor käitus korralikult ja seekord mingit õlileket ei tekitanud. Kiirust sain 36 km/h kätte. Pole paha.

Päeva tulemuseks: hommikul 14 haugi, 1 latikas, 1 kohapunn; õhtul 14 haugi ja 1 ahven. Lantidest sobitusid haugile kõik. Vahet ei olnud mis otsa sai pandud.

PS! Hommikul panin sportkella vasakule käele. Tulemuseks - väidetavalt tegin päeva jooksul 39 tuhat sammu:-) See oli see laines rumpliga edasi-tagasi manööverdamise tulemus.