Tühjad sõidud, 19.-21.08.2022

Reede oli ideaalne sõudeilm. Ennelõuna sompus, pealelõunal vahel päikest ja hästi kerget lõunatuult. Sellist ilma vaid tahakski, anna ainult minna... Tulemus aga üks pettumust valmistavamaid. Ei ühtegi võttu, seda hoolimata korralikust rassimisest ja neljast täispikast tiirust. Kella üheksa ajal õhtul andsin alla. Jõuga siit jõest ikka ei võta.

Suure kurvastusega avastasin, et olen kuidagi (?) oma punasele jässele liiga teinud. Landi saba on väändunud ja pisut puru. Üritasin teda mängima timmida, aga ei õnnestunud. Kahju. Hea lant oli!

Kui mul läheb kehvasti, siis üldjuhul teistel hästi. Juho koos kaaslasega said 6 ja 10.4 kilose. Üks liljakaljo alt, teine rootsi suure kivi pöörise juurest. Sealt samast võttis  Tamur 8.4 kilose ka veel välja. Kõik marjakalad. Tarvil oli üks otsas olnud, oma augus, kuid läks ära.

...

Laupäeva hommikuks oli vesi rämedalt tõusnud. Kusagil seal norras on paari päeva eest kõvasti sadanud. Veetase oma 25 cm kõrgem, kui päev varem. Veetemperatuur ka tänu sellele 17.5 peale kukkus.

Tegin sombuses hommikus oma tavalise tiiru ja üllatusena sain lappikaljo eest võtu. Kärts-kärts ja jällegi olid tühja pihud... Joonase otsas käis, sellel väiksed konksud ka, ei haagi ära.

Mnjah raskelt, väga raskelt tulevad need kalad sel aastal.

...

Laupäeva pealelõuna ja pühapäeva hommikupoolik ei pakkunud midagi. Vesi tõusis mühinal, olles nüüd juba kõrgemal kui meie saabudes. Rootsi saar on uppunud, Lasse kivist vaid väike tipuke järel. Lisaks oli räme tuul, millele pühapäeval lisandus ka paras vihm.

Ainuke, kes kala sai oli saabunud Mark. Kolmekesi paadis olles - Mark, pruut ja koer :-) - said nad kala kätte esimese 20 minutiga. Ja eriti absurdsel moel. Olin saare taga männi suunas liikumas, kui nad voolus minust möödusid. Selleks, et mitte mulle ette sättida keerasid siis paadil nina allavoolu ja sõitsid hooga rootsi suure kivi poole. Siis kui paati hakkasid õiget pidi keerama, lõi otsa. Selline see Tornio jõgi on - vahel annab absurdsel moel ja vahel ei anna ühelgi viisil.

Selleks aastaks siis kõik Lappiga.

18. august 2022

Hommikune äratus ja graafik on nagu kellavärk - kaheksast silmad lahti ja peale tassi kohvi olen juba peagi peal. Teised paadid on selleks ajaks juba mõni tund rassinud, ma ainukesena põõnan...

Tegin oma tavalise tiiru. Mökki alt peale, siis kaskede auku, seejärel Iivika kivi ja nimetu kivi vahepealne lõik, peale seda hooga männi auku ja rootsi kivi juurest tagasi soome poolele. Pumba auk, kiige auk, kärestikud ja siis minu kivid. Selle viimase juures polnud see aasta veel kordagi võttu saanud. Aga nagu ruletiski ei ole miski igavesti kivisse raiutud.

Tegin oma klassikalisi manöövreid. Laskusin otse kivi peale, vahepeal suunda korrieerides ja paarkümmend meetrit enne kivi hakkasin "põgenemist" imiteerima. See tähendab sõudsin kolm-neli kiiret aerutõmmet landid kivist eemale ja siis tavalises vaikses taktis aerutades vajusin tagasi. Nii neli korda teinud tõmbasin landid kivi kõrvale, tegin pausi ja... punase edi ritv pani hooga paindesse. Kärts kärts ka veel otsa.

Tõmbasin esiti paati hooga vastuvoolu. Lühike kärr lõppes ja ritv vajus paindest sirgeks tagasi. Andsin siis igaks juhuks veel hoogu juurde, kuid painet enam sisse ei saanud. Tundus et  kala läks otsast ära. Kuna liin jooksis valesti, siis otsustasin landi välja kerida ja uuesti õigele joonele komandeerida. Kerimise ajal korraga sain aru, et kala oli ikkagi otsas ja peagi tuli järgmine kärr.

Kaigas kiirelt hoidjasse tagasi ja aerudega hooga jõe keskosa poole. Sain kärri kenasti käima ja alustasin ritvade sisse korjamist. Ühe sain kenasti kätte, siis aga nägin, et kala hoidva tamiili liin läheb täpselt kivi taha. Arvasin, et kala oli ülaltpoolt kivi põgenenud ja siis teisele poole kivi ennast parkinud.

See olukord polnud teab mis hea ja nii vahetasin aerutamise suunda. Tagasi kivi poole, kaarega ülesvoolu sõites. Selle manöövri raames õnnestus teine lant põhja kinni sõita...

Kivile piisavalt lähedale jõudes sain oma eksimusest aru - kala ikkagi oli ikkagi minu pool kivi ja nüüd sain juba kõik ridvad ära päästetud. Ka kinni olnud lant tuli samblatuustiga paati. Edasi oli juba lihtsam. Lõhe polnud teab mis suur, kuid hele ja sõitis edasi-tagasi mõnuga. Kongitsat ei hakanud tema peale kulutama. Tõstsin käega pardale.

2.35 kilone. Oli teine punase edi peale maias (esimene kala selle landiga sel aastal). Hiljem selgus et emane ka veel. Polnud nii väikest marjakala saanudki...Liha oli tulipunane - pole sellist enne siin näinudki.

Õhtul tegime poisiga koos ühe tiiru ja hiljem ise ühe lühikese otsa ka veel. Elumärke rohkem ei leidnud. 

PS! Minu "sajajalgne" elab endiselt seal tsoonis, kus eilegi. Teise sellise leidsin pumbaaugust.

Kes too on?, 17. august 2022

Magasin kõvasti ja kui vee peale jõudsin, hakkasid teised juba vaikselt maha sättima. Kell oli kümme ja päevaks lubatud kõva lõunatuul hakkas vaikselt tuure koguma. Esiti kannatas sõita küll, kuid peagi oli tuul selline, et mökki alt startides jõudsin rootsi rannas oleva suure kivini...2 tunniga! Tavaliselt on see 30 minuti püügimaa.

Lantidest said otsa seatud kuldne-punane-roheline jässe, punane edi, punakas kirju joonas (just äsja soetatud) ja punane jässe.

Passisin pikalt kaskede rajoonis, sõeludes seal edasi-tagasi ja tänu tuulele võtsin augu mitu korda läbi, enne kui suurde voolu sättides edasi kulgesin. Seejärel Iivika kivi ja sealt allapoole nimetu kivi suunas.

Kusagil seal nende kahe kivi vahel tekkis loodile pikk "sajajalgne", mis kestis ja kestis. Kuna paat oli ühe koha peal, siis tundus, et keegi kükitab otse all. Kui triip lõpuks lõppes tõstsin pilgu ritvadele ja samal hetkel pandi joonase ridvale selline litter koos kärtsuga. Keegi teiselpool oli tõeliselt tige... kuid kahjuks otsa ei jäänud.

Tänu tuule abile tiirutasin seal veel edasi ja tagasi ning sain kolm korda sama asja loodile, kuid rohkem võtte siiski mitte.

...

Õhtuks lubas äikest ja nii kiirutasin pealelõunal veel korra peale. Tuult trotsima. Hommikune "purjetamine" tõestas, et ikka on võimalik ka selliselt sõudes kala võtma saada.

Tulin sedapuhku Tupo jõe suudmest alla. Üle Tarvi augu. Sinna jõudes möödus Väylänpääst mõne kilomeetri kauguselt äikesepilv ja tõi tõelise tormituule vee peale. Õnneks veerand tunniga ta ka lahkus ja edasi tõmmati tuul 10+ m/s peale. Tänu sellele õnnestus sealt rootsi poolelt edukalt ka soome poole peale tulla ja uuesti hommikul põnevust pakkunud tsooni kammima minna.

Käisid ala kohusetundlikult läbi ja leidsin uuesti "sajajalgse" üles. Oli teine pisut liikunud, meetrit kümme. Üritasin tedas siis ärritada, võttes mitmel korral tema asukoha läbi. Kuid võtma ei saanud. Ja siis tuli korraga selline vihm, et hetkega oli tagumik märg ja kerisin asjad kokku.

Tagasiteel Iivika kivist mööda sõites lõppes vihm ja päike tuli uuesti välja. Peas hakkas mingi häälekene rääkima, et mis siin ikka maha minna, prooviks äkki uuesti, küll need riided päikese käes ära kuivavad... No kui sisemine mina nii ütleb, mis mul siis vaielda. Panin landid tsipakene enne tsooni algust uuesti sisse ja läksin järgmisele katsele.

Minutit 5 hiljem, kui olin paadiga Iivika kiviga kohakuti jõudnud, pani sama ritv lennuga paindesse ja kohe kärr ka taga. Tõmbasin inertsist paadi rohkem voolu sisse, lootuses et vool kannab mind kalast allapoole. Olin selle plaani juures unustanud tõsiasja, et vool sisuliselt võrdus tuulega ja nii ma ei saanud kuidagi paati allapoole kalast. Sikutasin siis toore jõuga ennast rootsi saare taha ja alles seal võtsin teised ridvad välja.

Kala polnud just suur, aga võitles selle eest tublisti. Ei tahtnud kongitsat ka kasutada ja nii väsitasin teda päris pikalt, enne kui sabast tõstes kala paati sain.

Tükk aega jõllitasin teda, et kas on forell või ikka lõhe. Osad tundemärgid viitasid ühele ja teised teisele. Kalal kaalu 3-4 kilo vahele. Isane. Äkki mingi hübriid? Isegi Jurakas ei teadnud 100% öelda.

Joonasega siis nüüd esimene punane saadud ja kõik täna sõita saanud landid on vähemalt võtu välja meelitanud.

Äärmuste vahel, 16. august 2022

Jorra-jorra.

Hommikul olin erakordselt tubli. Kuuest juba üleval ja pool tundi hiljem vee peal. Kiirustasin, kuna päeval lubas leitsakut. Ilm siis veel mõnus, ei liiga palav ega liiga tuuline. Võtsin oma lemmikpaigad läbi ja tõdesin - sama hästi oleks võinud edasi magada.

Päeval peal käes sai kõvasti  võidelda tuulega, mis lõunakaarest puhudes päeva jooksul kerge tormi mõõtmed võttis. Sõuda on sellisega iseenesest lihtsam, vaid tüürimise ja risti jõega sõitmise puhul peab kõvasti vaeva nägema. Püüdmise mõttes on selline stiil, kus landid "tormavad" kogu aeg ja pause tekitada on täiesti võimatu, üsna kaheldava väärtusega.

Kogu selle töö ja vaeva nägemise juures hakkasid aina enam peas peenikesed frustratsiooni noodid tekkima. Sõua ja sõua ning mitte kui midagi. Isegi kala hüppeid ei näe. Selline tunne nagu esimestel aastatel või siis suviti sõudes, kui saad võtu üliharva ja mitu päeva ei pruugi  midagi saada. Tunne oli selline nagu ei oskaks püüda ja teeks kõike valesti.

Nii paljukest siis jorisemisest. Naine rohkem joriseda ei luba. Punkt. :-)

No mida pekki!

Tamur tuli päeval ja sättis oma paadi korda. Õhtupoole, tuule vähenedes läks püüdma ja kui ma Tupo jõest alustades mökkide eest läbi tulin, lehvitas Tamur kaldalt juba kalaga. 10.4 kilone, marjakala.

Oli teine pumba augus võtnud nii, et Tamur oli alles viiendat kaigast püügile sättimas kui emeli landile pauk pandi. Väike kärr, kerge vaikus. Kõhklused, et kas ikka on otsas. Sõit enamasti lühike, aga tülikas. Paadi alt, mootori tagant läbi ja muud sellised trikid. Kongitsaga haarates läks konks kõhu äärde ja kala kukkus otsast vette tagasi. Teisel katsel sai saba kandist kalale kongitsa külge ja kus siis oli paadis alles laamendamist. Peksti kõike mis ette jäi.

Kadedaks tegi küll. Eriti kui arvestada, kui pikalt ma tühja sõudnud olin ja kui vähe aega Tamur püüda sai. Kala ise oli ka muidugi mega.

Elu on jälle lill!

Vangutasin mõttes pead, et kuidas ja kus kohast ma siis selle kala peaksin saama ning kulgesin oma marsruuti pidi allapoole. Pumba auku jõudes oli päike juba loojunud ning tekitas imelisi lillakaid värvitoone taevalaotusele.

Kammisin keskmiste, nii 10 meetriste sikk-sakkidega ala läbi, üritades vasakpoolselt ranti tabada. Kiik, kus sügavik ära keerab oli juba käeulatuses, vast kolmkümmend meetrit oli veel minna. Sealt peab paadi jõe keskele ära tõmbama, kui ei taha just madala peale kärestiku eelset ala kammima jääda.

Tulin jõe keskpoolelt paadiga ranti ja keerasin paadi randiga paralleelselt. Lood paadi paremas servas näitas alla meetrist vett. Kuna pöörangute ajal on aega ringi passida, siis piilusin järjekordselt lillakat taevast ja mõtlesin ühe pildi teha. Samal hetkel lendas vasakpoolne, see kõige madalamalt püüdev kaigas, suure hooga paindesse...

... ja kohe kärr taga. Siis hüpe ja uus kärr. Lõhe oli nii tormakust täis, et sisuliselt terve selle aja, mil teisi ritvasid kokku kerisin, pani siduri laulu saatel allavoolu. Peatumine tuli pea saja meetri kaugusel, vahetult enne kärestikku. Pole sellist minekut tükk aega näinud, toore jõulisus ja meeletu duracell koos ühes kalas.

Ridvad koos, tõmbasin paadi jõuga jõe keskpaiga poole, et kala kärestiku eest sügavamasse voolu välja meelitada. Õnnestus, kuigi osad sööstud tundusid vaid mõned meetrid enne kive lõppevat.

Kongitsaga haaramine ei õnnestunud just kõige paremini. Sain kala kuidagimoodi kõhu alt kinni, aga paati maandudes vingerdas ta ennast lahti ja tekitas paadi põhjas korraliku kaose. Tükk aega maadlemist, enne kui koputused vastu kala kukalt lõpuks olukorra maha rahustasid.

7.5 kilone emane. Ilus hele kala. Tuli jässe kuldse-punase-rohelise toonis landiga. Sellega polnudki enne saanud. Puhastamisel selgus, et konks oli keeles kinni - sellest ka see metsikus põgenemisel.

Ja kõik see masendav tunne, mis enne valitses, oli kadunud kui tuul väljalt.

Lappis 15.-16. august 2022

Teine nädal algas sooja ja päikesega, mis õhtu poole aina rohkem pilvisemaks muutus ja paar sagarat vihmagi üles leidis. Nüüd lubabki sooja, mis teeb peagi veetemperatuurile kindlasti paar pügalat juurde. Vesi langes nädala jooksul ca 40 cm ja on sõudmiseks väga heal tasemel. Kui vaid külmem oleks...

Õhtu tegin pika püügi. Käisin oma kivide tsooni kammimas ja sain seal madala pealt kahese löögi. Punase edi otsa (huvitaval kombel on see lant see aasta olnud nulli peal). Kuna paadi kiirus oli sel hetkel olematu, siis otsavõtjat aerutada ei õnnestunud. Huvitav, et ta just madala peal oli. Minu kivide ees aga endiselt midagi ei toimu. Ainukest lõhe hüpet nägin noorte kaskede rajoonis.

Leotasin uut joonase lanti. Too osutus harjusemagnetiks. Õhtu jooksul käis kolm kala paadini ära. Sort aga selline, mida kotti ei pane.

Tarvi tuli esmaspäev, Tamur tuleb päev hiljem. Nii, et eestlaste kontsentratsioon jõel kavab hüppeliselt.

Juho sai 5.5 kilose. Mari rändas sügavkülma, sest värsket kraami ei jaksa enam hävitada.

...

Hommikul olin eriti virk. Kell kuus üles ja poole seitsmest juba peal. Tegin samuti pika tiiru. Rootsi saare taga mingi imeliku siduri kraaksatuse sain. Vahtisin sel hetkel hoopis teises suunas ja nii midagi kindlat ei tea arvata. Pigem oli kivi.

Maha tulles said rootsi ranna ääres, Tarvi augul, ühed soomlased kala otsa. Ilmselt ka kätte, olin piisavalt kaugel, et väljavõtmist ei näinud. Nii et mõned siiski saavad.

Vesi hetkel veel 16 kraadi ümber.

Lappis, 13.-14.08.2022

Laupäev tegi imelist ilma. Hommikul väga külma, kella seitsme paiku peale minnes näitas õhutemperatuuri vaid 2.5 kraadi, mis viis ööga veetemperatuuri 15 kraadi peale. Hiljem tegi parajalt sooja, päikest ja parajat lõunakaare tuult, mis sõudmiseks oli väga sobiv.

Sisuliselt lasin päev läbi ringi. Käisin mitmeid kordi tuttavaid trasse läbi. Võtsin loodimise eesmärgil isegi mökkist ülesvoolu oleva soome ranna läbi. Kompasin kolm korda Tarvi auku.  Peksin vett vahtu oma kivide juures. Ja ilmselt polnud palju kohti mis puutumata minust jäid.

Võtuga aga... päeva ainukese võtu sain ennelõunal rootsi poolelt soome poole üle vedades. Vahetult enne kõige madalamat lõiku pandi pauk punasele jässele. Kärr ja kala kenasti taga, aga kuidagi kentsakas käitumine. Jooksu ei teinud, hüppeid ka mitte. Ridvaga sikutades aga lähemale ka ei tulnud. Tõmbasin paadi randa ära, et lähemalt uurida.

Pika venitamise peale õnnestus nii kilone tittilohi kaldale tõsta. Oli teine ennast niimoodi otsa sättinud, et tamiil oli lõpusekaare tagant läbi ja kala tuli seetõttu risti vedades. Saatsin ta tagasi kasvama...

Ülejäänud päev kuulus aeruspordile :-)

Ülenaabrite üks paat sai 5 kilose ja teine 10 kilose. See viimane juhtus täpselt minu ees sõites, kaskede all, nii et sain tasuta showd nautida.

Veetemperatuur kerkis õhtuks 16 peale tagasi. Vesi langeb vaikselt. Eile tuli esimene saare kivi veepinnale nähtavale.

...

Pühapäev läks samasuguse sisutu hooga otsa. Lõhel on suu lukus mis lukus. Ei võtu poega ka mitte... Juhol sama teema. Ja ühtegi hüpet ka täna ei näinud. Samas loodi peale ilusaid kaaresid ikka aegajalt joonistati, nii et kala justkui oleks olemas.

Nüüd 24 h kalapüügi puhkust ja siis teine nädal. Ilm kisub soojemaks ja olukord vaevalt et järsult paraneb.

Lõhepüügil 11.-12. august 2022

Ilm keeras ära, tuuliseks. Ja puhus see väga pahast kaarest, idast ning kirdest ehk siis risti jõge ja iiliti natukene tagant poolt ka veel otsa. Seega sõudmine oli võimalik vaid rootsi ranna all ja seegi tegevus üsna vaevaline, pigem võitlus loodusjõududega mitte kalapüük. Aga proovima ikka pidin...

Naasesin vanale tuttavale lainele - nn tühisõudmisele. Mulle need kiired Tupo jõe alused alad enamasti midagi ei paku, nii ka see aasta... Hommikul tegin tuulega võideldes kaks tunnikest. Õhtul veel kolm tunnikest. Lante sai vahetatud ja heledamaid proovitud (see 14.1 kilone oli tulnud kollakat tooni jässega), kuid ei sobinud need mitte.

Ühe haugi sain rootsi ranna aeglasemalt lõigult. Vedas et punane edi alles jäi ... Päeva korralikuma "saagi" sain aga õhtul pumba august, kus doktori maja meespool oli oma paadimootoriga hätta jäänud. Oli sealt enne just kala välja võtnud ning enam mootorit käima ei saanudki. Transportisin ta sealt koju tagasi. Andis ikka vedada vastu tugevat voolu.

Päikeseloojangu paiku tegin veel ühe lühikese tiirukese, kuid seegi ei pakkunud mingit võttu.

Ülenaabrid said ühe viie kilose. Tupo jõe suudmest.

...

Kuna samasugust ilma lubas ka reedeks, siis mõttes kandsin päeva juba ette maha. Tuulama pidi prognoosi järgi hakkama juba kella kuue paiku ja nii vara ma ennast üles sundida ei tahtnud. Otsustasin magada, maksku mis see maksab. Puhkus ikkagi... Kell kaheksa silmi lahti lüües ei paistnud just suuremat tormi akna taga ja nii otsustasin ikkagi õnne proovima minna.

Väike kohv ja unesegaste silmadega juba alla vantsisingi. Olin viimase trepi peal, kui altpoolt jõge mingi paat tuli ja loomulikult pidin käigu pealt kiikama, et kes see on. Järgmine hetk astusin trepist mööda ja prantsatasin kõva matakaga vastu maad. Parem põlv lendas hooga vastu kivi. Vasakus käes olev lood tegi kolksti vastu treppi... Imekombel jäid kõik asjad, kaasa arvatud ma ise, terveks. Huhh!

Seadsin paadi valmis ja läksin samast kohe liikvele - üleval pool Tupo jõe augus oli juba kaks paati ees ning neile seltsi trügima ei hakanud.

Lantide vette sättimisega jäin pisut hilja peale, hommikune mats polnud veel ikka korralikult üles ajanud, kuid naabrite mökki alla jõudes olid kõik kaikad nagu kord ja kohus püügile asetatud. Lantideks järel: kuldne jässe, punane edi, kollane edi, punane jässe. Edasi juba sikk-sakk stiilis rohkem jõe keskkoha poole. 

Olin noorte kaskede alla jõudnud ja tõmbasin seal paadinina pisut rohkem keskvee poole. Eesmärk oli landid 2 meetrisest vaost randini välja vedada ja ... järgmine hetk pandi parempoolsele kaikale selline litakas, et ridvahoidja loovutas oma positsioonist umbes 45 kraadi. Järgnes kärr ning ridva pekslemine. Vajutasin usinasti aerudele ja tundus, et kõik läks kenasti, kui ühel hetkel teises otsas enam ei joostud ning ritv läks sirgesse asendisse tagasi. 

Pomisesin erinevaid teadaolevaid vandesõnu ja võtsin ridva hoidjast, et lant töökaugusele tagasi kerida. Pisukese kerimise järel tekkis ritva uuesti paine ja järgmine hetk hüppas lõhe paadi teisest otsast kümne meetri kaugusel välja. Otsa oli jäänud! Ja ujunud paadile vastu. Kusjuures kõigi ülejäänud kolme liini alt läbi niimoodi, et sain nende landid õnnestunult mõni aeg hiljem välja keritud.

Keerasin paadi nina allavoolu ja lasin voolul oma tööd teha. Teised ridvad koos, lood pardast eemaldatud, aerud paadis, kongits välja otsitud ... asusin väsitama. Tundus erksa iseloomuga kala. Üsna hele, alles merest tõusnud. Korraldas mitu lendurite paraadi, demostreeris kiiremaid kiirendusi kui Bolt, proovis paadi ahtrist läbi sõitmist. Viimaks väsis.

Kongitsaga haaramiseks passisin õiget hetke ja üritasin hästi pea ligidalt haarata. Läks aga nihu, kala jäi vaid nahariba pidi otsa ning rabeles kongitsa otsast lahti. Õnneks olid mõlemad landikonksud korralikult kinni ja nii sain teisel katsel lõhe siiski pardale.

6 kilone marjakala. Punane jässe tegijaks.

Kui paadiga maha ära tulin, siis jõudis pärale lubatud tuul ning teisedki paadid kolisid peagi kaldale. Vedas, et viimasel hetkel (no minu enda püügi vaates esimesel hetkel :)) jaole sain.

Kaua oodatud... 10. august 2022

Juho saadud kala ei andnud pikalt asu, kühveldasin kõhu putru täis ja kiirustasin uuesti tagasi. Jõe peale. Teadsin küll, et ega sellise pideva uhamisega õhtuni vastu ei pea, samas viimane võtt jäi enam-vähem 24h tagusesse aega. Peale keskpäeva see oli olnud ja nüüd sama aeg käes.

Vahepeal oli lõunatuult juurde keeranud, päikese vahelduva eduga välja meelitanud ja natukene soojemaks kiskunud. Lante ei vahetanud, otsas olid lillakas hejo, punane edi, punane poppeli, punane jässe. Punaste värk. Mootoriga Tupo jõele ka sõitma ei asunud ja läksin siitsamast mökki alt peale. Suund sai võetud Juhole kala toonud platsi poole. Kaskede alla.

See kant on minu jaoks alati olnud "nagu jumal juhatab". Ei aita siin lood ega miski. Vaos suudan sõita, aga kui see vaikselt paremale hakkab käänduma, siis kaotan "jälje" ja olen pea alati hooga paadiga madala peal väljas. Õnneks on madal antud kontekstis meeter ja sinna landid hetkel kinni ei jää, aga... igal juhul suutsin selle õige koha jälle maha magada.

Egas midagi, viskasin mõttes eesti keeles kulli ja kirja ning suundusin selle järel Soome ranna poole. Iivika kivi kant vajas uurimist. Suundudes sinna sain punase edi otsa ühe pisiharjuse, kes röövis suure osa planeeritud püügilõigust ja nii jäi ülemine osa kivi tsoonist mul läbi kammimata. Edasi läks juba plaanipäraselt. Tuul töötas minu kasuks ja sättisin landi mööda 2 meetrist vagu kammima. Aeg-ajalt sügavamast lante madalamasse ranti suunates.

Püügimaa kulus ja kulus. Sügava lõpp juba paistis veepinnale keeriseid tekitava kivi näol. Sättisin landid selle ette nii, et parempoolne kaigas suunas punase jässe täpselt kivi ette, teised aga jäid sellest vasakule poole. Ühel hetkel see sama kaigas pani paindesse ja järgnes kärr...

... olen seda juttu mitmeid kordi kirjutanud, aga see on nii sürr tunne, et pean veel...Kui peale pikki-pikki tunde tühjalt sõitmist lõhe otsa kargab, siis silmad ja käed saavad koheselt aru, mis toimub ja mida tegema peab, aju aga... too kiilub täiesti kinni ja läheb seejärel ennast justkui restartima. Nende mõne sekundi jooksul kui keha toimetab omaette, tegeleb pea alles mõne sekundi taguse informatsiooni seedimisega...

Igatahes polnud aerudega haakimiseks isegi põhjust, sest kala pani joonelt padavai leekima, pikk kõrvu paitav kärr järgi. Igaks juhuks tõmbasin siiski paadi rohkem keskvee poole ja jätsin kala sellega endast ülesvoolu. Väsitamiseks oli ruum kenasti olemas, oma poole kilomeetri pikkune vaba ala, enne kui kärestik peale oleks tulnud. Teised ridvad sain kenasti kokku, kuigi pulss oli täiega laes. See on see esimese kala ärevus.

Väsitamine võttis aega ja mitte vähe. Lõhe tegi eemal mitmeid küünlaid. Vahepeal üritas madalama ala peal mingi kivi taha ennast sättida, kuid sealt meelitasin ta välja. Tükk aega kulus enne kui ta üldse paadi lähedale sai. Seejärel ronis veel selle alla ka veel, et siis uuesti eemale joosta... Kongitsaga sain haarata alles pumba augu juures. Käes ta oli, esimene. Kaua oodatud!

Isane lõhe, 6.6 kilone. Punase Jässe landiga. Vaid ühe konksu haruga oli kala kinni.

Kaldapeal jälgisid mu tegevust ülenaabrid. Kui nendega hiljem muljetama läksin, näidati oma saak ka ette. 14.1 kilone kena mamma. Marja täis. Seega said täna kõik meie mökkid kalaga õnnistatud.