Kalapüük kui harrastus on minu elu üks olulisi osasid. Käesoleva blogi mõte on talletada selle hobiga seotud ajalugu.
Esiletõstetud postitus
pühapäev, 28. juuni 2020
Lappis, 27. juuni 2020
Reede päeval rabasin, mis jaksasin. Hommikul vara üles, pikad tretid nii hommikul, kui ka päeval. Tuule suuna keeras põhja ja see tegi elu raskemaks.
Põhitrasside kõrval sõitsin läbi veel paar uut kohta ja tegin endale elu huvitamaks kärestike vahel seigeldes. Iga katsega üritasin lante aina kividele lähemalt läbi ujutada... kinni ei õnnestundki niimoodi neid sõidutada. Vähemalt pisut närvikõdi...
Küll aga sain lambist kohapeal, kahe kärestiku vahel, parempoolse landi kivi taha kinni. Päästeoperatsiooniks pidin mootori appi kutsuma.
...
Vahepalaks peremehe jutustus ja manitsussõnad ohutusele mõeldes...
Paari päeva eest toimus Tupo jõe suudmes paadi päästeoperatsioon. Nimelt oli umbes 10 km ülesvoolu kahel mehel paat ümber läinud. Olid nood kogemata korraga ühte pardasse nõjatunud, mingilt kivilt samal ajal põksu saanud ja nii see paat 180 kraadi tegigi. Mehed pääsesid ise kiirelt kaldale, kuna suhtelist ranna lähedal see õnnetus juhtus ja kutsusid sõbrad appi. Nii leiti hulpiv paat peagi üles ja tõmmati kalda äärde.
Paadi ümber keeramisel selgus, et kogu meeste püügivarustus oli paadi all "lõksus" olnud ja seetõttu ka alles jäänud. Tõsi mootor kadus põhja ilmselt kohe peale õnnetust.
...
Reede õhtul käisin veel ühe korra peal ja sain Iivika kivi juures "haugi tünga". Parempoolne ritv tegi põksu, siis vajus paindesse ja ... lõtvus. Mõni hetk hiljem aga vajus uuesti paindesse ja tamiil jooksis teiste tamiilide alt läbi. Haug oli paigale jäänud, lant suus ja paat vajus tast lihtsalt mööda. Õnneks hambad tamiilini ei ulatunud ja sain oma landi kenasti tagasi. Kalaga koos muidugi.
...
Laupäeval hommikul lihtsalt ei jaksanud enam tõusta ja nii sättisin esimesele tiirule alles kella 11 paiku. Ometi võtsin päevast maksimumi hoolimata väga vastikust põhja tuulest. Sõitsin sisuliselt endast välja ka selle, mida sinna enam jäänud polnud. Pole ikka tükk aega nii ropult vaeva näinud... Jack Londoni "Smoke Bellew" kannatused karmis Alaska talves ronisid vaikselt silme ette... Tagumik pehmelt öeldes ei kannatanud õhtul enam istuda. Tolku oli sellest kõigest küll üsna vähe, kui üks harjus õhtusel viimasel laskumisel välja arvata.
Naabrid korjasid õhtul veel ühe kala välja, et ikka soola korralikult mu haava peale raputada. Väikseks lohutuseks tassisid oma kalamarja meile. Soomlased on ikka toredad küll - punane mari visatakse muidu tavaliselt põõsa alla... Kui muidu saab kümnesest lõhest nii 2.5 liitrit marja, siis hetkel vaid poole liitri kanti. Marja suurus lihtsalt veel nii väikene... Igal juhul saime ikkagi kalamarja ja äkist viina kõrvale võtta hoolimata sellest, et lõhet endal saada ei õnnestunudki.
Viimased kaks päeva sõudsin nelja ridvaga. Tuule tõttu enam kuute panna ei õnnestunud. Üsna palju mugavam on niimoodi. Sodi kergem ära võtta, pidevat võimlemist vähem. Äkki peabki järgmine kord tagasi kolima nelja ridva peale.
NB! Lapsed käisid Naamijõel püüdmas. Poiss sai poolekilose ahvena ja samasuure säina. Nii et tegi mulle ahvena püügis nagu niuhti ära.
...
Kokkuvõtvalt üks pettumust valmistavamaid reise Lappi. Olen küll enne ka korduvalt lõheta jäänud, aga saada 41 tunni peale vaid üks võtt... Oleks siis harjuski olnud tavapäraselt aktiivne, aga kus sa sellega. Põhjuseks ilmselt kõrge vesi, mis küll nädala jooksul peaaegu 30 cm, aga sellest hoolimata on tavapärased maamärgid nagu Rootsi saar ja Lasse kivi endiselt vee all.
Hiljem kui lõunapoole sõites üsna kuivasid Simo ja Ii jõgesid vaatasime, kus kohati vaid kivi kivi otsas kinni ja vett justkui polekski, siis tundub, et Norra mägedes on seda lund ikka õite palju talvel tulnud, mis järjepidevalt Tornio järve ja jõge toidab. Veetase kukub ikka väga vaevaliselt hoolimata korralikust kuumaperioodist.
Miks seekord lõhega nii läks nagu läks...põhjust nagu ei teagi. Tundub et kõrge veega püügist ei jaga endiselt ööd ega mütsi. On selliseid teisigi - see mees kes rannas elas on nüüdseks ka juba kolm nädalat tühja sõudnud. Küll on ikka kannatust...
...
Järgmine aasta programmi sai vaid augusti reis planeeritud. Pikaks ajaks on ilmselt jaanipäeva ja kesksuve pikkadest pikkadest sõudmistest villand...
reede, 26. juuni 2020
Lappis, 5-6 päev, 25.-26. juuni 2020
Targutus nr. 1
Sõidad täie gaasiga vastuvoolu ja ühel hetkel kihutab putukaparv täiega vastu vahtimist. Nagu liivatorm. Nina ja suu on värsket liha täis. Osad maanduvad su peale ja otsivad meeleheitlikult mütsi all vajupaika. Osa potsatab paati, kus läheb peagi meeltuks "putukategemiseks" lahti. Kõik millele kannatab toetada, kasutatakse ära justkui seksodroomina.
Sama kordub tuulega sõudes. Ühel hetkel lendab vastu selga järgmine armaada ja terve ümbrus muutub korraga halliks, tumedaks. Neid on ikka metsikult palju. Ja kui üritan neid mütsiga lööma minna, siis saavad tigedaks ka veel. Parem on neil lasta rahus olla, mingi hetk nad ikkagi lahkuvad.
Eelmistel aastatel pole kordagi sellist asja näinud, sellises mahus. Putukalisi on ikka, aga mitte nii palju. Või pole siis õigel ajal siin sattunud olema. Mis nende nimi on - pole õrna aimugi. Mingid väikesetiivalise kihulased või midagi sellist...
Targutus nr. 2
Eile hommikul kella kuue paiku alla vantsides nägin naabrimeest koos kalaga üles mökki minemas. Nii seitsme-kaheksa kilone lõhe, silmaga kaaludes. Täna hommikul, kella neljast peale minnes, tuleb teine naabrimees paadiga maha ja tassib nii 5-6 kilose tuppa. Nagu de ja vue. Ja päeval oli ka korduspilt. Mitte üks lõhe võtt. Minul.
Lisaks mingi hetk allpool sõudes korraga ülevalt paat selga kandus. Mees seal sees lõhega võitlust pidas. Kulus oma pool kilomeetrit enne kui kongitsaga kala haaratud sai. Ilus lõhe oli. Üle kümne kilo kindlasti.
Nii, et kui hommikul kalale minnes keegi saagiga vastu jalutab, on mõistlikum ots ringi keerata. Niikuinii ei saa ise midagi.
Targutus nr. 3
Mõtlesin selle Juho ja 110 sõudmistunni peale, mis tal nulliga olid lõppenud. Siis tundus see ulme number. Kuidas nii saab? Et kohe nagu üldse ei võta? No mingi tõenäosusega peaks ju kala kogematagi otsa jääma... Täna sai mul siis peale hommikust tiiru 29 tühja sõidutundi kirja. Üle veerandi seega juba "mindud". Tundub, et olen üsna sama "raja" valinud.
Eile oli sõudmine juba korralikuks füüsiliseks tööks muutunud. Tuul keerutas ja keerutas. Mingi aeg otsa vastikult põhja keeras ja kogu püügi meeletult raskeks tegi. Täna ja homme samasugust kraami lubab.... Lihased valutavad, käed liiguvad automaatselt, igasugune arusaam sellest, kus kurat see võttev kala siis võiks olla, on täiesti ära kadunud.
Kõikvõimalikud tuttavad kivid on korduvalt läbi kammitud. Landikarbis olevatele lantidele tiir peale tehtud. Kogu see nullitamine käib pehmelt öeldes ajudele. Selline tühi tunne...
Targutus nr. 4
Ahvena pesakond Tupo jõe suudmes hakkab vist otsa saama. Eile sealt veel viis kala sai ära nopitud, täna vaid kaks tükki aktiveerusid. Suurem haug on ka kuhugi vehkat teinud või magab õndsalt suveund. Punnhauge ikka tuleb, kui aegajalt lõhepüügist tüdinenult mõnda soppi pöörlevat loopima lähen. Neid aga enam koju tuua ei lubata. Pirtsakaks on tellijad muutunud:-)
Eile puna-rohelise edi peale ühe harjuse või haugi korraks otsa sain. Võttis ilma kärrita alumise kärestiku järel ja mõne sekundi pärast otsast ära kukkus.
Targutus nr. 5
Selle nädala naelaks oli eilne ... politseipaat jõel. Vaatasin eemalt, et mis suur tanker see väikeste paatide vahel tiirutab. Sõitis väikese kaarega mu kõrvale, nii kümne meetri kaugusele ja üliviisakalt kaks küsimust esitasid: kas vest on? kas hauskar on? Vest oli paadininas ja seda nad ka nägid. Hauskari kohapealt piisas vastusest "jah on".
Ma ei tea, kas nad tahtsid veel midagi küsida, aga otsustasin vahelduseks oma küsimuse ka vahele torgata. "Kas pilti ka teha võib?". Mehed võtsid poosi sisse, üks viskas isegi kulpi. Peale seda sõbralikku sotsialiseerumist paat lahkus. Viisakalt ohutut püüki soovides.
Kogu see action oli kusjuures sellises kohas, kus ma paadiga mõne meetri kauguselt viimasest kärestikust möödusin, suure voolu sees. Huvitav, kas mõnes vaiksemas kohas oleks ka päris pardasse tuldud? Ja kuidas nad üldse joovet või lube kontrollivad? Selleks peaks vist kõigepealt randuma, aga kuue ridva kokkupakkimine võtab ju aega... Või teevad nad päris kontrolli vaid selgelt nähtava rikkumise korral.
Igal juhul päris tore elamus oli. Ja maru viisakad ja sõbralikud ikka. Ei mingit mossis kahtlustamist, nagu tavaliselt harjunud kohtama...
PS! Pilt on HDRiga töödeldud - tegin selle vastu päikest, oleks pidanud paluma neil teisele poole minna:-)
Sõidad täie gaasiga vastuvoolu ja ühel hetkel kihutab putukaparv täiega vastu vahtimist. Nagu liivatorm. Nina ja suu on värsket liha täis. Osad maanduvad su peale ja otsivad meeleheitlikult mütsi all vajupaika. Osa potsatab paati, kus läheb peagi meeltuks "putukategemiseks" lahti. Kõik millele kannatab toetada, kasutatakse ära justkui seksodroomina.
Sama kordub tuulega sõudes. Ühel hetkel lendab vastu selga järgmine armaada ja terve ümbrus muutub korraga halliks, tumedaks. Neid on ikka metsikult palju. Ja kui üritan neid mütsiga lööma minna, siis saavad tigedaks ka veel. Parem on neil lasta rahus olla, mingi hetk nad ikkagi lahkuvad.
Eelmistel aastatel pole kordagi sellist asja näinud, sellises mahus. Putukalisi on ikka, aga mitte nii palju. Või pole siis õigel ajal siin sattunud olema. Mis nende nimi on - pole õrna aimugi. Mingid väikesetiivalise kihulased või midagi sellist...
Targutus nr. 2
Eile hommikul kella kuue paiku alla vantsides nägin naabrimeest koos kalaga üles mökki minemas. Nii seitsme-kaheksa kilone lõhe, silmaga kaaludes. Täna hommikul, kella neljast peale minnes, tuleb teine naabrimees paadiga maha ja tassib nii 5-6 kilose tuppa. Nagu de ja vue. Ja päeval oli ka korduspilt. Mitte üks lõhe võtt. Minul.
Lisaks mingi hetk allpool sõudes korraga ülevalt paat selga kandus. Mees seal sees lõhega võitlust pidas. Kulus oma pool kilomeetrit enne kui kongitsaga kala haaratud sai. Ilus lõhe oli. Üle kümne kilo kindlasti.
Nii, et kui hommikul kalale minnes keegi saagiga vastu jalutab, on mõistlikum ots ringi keerata. Niikuinii ei saa ise midagi.
Targutus nr. 3
Mõtlesin selle Juho ja 110 sõudmistunni peale, mis tal nulliga olid lõppenud. Siis tundus see ulme number. Kuidas nii saab? Et kohe nagu üldse ei võta? No mingi tõenäosusega peaks ju kala kogematagi otsa jääma... Täna sai mul siis peale hommikust tiiru 29 tühja sõidutundi kirja. Üle veerandi seega juba "mindud". Tundub, et olen üsna sama "raja" valinud.
Eile oli sõudmine juba korralikuks füüsiliseks tööks muutunud. Tuul keerutas ja keerutas. Mingi aeg otsa vastikult põhja keeras ja kogu püügi meeletult raskeks tegi. Täna ja homme samasugust kraami lubab.... Lihased valutavad, käed liiguvad automaatselt, igasugune arusaam sellest, kus kurat see võttev kala siis võiks olla, on täiesti ära kadunud.
Kõikvõimalikud tuttavad kivid on korduvalt läbi kammitud. Landikarbis olevatele lantidele tiir peale tehtud. Kogu see nullitamine käib pehmelt öeldes ajudele. Selline tühi tunne...
Targutus nr. 4
Ahvena pesakond Tupo jõe suudmes hakkab vist otsa saama. Eile sealt veel viis kala sai ära nopitud, täna vaid kaks tükki aktiveerusid. Suurem haug on ka kuhugi vehkat teinud või magab õndsalt suveund. Punnhauge ikka tuleb, kui aegajalt lõhepüügist tüdinenult mõnda soppi pöörlevat loopima lähen. Neid aga enam koju tuua ei lubata. Pirtsakaks on tellijad muutunud:-)
Eile puna-rohelise edi peale ühe harjuse või haugi korraks otsa sain. Võttis ilma kärrita alumise kärestiku järel ja mõne sekundi pärast otsast ära kukkus.
Targutus nr. 5
Selle nädala naelaks oli eilne ... politseipaat jõel. Vaatasin eemalt, et mis suur tanker see väikeste paatide vahel tiirutab. Sõitis väikese kaarega mu kõrvale, nii kümne meetri kaugusele ja üliviisakalt kaks küsimust esitasid: kas vest on? kas hauskar on? Vest oli paadininas ja seda nad ka nägid. Hauskari kohapealt piisas vastusest "jah on".
Ma ei tea, kas nad tahtsid veel midagi küsida, aga otsustasin vahelduseks oma küsimuse ka vahele torgata. "Kas pilti ka teha võib?". Mehed võtsid poosi sisse, üks viskas isegi kulpi. Peale seda sõbralikku sotsialiseerumist paat lahkus. Viisakalt ohutut püüki soovides.
Kogu see action oli kusjuures sellises kohas, kus ma paadiga mõne meetri kauguselt viimasest kärestikust möödusin, suure voolu sees. Huvitav, kas mõnes vaiksemas kohas oleks ka päris pardasse tuldud? Ja kuidas nad üldse joovet või lube kontrollivad? Selleks peaks vist kõigepealt randuma, aga kuue ridva kokkupakkimine võtab ju aega... Või teevad nad päris kontrolli vaid selgelt nähtava rikkumise korral.
Igal juhul päris tore elamus oli. Ja maru viisakad ja sõbralikud ikka. Ei mingit mossis kahtlustamist, nagu tavaliselt harjunud kohtama...
PS! Pilt on HDRiga töödeldud - tegin selle vastu päikest, oleks pidanud paluma neil teisele poole minna:-)
neljapäev, 25. juuni 2020
Lappis, neljas päev, 24. juuni 2020
Hommikul magasin mõnuga. Silmi lahti tehes natukene kahetsesin seda, sest väljas valitses kena pilvisusega kena hommik. Kauaks seda aga ei jagunud ja peagi pääses lõõskav päike valla.
Vaatasin hommikuse statistika internetist üle - ikka saadakse üksikuid. Pello kandis mõned, Lappeas mõned. Keegi ka Väylänpäält ühe oli eile saanud. Loenduri andmestik oli järjekordselt uuendamata.
Esimesele tiirule läksin kella 11 paiku. Juba kaldal seistes mõtlesin, et kas tasub minna - tugev põhjatuul tegi sõidu põrguks. Kuidagi vaevlesin ikka oma distantsi ära, hoides kogu aega Soome kalda ligi. Vähegi varju. Tiir tehtud, ei raatsinud kohe koju tulla. Parkisin paadi kaldaääres olevasse pauna ja hakkasin pöörlevaga haugi tüütama. Üks punn ja üks säinahakatis käisid seltsis. Vähekene kenam rabak ka, too aga otsa ei jäänud.
Teema tundus huvitav ja otsustasin sama teise kalda paunas teha. Sealt ka paar punnhaugi ja veel üks väike säinas. Ahvenat aga ei kummaski. Lõpuks tüdinesin ja tulin päikese eest pakku. Viisteist minutit vajas tegemist...
Teine katsele minek toimus kella kolme paiku. Tuul endiselt vali ja nii otsustasin alustuseks Tupo jõe suudmesse ahvenat narrima minna. Eile olin vastu päid ja jalgu saanud, et triibud tagasi olin lasknud. Teist korda sama reha otsa ei astunud ja peagi mõned ahvenad päikese käes ülekuumenenud külmakasti viskasin. Üks kilone poiss ka veel seltsi.
Mingi hetk üks kenam kala rohust korraks välja tormas, vahetult enne lanti äkkpidurduse tegi ja siis kenasti veepeal keerates tagasi pöördus. Pommitasin tükk aega, aga võtma teda ei saanud. Käisin paaris kohas vahepeal veel proovimas ja tagasi tulles samast kohast umbes kolme meetri kaugusel korraga lant kinni. Sikutasin ja sikutasin, selle peale sidur laulu korraks üles võttis ja siis raskus otsast ära kukkus. Kena poiss tundus olevat. 3-4 kilo kanti ilmselt.
Samal ajal kui mina selle juraga tegelesin, tuli üks soomlane hooga ülevalt poolt, pani paadi sisse, landid järgi ... ja kohe kärr käis. Ilmselt väga suur kala polnud, sest kui ma peale läksin, tuli ta juba nurgatagant mootoriga ülesvoolu sõites vastu.
Tegin siis ka pool tiirukest seda, mida siia teinud olin tulnud. Maadlesin vastiku tuulega kuni suure männini ja rohkemaks isu ega jaksu polnud.
Järgmisena võtsin ette ranna aluse sopi. Sealt paar haugi veel lisaks välja venitasin. Väiksemat tagasi visates sain kaldal olnud soomlaselt pahandada. Viisaka väljendiga, et see on hea söögikala, tehti mulle selgeks, et haugid tuleb siin alati ära võtta. Kohalike kirjutamata reegel, punaste kaitseks...
Õhtuse tiiru võtsin ette kella seitsme paiku. Ilm oli alguses veel tuuline, aga pikapeale selle hoog rauges ja kerge pilvkate tekitas lõpuks päris mõnusa püügiilma. Nii mõnusa, et enne mahatulekut kella üheteistkümne paiku, hakkasin juba vaikselt dressipluusi otsima. Mõnusalt jahedaks kiskus.
Vahetasin järjekordselt lante ja tegin kaks tiiru. Esimese Rootsi rannast ja teise Soome rannast. Esimesel tiirul saare eest sain siis lõpuks ka ühe võtu kätte. Pauk käis ridvast läbi, kuid otsa ei jäänud kedagi.
Teise tiiru lõpus käis viimase kärestiku taga kena plärtsatus, kui paadiga sellest kohast juba paarkümmend meetrit allavoolu mööda olin libisenud. Rohkem kontakte uimelistega ei olnud.
Kokku on juba 19 tundi sõutud. Ja selle aja jooksul vaid üks võtt. Nutune.
Vaatasin hommikuse statistika internetist üle - ikka saadakse üksikuid. Pello kandis mõned, Lappeas mõned. Keegi ka Väylänpäält ühe oli eile saanud. Loenduri andmestik oli järjekordselt uuendamata.
Esimesele tiirule läksin kella 11 paiku. Juba kaldal seistes mõtlesin, et kas tasub minna - tugev põhjatuul tegi sõidu põrguks. Kuidagi vaevlesin ikka oma distantsi ära, hoides kogu aega Soome kalda ligi. Vähegi varju. Tiir tehtud, ei raatsinud kohe koju tulla. Parkisin paadi kaldaääres olevasse pauna ja hakkasin pöörlevaga haugi tüütama. Üks punn ja üks säinahakatis käisid seltsis. Vähekene kenam rabak ka, too aga otsa ei jäänud.
Teema tundus huvitav ja otsustasin sama teise kalda paunas teha. Sealt ka paar punnhaugi ja veel üks väike säinas. Ahvenat aga ei kummaski. Lõpuks tüdinesin ja tulin päikese eest pakku. Viisteist minutit vajas tegemist...
Teine katsele minek toimus kella kolme paiku. Tuul endiselt vali ja nii otsustasin alustuseks Tupo jõe suudmesse ahvenat narrima minna. Eile olin vastu päid ja jalgu saanud, et triibud tagasi olin lasknud. Teist korda sama reha otsa ei astunud ja peagi mõned ahvenad päikese käes ülekuumenenud külmakasti viskasin. Üks kilone poiss ka veel seltsi.
Mingi hetk üks kenam kala rohust korraks välja tormas, vahetult enne lanti äkkpidurduse tegi ja siis kenasti veepeal keerates tagasi pöördus. Pommitasin tükk aega, aga võtma teda ei saanud. Käisin paaris kohas vahepeal veel proovimas ja tagasi tulles samast kohast umbes kolme meetri kaugusel korraga lant kinni. Sikutasin ja sikutasin, selle peale sidur laulu korraks üles võttis ja siis raskus otsast ära kukkus. Kena poiss tundus olevat. 3-4 kilo kanti ilmselt.
Samal ajal kui mina selle juraga tegelesin, tuli üks soomlane hooga ülevalt poolt, pani paadi sisse, landid järgi ... ja kohe kärr käis. Ilmselt väga suur kala polnud, sest kui ma peale läksin, tuli ta juba nurgatagant mootoriga ülesvoolu sõites vastu.
Tegin siis ka pool tiirukest seda, mida siia teinud olin tulnud. Maadlesin vastiku tuulega kuni suure männini ja rohkemaks isu ega jaksu polnud.
Järgmisena võtsin ette ranna aluse sopi. Sealt paar haugi veel lisaks välja venitasin. Väiksemat tagasi visates sain kaldal olnud soomlaselt pahandada. Viisaka väljendiga, et see on hea söögikala, tehti mulle selgeks, et haugid tuleb siin alati ära võtta. Kohalike kirjutamata reegel, punaste kaitseks...
Õhtuse tiiru võtsin ette kella seitsme paiku. Ilm oli alguses veel tuuline, aga pikapeale selle hoog rauges ja kerge pilvkate tekitas lõpuks päris mõnusa püügiilma. Nii mõnusa, et enne mahatulekut kella üheteistkümne paiku, hakkasin juba vaikselt dressipluusi otsima. Mõnusalt jahedaks kiskus.
Vahetasin järjekordselt lante ja tegin kaks tiiru. Esimese Rootsi rannast ja teise Soome rannast. Esimesel tiirul saare eest sain siis lõpuks ka ühe võtu kätte. Pauk käis ridvast läbi, kuid otsa ei jäänud kedagi.
Teise tiiru lõpus käis viimase kärestiku taga kena plärtsatus, kui paadiga sellest kohast juba paarkümmend meetrit allavoolu mööda olin libisenud. Rohkem kontakte uimelistega ei olnud.
Kokku on juba 19 tundi sõutud. Ja selle aja jooksul vaid üks võtt. Nutune.
teisipäev, 23. juuni 2020
Lappis, teine ja kolmas päev, 23-24. juuni 2020
Päeval kolistasime ringi. Lapi põrgu (Pakasaivo), Äkaslompolo, Kolari...Tutvusime erinevate vaatamisväärsustega, nagu näiteks 1,5 Volvot:-) Koivumaa kruusateel tegime mõned kiiruskatsed ka veel lisaks. Väljas metsik palavus. Vahepeal lausa 30 kraadi ära tegi.
Peale kella viite tulime tagasi ja sättisin ennast vaikselt jõe poole. Kaks lisaritva ja ridvahoidjad kaasas. Putuka vahetus. Paadi sättimine.... Kell seitse kui avapauk anti, lükkasin mökki alt paadi lahti. Teist päeva alustasin püüki koosseisus (vasakult-paremale lugedes): oranz-kollakas heijo, (uus) kollane kirakka, punane edi, lillakas poppeli, oranzikas wäylä ja saksa värvides jässe. Ehk siis kõik erinevate tootjate omad.
Esimese tiiru tegin soome kaldast. Vesi oli vaikselt sammukese allapoole laskunud, nii et isegi esimese kärestiku juurde hakkas mingi kivimoodi asjandus kerkima. Sellest kärestikust vasakult mööda, järgmistest juba paremalt poolt. Lasse kivi ka ja peale laiemale osale jõudmist sättisin ennast teisele ringile.
Rahvast jõe peal palju. Üheksa paati kokku lugesin. Üsna palju trügimist ja ette sõitmisi. On olnud paremaid päevi... Kõik loodavad ja ootavad oma lõhet, nood aga merest mitte tulla ei taha.
Teine tiir Tupo jõe suudmest ja Rootsi kalda äärt pidi alla. Saare tagant, männi juurest. Seejärel üle jõe ja viimastest kärestikest jälle vasakult mööda. Kuna kaugemale jälle ei kippunud minema jõudsin veel ühe pooliku tiiru Soome kaldas teha, enne kui kell 11 maha tulin.
Kalast ei lõhnagi. Ei hüppeid, ei sulpse, ei seljauime kerkimisi. Rääkimata võtust. Isegi harjus vaikib täiega. Kahte punni nägin mängimas ja lõpuks üks neist otsa ka kargas. Vähemalt sain käe kalaseks:-)
Teised paadid ka päeva tühja sõudsid.
...
Hommikul olin juba kella kuuest üleval ja tegin enne ilma kuumenemist korraliku pika-pika laskumise. Lante vahetama ei hakanud.
Alustuseks Soome kallas. Pumba augu kammisin korralikult läbi. Seejärel paremalt poolt kärestike kõrvalt. Laiemale alale jõudes sättisin juba uuele tiirule mineku mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Nii kulgesin edasi.
Paatide sisselaskmise koha juures tüürisin oma küna Rootsi randa ja võtsin kogu vaikse ala sealt kaldast. Peale pikka pikka sirget kammisin ka järgmise kiirema lõigu läbi. Aga ei miskit. Kui metsik putukate rünnak välja arvata - vahepeal oli kui must sein silme ees. Järgmise slipi juures panin pillid kokku ja kuulutasin kolme tunnise laskumise lõppenuks.
Tagasisõit oli pikk - lausa 20 minutit sai täisgaasiga tuldud.
Lõhest endiselt ei märkigi. Ka teistel mitte.
...
Lõuna paiku tegin kesest päikest lagipähe kaks lühikest tiiru. Esimene mökki alt peale minnes saare taha ja siis risti üle ning kärestike kõrvalt paremalt poolt alla. Lõpuks esimese lõhe silma hakkas, kui suure männi all keegi korraks plärtsatuse tegi. Olin harjuse õngele vahelduseks väikese vobleri pannud, kuid ei andnud seegi tulemust.
Enne teist tiiru otsustasin korra Tupo jõe suudmest pöörlevaga haugi proovida. Esimese viie viskega kargas vikerkaare värvi mepps nr. 4 otsa viis ahvenat. Saja grammi ümber olevad poisikesed suutsid mingi ime väel suure konksu suhu haarata. Haugi söömas polnud ja nii läksin peagi teisele tiirule.
Sedakorda siis Rootsi rannast alla. Saare eest ja tagant. Siis uuesti üle jõe ja kärestike kõrvalt pisut kaugemalt joonelt. Endiselt null. Üks harjus kargas putuka otsa, mille olin uuesti vobleri vastu välja vahetanud. Teisi elumärke ei kohanud.
...
Jaaniõhtu puhul otsustasime minna ja teha enne õhtut ühe väikese metsasauna. Metsikute sääskede ja parmude keskele. Neid ikka jagus korralikult. Lisaks üks harilik põder jälgis üle oja piiludes meie toimetamisi. Hea et karu meid uudistama ei tulnud.
Leil oli selles saunas endiselt ülihea.
...
Päeva viimase kiire laskumise tegin enne pidutsemist veel nn standard trassil. Mökki - saar - Soome poolsed kärestikud. Kala ei näinud ja ei saanud. Kuna õhtuks tõmbas pilvkate päikesele kardina ette, siis oli jõel päris tihe liiklus. Jätsin selle mõnusa püügiilma teistele ja läksin peagi jaanitulele ära.
PS! Teised käisid päeval lisaks pidevale Tornios jões lobistamisele ka Naamijõel ujumas. Rästik oli neile seal vastu ujunud...
Peale kella viite tulime tagasi ja sättisin ennast vaikselt jõe poole. Kaks lisaritva ja ridvahoidjad kaasas. Putuka vahetus. Paadi sättimine.... Kell seitse kui avapauk anti, lükkasin mökki alt paadi lahti. Teist päeva alustasin püüki koosseisus (vasakult-paremale lugedes): oranz-kollakas heijo, (uus) kollane kirakka, punane edi, lillakas poppeli, oranzikas wäylä ja saksa värvides jässe. Ehk siis kõik erinevate tootjate omad.
Esimese tiiru tegin soome kaldast. Vesi oli vaikselt sammukese allapoole laskunud, nii et isegi esimese kärestiku juurde hakkas mingi kivimoodi asjandus kerkima. Sellest kärestikust vasakult mööda, järgmistest juba paremalt poolt. Lasse kivi ka ja peale laiemale osale jõudmist sättisin ennast teisele ringile.
Rahvast jõe peal palju. Üheksa paati kokku lugesin. Üsna palju trügimist ja ette sõitmisi. On olnud paremaid päevi... Kõik loodavad ja ootavad oma lõhet, nood aga merest mitte tulla ei taha.
Teine tiir Tupo jõe suudmest ja Rootsi kalda äärt pidi alla. Saare tagant, männi juurest. Seejärel üle jõe ja viimastest kärestikest jälle vasakult mööda. Kuna kaugemale jälle ei kippunud minema jõudsin veel ühe pooliku tiiru Soome kaldas teha, enne kui kell 11 maha tulin.
Kalast ei lõhnagi. Ei hüppeid, ei sulpse, ei seljauime kerkimisi. Rääkimata võtust. Isegi harjus vaikib täiega. Kahte punni nägin mängimas ja lõpuks üks neist otsa ka kargas. Vähemalt sain käe kalaseks:-)
Teised paadid ka päeva tühja sõudsid.
...
Hommikul olin juba kella kuuest üleval ja tegin enne ilma kuumenemist korraliku pika-pika laskumise. Lante vahetama ei hakanud.
Alustuseks Soome kallas. Pumba augu kammisin korralikult läbi. Seejärel paremalt poolt kärestike kõrvalt. Laiemale alale jõudes sättisin juba uuele tiirule mineku mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Nii kulgesin edasi.
Paatide sisselaskmise koha juures tüürisin oma küna Rootsi randa ja võtsin kogu vaikse ala sealt kaldast. Peale pikka pikka sirget kammisin ka järgmise kiirema lõigu läbi. Aga ei miskit. Kui metsik putukate rünnak välja arvata - vahepeal oli kui must sein silme ees. Järgmise slipi juures panin pillid kokku ja kuulutasin kolme tunnise laskumise lõppenuks.
Tagasisõit oli pikk - lausa 20 minutit sai täisgaasiga tuldud.
Lõhest endiselt ei märkigi. Ka teistel mitte.
...
Lõuna paiku tegin kesest päikest lagipähe kaks lühikest tiiru. Esimene mökki alt peale minnes saare taha ja siis risti üle ning kärestike kõrvalt paremalt poolt alla. Lõpuks esimese lõhe silma hakkas, kui suure männi all keegi korraks plärtsatuse tegi. Olin harjuse õngele vahelduseks väikese vobleri pannud, kuid ei andnud seegi tulemust.
Enne teist tiiru otsustasin korra Tupo jõe suudmest pöörlevaga haugi proovida. Esimese viie viskega kargas vikerkaare värvi mepps nr. 4 otsa viis ahvenat. Saja grammi ümber olevad poisikesed suutsid mingi ime väel suure konksu suhu haarata. Haugi söömas polnud ja nii läksin peagi teisele tiirule.
Sedakorda siis Rootsi rannast alla. Saare eest ja tagant. Siis uuesti üle jõe ja kärestike kõrvalt pisut kaugemalt joonelt. Endiselt null. Üks harjus kargas putuka otsa, mille olin uuesti vobleri vastu välja vahetanud. Teisi elumärke ei kohanud.
...
Jaaniõhtu puhul otsustasime minna ja teha enne õhtut ühe väikese metsasauna. Metsikute sääskede ja parmude keskele. Neid ikka jagus korralikult. Lisaks üks harilik põder jälgis üle oja piiludes meie toimetamisi. Hea et karu meid uudistama ei tulnud.
Leil oli selles saunas endiselt ülihea.
...
Päeva viimase kiire laskumise tegin enne pidutsemist veel nn standard trassil. Mökki - saar - Soome poolsed kärestikud. Kala ei näinud ja ei saanud. Kuna õhtuks tõmbas pilvkate päikesele kardina ette, siis oli jõel päris tihe liiklus. Jätsin selle mõnusa püügiilma teistele ja läksin peagi jaanitulele ära.
PS! Teised käisid päeval lisaks pidevale Tornios jões lobistamisele ka Naamijõel ujumas. Rästik oli neile seal vastu ujunud...
esmaspäev, 22. juuni 2020
Lappis, esimene päev, 21. juuni 2020
Vahepealne pandeemia viis lootuse suvel Lapimaale saada pea miinimumini, aga ootamatult tehti nädal enne meie mökki broneeringu aega piirid lahti ja kuus korda võib arvata, kes esimestena Tallinkile pileteid ostma tormasid:-)
Laupäeva lõunapaiku praam, peale seda juba "juna" Rovaniemisse. Ja hoppaa, enne kui arugi saime olime Lapimaal kohal. Sedakorda suurema seltskonnaga, kui tavaliselt. Lausa kaheksakesi. Oli ju mökki 2 aastat tagasi juba kinni pandud, et üle mitme aasta jaanitule plaanid ööta ööga siduda.
Kohapealsed esimesed uudised rääkisid kõik ühte keelt. Arctic Campingus polnud keegi kaks päeva lõhet saanud. Meie mökki peremehe sõnul oli Väylänpää ainukene kala juuni alguses saadud Lasse poolt, 14 kilone. Naabrimees Juho olla väidetavalt juba 110!!! tundi tühja aerutanud. Rannas elav soomlane, kelle nime ma mitte ei suuda meelde jätta, olla juba kolm nädalat tühja sõitnud. No pole kala. Loenduri järgi on kokku vaid paartuhat kala jõkke tulnud, mis on tavaliste aastatega võrreldes üle kümne korra vähem. Väidetavalt pidavat suudmes võrgud ees olema...
Aga ilm oli vinge ja lubab päikest terveks nädalaks. Vesi jões veel üsna kõrge aga juba paganama soe. 17 kraadi lausa. Pikalt ma esimesele püügile minekuga ei kannatanud. Kolmest peale ja kuni keeluajani välja. Kokku kaks ja pool tiiru.
Esimene tiir Soome kaldast. Esimesest kärestikust, mida kõrge vee tõttu pole olemas, paremalt poolt mööda. Sama ka teisest kärestikust, kus mingi aimdus kividest juba vaikselt looma hakkas, Lasse kivi eest läbi - see oli samuti vee all; ja siis kolmanda kärestiku kõrvalt paremalt alla. Tänu mõnusale lõunatuulele kulus trassile pea poolteist tundi. Seejärel ridvad välja ja uuele tiirule.
Kuna Rootsi rannas polnud ühtegi koroonat jalutamas näha, siis võtsin seekord selle kalda ette. Saare, mis on uppunud, eest läbi; siis üle jõe; kärestike kõrvalt paremalt mööda ja ... tegin siis veel pool tiiru sama trassi enne kui kell kukkus ja tulema tulin.
Lõhest ei kippu ega kõppu. Harjus ka täiega vaikis ja putukat ei puutunud. Ülejäänud paatidel sama lugu - null, koma null.
Puhkus on tore ja tundub, et see aasta saab olema pigem päikese võtuga mitte kalasaagiga seotud:-)
PS! Täna oli esimene päev lõpuks, kus kalaloendur pea tuhandese päeva tegi. Äkki ikkagi hakkab looma?
Laupäeva lõunapaiku praam, peale seda juba "juna" Rovaniemisse. Ja hoppaa, enne kui arugi saime olime Lapimaal kohal. Sedakorda suurema seltskonnaga, kui tavaliselt. Lausa kaheksakesi. Oli ju mökki 2 aastat tagasi juba kinni pandud, et üle mitme aasta jaanitule plaanid ööta ööga siduda.
Kohapealsed esimesed uudised rääkisid kõik ühte keelt. Arctic Campingus polnud keegi kaks päeva lõhet saanud. Meie mökki peremehe sõnul oli Väylänpää ainukene kala juuni alguses saadud Lasse poolt, 14 kilone. Naabrimees Juho olla väidetavalt juba 110!!! tundi tühja aerutanud. Rannas elav soomlane, kelle nime ma mitte ei suuda meelde jätta, olla juba kolm nädalat tühja sõitnud. No pole kala. Loenduri järgi on kokku vaid paartuhat kala jõkke tulnud, mis on tavaliste aastatega võrreldes üle kümne korra vähem. Väidetavalt pidavat suudmes võrgud ees olema...
Aga ilm oli vinge ja lubab päikest terveks nädalaks. Vesi jões veel üsna kõrge aga juba paganama soe. 17 kraadi lausa. Pikalt ma esimesele püügile minekuga ei kannatanud. Kolmest peale ja kuni keeluajani välja. Kokku kaks ja pool tiiru.
Esimene tiir Soome kaldast. Esimesest kärestikust, mida kõrge vee tõttu pole olemas, paremalt poolt mööda. Sama ka teisest kärestikust, kus mingi aimdus kividest juba vaikselt looma hakkas, Lasse kivi eest läbi - see oli samuti vee all; ja siis kolmanda kärestiku kõrvalt paremalt alla. Tänu mõnusale lõunatuulele kulus trassile pea poolteist tundi. Seejärel ridvad välja ja uuele tiirule.
Kuna Rootsi rannas polnud ühtegi koroonat jalutamas näha, siis võtsin seekord selle kalda ette. Saare, mis on uppunud, eest läbi; siis üle jõe; kärestike kõrvalt paremalt mööda ja ... tegin siis veel pool tiiru sama trassi enne kui kell kukkus ja tulema tulin.
Lõhest ei kippu ega kõppu. Harjus ka täiega vaikis ja putukat ei puutunud. Ülejäänud paatidel sama lugu - null, koma null.
Puhkus on tore ja tundub, et see aasta saab olema pigem päikese võtuga mitte kalasaagiga seotud:-)
PS! Täna oli esimene päev lõpuks, kus kalaloendur pea tuhandese päeva tegi. Äkki ikkagi hakkab looma?
pühapäev, 7. juuni 2020
Kasari koll ehk Aini päev, 07. juuni 2020
Kummipaat, mis on niigi väike, oli korraga kala täis. Ühest äärest teiseni. Vähemalt oli haug vakka ja ei mässanud, vaid lebas rahulikult. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui selle looma hambad paadi pardasse "kogemata" oleks sattunud... Aga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest...
...Ain hakkas juba eelmine nädal mingit kalapüügi juttu ajama. Mul polnud veel vimmapüügist tekkinud küllastus üle läinud ja nii lükkasime püügiplaani nädala võrra edasi. Selleks pühapäevaks. Püügivariante oli laual lausa kolm - Velisele latikat püüdma, Kasarile kummarit leotama või Pärnusse Lennat ujutama. Esimese variandi tõmbasin mina maha, kuidagi vara veel julgeks arvata... Kolmanda praakis välja Ain ja nii jäigi Kasari versioon teostamiseks.
Pühapäevaks lubas hommikupoolikul päikeselist ja pealelõunal kergelt vihmast ilma. Kuna me vihma ei karda ja päikesega on juunikuus südapäeval niikuinii edulootused nulli lähedased, sättisime ennast alles lõunast püügile.
Ega see tänapäeva püügile sättimine ei ole mee lakkumine. Vanasti pumpasid kummipaadi täis, panid mootorile hääled sisse ja kohe said püüdma. Nüüd aga ... lisavarustus kajaloodi näol vajas sättimist. Selle pardasse kinnitamine. Erinevate juhtmete ühendamine. Igasugust muud kola, mida rohkem kui rubla eest, ka veel tahtsime paati mahutada... Kell oli vist üks juba, kui lõpuks Vanamõisa alt püügile saime.
Aeg oli täpselt selline, et päikest jagus umbes veerand tunniks, enne kui esimese vine kardin valgusele ette tõmmati. Olin selleks ajaks kalapüügi maavõistluse juba ametlikult võitnud, sest esimene mõõdupiiril olev koll oli otsa karanud juba paarsada meetrit peale starti. Vastavalt paadis kehtivatele reeglite ei omanud järgnev enam mingit tähendust:-)
Selleks ajaks kui päike kadus olime oma paadiga välja jõudnud juba sügava kaare peale, kus üle kümne meetri vett. Üks vastusõitnud mees demonstreeris meile seal oma saaki. Kuuekilone haug oli vahetult kääru järel otsa karanud. Ei saa salata, et harva näeb nii õnnelikku inimest - mees säras kui päike, kahvas olevat haugi kõrgustesse upitades. Noh, vähemalt andis see meile lootust, et päris valel päeval me veele just polnud tulnud.
Võtsime läbi Kasari osa kuni jõgede ristini ja sealt keerasime Teenuse peale. Viimati olin neid lõike trollinud umbes kümme aastat tagasi ja nii vaatasin pea igat meetrit kajaloodilt kui uut avastust. Mälus oli see väiksem haru kuidagi sügavam ja sirgem, tegelikkuses aga... Oli, mis ta oli aga, suhkruhaugide ja ahvenapunnidele lisaks me midagi sealt eest ei leidnud. Üks huvitav paadilahendus ka veel lisaks.
Peale suurde jõkke tagasi jõudmist võtsime ette Vigala haru. Seda kuni Rumba sirgest umbes kildi kaugusel oleva sügava kääruni. Ja jälle pakkus jõgi meile ainult punne. Mõni pea sama suur kui lant ise.
Ilm oli vahepeal mõnusalt kergele vihmale keeranud. Umbes samal ajal otsustas kajaloodi aku hakata märke andma, et tema päeva lõpuni vastu ei kavatse pidada. Loodisime siis kiirelt meie sügavama kääru läbi ja suundusime kiiruskatsele, et sellega pisut akut laadida. Punn mootoril põhja ja...
... esimese hooga tõusis paadi esimene kolmandik õhku ja see osa hakkas seejäärel ennast justkui paadi tagumisele poolele peale pakkima. Teiste sõnadega justkui tahaks paati pooleks murda. Õhk balloonides oli jahenenud ja seetõttu paadi kere ka vähem kompaktsemaks muutnud. Kiirest sõidust ei tulnud seetõttu midagi välja. Nii umbes 15-16 kilomeetrit tunnis kannatas minna. Laadimiseks siiski piisavalt kiire tempo.
Igaljuhul kohale me sinna jõgede risti jõudsime ja sealt edasi ka trollides allavoolu kulgesime. Sügava peal sai kajalood uuesti sisse lükatud ja taastunud aku pakkus veel tunnikeseks pilti, enne kui uuesti ära väsima hakkas. See suur loodiekraan neelab ikka mehiselt energiat.
Enamasti trollides, vahele ka tempokamalt kulgedes jõudsime sildade tsooni välja ja pöörasime otsa ringi. Päev vajus vaikselt õhtusse ja olime selleks ajaks juba leppinud sellega, et midagi kopsakamat me täna paadis ei kohta, kui korraga Ainil korraliku pauguga keegi otsa lendas ja siduri täiel häälel vinguma pani. Esimene sööst oli konkreetne ja pikk. Aini sültjas ritv oli sõna otseses mõttes rulli keeratud. Teisel poolel olnud kala demonstreeris oma lihaseid.
Toimetasin oma landi paati, panin mootori kinni ja otsisin paadis kilakola alt meie kahva välja. See kokku pandud, asusin valveasendis ootele. Järgnes umbes kümme minutit võitlust, mille raames üle meetrine koll kõikvõimalikke pakkupääsemise võtteid ette võttis. Sööstud sinna ja tänna, meeletud peksemised, paadi alt loomulikult paar korda läbi ujumised. Õnneks oli kalal lant korralikult suus, nii et kahest kolmikust paistis vaid ühe kolmiku üks konksudest. Nii sai loom ennast korralikult väsitada, sel ajal kui paat rahulikult allavoolu kulges.
Lõpuks hakkasid väsimuse märgid endast märku andma (minu arust lausa mõlemas otsas:-) ja kala nõustus paariks korraks parda ligi tulema. Esimesele korral sai koheselt selgeks see, et meie "liblikavõrguga" pole siin midagi teha. Kratsisime kukalt ja otsustasime, et kaldarohus on risk suurem. Tuleb nott kuidagi paati saada. Ain hoidis ritva, seega pidin mina käed limaseks tegema. Nii üritasin järgmisena kalale näppe kukla taha ajada. Ilmselgelt tundsin ennast kui kääbik, sest see oli mõttetu üritus. Ei olnud lootustki kuidagi mingit haaret leida. Hiljem Ain tabavalt ütles, et Jordani kämmalt oleks vaja olnud:-)
Kuna silmadest haugi haaramine ei kuulu minu ampluaasse, siis järgnes katse lõpusekaarte tagant haarata. Selleks hetkeks oli kala juba seisvaks pakuks muutunud ja lasi seda ka rahulikult teha. Nii ta siis kahe käega ka paati sai venitatud ja otse loomulikult ka lõpustega kokku puutudes näpud ka pisut ära veristatud. Aga paadis ta oli ja õllepudeliga sai ta ka vaikseks koputatud.
Aini uus haugi tippmark, mis on ka minu omast üle, sai kaalu järgi seatud 9.5 kilo peale. Vaid 101 cm pikkust. Isane kala. Adrenaliinilaks püüdjale on ilmselt kirjeldamatu.
Ja ega rohkem sellest päevast midagi rääkida pole ka. Paat oli lima ja verd täis ning kulgesime kodu ära. Pakun, et täna öösel mõni mees vist eriti magada ei saa - vähkreb unes ja väsitab uuesti oma kala. Kalakotlette, mida ta homme peab tegema hakkama jagub ilmselt pikemaks ajas. Ja kõige selle asja juures on parim, et mina saan rahus siin võõraste sulgedega ehtida:-)
PS! Polegi kõrvaltvaatajana nii ägedat võitlust enne näinud. Päris jõhker vaatepilt avanes!
...Ain hakkas juba eelmine nädal mingit kalapüügi juttu ajama. Mul polnud veel vimmapüügist tekkinud küllastus üle läinud ja nii lükkasime püügiplaani nädala võrra edasi. Selleks pühapäevaks. Püügivariante oli laual lausa kolm - Velisele latikat püüdma, Kasarile kummarit leotama või Pärnusse Lennat ujutama. Esimese variandi tõmbasin mina maha, kuidagi vara veel julgeks arvata... Kolmanda praakis välja Ain ja nii jäigi Kasari versioon teostamiseks.
Pühapäevaks lubas hommikupoolikul päikeselist ja pealelõunal kergelt vihmast ilma. Kuna me vihma ei karda ja päikesega on juunikuus südapäeval niikuinii edulootused nulli lähedased, sättisime ennast alles lõunast püügile.
Ega see tänapäeva püügile sättimine ei ole mee lakkumine. Vanasti pumpasid kummipaadi täis, panid mootorile hääled sisse ja kohe said püüdma. Nüüd aga ... lisavarustus kajaloodi näol vajas sättimist. Selle pardasse kinnitamine. Erinevate juhtmete ühendamine. Igasugust muud kola, mida rohkem kui rubla eest, ka veel tahtsime paati mahutada... Kell oli vist üks juba, kui lõpuks Vanamõisa alt püügile saime.
Aeg oli täpselt selline, et päikest jagus umbes veerand tunniks, enne kui esimese vine kardin valgusele ette tõmmati. Olin selleks ajaks kalapüügi maavõistluse juba ametlikult võitnud, sest esimene mõõdupiiril olev koll oli otsa karanud juba paarsada meetrit peale starti. Vastavalt paadis kehtivatele reeglite ei omanud järgnev enam mingit tähendust:-)
Selleks ajaks kui päike kadus olime oma paadiga välja jõudnud juba sügava kaare peale, kus üle kümne meetri vett. Üks vastusõitnud mees demonstreeris meile seal oma saaki. Kuuekilone haug oli vahetult kääru järel otsa karanud. Ei saa salata, et harva näeb nii õnnelikku inimest - mees säras kui päike, kahvas olevat haugi kõrgustesse upitades. Noh, vähemalt andis see meile lootust, et päris valel päeval me veele just polnud tulnud.
Võtsime läbi Kasari osa kuni jõgede ristini ja sealt keerasime Teenuse peale. Viimati olin neid lõike trollinud umbes kümme aastat tagasi ja nii vaatasin pea igat meetrit kajaloodilt kui uut avastust. Mälus oli see väiksem haru kuidagi sügavam ja sirgem, tegelikkuses aga... Oli, mis ta oli aga, suhkruhaugide ja ahvenapunnidele lisaks me midagi sealt eest ei leidnud. Üks huvitav paadilahendus ka veel lisaks.
Peale suurde jõkke tagasi jõudmist võtsime ette Vigala haru. Seda kuni Rumba sirgest umbes kildi kaugusel oleva sügava kääruni. Ja jälle pakkus jõgi meile ainult punne. Mõni pea sama suur kui lant ise.
Ilm oli vahepeal mõnusalt kergele vihmale keeranud. Umbes samal ajal otsustas kajaloodi aku hakata märke andma, et tema päeva lõpuni vastu ei kavatse pidada. Loodisime siis kiirelt meie sügavama kääru läbi ja suundusime kiiruskatsele, et sellega pisut akut laadida. Punn mootoril põhja ja...
... esimese hooga tõusis paadi esimene kolmandik õhku ja see osa hakkas seejäärel ennast justkui paadi tagumisele poolele peale pakkima. Teiste sõnadega justkui tahaks paati pooleks murda. Õhk balloonides oli jahenenud ja seetõttu paadi kere ka vähem kompaktsemaks muutnud. Kiirest sõidust ei tulnud seetõttu midagi välja. Nii umbes 15-16 kilomeetrit tunnis kannatas minna. Laadimiseks siiski piisavalt kiire tempo.
Igaljuhul kohale me sinna jõgede risti jõudsime ja sealt edasi ka trollides allavoolu kulgesime. Sügava peal sai kajalood uuesti sisse lükatud ja taastunud aku pakkus veel tunnikeseks pilti, enne kui uuesti ära väsima hakkas. See suur loodiekraan neelab ikka mehiselt energiat.
Enamasti trollides, vahele ka tempokamalt kulgedes jõudsime sildade tsooni välja ja pöörasime otsa ringi. Päev vajus vaikselt õhtusse ja olime selleks ajaks juba leppinud sellega, et midagi kopsakamat me täna paadis ei kohta, kui korraga Ainil korraliku pauguga keegi otsa lendas ja siduri täiel häälel vinguma pani. Esimene sööst oli konkreetne ja pikk. Aini sültjas ritv oli sõna otseses mõttes rulli keeratud. Teisel poolel olnud kala demonstreeris oma lihaseid.
Toimetasin oma landi paati, panin mootori kinni ja otsisin paadis kilakola alt meie kahva välja. See kokku pandud, asusin valveasendis ootele. Järgnes umbes kümme minutit võitlust, mille raames üle meetrine koll kõikvõimalikke pakkupääsemise võtteid ette võttis. Sööstud sinna ja tänna, meeletud peksemised, paadi alt loomulikult paar korda läbi ujumised. Õnneks oli kalal lant korralikult suus, nii et kahest kolmikust paistis vaid ühe kolmiku üks konksudest. Nii sai loom ennast korralikult väsitada, sel ajal kui paat rahulikult allavoolu kulges.
Lõpuks hakkasid väsimuse märgid endast märku andma (minu arust lausa mõlemas otsas:-) ja kala nõustus paariks korraks parda ligi tulema. Esimesele korral sai koheselt selgeks see, et meie "liblikavõrguga" pole siin midagi teha. Kratsisime kukalt ja otsustasime, et kaldarohus on risk suurem. Tuleb nott kuidagi paati saada. Ain hoidis ritva, seega pidin mina käed limaseks tegema. Nii üritasin järgmisena kalale näppe kukla taha ajada. Ilmselgelt tundsin ennast kui kääbik, sest see oli mõttetu üritus. Ei olnud lootustki kuidagi mingit haaret leida. Hiljem Ain tabavalt ütles, et Jordani kämmalt oleks vaja olnud:-)
Kuna silmadest haugi haaramine ei kuulu minu ampluaasse, siis järgnes katse lõpusekaarte tagant haarata. Selleks hetkeks oli kala juba seisvaks pakuks muutunud ja lasi seda ka rahulikult teha. Nii ta siis kahe käega ka paati sai venitatud ja otse loomulikult ka lõpustega kokku puutudes näpud ka pisut ära veristatud. Aga paadis ta oli ja õllepudeliga sai ta ka vaikseks koputatud.
Aini uus haugi tippmark, mis on ka minu omast üle, sai kaalu järgi seatud 9.5 kilo peale. Vaid 101 cm pikkust. Isane kala. Adrenaliinilaks püüdjale on ilmselt kirjeldamatu.
Ja ega rohkem sellest päevast midagi rääkida pole ka. Paat oli lima ja verd täis ning kulgesime kodu ära. Pakun, et täna öösel mõni mees vist eriti magada ei saa - vähkreb unes ja väsitab uuesti oma kala. Kalakotlette, mida ta homme peab tegema hakkama jagub ilmselt pikemaks ajas. Ja kõige selle asja juures on parim, et mina saan rahus siin võõraste sulgedega ehtida:-)
PS! Polegi kõrvaltvaatajana nii ägedat võitlust enne näinud. Päris jõhker vaatepilt avanes!
Tellimine:
Postitused (Atom)