Aasta viimane püük, 30. detsember 2017

Kuidagi hõredaks on jäänud viimase kahe kuu püügid. Veed kõrged, lutsule ei viitsi ... jääst pole kippu ega kõppu. Võtsin siis aasta eelviimasel päeval ennast kokku ja lohistasin ennast mõneks tunniks jõe äärde muda sisse ja pimedasse. Vesi Kasaris +145 ja tõusmas. Ega sellise veega midagi muud peale lutsu püüda pole ka.

Kella kahe paiku võtsin platsi Rumba all. Oma kevadises vimmapüügi paigas. Olin ainukene, ilmselt enamus ennast Keskküla kanti sättinud... Tee jõe äärde oli üsna trööstitu, põld oli täiega üles songitud. Seda sadat meetrit jõeni on tõesti raske käia. Jõe äär ise ka nagu prügimägi, igasugu sodi vedeles igal pool, lõkkeasemesse olid katki visatud erinevad pudelid. Võrratu. Sellist vaatepilti vaadates saan täiesti aru jõeäärsetest omanikest, kes teid sulgevad eramaa siltidega ja elektrikarjustega.

Otsisin vähe puhtama koha - seekord jäi minust see sodi korjamata, kilekotti polnud taibanud kaasa võtta - ja saatsin kolm tonkat teele. Mullaussidega varustatult kaks tükki ja üks kärbsevastsetega. Lootsin, et saan äkki enne pimedat mingi särje söödaks kätte... olin oma vimmafileed sügavkülma unustanud.

Enne pimedat saabus veel kaks seltskonda. Mõlemad mees-naine tiimid. Üks võttis positsioonid sisse üleval poole, teine allpool. Üks neist tuli pikemalt rääkima - olid eile olnud Keskkülas ja saanud 10 lutsu. Suurim neist 1.2 kilone. Täna ei saanud sinna minna, sest kohti polevat olnud...

Hämaras sain tonkasid kontrollides väikese turvapunni, millega oli söödamure ka lahendatud. Kohe fileeks ja tükid otsa. Ühe ridva jätsin ussidega, teised said kalatükiga varustatud. Üks neist veel kombona - ööussi jupike ka veel konksule juurde.

Hämardumine oli pikk ja aeglane, suur täiskuu säras taevas. Mingi aeg tõmbas korraks pilvkatte ette ja kolmveerand viie paiku sain esimese kellukesehelina. Keegi vaikselt ja uimaselt nökerdas. Lasin tal pikalt oma asju ajada kuniks lõpuks ära haakisin. Poole kilone lutsupoiss oli just kombo otsa roninud.

Veerand tundi hiljem alustas veel keegi võttu sama ridva otsas oleva sööda peale, kuid jättis järsku pooleli. Ja siis tuli kuu uuesti välja...

Enamus aega säraski suur juustukera kõrgel taevas ja see vist väga hästi veeelukatele ei mõjunud. Võtte rohkem ei tulnudki. Kõrval seltskonnas saadi üks väike pliiats ja see oli ka kõik. Kell seitse lahkus esimene seltskond, teine pool kaheksa ja mina ise kaheksast. Rohkem võtte ei näinud.

Tulin sauna tulema.

Jõulutuuri teine päev, 27. detsember 2017

Õhtul hotellis uurisime kaardi peal kõik Haanja järved läbi. Lõpuks jäi sõelale Väikjärv, Kurgjärve kõrval olev väiksem järveke. Mulle oleks Kurgjärv ka sobinud, aga Tõnu ütles et see tal juba "kirjas" - väidetavalt olla ta seal kunagi ujumas käinud. Kuidas see sellisel juhul kalapüügi mõttes "kirja" sai, teab ainul Tõnu ise.

Hommikul startistime Võrust poole üheksa paiku ja juba enne kella üheksat tiirutasime Väikjärve ümbruskonda läbi. Leidmata ühtegi mõistlikku ligipääsu, kirjutasime peagi selle plaani korstnasse. Vaevalt seal mingi eldoraado oleks olnud ...võtsime suuna backup plaanile - Vaskna järvele. Mulle see sobis, kuna Haanja järvedest see selgelt mu lemmik. Ilus, piisavalt suur, paraja sügavusega ja üsna kalarikas.

Parklas riideid selga ajades tuli ka teine auto kohale. Ajasime veidi juttu. Mees rääkis, et see talv juba kümnes kord sellele järvele minna - (millal see jää siis tuli? jaanipäeva järel?) - ja iga kord ikka üsna kenasti saanud. Nii kümmekond ahvenat korraga. Päris kolle polevat tulnud, aga kolmesajaseid ikka trehvab. Kõik lisaks põigiga püütud kalad.

Jutud aetud, sammusime järvele. Kohalik jäi esimese vasakpoolse kõrkjatuka taha pidama, me panime järgmisest tukast mööda ja võtsime pauna keskel platsi sisse. Keegi oli seal tihedal sammul 6-7 auku teinud, otsustasime need läbi proovida. Õigemini mina otsustasin, sest Tõnn mõtles, et selle jahtumiseks tehtud peatuse jätab ta püügi mõttes vahele ja paneb õnge sisse alles teise kalda alla välja jõudes.

 Vett siin nii 3+ meetrit. Sättisin kirbuõnge töökorda. Kuldne marmõss sääsevastsetega sai vaid pool minutit vee all olla, kui keegi juba märku andis ning järgmisel tõstel mõnusa konkreetsusega nooguti alla vajutas. Ja kena kala taga, tuli vonka vonka auguni välja ja pudises siis otsast. Krt. see viib küll parve alt...

Ja mõneks minutiks tekkiski vaikus, kui korraga uuesti korralik löök ja otsas täiega maakera ... ja ka see ära kukkus. Sedapuhku koheselt. Tollest oli juba päris kahju, ei saanud kala esimese hooga liikumagi... Veel paar tiiru hiljem kolmas ilus vajutus ja samal ajal kui Tõnu oma tagumiku kalapüügiks lõpuks tooli peale istutas, tõstsin 250+ grammise ahvena jää peale. Kena algus päevale.

Sain samast august veel ühe saja grammise, enne kui võtt katkes. Tõnn oli samal ajal kõrval oleval augul istet võttes ka käe valgeks saanud. Samuti kena kahe ja poole sajane ahven. Lisaks peagi veel ühe väiksema välja võlus.

Kuna mul võtte polnud kammisin veel kõrvalauke ning sain sealt kolmanda. Siis pikalt, nii veerand tundi, vaikust, kuni neljanda ahvena poisi välja võtsin. Tõnu kolmanda samal ajal välja nahistas. Kell oli kohe-kohe pool üksteist saamas, kui korraga  seegi väheldane võtt kui lõigatult katkes. Passisime veel pool tunnikest tulutult samas tsoonis ja tegime seejärel kand ja varvas teise kalda alla tuulevarju.

See juba tuttav tsoon mitmest eelmisest talvest ja siin ka alati kala olnud. Järgmised poolteist tundi puurisime ala auklikuks. Tulemus oli jõhker - Tõnul 5 sentimeetrine ahvenakoll. Mul null võttu. Sissepandud unnad vaikisid sama targalt. Käisin vahepeal uurimas, et kuidas kohalikul läheb - tal kaks saja grammist olla tulnud, aga see ka kõik... Kratsisime kukalt ja kolisime hommikusele alale tagasi.

Saime vaevu kohale kui kolm meest parkla poolt samasse tsooni tatsasid. Ei tere ega midagi - viisakad eesti mehed; tegid vaevu kahekümne meetri kaugusele oma augud. Ei osanud midagi kosta, ju siis siinkandis selline käitumine kombeks.

Panime oma unnad kõrkjate äärde likku ja keskendusime ahvena püügile. Kohe alguses üks nii saja grammine, siis pikalt vaikust ja järgmine samasugune samast august. Too tuli üllatuseks allamängimise peale, seisatades nooguti kui vimmapoiss. Järgmisel tiirul sama manöövrit korrates, otsustas järgmine samasugune ahven korraliku litriga nooguti alla vajutada. Mis mul saab sellise agressiivsuse vastu olla. Arvasin, et lõpuks ometi sain pihta millisel moel peab täna mängima, aga võta näpust - see jäi mu päeva viimaseks võtuks.

Tõnu tegi enne päikese langemist metsa taha veel kolm ahvenat ühest august ja kella kolme paiku andsime alla. Selleks hetkeks olid nii kohalik mees kui ka teine seltskond jalga lasknud ja meie usk õhtusesse võttu totaalselt nulli kukkunud. Lõppskooriks jäi meil siis 7:7. Otse loomulikult minu võit:-)

Kalaga läks nagu läks - oleks hommikused ära kukkumised suutnud realiseerida, oleks vist saagiga peaaegu rahule jääda võinud.  Huvitaval kombel ei saanud me kumbki ühtegi unna võttu ei siin ega ka Ubajärvel.

Aga ilm oli täna ikka super - pealelõunal tegi mõnusat päikest. Ilus ja tore oli olla. Keda see kala sellise ilmaga huvitab:-)

Järgmisel aastal siis uued jõulud. Äkki siis Ain ka julguse kokku võtab ja meiega võistlema julgeb tulla:-) Preemiaks ju ikkagi kiire ostureis üle piiri, et sotside rõõmuks pisut alkoaktsiisi laekumist riigi eelarvesse langetada:-)

Lõpuks ometi jääl, 26. detsember 2017

Pikaaegne püügipõud sai täna lõpuks ühele poole. Meie igaaastane jõulutuur, mis tõsi küll soojematel aastatel on toimunud ka jaanuaris, sai Tõnuga varahommikul ette võetud.

Suund Vigalast Haanja poole, kus Tõnn kaardi pealt miski Ubajärve oli sihtmärgiks valinud.  Terve tee sadas vihma ja väljas oli 4 kraadi sooja. Usk, et seal kusagil "kõrgmäestikus" on see kauaoodatud kandev jää, tundus sellist ilma vaadates küll kohatu, kuid kohale jõudes ootas meid ees paras talveilm ja korraliku jääga kaetud veekogu.

Kella üheteistkümne paiku sikutasime talveriided selga ja vantsisime mäest alla. Järv ise üsna suur, natukene alla neljakümne hektari, kuid suhteliselt igava kujuga. RMK platsi juurest ronisime peale. Jää üsna paks, nii 8-9 sentimeetrit, aga hall ja suhteliselt pehme. Tuuraga sai ikka kolme-nelja koputusega augu sisse... Järve keskel oli üsna suur veemass jää peal ja sinna ei kippunud minema. Kukkusime kaldaäärt pidi vastupäeva kala otsima.

Alustuseks proovisin nii punast kui kuldset marmõssi. Kui päris aus olla, siis ega mul rohkem variante kaasas ka polnud - olin oma kirbukarbi lihtsalt maha unustanud. Järgmisena sai pisut kiirabi taotud. Siis uuesti kirbutatud... Vaikselt hakkas püügitunne tagasi tulema. Kalast aga ei kippu ega kõppu.

Tunnike hiljem olime jõudnud vastaskaldasse, kus avastasime mingid vanad ja juba jäätunud augud. Keegi oli siin kõvasti vaeva näinud. Tundmatul järvel sellise paiga leidmine võiks olla hea enne - keegi on vähemalt midagi siin teadlikult ja sihikindlalt teinud; erinevalt meist kes me otsisime nõela heinakuhjast.

Poolteist tundi peale starti pani Tõnu järsku täiega röökima - kala käes. Vaatasin eemalt, miskit ei näinud. Läksin lähemale, ikka ei näinud. Lõpuks kohale jõudes rõõmu põhjust nägin - hiigelpirakas sininina oli Tõnu peo peale endale kodu leidnud. Noh vähemalt on siin kala

Peagi veel paar sellist veest välja võlusime ja saime unnad sisse panna. Undadega oli selline saaga, et ... need olid mul ka maha ununenud. Tegin siis plastpudelitest mingid algelised versioonid... Peab vist teine kord enne kalale minekut ikka kalaasjad ka kaasa võtma:-)

Kammisime järgmise paari tunni jooksul selle tsooni läbi. Tegime piki kalda äärt paarsada meetrit edasi. Sealt veel paar sininina, aga ei ühtegi normaalset triibut. Ja kõigi nende võtt ka selline ... olematu, nagu mokaotsast vaevu vaevu.

Kella kolmeks, kui sinininade maavõistlus oli jõudnud viigiseisu 4:4 ja haugiunnad vaikisid jonnakalt, panime pillid kotti. Aitas küll. Mis siin ikka passida, kuidagi väga lootusetu järv tundus. Rohkem siia ei plaani tulla.

Õhtul ööbimine Tamula Hotellis ja õhtusöök Ränduri pubis. Maru hea kanafilee oli. Tequila aga soe ja täiesti joogikõlbmatu. Homme uus päev.

PS! Homseks peaks ise järve valima - muidu Tõnu samale lombile tagasi tahab minna.

No mida sügis, 16. detsember 2017

See mis toimub sellel aastal Kasari jõe ja tema harudega on ikka ... uskumatu. Novembri algusest saati on pea iga nädal taevast nii palju vett (vahepeal isegi valgel kujul) juurde kallanud, et jõe kõrgus Kasaris kõigub pidevalt 150 ja 200 vahel. Maakodu hoov on stabiilselt vee all. Pinnas on rämedalt vett täis ja iga jalajälg jätab murule savise jälje. Jõevesi tassib pidevalt mingit prahti krundi peale juurde.

Nii kõrget vett on viimastel aastatel isegi kevadeti üsna harva; nüüd siis korraga sügisel selline pikaaegne uputus.

Veetaseme kõrgus on selline, et isegi lutsule ei kutsu. Mis sinna savi sisse ikka
mökerdama minna, seda enam, et jõululauale pandud marineeritud luts on viimastel aastatel vähe populaarseks osutunud.

Venelaste ilmateade muudkui lubab, et külm kohe-kohe tuleb - too aga lükkub stabiilselt edasi. Enne uut aastat ei juhtu Läänemaal vist küll midagi. Väidetavalt pidavat lõunas vähemalt natukenegi seda tahkunud vett olema, äkki kannatab ikkagi iga-aastase jõulutuuri ära teha.

Kasutamaks jõude aega ära, ajakohastasin pisut blogi artiklite ja galerii poolt. Piltide järgi tundub, et pole üldse mitte paha aasta olnud.

Jään jääd ootama.