Reede, 20. mai 2022

Puhkusereisi viimane päev, 19. mai 2022

Ja saigi vaikselt selle aasta haugipüügi reis läbi. Viimaseks päevaks oli ilmajumal meile ideaalsed olud loonud. Päike, sooja pea 18 kraadi, maatuul (ida), mis polnud ka teab mis tugev. Vahepeal oli lausa nii soe, et sain särgigi maha kiskuda. Tõsi -  Urmas ei tahtnud kuidagi oma talvejopest loobuda.

Päev ise oli üsna meeleolukas ja tore. Jigi võtta väga ei tahetud ja paremini toitis trollimine. Kala oli punase poi juurest liikunud ülesvoolu, jäädes nüüd enamasti punase ja rohelise poi vahele. Ja sealt isegi natukene ülesvoolu - isegi punase maja kohalt, 5 meetrisest veest, õnnestus mõned haugid saada.Kui teised paadid enamasti trollisid, siis meie tegime vaheldumisi. Jigi, troll. Ajaliselt oli kindlasti 3/4 püügist ankrus seistes. Esimene kast hauge oli kenasti lõunaseks vaheajaks olemas. Nii sai fileerimisvabrik paadis tööle pandud. Urmas fileeris, mina püüdsin.

Sel ajal kui töö käis õnnestus mul ühe kalaga mõistumängu mängida. Proovisin kaheksa erinevat värvi läbi. Sain kuus võtukatset ja null korda kala otsa. Lõpuks väsisin ära ja vahetasin ankrupaika. Ilmselt mingi hambutu haug oli.

Päevase vaikelu ajal käisime ka kaugel merel oleva rohelise poi juures ära. Mehis väitis, et sai sealt jerkiga kolm koha võttu, 2.4 meetrisest veest. Ma polnud niikaugel käinudki ja nii uudistasime paiga üle. Söövat kala ei leidnud, kuigi kumbki meist sai ühe toksu kätte. Kuna avastasin seal kaugel meres olles, et leket tekitav kruvi oli sõidu käigus paadist lahkunud, siis läks suur osa ajast augu paikamisele. Korda sai, ei pidanudki paati maha jätma :-)

Õhtu eel sain trollides punase maja alt ka ühe tõugja, 2.4 kilose. Päris mõnusa ja raevuka sõidu tegi. Kalev samast tsoonist ka kilo+ koha välja võlus. Muidu aga ainult haug-haug-haug.

Päeva lõpptulemuseks jäi 20 haugi, pooled jigi, pooled trolliga. Urmasel kaks ja ahven ka lisaks otsa, aga noh suurema osa päevast ta tegeles fileerimisega :-). Kõikuvas paadis toodeti suure kao juures 12 kilo fileed. 

Kell kaheksa olime juba maas, et asju pakkima hakata. Sellega sai puhkusereis ka lõppenuks loetud.

Kokkuvõtvalt.

11 püügipäeva, tõsi üks neist vaid sillalt õngitsedes.  Üritasin püügiperioodi hajutada seltskond-üksi olles-seltskond abil, aga tüdimisest ei pääsenud. Teine nädal oli juba parajalt rutiinne püük.

Ilm oli seinast seina, sooja-külma-sooja. Püügiaegsest vihmast seekord täiesti pääsesin. Veetemperatuur kerkis lahkumise hetkeks juba 11.5 kraadini (alustades oli 8 kraadi kandis). Vool püsis kogu perioodi sellisena, et jões polnud mõtet jigitada. Tina raskus oleks pidanud olema 35+ grammi ja sellist sangpommi päev otsa viibutada ei viitsi.

Kalakogused olid terve reisi peale korralikud, haugi suuruse üle aga pisut joriseks. 5.5 vist jäigi mul suurimaks, aga ega teised ka midagi suuremat saanud. 3.65 kilone koha oli muidugi lisaboonuseks, samas üllatas, et väiksemat koha trollides üldse ei tulnud. Aastad pole vennad.

Kalapüügi tsoon oli sisuliselt mere punasest poist 200 meetrit allavoolu ja teiselt poolt sealt ülesvoolu punase majani välja. Ehk siis ca 1,5 kilomeetri ulatuses kogu püük. Jõe püügialad - Bonderi käär, kümne haru, ilusa maja tsoon jt.- olid ikka väga nutused. Sama lugu ka punasest majast ülespoole jääva sirge osaga.

Lennaga minek oli hea mõte, hoolimata lekkimise probleemist. Maru mugav paat püüdmiseks, eriti üksi olles. Kiirust on ka piisavalt, rekord siis üksi sõites 38,4 km/h... Uus rull mis sünnipäeva kingiks sai ostetud on üle võlli hea - ammu oleks pidanud endale sellise soetama. Mugav, konkreetne loog, mõnus sidur, kerge kerida.

Selle aasta haugipüük oli siis selline. Aasta pärast järgmine.

Kolmapäev, 18. mai 2022

Haugi haugi haugi, 18. mai 2022

Teisipäevane külm oli kolmapäeva hommikuks lahkunud. Särav päike, soe ilm ja nõrk tuul. Ideaalsed olud merepüügi jaoks. Terve päeva püsis tuul edelast ja jäigi üsna kergeks, nii et laine probleemi täna ei tekkinud.

Alustasime Bonderi kaare läbi kammimisega ja peagi mere äärde suundusime. Kell oli pool üksteist, kui punase poi juurde ära parkisime. Kellaaeg juba selline, et kohe peaks ennelõunane võtt algama ja seda üllatavam oli esimese, selle kõige magusama, ankrupaiga vaikimine. Ei puudutust ka. Justkui poleks seal kunagi kala olnudki.

Ankrupikkus allavoolu ja saime võtusoone siiski kätte. Järgneva pooleteise tunni jooksul oli meil tegevust enam kui küll. Urmas sai ka käe limaseks. Igast ankrust saime 2-3 võttu ja seejärel saime võtulainele tagasi alles ankrupaiga vahetamise järel. Lõunaks oli mul kümme kala käes, teist sama palju oli plehku pääsenud.

Seejärel tuli keskpäevane siesta. Aega ajalt mõnes ankrus keegi võttis. Enamasti aga ei toimunud üldse midagi. Vahel harva ka mõni üksik kala paadini tuli. Urmas kasutas puhkeaja efektiivselt ära ja fileeris haugid. Kalatööstus kolib püügikohtadele aina lähemale :-)

Vahepeal tegime ka kohustusliku trollimise tiiru. Kui eile sügavamas vaos nii mõnigi vari loodilt välja paistis, siis täna ei midagi. Võtuga oli sama lugu. Päeva jooksul trollisime mingi tund-poolteist ja ma sain vaid ühe haugi. Urmas oli selles vallas kahekordselt edukam.

Siesta kestis seekord ikka väga pikalt. Alles kella kuue paiku hakkas jälle juhtuma. Punase poi juurest sain ka päeva suurema haugi, 5.3 kilose. Relaxi kiirabiga, mis oligi tänase päeva värv. Tasus teda paar päeva mitte kasutada ja kohe võttis ennast kokku :-)

Õhtuks täna pikalt peale ei jäänud. Hoki tahtis vaatamist ja enne kaheksat tulime maha ära. Kokku mul 19  haugi. Täpselt sama  palju pääses otsast plehku - oli selline pika hambaga võtt. Sedapuhku lisaks kiirabile ka mõned teised värvid toimisid. Urmasel viis haugi ja üks kena 740 grammine ahven. Mehise ja Anti paatkond tegeles enamasti trollimisega ja tõid 11 haugi koju ära.




Teisipäev, 17. mai 2022

Soomes, 17. mai 2022

Täna jõudis kohale põhjast tulnud ilm ja keeras külmaks ära. Päeval vaid 10 kraadi sooja. Õnneks muutis natukene tuule suunda põhja poole ja see lubas ka mere äärde piiluma minna.

Kella kümne paiku start. Kiirusetest andis uue tippkiiruse - 38.4 kilomeetrit tunnis. Loomulikult allavoolu... Kiire peatus kümne haru keskel kajaloodile midagi ei joonistanud. Bonderi käärus aga sai kaks kena pilti ja trollisin selle lõigu kolm korda läbi. Ei miskit. Edasi juba suund merele.

Sõita oli kerge, lainet eriti ei olnud, kuniks jõudsin punase maja sirgele, kus pilt muutus. Suured veevallid veeresid, eemal jooksis jänes laineharjal. Punase poini minek oli võimatu ülesanne. Kuidagi tiksusin punase majani välja ja siis keerasin otsa ringi. Minu jaoks oli see liiast. See õõtsumine...

Trollisin ülesvoolu tagasi ja sain samalt sirgelt kolm võttu ning kaks haugi. Loodki näitas sirge alguses üsna palju erinevaid kalu. Tundub, et haug hakkab vaikselt sügavama poole ka liikuma. Tõsi järgmine sirge seda tükk aega ei tõestanud, kuniks ühest kohast kaks haugi lisaks välja võlusin.

Tuul ei olnud vähenenud ja nii trollisin edasi ülesvoolu. Põõsa auk oli tühi mis tühi. Järgmine sirge samamoodi. Bonderi käärus endiselt aga kalad alles. Aga võtma ei saa, tee mis sa tahad. Tükk aega jändasin, isegi jigitada proovisin, mis sellises voolus oli 30 grammise peaga suhteliselt võimatu. Lõpuks alla andsin.

Urmase pidin linnast kell kuus peale korjama, seega aega veel oli. Vahepeal oli tuul ka natukene kergemaks muutunud, mõtlesin et lähen vaatan uuesti mere üle. Gaas põhja ja hooga kohale. Olukord oligi pisut parem, jänes eemal punase poi all veel oli, aga kuni sinnamaani tundus talutav.

Esimene ankur sai punase maja rajoonis tehtud. Seejärel võtsin julguse kokku ja tiksusin ikkagi merele ära ja panin ennast poi taha ankrusse. Hetke täitsa kannatas olla. Viis viset ja kolm kala, kõik valge-oranzi relaxiga. Uus rull töötas laitmatult. Maru laheda "krõpsuga" lööb looga tagasi. Ja kerimine on ikka imepehme. Kala otsas võideldes, toimis sidur korralikult ja maru ühtlaselt. Hea kraam ikka.

Kauaks mulle seda nautida ei lubatud. Tuul otsustas uuesti iilid üles tõmmata ja hetkega olid lainevallid tagasi. Alguses üritasin püüda, kuid kui teist korda ahtrist korralikult laine sisse lõi, tulin tulema. Pole mulle seda haugi niiväga ka vaja...

Trollimine järgmisel poolel kilomeetril oli enam kui toitev, sest kolm külalist tulid suhteliselt kiirete vahedega. Tõsi nende välja võtmine üles ja alla kõikuvas paadis oli katsumus omaette.Sirge lõpus sain tervitada Mehist ja Antit enne kui linna Urmasele järgi kihutasin. Tulime linnast kümne haru pidi mökki ja korjasime jões mõned meened ka kaasa. Palli, luti, kiivri. Mida kõike siin jõkke ei poetata.

PS! Mehis ja Anti üritasid Titanicut mängida, napilt ei saanud hakkama. Kõvasti vee paadist välja loopimine hoidis ära halvima. Kala said ka. Ikka hauge. Kuni 4 kilosed. Jerkides.

Esmaspäev, 16. mai 2022

Tuulevangis 2, 16. mai 2022

Loode tuul kestab ja kestab. Otsustasin seekord landivaba päeva teha. Magasin, molutasin ja siis läksin linna. Sünnipäeva kinki kätte saama. Tükk aega vahtisin seda Shimano rulli seal riiulis ja kratsisin kukalt. No ei tea kas on ikka mõtet? Kuna tegemist oli abikaasa kingiga, siis võtsin ikka ära. Shimano Stradic 2500. Hea odav rull, millega Kasari peal särge tonkatada :-)

Käisin kõik kalapoed ka veel läbi ja sõin valge inimese kombel... hesburgeris. Maitses päris heasti. Tagasiteel rääkisin pea tunnikese iga päev siin püüdva soomlasega. Kuidagi igapäevaseks on see kujunenud. Ilmselt olen nüüd ta parim  sõber.

Õhtul hakkasin varakult sauna kütma, et enne hokit ära käia. Üks ägedamaid asju nende mai reiside juures on soomlaste kanalilt koha peal hokit vaadata. Naabritel telekad üürgavad - maali - telekommentaator läheb hulluks kätte, seletab nii kiiresti ja emotsionaalselt et mõmmigi aru ei saa. Eriti veel, kui see MM toimub Soomes, nagu see aasta. Äge vaadata! Jalgpalli, korvpalli ja teiste selliste alade kõrval ka ilmselt üks väheseid tõeliste meeste alasid, kus simuleerimisele eriti ruumi ei ole (tervitused siinjuures Elvile).

Anyway sai mul selle Stradicu näppimisest ühel hetkel villand ja läksin taasesitama Hemingway raamatu uuemat versiooni "vanamees ja sild". Võtsin poisile ostetud 4 meetrise lihtkäsiõnge ühte kätte, teise mugava tooli ja õlle ning maandusin meie silla peale.

Ei saa salata, see jõgi oleks õngitsejatele paradiis, kui siin millegi muu püüdmisega tegeleda ei tahaks. Seda valget kala on siin ikka ... nõrkemiseni. Kui Eestis meelitad igat särge nagu ilmaimet, et too sööda ära võtaks, siis siin jätad konksule armetu ussijuppi ja vee all minnakse pöördesse. Kunagi Viljar ütles kuldse lause, et peaks kodumaal inimesed bussi panema, silmad kinni siduma, siia voblamaterjali püüdma panema ja selle eest raha kasseerima :)

Särg, ahven, nurg, kiisk, roosärg, latikas, tõugjas. Rohkem sorte kui kaardimängus mastiritta ära mahuks. Tunnise püügi lõpetuseks 1.7 kilone latikas.

Ralfiga mingi aeg rääkisime, et maru raske on iga aasta uusi rekordeid teha, kui miskit eriskummalist ei tee. Nagu näiteks püüad mingeid imelikke liike. Tänase võib vist küll selle klausli alla lugeda - ütleme nii, et 4 meetrise lihtkäsikaga polegi nii suurt kala saanud. Aga noh, eks tegemist ole ka suhteliselt karmi varustusega. Rakenduseks on tavaline lastele mõeldud komplekt, tamiiliga äkki 0.3 mm. Robustsus on vist õige sõna. Sellega väsitab nii mõnegi kala.

Homme tuul suunda muudab, äkki paadiga midagi teha annab. Lisaks kamraade mökkisse juurde tuleb. Endal on aga juba kergemat sorti koduigatsus peale tekkimas. Kaks nädalat järjest on isegi mulle liiga palju :-) 




Pühapäev, 15. mai 2022

Tuulevangis, 15. mai 2022

Lubatud tuul tuli veel tugevam kui pidi. Isegi Koskineni harus oli lainel jänes peal. See oli liiast ka Peedu paatkonnale, kes otsustas selle peale lahkuda. Eestisse tagasi. Ma kratsisin pikalt kukalt ja läksin hoopis jooksma. Esimene ots oli hea kerge minna, tundsin et vorm on ikka kõva :-) Kui aga otsa ringi keerasin ja vastu seina jooksma hakkasin, pidin tee peale ära surema. Kuidagi ikka koju tagasi jõudsin.

Kella kahe paiku otsustasin, et vaja on ikka korraks piiluma minna. Et pärast hinge närima ei jääks. Äkki kannatab teisel pool linna püüda. Suurde harusse ei hakanud trügimagi, teadagi mis vallid seal jõel on. Läksin kümne haru pidi. Vahepeatus loomulikult saare all ja esimese viskega kohakonn käes. Wake forelli värvide peale. Üks togimine oli veel, kuid missioon kutsus ja lahkusin seda täitma.

Haru läbitrollimine oli loodilt vaadates täitsa lubav. Nii mõnedki kenad kaared joonistusid mõnes kohas. Võtma neid aga ei saanud ja kuna vool on mega kõva, siis jigiga proovima isegi ei hakanud.

Kesklinnast läbi ja siis uuesti land sleppi. Tööstusrajooni all, sealt kus sügisel Andresega aega veetsime, oli samuti paar kena kaart. Lisaks seal veel ka kajakad askeldasid. Võttu aga... See piirkond sai läbi ja järgmine sirge oli plaanis gaasiga minna. Sirgel oli jänes peal ja seetõttu lasin kergemas traavis. Nii 20 kilti tunnis. Ise vahtisin uudishimulikult ringi ja kui ühel hetkel sirge lõpus pilgu "tee" peale tagasi keerasin, vahtis mulle vastu kaks meetrist lainevalli. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui esimesest  lainest kõva hüppe sain ja maandudes teisesse lainesse sisse panin. Paadi nina sukeldus laine sisse, vall liikus hooga üle paadi esiosa ja lendas suure matsuga paadi põrandale. Hetkega oli paadi põrandal tehtud briljantne survepesu.

Vee kogus, mis paati maandus oli aukartust äratav ja ehmatas mind päris ära. Seda enam et alguses ei tahtnud pilsipump ka tööle minna. Võtsin selle peale kiirustades suuna kalda poole, vaiksesse vette ja seal siis hakkas lõpuks pilsipump vett paadist välja pumpama. Kõva paar minutit täissurvega pumpamist, enne kui töö tehtud sai. See kõik oli nii ootamatu, et edasi minna ma enam ei tahtnud. Keerasin otsa ringi ja tiksusin kalda äärt pidi linna tagasi. Kindlamatesse vetesse.

Kümne haru trollisin tagasiteel uuesti läbi. Saare tagant võtsin uue kohapunni, seekord 43 sentimeetrise, lõpuks Koskineni haru alumisse otsa latikat otsima läksin.

Ankur sai sisse ja igaks juhuks tegin kontrollvisked jigiga. Üllatusena esimese viskega võtt, mis viis mootoriõli wake saba minema. Teine vise võtt. Kolmas sama. Otsa ei jäänud kordagi. Siis sain aru, et vist latikad ja vahetasin landipüügi ussipüügi vastu. Seda aga nood mitte ei tahtnud. Nurg ja kiisk vahetumisi võtsid, latikas aga mitte.

Panin siis uuesti jigi teele ja... jälle võtt. No ei jää otsa. Paar viset hiljem veel üks oluliselt kergem nöks ja kohapunn sedapuhku sööta himustama olid tulnud.

Paar võtuhakatist oli veel, aga tuul oli nii vastikult vilu, et tulin jaheduse eest mökki pakku ära. Enne seitset sai päev juba ära lõpetatud. Sauna sooja.

Kuna homme tuleb sama jama ilm, siis pommitasin silla kõrvale õhtul hulganisti leiba vette. Kukun homme vanamehelikult sillalt särge kakkuma ja ei lähe paadiga kuhugi.

Laupäev, 14. mai 2022

Teine poolpäevak, 14. mai 2022

Laiskus kogub aina enam tuure. Hommikul magasin lausa üheksani. Käekell arvas, et täna sporti tegema ei peaks ja parem oleks taastuda. Egas ma vaidlema kippunud... Vee peale minekut sättsin ka nii molutades, kui võimalik ja nii oli start alles kell 11. Kuna järgmised kolm päeva lubab tugevat loode tuult, mis toob korraliku lainetuse, siis läksin ja võtsin merest viimast, enne kui linnast ülespoole olevaid püügialasid avastama lähen.

Huvi pärast trollisin kiirelt ka põõsa augu läbi, kuid ei näinud loodilt varjugi ja järgmine peatus oli juba punase poi juures. Ées olid ootamas päris mõnusad püügiolud. Päike paistis, lõunatuul jäi maa varju kinni, lainetus seetõttu väike. Seoses laupäevaga olid kohal tulnud ka profipaadid oma plaaneritega. Kuus paati, kes kammisid punase maja rohusaarte ümbusest minu püügilõigu merepoolse osani välja. Kui ikka kuus korda kaheksa lanti pidevalt vees on, siis vaestel haugidel võis silme ees päris mustaks minna.

Püügi algus polnud just lubav. Imelikul kombel ei saanud esimesest ankrust võttugi, ometigi see selle reisi siiamaani parim paik...  ja kahest järgmisest tuli vaid ära kukkumisi. Esimese kala sain paadini alles viiendal katsel. Edasi läks juba sarnases tempos nagu eile. Igast ankrust 2-3  võttu, siis vaikus. Seejärel uus ankrukoht ja sama lugu kordus. Korra ka kõige ehedama kohatoksu sain. Kellelt, seda ei tea.

Trollimehed lasid paatidega omas rütmis ja noppisid järjepidevalt hauge. Huvitaval kombel võtsid kolm neist paatidest kõik kalad ära. Soomlased on haugi armastama hakanud :-) Üks soomlaste paat trollis ka ühe kahekilose lota lota välja! Teine trehvas jälle väikesele merikale. Üldiselt tundus, et trollimine ruulib.

Võtt lõppes enne kella poolt ühte. Mitte ainult minul, vaid tundus et ka trollijatel. Olin selleks ajaks kaheksanda kalani jõudnud. Ilm oli ilus (15 kraadi) ja kuna tuul polnud ka veel lääne suunast puhuma hakanud, otsustasin päikest nautida ja naelutasin ennast paigale.

Järgmine laine tuli poole kolme paiku, kui korraga jälle juhtuma hakkas. Takt muidugi sama, mis enne. Ikka paar-kolm võttu ja siis nõuti ankrupaiga vahetust. Korra ka kentsakas duubel õnnestus saada. Ühe kolmiku otsas oli haug, teise otsas tint. Oleks pidanud kolm kolmikut panema :-)

Kui hommikul oli tegijaks lillakas toon, nii harksaba kui ka relaxi versioonid toimisid, siis lõuna ajal sobis vaid valge-oranzikas relax. Sinise "nonamega" ka paar korda trehvas päeva jooksul, aga täna too pigem lahjaks jäi. Kiirabi istutasin täna pingile - las mõtleb järele oma nõrkade esituste üle ja teeb järeldused :-)


Kell kolm keeras tuul nagu kellavärk lääne kaarde ja hetk hiljem oli merel ka jänes peal. Sellest signaalist mulle piisas ja trollisin minema. Otsustasin tagasitee pikalt läbi kammida. Lood rääkis siis järgmist, et punase maja sügava algusesse olid mingid varjud tekkinud. Siis järgmise sirge alguses samuti, edasi aga väga-väga üksikud kaared. Üldiselt tundub, et viiemeetrine sügavus on kalale hetkel kõlbmatu elupaik. Ja mida kaugemale ülesvoolu seda kehvemaks seis läks. Ainukene kala, mis sügavast otsa kargas oli enne põõsa auku. Emane neljakilone oli enda kudema mineku ära unustada ja sööma tulnud. Lagastas pool paati marja täis.

Kella kuueks olin juba kodus. Päeva tulemuseks 14 haugi (ja 10 äraminekut). Tänased võtud kraadi võrra lahjemad kui eile. Kuidagi nagistades otsa kargasid.

Bonder trollis sama palju haugi koju ja oli päevaga rahul. Teine paatkond tundus ka kala saavat. Õhtul käisin neil külas uut mökkit uudistamas, päris äge oli see. Võsa vajab veel hävitamist ja sild on puudu, et kõik need kalastusvened ära mahutada :-) 

Vesi 10.5 kraadi. Nüüd jahedamaks peaks minema, ilmselt see temperatuur ka kukkuma hakkab....

Esimese nädala kokkuvõte. Vanus, +1, hmm...; puhanud... olen; haugidega tutvust sobitatud.. .no piisavalt; kohasid tõsi küll olen harva trehvanud; püügilaiskus... juba tuttav tunne; joodikupäevitus - tehtud! Päikest on piisavalt, tuult aga enam kui küll. Plusspoolele tuleb kanda ka see, et null kährikut on selle aja jooksul minu paadis hädal käinud :-)

Ornitoloogiaraport annab teada, et korraga olen ühel hetkel näinud seitset (7) kotkast! Mingi väikelind on kuuri alla ühte kasti pesa teinud ja sinna munad asetanud. Partlased, kormoranlased, luiklased ja muud sulelised, neid on liialt palju. Vahel nad üritavad minu paati tulistada.

Nädal puhkust ees ootamas!


Reede, 13. mai 2022

Poolik päev, 13. mai 2022

Suurem püügiisu on vaikselt täis saanud ja haugide C&R-imisest kerge küllastus tekkimas. Otsustasin, et teen reedel vaid pool päeva. Käisin jooksmas ja nokitsesin vett sisse laskma hakanud paadi kallal. Üks kruvi paadi ahtris logiseb oma augus... Peale minnes tundus, et sain pidama, aga hiljem merelaine käes loksudes selgus, et siiski mitte. Õnneks pilsipump töötab korralikult ja varuaku on ka olemas.

Ilm oli täna täis päikest ja sooja. 14 kraadi. Vaid läänekaare tuul oli vilu, tuues mere pealt külma õhku juurde. Peale minnes jäin jutustama kohalikuga ja tema soovitusel alustasin püüki kümne harus. Esmalt kümne märgi all, siis saare taga ja trollides ülesvoolu kuni sillani. Esimeses ankrus sain ainukese võtu. Oli küll kohatonksu moodi.

Tunnike hiljem hakkas tuul raugema ja suunasin paadinina teisele poole. Merele. Kohale jõudes selgus, et laine on endiselt korralik. Jänes peal ja puha. Püügiolud mitte just parimad. Samas õhtuks lubas tuule täiesti maha tõmmata ja otsustasin seetõttu ikkagi paigale jääda.

Esimene ankur punase maja rohelise poi juures ei pakkunud midagi. Teine juba traditsiooniline punane poi ja mõne viske järel oli skoor avatud. 4.5 kilose haugiga. Järgmine viis minutit hiljem, nii kolme poole kilone. Mõlemad "noname" sinisega. Seejärel aga vaikus. Ei aidanud ka värvidega mängimine. Kolisin paadi viskepikkuse võrra edasi ja sain Aini lemmikuga kolmanda kala. Siis veel paar võttu koos äraminekutega. Ja jälle vaikus.

Kolmas ankur sama lugu. Alguses saad võtud kätte, pärast justkui jahtub paik maha. Nii kulgesingi õhtu viskepikkuste kaupa allavoolu. Vahepeal tehti tunnine paus ka sisse ja siis pakuti veel paar võttu.

Kella seitsmest sain päeva "hiti". Kerisin landi kellelegi otsa ja kus too pistis mere suunas liduma. Lasin siduri igaks juhuks üsna pehmeks. Kala ladus kolm kümne meetri pikkus sööstu, enne kui paigale jäi ja siis vaikselt tagasi tulema nõustus. Neljane haug oli pea tagant, selja algusest kinni jäänud. Lant kukkus talle pähe või?



Sellega oli mu jigitamise isu tänaseks õhtal. Otsustasin minema trollida ja panin pruuni sügava vee jässe viie meetri kaugusele paadist tiksuma. Igaks juhuks keerasin veel kärri ka maha. Kõik see päädis sellega, et see 200 meetrine lõik, mida plaanisin kiirelt läbi tiksuda, see kestis umbes veerand tundi. Kuus võttu! Kolm kala paadini. Sealhulgas päeva suurim, 5.5 kilone. Peale seda tulin tulema. Tunne oli, et kui peaks siin päev otsa trollima, korjaks oma poolsada haugi välja.

Pooliku päeva tulemuseks jäi 10 haugi. Täna jigivõtud juba haugi võttude moodi. Soojenev vesi (10 kraadi), on kala agressiivsusele positiivselt mõjunud. Paugutavad juba päris korralikult. Äraminekuid ka seetõttu tavalisest vähem - seitse kala otsast pudisesid. Lisaks korjasin jõest välja 2 palli :-)

Värvidest toimisid: "noname" sinine, kollane relax, lillakas harksaba. Kiirabi jätkuvalt trotsib haugide tähelepanu.