Esiletõstetud postitus

reede, 30. september 2022

Koha püüdmas, 30. september 2022

September möödus kiirelt ja väga töiselt. Selle nädala alguses sain aru, et sellise töötempoga jätkates kaua ei kesta ja otsustasin ühe pika nädalavahetuse Soomes puhata. Mõeldud tehtud. Laevateel õnneks ühtegi gaasimulli ei olnud ja nii sai praam kenasti üle ning neljapäeva õhtul ma mökki maandusin. Kalevile ja Silmule seltsi.

Kohale jõudmise tähistamine läks pikale ja nii sain hommikul vee peale alles kella kümne paiku. Päeva peale lubas alla kümne kraadist ilma, vihma ka veel sekka ja nii toppisin endale talvekombe selga. Paadi suund sai võetud allavoolu olevatele aladele. Alustuseks koskineni haru ots, kus esimese viskega ka skoori avasin. Ahven. Edasi trollides diivani augu poole ja teepealt ka esimene kohapoiss.

Lood näitas üsna vähe, augus üldse mitte kui midagi ja nii suundusin hooga allavoolu minema. Põõsa augu sügavas panin landi paadile sappa ja kopra augus, kus Kalev ja Silm ankrus olid, võtsin nende nina eest esimese kasti kala. Polnud just teab mis suurus, aga sellised (45-46cm) nad enamasti pidid sel aastal olema.

Lõuna paiku hakkas vaikselt voolu juurde keerama ja kella ühe paiku leidsin endale sügava peal töötava ankrupaiga. Põõsast pisut ülesvoolu. Esimesed visked erinevate värvidega ei pakkunud midagi, aga kui wake mootoriõli kord kätte jõudis, anti koheselt ka märku. Kaks viset, kaks võttu. Otsa aga ei jää. Siis pisut vaikust, vise teisele liinile ja siis vise algsele joonele tagasi. Lõpuks otsa jäi. Teine kala kasti.

Paik pakkus vahelduva eduga võtte, mingid kerged nagistamised, ei mingit korraliku vajutamist. Enamus ei jäänud otsa, paar said mõne sekundi küüti, enne kui pakku pääsesid. Pika püügi, nii tund aega selles ankrupaigas, tulemusena sain lõpuks veel ühe kala kasti enne kui võtt lõppes.

Edasi trollides kõige sügavama augu alumisse otsa. Sealt esimese viskega päeva võtt ja korralik poiss otsas. Tegi paar aeglast kõigutamist ja ... kukkus ära. Krt. See oli paari kolme kilone kindlasti. Järgmise viskega üks eriti väike kohalaps ja siis ... tühjus.

Sirge peal olnud teised paadid, ka Eestist, lahkusid peagi ülespoole ja nii jäi sügavik puhtalt minu kasutada. Tegin vahelduseks trollitiiru ja kollakas mustade triipudega tail dancer tõi 1.7 kilose koha paati. Edasi kuni kella viieni tegingi vahelduvat püüki. Paar ankrut jigitamist, siis paar tiiru sügava peal.

Kopraaugu järel sain korraks ka ühe ankrupaiga peaaegu et käima. Neli võttu järjest. Esimene neist lausa lennust, st. et lant ei olnud peale viset veel põhjagi jõudnud, kui 1.3 kilone nagitsades otsa ronis. Teised võtjad olid ilmselt punnid...

Kella viie paiku hakkas mere poolt tuult tegema ja tõstis laine üles. Pikalt kannatada ei viitsinud ja trollisin koju ära. Terve tee peale null võttu!

Kokku päeva peale 8 koha kasti (5-3 jigitamise kasuks), 6 koha sai tagasi saadetud. Kaks ahvenat lisaks. Null haugi, õnneks. Kala suuruse üle võiks nuriseda, aga muidu oli ikka täitsa tore päev. Silm võttis kolm koha ära, Kalev lasi kõik suured kollid tagasi :-)

Vesi on 12.5 kraadi ja üsna madal.

pühapäev, 18. september 2022

Pika latiga tirgutamine, 18. september 2022

Peale Lapimaad polnud kalale jõudnud. Toimetamisi on palju olnud, aega aga vähe ja tahtmist ka nagu pole olnud. Täna otsustasime Ainiga laiskusest üle olla ja pisut jõge uudistada.

Veetasemed on Kasari harus sellised, et mõnest kohast astu või kuiva jalaga üle. Kõvasti allapoole tavalist kesksuve taset. Selliseid numbreid nagu Kasari +14, Vigala +42 ja Velise +9, näeb ikka haruharva. Lisaks on vesi maru selge, hoolimata nädala sees tulnud vihmast, nii nägin oma silla pealt põhja, mis asub paari meetri sügavusel. Nagu puhas allikavesi.

Veetemperatuurid on ka tänu põuasele ajale käinud üles-alla. Kui täna oli vesi pea 12 kraadi soe, siis üle nädala tagasi, kui natuke jahedamat tegi, oli vahepeal vaid üheksa kraadi. Velise on veel suurema amplituudiga hiilgamas, praegu on 14 kraadi, aga kaks nädalat tagasi... 6 kraadi!

Igaljuhul sisustasime ilusa päikeselise septembrikuu pühapäeva käsiõngega vehkimisega. Alustuseks käisime vimma luurel ära. Vigala suvisel vimma sirgel. Hiljem tegime samast kandist paar kilti ülesvoolu pika latiga tirgutamist.

Vimmasirgel valisime sirge alumise osa, lootuses sealt vähekenegi voolu leida. Seda aga polnud. Kerge läänetuul takistas õhkõrnas voolulaadses liikumises korkidel allavoolu kulgemast. Sellest hoolimata päris nulli me ei jäänud. Eri liiki särjed, turvapunnid ja üllatuskülalistena liivarullid! Neid ma polnudki veel oma jõest saanud. Vimba alla meelitada ei suutnud, kuidas seda saakski seisvas vees teha... Lõpuks ootamisest tüdinenud, vahetasime veerand tunniks kohta. Kaikad autoaknast välja turritamas nagu piksevardad, sõitsime õunapuu alla. Kui madalamas otsas midagigi toimus, siis sügav oli päris tühi, püük nagu kaevus, ei võttugi.

Pika latiga tirgutamiseks läksime teeääres oleva sügava augu peale ja kammisime selle ala ülemist ja alumist osa. Otsisin oma varamust vanad põigid välja ja ühe vikerforelli värvi väikese põiklandiga sai paar ahvenat ka välja võlutud, Ain õnnestus selles stiilis püügis kenasti nulli peal hoida, nii läks ta lõpuks viimases meeleheites lausa autosse spinningule järgi... mitte et see oleks teda aidanud :-)

Kokku kolm tundi vee ääres konutamist ja jalutamist ning tulema me tulimegi.

Ilm oli muidugi jumalik. +16 kraadi, korralikult päikest, nõrk lääne tuul. Nagu suvi!