Põhjarannikul merd tatsamas, 30. detsember 2013

Eelmisest nullitamisest päevake möödas, sättisin ennast juba eile tänasteks katsumusteks valmis. Esmalt otsisin oma raamaturiiulist välja "Meriforelli raamatu" (mulle kui algajale see raamat täitsa heaks õpiraamatuks tundub olevat). Tutvusin sellega ja ronisin seejärel näppupidi landikarpi. Ohvriks sai valitud Abu Toby,  millel tiivad maha viilisin. No nii, nüüd vähemalt olen teistmoodi ettevalmistatud kui tavaliselt:-)

Hommikul poiss Õismäele tädi-onu juurde. Ise mere äärde. Algselt plaanisin Tallinnast läände jääva alaga tutvuma minna, kuid lubas tugevat edela tuult ja nii ikkagi ida poole ennast vedasin. Tee peal lubasin endale, et vähemalt proovin uusi paiku...

Alustasin vanast kohast. Mere äärde vantsides korralik laine rannas. Vesi sogane. Selge, võtsin suuna sinna poole, kus eelnevalt käinud polnud. Lubadused vajavad täitmist.

Esimese neeme tipus korralik laine randa rullus, aga vesi polnudki väga sogane. Samas püüda praktiliselt võimatu, nii kui kivi peale astusid tahtis laine sealt minema uhtuda. Loopisin sisuliselt kaldalt, liikudes vaiksel piki randa edasi. Lõpuks otsustasin ikkagi kahlata ühe 7-8 meetrit kaldast oleva kivi peale, millest laine kergelt aegajalt üle uhus. Kivile sain kenasti. Loopisin seal ja mõtlesin, et kui nüüd peaks kala otsa tulema, siis kuidas ta siit kätte saan? Pikapeale asendus esialgne küsimus uuega - kuidas siit üldse kuivalt tagasi saada...kuidagi sain sealt ikka tulema:-)

Nii kui neeme tipp lõppes, vesi kohe sogaseks läks. Mida edasi, seda hullemamaks. Lõpuks oli igal viskel lebra otsas ...Tundus, et asi paremaks minna ei saa ja keerasin otsa ümber. Tagasi parkimiskoha juurde ja siis teisele poole.

Teise poole algus pisut vähem sogasem - vesi kehvasti läbi paistev, hall ja ebamäärase värvusega, kuid otseselt lebra ei ujunud. Seal üks Rakvere mees juba ees loopimas. Vantsisin tast mööda järgmise kivivare tipu peale ja loopisin seal. Ei miskit. Tunni pärast tulin tulema. Sama tulemus ka teisel loopijal. Rääkisime pisut juttu ja sättisime mõlemad ennast autode poole - siin polnud miskit teha.

Otsustasin enne minekut ühe kivi peal oma lõuna ära teha ja peale seda tuli loomulikult tahtmine veel mõned visked teha, kui ootamatult saingi ühe võtu kätte. Turnisin ühe kaldast pisut eemal oleva veealuse kivi peale. Loopisin seal ja suutsin sealt korra laine mõjul alla uhutud saada. Õnneks maandusin jalgadele.  Kuradi mõrtsuklained sihukesed:-) Ronisin uuesti tagasi, tegin ühe viske risti rannaga, üsna kaugele ja esimese kerimise vahele tehtud pausi aeg keegi tõmbas, aga otsa ei äänud. Hetk hiljem vajusin ise järjekordse laine mõjul kivilt alla ... Ronisin tagasi, loopisin veel veerand tunnikest lainega võideldes aga rohkem ei midagi. See kõõlumine mulle ikka üldse ei istunud ja otsustasin paremaid jahimaid otsima minna. Jumindasse.

Jumindas üllatuseks RMK parkla tühi, mis tühi. Vantsisin asjadeta mere äärde - kole laine ümber nurga rullumas ... ahh et siis selle pärast kedagi pole. Samas eemal teise nurga taga tundus nagu püütav olevat. Tagasi auto juurde, asjad kaasa, kand ja varvas pikki randa vaiksema ala poole.

Tee peal paar kontrollviset tegin, aga vesi hull mis hull. Nurga juures hakkas vaikselt selginema. Noh peaaegu selginema. Otsustasin, et loobin neeme ikkagi läbi, kuhu ma vastu õhtut enam ikka lähen.

Mõne aja pärast liitus minuga sama kutt, kes eelmises kohaski loopis ja peagi loopisime juba koos. Pildusime, mis me pildusime, aga tulemuseks jäi ümmargune ... Peale päikeseloojangut lahkusime mõlemad.

Merd piitsutamas, 28. detsember 2013

Hommikul sai kõvasti magatud, siis sai läbi loetud suur jõeforelli teemaline kaklus kalale jeejee foorumis (siia sobiks tsiteerida ühte kulunud kildu "pole küll ässitaja, aga verd tahaks rohkem näha") ja nii juhtuski, et mere äärde jõudsin alles lõunaks. Paik sama, mis paar viimast korda.

Endalegi üllatuseks oli rannas vaid üks auto. Kartsin küll, et nädalavahetus on kohale toonud püüdjate hordid... Püksid jalga ja randa.

Tuul endiselt lõunast, kuid eilsega võrreldes suurem muutus laines - nüüd miski tugevam laine rullus randa, vastu tuult ja rannast sodi vette kandis. Kui eelmistel päevadel vesi läbipaistev kui allikas, siis täna kergelt hallikas. Proovisin esimesed visked kohe auto juures ära ja suundusin siis piki randa edasi. Plaan oli proovida neid kante, kus eelnevalt ka kedagi näinud olin.

Peagi kolmene seltskond mehi mulle vastu jalutas. Üks väike kala olla otsas käinud, rohkem miskit; sättisivad ennast lõunale. Vantsisin edasi ja jõudsin peagi eilse forelli kohta. Minu suureks pettumuseks, vesi siin sogane. Iga viskega miski rohi landi otsas. Vandusin ja suundusin edasi. Nüüd juba uue plaaniga - leiaks selget vett ometi.

Pool kilti eemal see täiesti olemas. Kukkusin loopima. Kõik justkui ilus - kivid, piisavalt sügavust, selge vesi. Mida aga polnud oli kala. Tunnike kulutatud, vantsisin jälle pikema vahe edasi. Uues kohas kaks meest ees pildumas, ühega neist paari päeva eest ka vesteldud sai. Ka neil null. Pommitasin ka siin pool tunnikest ja seejärel tegin kand ja varvas auto suunas tagasi.

Õhtu hämaras püüdsin auto lähedal olevate kivide vahelt. Poole neljast panin pillid kotti.

Kokku siis: kalu null, kalavõtte null, kala järgi ujumisi null, nähtud kalu null ... aga ka ... sissekukkumisi null, landikaotus null:-) Suht tujutu päev, millest nagu midagi uut juurde õppida ei osanud. Kõvasti kasvas respect nende suhtes, kes regulaarselt punase merest välja võluvad. Spinna, mitte võrguga:-)

PS! Näe sõnasingi eelmisel korral ära...

Meriforelli jahtimas, 27. detsember 2013

Jõuluvorstikesed söödud, pühad selja taha jäänud, nüüd aega jälle kala püüda. Kahju, et seda jääd ei paista kusagilt tulema. Haugi püüda vabast veest ei viitsi, tonkatada päeval ka mitte, jääb siis üle merikat loopimas käia. Nii ma peale hommikukohvi  ennast ida suunas teele sättisingi...

Püügikohaks sama rand, mis eelmisel korral ette võetud sai. Jäid ju tookord pooled ilusad kivitagused läbi loopimata, nii tuli täna vigade parandus teha.

Tuul lõunast, üsna tugev. Mets aga kenasti kergemad iilid ära kattis. Vee peal väga kerge lainetus, vaata et peaaegu peegel. Marssisin punkt kell 11 mereäärde ja oma üllatuseks ei näinud silmapiiril ühtegi viibutajat. Yes terve rand minu:-) Võtsin suuna samale poole kus eelmine kord ja otsustasin läbi kammida need kivid, mis tookord vahele jäid. Landiks sidusin otsa hõbe-sinise solvkrokeni.

Tunnike loobitud, teise neeme tipp seljataga ja teine lahesopike kohe algamas rabas keegi lanti ja pani kohe tantsima. Forell lidus veepeal nagu miski veesuusataja. Nautisin esinemist ja timmisin sidurit. No on mõõtus? või mitte? Tants ei kestnud küll kaua, aga oli igati stiilipunkte väärt. Veepealsest liikumisest ilmselt värske õhu mürgituse saanud, väsis kala peatselt ja lasi ennast üsna kergelt lähemale tõmmata. Lohistasin kala randa, kus ta konksuotsast lahti pudises ja vette tagasi tikkuma hakkas. Viimasel hetkel sain veel käed kalale alla ja tõstsin ta pisut kuivema maa peale. Nii, nüüd vaja tuvastada pikkus. Mõõdad üks kord, mõõdad teine kord...Kratsinud natuke kukalt, mõttes et peaks äkki kala venitama? Kaks senti jäi mõõdust puudu...

Tegin paar kiiret klõpsu pildimasinaga, vähemalt on alibi millega naisele tõestada, et ikka kalal käisin ja lasin forelli merre tagasi. Kala virutas veel tänutäheks prillid märjaks...

Samala ajal kui forelliga mässasin ronis mu külje alla luigepoeg, kes ei kippunud kuidagi lahkuma. Silmis nõudmine, et anna kala siia, sättis ennas mu püügitsooni.  Olin hommikul kohvikõrvale lugenud meriforelli raamatust Truumetsa jutustust, et ärge ehmatage linde ära, need kalad ka eemale viivad. Istusin kivile, lind minust paarkümmend meetrit eemal ja vahtisime tõtt... enne kui luik sai lõpuks aru, et peab ikka ise süüa otsima minema...

Minu loopimise entusiasm sai merika ilunumbritest kõvasti innustust ja piitsutasin sama kivi otsas kükitades kõikvõimalikud ilmakaared korduvalt läbi. Kõva pool tundi mässanud ja elumärke adumata lõin lõpuks käega ja marssisin edasi.

Jõudsin lõpuks välja samasse kohta, kus eelmine korda alamõõduline tagasi läks. Siin lõpuks üht "kaaskannatajat" trehvasin. Tal tol hetkel ei miskit, kuid eile samast kandist pisikese tagasi lasi. Lisaks rääkis et eespool rahvast rohkem püüdmas. See viimane uudis mulle eriti ei meeldinud. Püüdsin samas kohas kaks neemeotsa poole tunniga läbi ja tatsasingi peagi tagasi samasse kohta tagasi, kus kala olin saanud.

Piitsutasin seal piirkonnas, mis ma piitsutasin, kuid rohkem võtte täna ei saanudki. Poole neljast tegin viimase viske, panin veel sügavamast läbi kahlates korraks "külje vette" ja lontsisin auto suunas. Auto juurde jõudes, parkis samas ritva kokku veel üks kalamees, kel olid samuti ette näidata vaid tühjad pihud...

Kokkuvõtvalt läheb plusspoolele see, et juba teist korda järjest saan vähemalt käe kalaseks, miinuspoolele aga see, et kuidagi väikesed ja vähe võtte... Peaks vist homme uuesti minema.

Lutsul, Rumbas, 23. detsember 2013

Kuna perega jõulude ajal maal, siis mõtlesin paariks tunniks ka jõe äärde sättida. Kella kolmeks olin kohal. Lisaks Rumba all veel üks auto, mis küll üsna pea peale pimeda saabumist lahkus. Ilm sama, mis eile - tugev edela tuul, pluss viis kraadi sooja, pilves, vahepeal paar piiska vihma ka sekka. Lutsukas ilm nagu muiste:-)

Päevavalguses ja videvikus ei toimunud usside juures midagi. Kala justkui kadunud jõest. Ööpäeva jooksul jõe vesi kümme sentimeetrit tõusnud ja  pisut sogane.

Kui pimedaks hakkas minema toimus aga koheselt muutus. Esimene korralik võtt peale poolt viite ja kohe korralikud tõmbed. Ootasin ja lasin  kalal vaikselt tegutseda ning kui tõmbed juba sujuvaks muutusid haakisin ära. Kena kuuesaja grammine luts tuli väikse punnimise järel kaldale.

Vaevalt sain kala konksu otsast lahti, kui algas samasugune tants teise tonkaga. Panin libediku kotti, koperdasin ridvani ja passisin peale. Peale mõningast neelamist haakisin ära ja nii kolmesaja grammi suurune lutsupoiss ronis kaldale. Uued ussid otsa ja ootama. Algus polnud ju paha ja polnud veel korralikult pimegi!

Pisukese vaikuse järel veel üks ilus ja korralik võtt. Haakimise järel korralik kala otsas, kuid poolel teel pudises ära. Krt.  Edasi aga vaikus...

Ja veerand tunni pärast algas samasugune togimine/nikerdamine nagu eile. Toks toks, vaikus pool minutit ja uuesti paar toksu. Niimoodi veerand tundi, mille järel konksud ussist tühjaks imeti. Paar korda sai proovitud ka haakida sellise nikerdamise peale, kuid tulemust muidugi polnud. Mul muidugi suured konksud ka, need pisikalale suhu ei mahugi...

Pisikeste kalade närimine kestis, kuid sekka midagi ilusat ei visanudki. Poole seitsmest panin ridvad kokku ja kolisin koju - külalised ootasid. Mõlemad tänased lutsud mullaussiga, kalatüki otsa ei ühtegi võttu.

Lutsul, Rumbas, 22. detsember 2013

Tõeline jõuluilm väljas - tormine tuul, vihm, sompus ja pime ilm. Ei see jõuluvana sellise ilmaga tulla saa, pole ju lundki mille peal oma saaniga sõita. Aga lutsule võiks selline ilm vägagi sobida, nii sättisingi ennast enne hämarat jõe äärde.

Kohapeal neli autot ootamas. Pühapäeva õhtul. Mida värki, kas leiangi endale koha jõe kaldal, käis peast läbi. Õnneks ikka leidsin. Vesi madal ja püügikohti üsna palju. Pool kolm sain tonkad sisse. Kolm konksu mullaussi, ja üks kilufileega.

Hämaras hakkas midagi toimuma. Ussi tagus keegi, üsna kaootiliselt, tonks ja pikalt vaikust ning siis uuesti tonks. Veerand tunniga nokkis ussid konksult ja rahunes. Ilmselt särjed videvikus askeldasid. Pimeda saabudes maabus õuele rahu. Tonkad vaikisid kangekaelselt.


Möödus tunnike ja ei midagi. Kõrval olevad kaks vene meest ka vaikselt pimedas passisid, miskit toimetamata. Kella kuue paiku hakkas lõpuks vees liikumine pihta. Esmalt paarisaja grammine luts. Seejärel peale väikest väristamist pani keegi tonka tinaga tuhat nelja leekima - vimb ülemise lipsu ja lutsupoiss alumise otsas,  Seejärel veel üks väga korralik võtt, haakisin ja ... kinni. Meelitasin, mis ma meelitasin, kuid kogu rakendusega ta sinna jäi.

Mõnda aega vaikus ja kella seitsme paiku kolmas luts. Kolmesaja grammine. Edasi muutus liiklus kummaliseks. Viskad tonka sisse, keegi natukese aja pärast teeb paar vaikset tõmmet ja seejärel vaikus. Ootad veerand tundi, et äkki ise vaikselt otsa jäänud, aga ei miskit. Paned uuesti tonka sisse, sama lugu. Mingi aja pärast sain sarnase võtu hakatise peale lõpuks ühe häirija konksu otsa - väike turvapunn oli pimeduses oma ringkäiku teinud...

Poole kaheksa paiku lahkusid viimased vaateväljas olnud püüdjad ja jäin üksinda. Olin just oma teise rakenduse kuhugi rondi taha jätnud ja sidusin uut. Pealamp põlemas, seljaga jõe poole. Ja siis käis ilge laks vees, nii viie meetri kaugusel minust. Pidin peaaegu püksi tegema. Kobras kurinahk oli ilmselt ujunud pikki kalda äärt ja minu tulekuma peale ehmatanud. Ei tea kumb meist rohkem ehmatas:-) Mõnda aega hiljem nägin seda suurt "allveelaeva" uuesti mööda ujumas, sedapuhku natukene kaugemalt.

Kaheksa paiku sain veel ühe korraliku võtu ja nii neljasaja grammine lutsupoiss rändas kotti.  Peale seda jälle vaiksed võtu alustamised ja pooleli jätmised. Ei saanudki aru, oli see luts või miski muu kala, kes sööda vasti huvi tundis, kuid võtma eriti ei kippunud. Poole üheksaks panin asjad kokku ja sättisin sauna.
Kokku siis vaid neli lutsu, üks kilutükiga, teised ussidega.

Kuigi ilm oli nn "lutsuilm", siis võttu nagu küll eriti polnud. Ilmselt poleks ka teised nii varakult lahkunud, kui actionit oleks olnud. Üks auto jäi veel minust sinna passima. Loodetavasti jaksas too võtulaine ära oodata.

Meriforelli otsimas, 19. detsember 2013

Teisipäevasest tagasilöögist toibunud, seadsin hommikul autonina ida poole, mõttes leida mõni uus püügipaik juminda poolsaare kandis.

Ilm hall ja pime, tuul väljas üsna tugev, puhudes lõuna poolt ja nii vaatasingi püügikoha kaardi järgi, valides rannajoone, kus tuul seljatagant puhuks. Ei tahtnud mitte tervet  päeva sogases vees pilduda...
Auto pargitud, tekkis peagi kõrvale veel üks masin ja nii kasvas ka lootus, et ehk väga vale koht valitud ei saanud.

Randa marssides usk tugevnes veelgi, vesi üsna puhas ja kui jalgupidi vette sättisin pani paar kalamaimu padavai mere poole plehku. No kui on sööta, siis võiks olla ka sööjat. Läks "piitsutamiseks"...

Tunnikese loopimise järel lahkus teine püügiseltskond ja ka minu usk hakkas vaikselt kokku kukkuma. Otsustasin pikki rannikut edasi liikuda ja uusi kivitaguseid proovida.

Rannik ise jube lahe - iga sajakonna meetri tagant kerge neemeke, selle järel omakorda väike sopike. Sügavamad ja madalamad kohad vaheldusid pidevalt, kive eemal vees üsna palju ning kalale sobivaid peidukohti tundus lausa igal sammul olevat. Pommitasin kenamad paiga kiirelt läbi ja liikusin edasi, kuna eemalseisvad järgmise kivid kohe kutsusid edasi sammuma.

Peagi sain lahti oma sini-hõbedasest moresildast. Landikarp oli juba üsna tühjaks kulunud ja nii otsisin välja 18 grammise viking herringi, millel peal tume kleeps. Kraapisin selle kleepsu noaga maha, tekitades niimodi täiesti hõbedase landi. Tagusin kivi peal landi ka pisut sirgemaks, et ta mängides vähem kõrvale põikleks ja saatsin uue pleki kala otsima...

Lõunapaiku õnnestus lõpuks ühe neeme kõrvalt  üks võtt kätte saada - landi vajudes keegi korraks proovis, kuid otsa ei jäänud. Loopisin kangekaelselt talle sama plekki veerand tundi nina ette, kuid järge ei tulnud.

Pool kaks otsustasin, et võtan veel ühe neeme tipu ja siis sätin sammud tagasi. Pimedani polnud just palju aega jäänud, auto ka üsna kaugel ning tagasiteel tahtsin veel paar isuäratavamat kohta läbi loopida. Järgmise neeme tipus üsna kaugele nähtavad madalad kivid veel all. Ja sealt madala pealt ühe väikeforelli lõpuks otsa meelitasin.

Kõigepealt nägin, et midagi heledat läigatas ja samal hetkel vajus ridvaots paindu. Kala väike, mingit sõiduelamust ei saanud, aga püügitahtmisele mõjus selgelt turgutavalt. Paar klõpsu fotokaga, kala vette tagasi ja ise sama kivi peale uuesti loopima.


Kaks viset hiljem ujus samasuur punn landile järgi, kuid ära ei võtnud. Ja rohkem miskit. Piinasin paika veerand tunnikest, käisin vahepeal pisut kõrval püüdmas ja tulin seejärel uuesti tagasi, et veel üks viisteist minutit pilduda, kuid merikas endast rohkem märku ei andnud ...

Egas midagi, tagasi autopoole ja sättisin ennast piki randa tuldud teed uuesti marssima. Järele jäänud aja jooksul proovisin mõned kivitagused uuesti läbi ja päris videvikus proovis keegi ka korraks lanti, kuid jälle ei jäänud otsa. Mul vist liiga väike kolmik selle landi taga või siis liiga erksa sammuga plekk talve kohta...(miski põhjuse peab ju leidma, et uusi lante poest juurde soetada:-)

Kokkuvõtvalt tundus üsna tore päev. Uus püügirajoon päris äge ja siia tulen kindlasti veel tagasi. Enne peab veel varusid täiendama...

Ekskursioon Põhjarannikule, 18. detsember 2013

Vahel on head kalapüügi päevad, vahel juhtub sekka aga ...Täna oli siis "jama" päeva kord:-)

Algas juba kõik valesti. Sättisin ennast kella üheksa paiku uksest välja, kaks ritva ühes ja kott ning neopreenpüksid teises käes. Koridori peal sai rõõmsalt paar sõna koristajatädiga vahetatud ja kui ma vestluse käigus ennast selg ees uksest välja tagurdasin, oskasin ühe ridva ülemise otsa ukse vahele jätta. Nii vahtiski mulle ukse sulgudes vastu ilma tipurõngata ritv. Kurat. Sõimasin mõttes ennast korralikult läbi, millest aga kergem ei hakanud ja tatsasingi üsna tujutult edasi auto suunas. Õnneks jäi vähemalt varuritv terveks.

Plaan oli minna Tsitre kanti. Kohale jõudes parkisin ennast RMK ala puhkeplatsile ja vantsisin randa. Merel laine korralikult peal ja vee läbipaistvus kehvavõitu. Kratsisin tükk aega kukalt ja otsustasin, et ei proovi siin ja avastan parem uusi asupaiku. Juminda poolsaar suuresti läbi käidud ja seetõttu seadsin mõtted lääne poole.

Esmalt vurr-vurr Kaberneeme alla. Sõitsin poolsaare läbi ja ei leidnud head kohta kuhu ennast sättida. Igal pool tundus olevat liivarand välja arvatud külast edasi. Seal aga tee lõppes ja parkimiskohta ei leidnud... Egas midagi veel edasi.

Järgmine peatus Neeme poolsaarel. Esmalt lääne külg, seejärel idakülg. Parkisin ennast mõlemal korral nii kaugele, et mereni oli tublisti vantsimist. Lääne poolel leidsin isegi paigad, kus oleks äge püüda, kuid vesi täiesti kohvi ja tuulest tekitatud lained nii suured, et vees seismine maru vaevarikas. Püüdsin jonni pärast siiski veerand tunnikest. Loomulikult võtte polnud. Kaldal leidsin oma üllatuseks kaks nigli, kes ilmselt lainete tõttu olid randa kandunud ja kuivale jäädes oma otsa leidnud... Poolsaare ida poolel, aga liiv, liiv, liiv...

Leidmata ühtegi mõistliku püügikohta sättisin ennast Kaberneeme suunas tagasi. Parkisin ennast küla keskel asuva poe ette ja tatsasin sealsamas kõrval olevasse randa. Lootsin piki randa neeme tipu poole liikuda. Lootuseks see jäigi. Majad täiesti mere kaldal, aiad veeni ehitatud. Kuhus sa sellise rannaribaga kulged. Vesi ise aga idakaldal imekaunilt puhas ja selge. Nagu allikavesi. Ronisin rinnust saati vette ja loopisin sealsamas küla keskel olevas väikeses lõigus oma kümme minutit. Tulutult. Siunasin mõttes keskkonnakaitset kes ei suuda tagada vaba liikumist piki kaldavööndit ja pakkisin asjad kokku. Murphy vastu ei saa...

Tagasi koju jõudes olin maha vuristanud sadakuuskümmend kilomeetrit ja sisuliselt ainult ühe normaalse koha leidnud. No annab hullemini metsa panna...

Vigala jõel, Rumba all lutsu otsimas, 14. detsember 2013

Terve nädal sai tegeletud meelelahutusega, mis mulle kuidagi peale ei lähe - tatistamine, köhimine ja aevastamine. Kust kuradi kohast ma selle viiruse üles korjasin, ei tea. Kahtlustan, et naine kusagilt "sooduskampaania" raames tassis koju:-)

Täna juba vähe parem olek ja sättisin peas kalapüügi plaane. Kella kahest loivasin jõe äärde. Ilm mega ilus, paar kraadi miinust, õhk seisis paigal - ei ainsatki tuuleiili, loodus vaikne nagu valmistuks jõuludeks. Isegi linnud vaikisid. Täielik vaikus, nagu kusagi Norra platoo peal. Üllataval kombel olin saabudes jõe ääres ka ainuke kalamees.

Pool kolm said tonkad sisse ja eelnevad kogemused ütlesid, et tunnikese jooksul saab vaid loodust vahtida. Üllatuseks hakkas aga keegi vaikselt tonkat togima. Veerand tundi togis ja siis jättis järele. Kerisin välja, ussi pole pea puudutatudki. Isegi konks polnud väljas. Ilmselt miski väike särjepoiss. Mul muidugi suured lutsu konksud ka otsa, vaevalt et need mõnele särjele üldse suhugi mahuvad.

Kuni hämarani torkisid keskid üsna regulaarselt, kuid korralikku võttu ei tulnud. Hämar möödus vaikuses. Istusin vaikuses ja nautisin ümbrust. Viimasel ajal on mulle üsna meeldima hakanud selline üksinda pimedas konutamine. Eriti sellise ulmeliselt ilusa ilmaga, mis püüdja jaoks lausa lust ja lillepidu.

Kui pimedaks läks - kui seda saab pimedaks nimetada, sest terve õhtu oli valgust enam-vähem sama palju kui Tallinna tänavatel, hoolimata sellest, et kuud polnud näha - hakkas juhtuma.

Kala aktiveerus ja iga natukese aja tagant oli keegi mullaussi kallal. Esimesed lutsupunnid peagi ka kaldal. Selline aktiivsem lutsuvõtu periood kestis pea kella poole kuueni ja siis toimus mingi imelik muutus. Kui enne olid võtud sellised lutsulikud - tõmbed, väristamised ... siis nüüd läks "tagumiseks". Keegi tegi meeleheitlikult väikseid, lühikesi ja järske tõmbeid iga natukese aja tagant. Ei mingid regulaarsust, täiesti kaootiliselt. Võtud sellised, et haakida ei saa ja otsa ka kala ennast ei söönud. Särjed? Nurud? Lutsupunnid? Tunni jooksul narritasid nad mind korduvalt ja vaikselt hakkas kops üle maksa minema. No aru ei saa mis jama on.

Õnneks sai see jura mööda ja tunni möödudes tulid tuttavad lutsutõmbed tagasi. Sedakorda küll harvemini. Törts peale seitset lõpuks ka üks korralik võtt - ritv pani kenasti ühtlaste ja tugevate tõmmetega liikuma, isegi kelluke, mis enamuse õhtust vaikuses oli istunud, tegi lõpuks häält. Võtsin kellukese maha ja aeglasel sammul sättisin ennast ridva taha. Jõnksatused jätkusid ja otsustasin haakida - seitsmesaja grammine lutsupoiss oli ülemise lipsu küljes.

Peale seda kala veel üks väike lutsupoiss ja alates kella poole kaheksast täielik vaikus. Kuni äratulekuni, pool üheksa panin ridvad kokku, mitte üks toks.

Kokku käis kaldal üheksa lutsu, paar neist päris punnid, ülejäänud paari-kolmesaja grammi kantid. Lisaks siis suurim 700ne. Kuna särge ei saanud, siis püük ainult mullaussiga.

Ära tulles silla juures paar autot ja üks auto ka minust paarsada meetrit ülespoole. Ilmselt enamus lutsutajaid alles kohale tulevad, kui ma ennast juba sauna sättisin.

Kasaril, Vanamõisas, 06. detsember 2013

Pealelõunal lohistasin ennast jälle jõe poole. Sedapuhku kella kolmeks ja Vanamõisa alla.

Ilm pilves, temperatuur nullis ja vastik idatuul tegid külma tunde ruttu sisse. Otsisin isegi kindad välja kui autoukse seljataga kinni lõin.

Ehitasin ühe tonka ümber selliseks, et mõlemad lipsud jäid põhja peale ja pealiin jooksis läbi tina, ehk siis libisev rakendus. Ühe konksu otsa kalatükk ja teise otsa mullauss. Teine tonka jäi selliseks nagu ikka ja tema varustasin mullakatega.

Tunnike päevast aega möödus molutades. Sättisin selja vastu tuult ja tukkusin kalda peal...

Nii kui hämaraks hakkas minema toimus elavnemine vee all. Esimene võtt vast törts peale kella nelja ja teine kohe samas otsa. Mõlemad väikesed lutsupunnid. Seejärel natuke vaikust ja kui nii pimedaks läks, et oli aeg kellukesed külge panna jätkus kalade lõunatund hooga edasi. Tonkad väga palju jõude ei saanud seista, pidevalt keegi sööda kallal nokitses. Enamasti võtud vaiksed, paar toksu ja siis vaikus, paari minuti pärast kerge sikutus ja kui lõpuks välja kerisin magas luts lihtsalt otsas.

Kella poole kuue paiku jõudis pea kohale ka tume lumepilv, mis lutsule veel hoogu juurde andis. Kuu oli küll tõusnud, kuid tema valgus läbi pilvemassiivi oli praktiliselt olematu. Võtud kestsid kuni kella kuueni ja lõppesid kui lõigatult.

Tunnike vaikust. Pilv läks üle. Tähed ja kuu ilmusid korralikult nähtavale ja kella seitsme paiku algas teine laine. Kahjuks sain selles laines osaleda ainult veerand tundi, sest naine pidi linnast bussiga tulema ja lubasin talle vastu minna. Lahkusin võtu pealt. Natuke kripeldama jäi ...

Aga jorisemiseks pole põhjust, täitsa tore õhtupoolik oli. Kümmekond lutsu käis kaldalt läbi. Kahjuks sort küll üsna lahja - kalad saja ja kolmesaja grammi vahele. Loopisin enamuse tagasi, päris lõpus mõned korjasin kaasa, paar kassile, paar endile. Tonkade maavõistlus jäi viiki - alguses tundus libisev rakendus rohkem ruulivat, kuid lõpus toimusid võtud hoopis teise tonkaga. Kõik kalad mullaussiga, särjetükk ei paistnud kellelegi huvi pakkuvat.

Kaaskalastajaid üllatavalt vähe, üks isa oli koos väikse lapsega mõnda aega naabriks; lapsele paistis täitsa meeldivat, sest kilkeid, et oi kala otsas oli ikka kuulda. Kaua nad küll ei olnud, eks külm tegi oma töö. Sügava poole peal paistis veel paar autot olevat, rumba all aga valitses täielik tühjus.

Täna ilmselt selle hooaja eelviimane vabavee lutsupüük oli. Homme veel vast kannatab, seejärel juba jää...

Lutsu püüdmas, Vigala jõgi Rumba all, 05. detsember 2013

Hämaraks sai maale jõutud ja ukse ees kass karjus kurja ja valju häälega. Peitsin ennast ruttu tuppa, tõmbasin talvekombe selga ja vutt-vutt üle hoovi autosse tagasi. Kohe lähen ja püüan, hüüdsin veel üle ukse ja lasin jalga.

Tee jõe äärde oli kohutav, väljas kallas täiega, tee vett täis ja selle all korralik jää. Velise silla tammil sain isegi tagumise otsa korraks libisema, hea et hoog väike oli ja tammilt alla ei põrutanud. Mõtlesin, et ei hakka sellise jubeda ilmaga, vaevalt et üle paari tunni istun, kaugele minema ja sättisin ennast Rumba alla sügava peale. Kui eelmistel nädalatel ei olnud tee ääres ruumi parkimiseks, siis sedapuhku mitte ühtegi püüdjat. Kõik puha minu päralt, vali milline koht tahad.

Tonkad kaasa ja üle heinamaa kohale. Väljas juba pime. Kell pool viis ka juba. Nii kui kohale jõudsin, lõppes vihm ja noor kuu ronis pilve tagant välja. Mõlemad ridvad söödastatult sisse visatud, kellukesed kinnitatud ja esimest ritva keegi koheselt toksima hakkas. Natukese aja pärast haakisin ja paarisaja grammine särg kaldal. Uhh, nüüd võib  vähemalt julgelt koju tagasi minna. Hetk hiljem teist tonkat keegi rütmiliselt, kuid üsna vaikselt, kiigutama hakkas. Ikka tasa-tasa. Sama raske lutsupoiss, kelle jõkke tagasi saatsin. Uuesti ridvad sisse ning nagu lõigatult vaikus.

Kell kuus vaatasin kella ja mõtlesin, et tea kas viitsib täna pikalt istuda, kui tegevus vee all hakkas uue hooga pihta. Esmalt korralik võtt, lasin neli viis korda sujuvalt jõnksutada ja haakisin. Korraks raske ja siis täiesti kerge - tina otsast ära haakisin, kala aga otsa ei jäänud.  Seejärel mõned pisikala võtud ning mõned lutsupoisid jälle tagasi ning pooltunni lõpetuseks kaks korraliku tõmmet, mille tagajärjel tina lendu läks ja kala ussi silmist kaotas...

Poole seitsmest sai uuesti haigutama hakatud. Ilm oli vahepeal tuuliseks kiskunud, vahepeal poetas ka paar piiska vihma, kuid enamasti olid tähed väljas. Poole kaheksa paiku täpselt koopia viimasest võtust ja ka tulemus sama. Kella kaheksast panin ridvad kokku ja tulin tulema - kass vajas toitmist:-)

Meriforelli otsimas, Juminda, 04. detsember 2013

Hommikul linnast üheksast minema.

Algne plaan oli minna Tsitresse. Otsisin väikese teejupi, mis pikki rannikut liikus edasi ja kulgesin sedamööda niikaugele kui sain. Ühel hetkel läks tee kole sopaseks ja ligaseks, roopad sees, madala auto jaoks liialt riskantne. Parkisin esimesse võimalikku kohta ära ja kulgesin edasi kand ja varvas...

Mereäärde jõudes, vesi kole sogane.  Lainet ja tuult nagu polnudki, aga eilse tugeva tuule tulemus ei olnud veel ära settinud.  Ilm hall ja taevast tilkus mingeid ebamääraseid sademeid. Tegin kolm viset, kolisin mõnisada meetrit edasi, seal samasugune läbinähtamatu vesi. Läbipaistvus alla poole meetri. Ritv kokku ja tagasi auto juurde. Vaja leida parem koht. Autoga jamasin tükk aega, et saaks ümber keeratud ja minema. Paar korda olin peaaegu kinni jäämas, siunasin ennast, et laiskusele järgi andsin ja niikaugele sõitsin, selle asemel et parem natukene kõmpida. Lõpuks siiski vedas ja pääsesin tulema...

Edasi Juminda poole. Üllatuseks RMK parklas mitte ühtegi teist autot. Ritv jälle kokku ning vee äärde. Tuul puhus kergelt põhja suunast, taevast sadas alla lumelörtsi ja vihma segamini. Väike laine peal, mis päeva jooksul kasvas, kuni jänest veeretama hakkas. Vesi aga selgem kui Tsitre all, kuigi mitte päris puhas.

Panin oma peenemaks viilitud hõbedasoomuselise DAMi landi, punase äärega, otsa ja kulgesin ida poole. Paarisaja meetri pärast läks vesi üsna klaariks. Pommitasin üsna tiheda maa-ala läbi, kuid võtte ei saanud. Jope muutus pidevas sajus vaikselt raskemaks ja raskemaks. Vähemalt sisse ei lasknud, kuid olla oli ikka äärmiselt ebamugav.

Peagi vahetasin otsa sinihõbedase toby ja jätkasin. Neeme tippu jõudes selle landi peale ka üks väike võtt, kuid (krt) otsa ei jäänud. Proovisin samas paigas veel üsna pikalt, kuid edutult. Ainukeseks tulemuseks tragitud ogalik:-)

Kogu see pask, mis taevast alla sadas, hakkas aina enam horisontaalset suunda võtma ja mu prillid olid pidevalt sellises seisus, et vahi üle ääre, nagu meie endine kultuuriminister oma teleesinemistes. Täiesti võimatu püüda - ei näe kuhu viskad, ei näe, kus kohast kerid. Ja nii ma umbropsu visates oma toby lõpuks kinni viskasin. Sinna ta jäigi. Sellega katkes ka mu kannatus ja otsustasin lahkuda. Kell oli pool kaks kui autosse istusin.

Sain vaevalt auto soojaks, kui sadu lõppes. Ja terve tagasitee enam ei ühtegi piiska. Aga tagasi ka ei kippunud, piisavalt vettinud tunne jäi sisse...

Laupäev lubab külma, vaja jääpuur välja otsida. Tundub, et selleks aastaks on mereääres piitsutamisega ühel pool.

Meriforelli kooliraha maksmas, 30. november 2013

Hommikul sai magatud ning alles kella üheteistkümne paiku linnast välja sõidetud. Suund ida poole, plaanis olis Andineeme-Tsitre kandist merikat otsida. Auto temperatuuri näitaja väitis õues olevat viis külmakraadi ja üllatuseks avastasin Maardu järvest mööda sõites, et see on jääs. Peast käis läbi, et ei tea kas püüdmiseks liiga külm?

Sättisin auto Andineeme liivaranna juurde ning tatsasin piki rannaäärt minema. Tuul edelast ja üsna tugev. Vahel isegi mõni jänes laineharjal turnis. Üsna vilu olek, otsisin kindad välja. Mõtlesin, et tatsan keha soojaks ja siis proovin. Pea kildi järel tunne juba meeldivam ning kiskusin kindad käest ja panin ridva kokku. Selleks ajaks kui sõlme landile tehtud sain olid näpud juba jääs. Huhh.

Vaatasin, et eemal kaks venda kividel turnivad ja sammusin ka vette. Tegin viis viset ja tatsasin kaldale tagasi. Palja käsi püüdes näpud külmetasid, kinnastega visates selgelt ebamugav loopida. Kuna vesi ka sogane ja tuul tugev siis kõmpisin edasi. Parematele jahimaadele.

Peagi jõudsin "nurga taha", kuhu edelatuul ei ulatunud, kuid kerge katus vee peal siiski olemas. Möödusin kolmest püüdjast ja mõne aja pärast sammus üks ridvaga mees veel vastu. Vene keelne härrasmees, kes kenasti eesti keelt valdas.  Rääkisime paar sõna juttu ja asusime kumbki omale püügipaika otsima.

Kammisin vaikselt edasi liikudes umbes poole kilomeetrise ranna läbi. Siin vesi juba üsna selge. Kuid kala ennast ei näidanud. Oskasin kinni visata kaks lanti niimoodi, et mingi valemiga neid lahti ei saanud. Lõpuks jõuga tamiili katki tõmbasin. Vanduma võttis. Vantsisin edasi.

Mida Tsitre poole, seda vaiksemaks ilm muutus. Küll aga oli ilm endiselt üsna külm ja kuna selles kohas päike ka ei paistnud, siis need kivid, millest laine kergelt üle käis, olid täiesti jääs. Üks suur komberdamine ja ukerdamine nendel kividel turnimine oli. Lausa ime et sisse ei käinud. Ka oja mis merre voolas oli osaliselt jääs. Mitte sügis- vaid talvepüük...

Püüdsin uusi kohti läbi, sõin kaasa võetud pannkooke ja nii see õhtu peagi kätte jõudis. Mingi hetk vaatasin, et üks mees tuleb pikki randa üsna kiirel sammul. Ilma ridvata. Nagu jalutaja, kellel tempo peal. Vantsis rõõmsal ilmel mööda, ütles tere ja rändas teisele poole edasi.  Jäin lollaka näoga järgi vaatama - väga kentsakas, lähim maja sellest kohast ikka päris kaugel oli, ei tea kuhu too küll sammus...

Enne pimedat sai kokku saadud veel sellesama vene mehega, kellel päeva tulemuseks sama suur ümmargune null nagu minulgi. Päikeseloojangu aegu tatsasin tagasi ja kella neljaks jõudsin väsinult auto juurde. Kõvasti sai vantsitud.

Kasaril lutsu püüdmas, 27. november 2013

Eilne ilm oli külm ja selge, tänaseks lubas tugevat tuult, pilvi ja sooja. Võiks ju lutsule sobida paremini kui eilne?

Kella poole kolme paiku sättisin ennast täpselt sama koha peale, kus eilegi. Vesi oli öö jooksul  paarkümmend sentimeetrit allapoole langenud ja suhteliselt selge. Ilm trööstitu ja masendavalt hall.

Mullaussid otsa ja sööt vette. Vaevalt sain käed jões puhtaks pestud kui vasakpoolne ritv väga konkreetselt hüppama hakkas. Tormasin ummisjalu vee äärest ridva suunas ... ja jäin hiljaks. Jõudsin kohale just siis kui see paigale tardus...See jäi ka kogu valge aja ja hämara ainukeseks võtuks. Aga tuldud sai ju lutsule:-)

Kui eile hakkas action pihta kella viiest ja oli praktiliselt tunniga läbi, siis tänane esimene pimeda tund kulges vaikselt ja igavledes. Tuul kõigutas kellasid ja pani ridvad tuules tantsima, kuid sööta ei tulnud keegi proovima.

Tund pimedust möödas toimus kohe kaks võttu järjest; esmalt keegi väga tugevalt ja konkreetselt, mille peale unustasin rahuliku ootamise ja haakisin koheselt, selgelt liiga vara - kala ei jäänud otsa. Teine vaikne nökerdamine kohe otsa ning väike luts sai tasuta sõidu kaldale. Lugesin sõnad peale ja saatsin tagasi. Jätku aga ei kippunud tulema.

Möödus pool tunnikest, enne kui keegi uuesti ussi proovis, kuid ootamatult võtu pooleli jättis. Ootasin minutit viis ja siis kerisin välja, lootuses et kala "magas" ennast otsa. Tutkit. Ussidki päris korralikud, ju siis tuli lutsul midagi paremat vahele...

Siis veel pool tunnikest, kui paarisajane grammine lutsupoiss liialt uudishimuliks läks. Oma konksu suust välja võttes leidsin sealt veel teise konksu koos kalatükiga. On ikka ahnik. Seejärel jälle pikalt vaikus...

Vahepeal sai tuttavaks saadud kõrvale püüdma tulnud püügimehega (tervitused Argole) ja kuna ka temal eriti võtte ei olnud, siis möödus õhtu kalapüügistoryde vahetamise lainetel.

Kella kaheksa paiku leidis tee kaldale kolmas lutsupoiss ning see jäi ka viimaseks võtuks, sest kella üheksaks oli minu püügiisu ammendanud ja sättisin ennast koju. Seekord siis ilma kalata, kuna lasin kõik lutsud tagasi.

Vahepeal käis püüdmas veel kolm meest, kuid lahkusid peagi. Vist ikka ei olnud lutsuilm.

Kasaril lutsu püüdmas, 26. november 2013

Kui nädalavahetusel maale saabudes avastasin, et sild ujub pooles jões, siis täna siia jõudes oli vaatepilt hoopis teine - sild täiesti kuival, meetri jagu vee piirist. Ehk siis paari külmema päevaga on vesi kolinal alla tagasi läinud.

Kella kahe paiku sättisin ennast jõe äärde. Vanamõisa juurde. Erinevalt nädalavahetusest valitses jõe ääres tühjus ja nii sain rahulikult endale paika valida. Koht valitud, tonkad sisse. Liiga palju valikuid ei ole teatavasti aga hea ja nii otsustasin peale pooletunnist püüki uuesti "kohta valida" ja kolisin oma kodinatega sada meetri eemale järgmisesse paika. Lohutasin ennast mõttega, et algses kohas vool liiga tugev, paha püüda ja ega kala ka seal kindlasti ei ole, ega tuleks... mitte kunagi...

Paika vahetades ei jõudnud ära kiruda lutsupüüdjate kombeid. Järjekordselt jõeäär igasugust paska täis. Tühi taara, tühjad suitsupakid ja kilekotid, tühjad poola usside topsid, keegi tropp oli krevetid kilekotist välja valanud ja koti sinna kõrvale visanud, nii nad seal "idülliliselt" siis vedelesid....Ja seda hoolimata sellest, et auto pargitakse praktiliselt jõe kõrvale ja oma sodi tuleb vaid mõnekümne meetri kaugusele viia. Tundub, et mentaliteet "minust jääb maha vaid pasaväli" on üsna populaarne... Kahjuks.

Uues püügikohas endal kohe õndsam tunne, natuke puhtam koht, tinad ka rahulikult põhjas seisid, mitte ei põrutanud põhja mööda kogu aeg edasi...Mida aga uues paigas polnud oli kala. Kuni pimedani mitte ühtegi võttu ega ka võtukatset. Ussid ligunesid ja neid ei puutunud keegi. Nii kukkus kolinal kokku plaan söödastada lutsule paar konksu särjetükiga ning seetõttu jäid pimeduse saabudes konksudele vaid mullaussid.

Päikese loojudes hakkas ka temperatuur kukkuma. Tulles oli auto näidanud miinus kahte ja hiljem lahkudes näitas juba miinus viite kraadi. Ridvad jäätusid, ussid külmetasid. Kaldaääres paras jääkirme peal. Õnneks ei olnud tuult ja nii oli endal suhteliselt hea olla. Ilm ka imeilus, tähed säramas, vaid kuu puudus. Täitsa mõnus jõe ääres istumiseks.






Pimeduse saabudes jõerahu õnneks ka lõppes. Kella viie ja seitsme vahel kuus võttu ja neli neist kala kaldale tõid. Kolm lutsu 400-500grammi vahel sai ära võetud, üks pliiats aga ujuma saadetud. Ühe võtu puhul olin ise liialt kärsitu ja haakisin vara, üks võtt jäi miskipärast pooleli... Kõik kalad alumise konksu otsas. Ülemine uss ei pakkunud kellelegi huvi.

Seitsmest alates aga vaikus. Ei aidanud usside vahetus ega ka ümber visked. Kuni kella kaheksani passisin ja kui vahepeal juurde tulnud kaks püüdjat loobusid ja minekule sättisid, siis lahkusin ka mina.

Lutsu püük Rumba all, 23. november 2013

Eile maale tulles avastasin üllatusega, et mu sild hulbib pooles jões - vesi kõvasti tõusnud ning selgelt üle kallaste. Löön netis EMHI lehe lahti, Kasari +150 cm. No selge, nagu kevad käes.

Tänaseks suuri plaane polnud, vaid sild vajas tagasi tõmbamist... ja nii sättisingi ennast pealelõunal Kasarile, plaanis proovida lutsu Vanamõisa kandis. Kohale jõudsin miski kahe paiku ja... oh seda rahvaste spartakiaadi, kuna vesi üsna kõrge, siis olid kõikvõimalikud kõrgemad kaldad juba okupeeeritud. Egas midagi, tagasi Rumba suunas, kus mõned masinad ees ootamas, aga püügiruumi kõvasti rohkem.

Kell kolm panin tonkad sisse ja avasin õlle - eks see lutsupüük üks suur molutamine ole, eriti kui pimedani veel tunnike aega. Sain vaevalt purgi avada, kuid keegi hakkas ühte tonkat ühtlases taktis jõnksutama. Lasin tal natuke aega venitada tamiili ja haaksin. Paarisaja grammine lutsupoiss otsustas päeval sööma tulla...

Edasi pikalt vaikus. Jõin oma õlut ja vahtisin jõge. Vesi ikka korralikult kõrge ning kohvipruun. Igasugust jama ujus pidavalt allavoolu, nii pidi pidevalt tonkasid rohust puhastama. Ootasin pimedat -selge, et teised kalad sellise veega passiivsed ja kusagil varjus passivad.

Suhtlesin vahepeal naaberpüüdjaga, kes vimma oli enne välja meelitanud, kuid nüüd passis seisvaid ritvu sama tuima tundega kui mina. Hämar möödus kiirelt ilma ühegi võtuta. Sättisin valguspulgad koos kellukestega ritvadele ja jäin ootele. Kella viiest toimus jões ootamatu elavnemine. Kõigepealt mitu korraliku tõmmet ja eelmisest lutsust pisut suurem poiss kohvisest veest hämmeldunud näoga välja ronis... Peagi teisel ridval paar kerget tõmmet ja vaikus, seejärel jälle paar tõmmet ja vaikus. Lasin kalal mõnda aega nikerdada, kuni närv enam vastu ei pidanud ja haakisin. Paarisaja grammine särg. Vähemalt on mida kassile pakkuda...

Järgnes veel üks korralik võtt, nii et tonkal tina lendu tõusis ja kala ussi silmist kaotas... Ja ei leidnudki üles. Siis teisel tonkal veel üks võtukatse ning korraga vaikus...Pole midagi, peavad vahet ja küll uuesti võtavad, lohutasin ennast...

... Kaks ja pool tundi hiljem tunnistasin tõsiasja, et nii ikkagi ei läinud. Kala pani suu täiesti kinni, kuigi kõik justkui klappis lutsupüügiks - pilves, sombune, vesi sogane, kuud pole, nii pime, et võileiba ka ei näe suhu pista...

Kõik võtud ussidega, kalatükk ligunes kedagi huvitamata...

Pool üheksa jõudsin oma mõtetes selleni, et ma ju tegelt ei söö kala... ja saun on ka kindlasti juba soojaks köetud...ja paningi juba ritvu kokku...