Viimane päev sellel reisil. Õhtul
laevaga koju tagasi, seega püügiaega täpselt kella
kaheteistkümneni.
Peale läksime poole üheksa paiku ja
võtsime suuna „diivani“ augu juurde. Ilm mõnus, päikeseline ja
tuulevaikne, sooja palju just ei olnud, aga niipea kui päike
metsatagant peale paistma hakkas, kündis selja mõnusalt soojaks.
Ehk siis alustasime sealt, kus eile
lõpetasime ja kus punnkohad olid kenasti toginud.
Esimene ankrukoht. Landilõksu otsa sai pandud hõbedane, viidika moodi silikoon. Kaks viset allavoolu, randi peale. Ei miskit. Siis vise vastuvoolu randi peale, miski asi oli põhjas, millest aeglaselt üle tõmbasin ja seejärel vajus keegi otsa. 1.5 kilone koha leidis tee paati. Pole paha algus!
Pommitasime samas paigas edasi ja peagi
kaks kohapunni tagasitee vette leidsid. Mõne aja pärast kadusid aga
võtud ära ja võtsime endale uue ankrupaiga ühe viske pikkuse
võrra ülevoolu. Paar togimist aga ei midagi väga head. Üritasime
kala käima saada, aga ei õnnestunud. Uuesti üks viskepikkus
ülesvoolu ja uued togimised. Pika pusimise peale üks 45
sentimeetrine koha rändas kasti. Ülejäänud võtjad aga punnid,
kes otsa ei kippunud jääma või koheselt konksuotsast ära
pudisesid.
Parkisime paadi veel natuke ülespoole ja see oli esimene ankrukoht, kus tundus kala mitte olevat.
Tampisime nii randi kui ka jõe keskkohad läbi, aga meie jigide vastu ei tundnud keegi huvi. Ütlesin Tõnule, et teeme viimase viske ja läheme siis edasi.
Saatsin jigi pikki ranti, kerides paadi poole
tagasi, umbes poolel teel keegi nagu puudutas lanti või tundus see
mulle nii? Ütlesin Tõnule, et oota veel ankruga. Jõudsin paar
tiiru kerida, kui keegi tuli ja ründas tugevalt lanti tagantpoolt
rammides. Otsa jäi. Kõvasti madistamist ja 2.1 kilone kena koha
leidis tee külmkasti.
Tuju ja tunne meeldivalt üleval pommitasime
edasi, aga ei saanud sellest paigast rohkem võtte.
Jälle natukene paadiga edasi ning
järgmised togimised algasid. Sedapuhku oli tegemist ahvenatega ja
mõne aja pärast lisandus neile ka paar kohapunni. Ilusat koha ei
lisandunud ja üsna kärsitult rändasime selle paiga pealt edasi, jättes punnid togima.
Jõudsime sügava augu teise serva, kus
vett pea kümme meetrit. Alustasin kala otsimist jälle randiga ja
pommitasin seda neli tiiru, enne kui esimene kala suu lahti tegi.
Seejärel viis viset ja viis võttu, enne kui üks tühi vise vahele
tuli ja sellele omakorda kolm võttu järgnesid. Kalad natuke
suuremad kui eelmises viskepaigas ja paar koha sai ka ära võetud.
Laulupidu kestis kella üheteistkümneni
ja lõppes kui lõigatult. Peale mõningast vaikust parkisime ennast
ümber, saime ühe hädise toksu, kuid käima koha ei läinud. Tõnu
võlus veel välja ühe ülekilo haugi, kuid kohaga oli selleks
korraks ühel pool.
Kell kaksteist lõpetasime püügipäeva.
Ära sai võetud kuus koha, kokku käis käe alt läbi kaksteist
koha. Kogu selle aja püüdsin ühe ja sama landiga, ilma kordagi
vahetamata. Tõnu mängis erinevate värvidega ja tema jaoks tuli
enim võtte mootoriõliga, kuid kala ei võtnud seda nii konkreetselt
kui hõbedast. Huvitav oli ka see, et esimeste visetega ei saanud me
üheski ankrupaigas ühtegi võttu, ikka pidi paar korda samasse
tsooni viskama, enne kui kala ärritus. Üsna palju võtte tuli
lõpuks päris paadi alt. Palju togimisi, palju ära minekuid.
Actionit oli piisavalt. Üle pika aja üks väga mõnus võtt oli!
Kõuts ja Arvo lammutasid mere ääres
ahvenaparve. Päeva suurim ahven Kõutsilt, gramm peale kilo.