Lääne Soomes, kohavetel, 30. september 2013

Viimane päev sellel reisil. Õhtul laevaga koju tagasi, seega püügiaega täpselt kella kaheteistkümneni.

Peale läksime poole üheksa paiku ja võtsime suuna „diivani“ augu juurde. Ilm mõnus, päikeseline ja tuulevaikne, sooja palju just ei olnud, aga niipea kui päike metsatagant peale paistma hakkas, kündis selja mõnusalt soojaks.

Ehk siis alustasime sealt, kus eile lõpetasime ja kus punnkohad olid kenasti toginud. 

Esimene ankrukoht. Landilõksu otsa sai pandud hõbedane, viidika moodi silikoon. Kaks viset allavoolu, randi peale. Ei miskit. Siis vise vastuvoolu randi peale, miski asi oli põhjas, millest aeglaselt üle tõmbasin ja seejärel vajus keegi otsa. 1.5 kilone koha leidis tee paati. Pole paha algus!

Pommitasime samas paigas edasi ja peagi kaks kohapunni tagasitee vette leidsid. Mõne aja pärast kadusid aga võtud ära ja võtsime endale uue ankrupaiga ühe viske pikkuse võrra ülevoolu. Paar togimist aga ei midagi väga head. Üritasime kala käima saada, aga ei õnnestunud. Uuesti üks viskepikkus ülesvoolu ja uued togimised. Pika pusimise peale üks 45 sentimeetrine koha rändas kasti. Ülejäänud võtjad aga punnid, kes otsa ei kippunud jääma või koheselt konksuotsast ära pudisesid.

Parkisime paadi veel natuke ülespoole ja see oli esimene ankrukoht, kus tundus kala mitte olevat. 

Tampisime nii randi kui ka jõe keskkohad läbi, aga meie jigide vastu ei tundnud keegi huvi. Ütlesin Tõnule, et teeme viimase viske ja läheme siis edasi. 

Saatsin jigi pikki ranti, kerides paadi poole tagasi, umbes poolel teel keegi nagu puudutas lanti või tundus see mulle nii? Ütlesin Tõnule, et oota veel ankruga. Jõudsin paar tiiru kerida, kui keegi tuli ja ründas tugevalt lanti tagantpoolt rammides. Otsa jäi. Kõvasti madistamist ja 2.1 kilone kena koha leidis tee külmkasti. 

Tuju ja tunne meeldivalt üleval pommitasime edasi, aga ei saanud sellest paigast rohkem võtte.

Jälle natukene paadiga edasi ning järgmised togimised algasid. Sedapuhku oli tegemist ahvenatega ja mõne aja pärast lisandus neile ka paar kohapunni. Ilusat koha ei lisandunud ja üsna kärsitult rändasime selle paiga pealt edasi, jättes punnid togima.

Jõudsime sügava augu teise serva, kus vett pea kümme meetrit. Alustasin kala otsimist jälle randiga ja pommitasin seda neli tiiru, enne kui esimene kala suu lahti tegi. Seejärel viis viset ja viis võttu, enne kui üks tühi vise vahele tuli ja sellele omakorda kolm võttu järgnesid. Kalad natuke suuremad kui eelmises viskepaigas ja paar koha sai ka ära võetud.

Laulupidu kestis kella üheteistkümneni ja lõppes kui lõigatult. Peale mõningast vaikust parkisime ennast ümber, saime ühe hädise toksu, kuid käima koha ei läinud. Tõnu võlus veel välja ühe ülekilo haugi, kuid kohaga oli selleks korraks ühel pool.

Kell kaksteist lõpetasime püügipäeva. Ära sai võetud kuus koha, kokku käis käe alt läbi kaksteist koha. Kogu selle aja püüdsin ühe ja sama landiga, ilma kordagi vahetamata. Tõnu mängis erinevate värvidega ja tema jaoks tuli enim võtte mootoriõliga, kuid kala ei võtnud seda nii konkreetselt kui hõbedast. Huvitav oli ka see, et esimeste visetega ei saanud me üheski ankrupaigas ühtegi võttu, ikka pidi paar korda samasse tsooni viskama, enne kui kala ärritus. Üsna palju võtte tuli lõpuks päris paadi alt. Palju togimisi, palju ära minekuid. Actionit oli piisavalt. Üle pika aja üks väga mõnus võtt oli!

Kõuts ja Arvo lammutasid mere ääres ahvenaparve. Päeva suurim ahven Kõutsilt, gramm peale kilo.

Lääne Soomes, kohavetel, 29. september 2013

Täna jõudsime siis normaalsel ajal veele - poole üheksa paiku startisime.

Esimene peatus saare all ei andnud ühtegi elumärki ja nii põrutasime kiiruga ilusa maja alla. Liikusime sealt aegajalt peatusi tehes "põõsa" poole. Peale paari toksu ja ahvena ei miskit huvitavat.

Põõsa all hakkas kohe närima. Aga väike kala. Pika-pika meelitamise peale võtsid ja see võtt oli ka eriti pika hambaga. Pika püügi peale jäi mõni lõpuks ka otsa. Tegijaks landiks (kui seda võib nii öelda paari kohakonna kättesaamise puhul) osutus sedapuhku hõbedane viidika värvides silikoon. Pommitasime viskepikkuste kaupa allavoolu liikudes edasi, kuni kell üksteist pani kala suu lukku.

Järgmine tegevus, trollimine. Voblerid järgi ja mere poole. Mõned haugid, ei ühtegi koha. Enne punast maja seisis kalda ääres ankrus Mait oma sõbraga ja korjasid ahvenaid välja.  Parkisime oma paadi ka sinna kanti ja ahvena tribla läks kohe lahti. Pea iga vise keegi togib. Mõned ahvenad saadud, tüdinesime sellest ja otsustasime ikkagi koha otsimist jätkata. Trollisime kuni punase majani ja tagasi. Iga natukese aja tagant korjasime voblerite otsast ahvenaid ... Koha endast märku ei andnud. 

Jõudes tagasi Maidu paadini, panime veel korra ennast vastaskaldasse ankrusse ja õnnestus välja korjata ka üks kopsakam eksemplar - 780 gr ahvenapoiss, 41 senti pikkust. Päris kena poiss. Kuna samasuuri kaaslasi ei tulnud, siis jälle edasi trollides põõsa poole.

Poolel teel rabas Tõnu lanti ka päeva suurim limakala, 2.6 kg haug. 

Ja ikka ei ühtegi koha võttu ...

Põõsa all tegime kontrollpeatuse, paar hädist toksu ja läksime uuesti minekule. Lohistasime vaikselt lante ülesvoolu, kuni lõpuks ilus maja alla tagasi jõudsime. Seal läks uuesti tegevuseks. Tõnul kaks koha vobleriga ja peagi panime ennast ankrusse. Väike koha tagus isuga jigi, mõned käisid ka paadi juurest läbi. Suurt koha ei näinud. 

Pikapeale tüütas lasteaed ära ja asusime uuesti eldoraadot otsima. Kimasime venelaste diivani alla. Siin samasugune tants ja trall. Väike kala näris, suur kala vaikis. Kella poole seitsmest tõmbasime otsad kokku.

Päeva lõpus selgus, et kolme paadi peale suurim koha oli nii umbes 43 senti ... Selle sai Kõuts hommikul latika püügi paigast. 

Mehis ja Anti toimetasid päev otsa Nakkilakoskel. Päev oli olnud täis actionit, kuid kõik kohad 39 sentimeetrit pikad. Ja lima, lima, lima...

Lääne Soomes, kohavetel, teine päev. 28. september 2013

Hommiku alustasime meie paadi "kuivatamisega". Paat käru peale ja veest välja, punn lahti ja vesi jooksma. Oma viiskümmend liitrit võis seda vett põhja pealt välja voolata. Kusagilt ikka lekib see paat... Lõpuks saime selle tühjaks ning kui hakkasime ennast kalale sättima, selgus et teise paadi mootoril jahutusvesi ei jookse.


Kõuts viis selle paadi Hannu juurde ja seejärel lammutati mootori jalg lahti. Peale puhastamist saadi vesi lõpuks läbi jooksma. Nii juhtuski lõpuks, et kui meie oma künaga põõsa alla jõudsime oli kell juba üksteist...

Paat ankrusse ja esimene vise. Kohe langemise pealt keegi proovis, kerisin edasi, kala tuli kaasa ja kolm korda veel togis, aga otsa ei jäänud. No ei saa olla paremat algust! Pommitasime edasi ... ja vaikus. Selge, vaja liikuda, vahetasime ruttu ankrupaika ja ka sealt esimeste visetega toks nii mul kui ka Tõnul. Aga otsa ei jää. Uus ankrupaik ja vaikus. Järgmine ja vaikus.

Samal ajal hakkasid laiali jooksma samas piirkonnas toimetanud viis paati. Ilmselt võtt lõppes. Toimetasime veel kolmes ankrupaigas saamata ühtegi kala puudutust. Pikapeale hakkas vaikus häirima ja kolisime trollima. Mere poole. Otsus oli vägagi mõistlik. Järgmise tunni jooksul kaks koha ja kaks haugi. Vedasime järgi suhteliselt lühikesel distantsil, vast kilomeeter allavoolu ja sama palju tagasi.

Jõudes tagasi jigitamise piirkonda, nägid Mehis ja Anti roppu vaeva kala kättesaamisel:-)

Proovisime ka paar ankrupeatust, enne kui uuesti trollima läksime.Olime oma distantsist nii poole umbes läbinud, kui mul järsku lanti põhja jäi ja ühtlase rull siduri kärina saatel nööri maha kruttima asus; tegin kiiresti paadiga pööre tagasi ja samal hetkel pani keegi ridvast kaks pauku läbi. Kala kurat otsas. Aga oli juba hilja, sest nöör oli lõdvaks läinud ja kala kukkus otsast. Krt. see pidi ikka suur olema, kahju...

Järgmised tiirud rohkem võtte ei andnud. Uuesti põõsa alla jigitamine samuti mitte. Kammisime jälle paar ankrupaika läbi , aga ei miskit, vaid üks ahven otsa kobistas.

Lõpuks otsustasime trollida ülesvoolud. Kogu tee peale mitte üks võtt.

Väsinult läksime tonkatama arvates, et vaevalt koha enam võtma hakkab. Ja ega ka tonkatamine midagi rõõmustavat ei andnud. Tulime varakult maha ära.

Oli ilusa ilmaga päev mil kala ei närinud.





PS! Jõudsin päeva kokkuvõtte kirjutamise just lõpetada, kui saabusid Mehis ja Anti. Õhtu oli koha ikkagi jigi närima hakanud, kokku kahepeale 9 kala...

Lääne Soomes, tagasi kohavetel, 27. september 2013

Hommiku tulime praamiga üle ja kella kahest läksime veele. Mina ja Tõnu ühes paadis. Kõuts paarimehega teises.

Otse kiiruga põõsa alla. Seal juba Mehis koos oma sõbraga ootamas. Teadagi mida ootamas, õlle olid maha jätnud ja seda ootasid:-)

Saagid täna nirud, kolm koha paadis, aga eile olivad lammutanud, üle viieteistkümne koha paati ja suurim 2.9 kg. Eilsest tegevusest mehed ilmselt veel väsinud:-)

Alustasime Tõnniga otse põõsa alt ja kükitasime seal ligi tunni. Tõnu sai kollase (uskumatu, siin jões ei saa kollasega kala)  landiga paar kohakonna otsa ja ka kahva, aga ära võtmist need ei väärinud.  Üks ahven ka veel sekka. Minu saagikus oli oma mootoriõliga kehvem, üks kohapunn ja see ka tagasi.

Edasi otsustastasime kulgeda sealsamas rajoonis ja liikusime viskepikkuste kaupa edasi. Täitsa tore oli, pea igas ankrupaigas saime oma toksud kätte ja igav ei olnud. Hoopis teine tera kui selle nädala algus...

Kusagil kella viie paiku muutusid toksud harvemateks. Peagi oli nii, et kui uude kohta ankrusse panime, siis kohe võtt ja järgmised visked midagi huvitavat ei pakkunud, kuniks jälle uus ankurdamise koht...Kala togis aga otsa ei jäänud.

Kella kolmveerand seitsme paiku mõtlesime et teeme viimase peatuse ja siis hakkas juhtuma. Väljas juba üsna hämar ja tavaliselt sel ajal enam ei jigita ...

Esimene vise ja Tõnul 2.6 koha kahva ... mul paar toksu, aga ei miskit kaldale ... peale viie minutilist kala vaigistamist teeb Tõnu uue viske ja jälle kala otsas ...seekord jehhat tegi....peagi paarimehele uus ülekilo koha otsas kes ka kalakasti ronis ...mul samal ajal üks konn pardas käis ja paar ilusat kala järel, aga ära kukkusid.

Action kestis kuni seitsmeni ja katkes seejärel enamvähem lõigatult.

Päeva lõpuks sain siis kuus koha ja kolm sai ära võetud. Võtte oli oma paarkümmend ja igav ei hakanud.

Tegija värv oli lõpuks mootoriõli sama värviga tuli ka Tõnu päeva kala.

Lääne Soomes, poolik püügipäev, 24. september 2013

Lõin hommikul silmad lahti ja mitte ei kiskunud vee peale. Rõve külm väljas, isegi aknast vaadates ajas lõdisema. Mõned soojad joogid sisse (ei mitte need vaid nood :-) ja vaikselt tekkis ikka tahtmine mõneks tunniks minna. Õhtal vaja laevale minna, nii et poole päeva püük ja sellised mulle ei meeldi - kui saad kala, siis jama, enne äraminekut kiirustades puhasta; kui ei saa kala, siis ka jama, kehva maitse suhu jääb ...eriti jama veel siis kui vahetult enne kella kukkumist närima hakkab. Üks aasta me Tõnniga sattusime pool tundi enne mineku aega korralike ahvena pätside peale ja tulimegi nutusel moel ära jättes kala närima... Aga minemata ei saa ka ju jätta:-)

Kella kümneks olin omadega nii kaugel, et lükkasin paadimootorile hääled sisse ja suundusin veele. Tuul kerge, kirde kaarest, püügiilm missugune, mine kuhu tahad. Mere ääres ilmselt natuke ikka oleks paha aga jõe ääres täitsa ok ilm. Tuul oli pilved laiali peksnud ja päike säras täies hiilguses. Otsustasin esimesed proovid teha ikkagi jõel ülevaalpool ja vajadusel hiljem mere poole põrutada.

Esimesed kolm ankurdamist ülevalpool väikese haru suuet. Seal kus mõne päeva eest natukene tiksus... Tund aega pildumist, kahe ahvena hädine võtt ja null kala. Jääb siis ikkagi põõsa alune ning panin täistuuridel mere poole minema.

Põõsa all ootamas üks paat kolme tirgutajatega. Valisin siis paiga neist natukene allavoolu, et ei segaks (tuul lükkas paati natukene ülesvoolu, kuna hommikune vool nii väike). Kolm ankurdamist, kümneid tühje viskeid ja lõpuks üks neljakümne sendine kohapunn. Hõbedase silikooni peale. Ainukeseks võtuks see jäigi.

Kella kahetesitkümneks olin ka sellest paigast tüdinenud ning otsustasin trollida kodupoole. Tundus olevat täpselt paras aeg minema hakkamiseks, et jõuaks kõik head alad läbi kammida. Koondtulemus, üks võtt ja seegi pudenes otsast.

Jõudes huvitavamatest aladest mööda ja nähes, et vool oli kiirenenud, jälle punn põhja ja tagasi hommikuse paiga peale. Peas tiksus mõte, et äkki vool muudab miskit. Oluliselt siiski mitte, veerand tunniga üks haugivõtt - tonks ja seejärel nööri lõtvumine, selle landi sai ta endale keelerõngaks:-)

Ja oligi kellaaeg sealmaal, et sättida minekule. Panin veel paarsisajaks meetriks vobleri järgi ja tiksusin kodu poole. Jõudes ära keeramise kohani, hakkasin lanti sisse kerime. Võtsin ridva hoidjast välja ja ... järgmisel hetkel oli ritv vees ja kohe ka vee all. Krt sellist jama veel siia päeva vaja. Panin ruttu tagurpidi käigu sisse, nägin veel ära koha, kus nöör vee alla vajus ja lajatasin sellest ankru risti üle. Ankrut välja kerides oligi ankrunööri taga minu kollane õngenöör. Ohh seda rõõmu, kui sellest sikutades kogu varustuse tagasi sain. Lõpp hea, kõik hea - gaas põhja ja koju.

Nüüd korraks Tallinna selleks, et kohe siia tagasi tulla. Loodetavasti on kohad selleks ajaks talvise kliimaga leppinud ja närivad korralikult.

Lääne Soomes, päev mil suvi lõppes ja tali tuli:-), 24. september 2013

Pool kümme veele. Ilm külm, öösel vist miinuses ei olnud, aga puudu ka palju polnud. Tugev tuul veel lisaks. Otsisin oma talvemütsi koti põhjast üles ja tõmbasin veel kapuutsi peale. Vähemalt päike oli kenasti väljas ja andis lootust, et päeva peale soojemaks läheb.

Hooga põõsa alla välja. Tund aega oma tavapärases paigas istumist ja landi pommitamist ei andnud mingitki märku, et siin võiks kala ka olla. Kolisin seejärel paarsada meetrit allapoole ja proovisin sealt. Pika punnitamise peale ronis lõpuks paarisaja grammine ahven välja. Oli teine sellise näoga nagu tahaks öelda, et ta ainukesena siin elab ja ma ärgu tülitagu. Lasin ta tagasi.

Veerand tundi hiljem sain esimese korraliku toksu. Löök oli tugev, kuid kala ei jäänud otsa. Käed võttis värisema, hasart tuli tagasi ...kuid nagu tavaks on saanud uut võttu ei tulnud.  Ei saa üksi püüdes kuidagi kala närvi aetud, kahekesi paadis toimetades on tulemused hoopis paremad. Vahetasin veel asukohta ja sain  veel kaks võttu. Teine neist väga korralik löök ja ilus kala jäi ka mõneks ajaks otsa, enne kui ära pudenes. Istus ainult põhjas ja eriti ei tormanud kuhugi. Usun, et koha oli. Kole kahju, et ei näinud kes ja mihuke see oli...ja peale seda jälle vaikus.

Kella üheks loobusin sellest paigast ja otsustasin trollida. Vedasin oma jesset mereni  ja tagasi. Lood näitas mitmeid latikaparvesid ja ka ükskuid vetehunte, kes randi äärel passisid. Punase majani jõudes panin paadi ankrusse ja tegin ka seal kümme viset enne kui tagasi põrutasin - laine mere suudmes oli ... minu jaoks liiga tugevalt õõtsutav...

Nii poolel teel merelt tagasi andis lõpuks üks vetehuntidest oma ahnusele järele ja rammis täiega mu lanti. Haug. Kala ilus, kolm kilo, ei raatsinud lahti lasta, panin kasti.

Tagasi põõsa alla. Vahepeal oli vool tekkinud, nii et 21 grammise jigipeaga ei saanud enam põhja kätte. Panin 28 grammise ja selle peale tegi üks kohatatt karbi lahti. Rabas teine hõbedast viidikalaadset silikooni. Nelikümmend sentimeetrit kopikatega, viskasin tagasi.  Pommitasin sama liini edasi. Vaikus. Värvi vahetus, vaikus. Proovisin seejärel uuesti hommikul kaks võttu pakkunud paigast ja samapikk kohapunn ka sealt otsa. Jälle tagasi. Jälle järgmist võttu ei järgnenud. Tekkis üsna lootusetu tunne...

Kella kolme paiku viskasin jigi nurka ja otsisin vobleri välja. Kuna tahtsin trollida kümne meetrisest veest, siis panin landikarbist otsa miski salmo landi, millel ilmatu suur keel ja mida ma mitte kunagi kasutanud polnud. Vedeles see mul karbis juba aastaid. Pakun et see oli toodetud seitsmeteistkümnendal sajandil:-)

Lant järgi ja sügavat kündma. Tunnet küll ei olnud, et see lant üle viie-kuue meetri sügavuse läheb, aga midagi paremat mul karbist ka võtta poleks olnud. Üllatus oli suur, kui umbes seitsmemeetrisest veest järjekordne kohatatt otsa kargas. Panin end selles paigas ka kohe ankrusse, kuid jigi ei huvitanud kedagi.

No kui nii hea lant, siis vaja uuesti proovida. Keerasin otsa ümber, sõitsin paarsada meetrit tagasi ja siis uuesti ... Jõudes enam-vähem sama paiga peale, kus koha otsa kargas, toimus järgmine võtt. Sedapuhku tunduvalt agressiivsem, pani siduri kohe ka laulma. Peale mõningast pusimist ilmus kala pinda - haug kurask. Kodus kaalumine andis 2.5 kg, viskasin ta külmakasti  esimesele haugile seltsiliseks. Ühte kala ju naljakas fileerida oleks:-)

Egas kaks ilma kolmandata saa jääda, käis peast läbi ja keerasin järgmisele ringile. Saab ikka küll, vähemalt samast kohast kala enam ei tulnud.

Kamminud sügaviku kolmandat korda läbi, tekkis mõte põrutada ülesvoolu olevate kohapaikade peale - las vana lant saab võimaluse ka seal ennast proovida. Mõne aja pärast ronis kolmas, nii pooleteise kilone otsa. Lasin lahti, aitab küll limadest...

Edasine vedamine enam tulemust ei andnud ja kui jõudsin trollides lõpuks latikapüügi paika, panin end ankrusse. Lood küll latikaparve ei näidanud, aga vast on ta kusagil siin lähedal.  Päeva viimane tunnike saigi tonkatatud ja välja kühveldatud ilmatuma suuri nurgusid, enne kui kaks latikat ka ennast näole andsid. Ja oligi selleks korraks päev läbi. Päris ära väsitas.

PS! Kui eile olin ma ainuke püüdja jõe peal, siis täna õhtu olid kaks kohalikku trollijat ennast välja ajanud. Ei näinud küll, et nad midagi oleks saanud...

Lääne Soomes, 23. september 2013

Kell kaheksa tegin silmad lahti, piilusin aknast välja ja ... keerasin teise külje ning põõnasin edasi. Õues meeletu tuul, las ulub omaette...

Pika ärkamise peale koperdasin peale ühteteist lõpuks veele. Tuul endiselt tugev ning seetõttu võtsin suuna eilsete paikade poole. Laine jõel natuke väiksem kui eile aga mere poole sellisega asja pole. Esimene peatus väikse haru ja suure jõe ristis. Kümmekond viset ja vaikus. Edasi trollides eilse koha paiga poole. Poolel teel nii kolmesajane ahven suurt voblerit himustas, jätsin paiga meelde, aga ankrusse ei viitsinud panna.

Ankur lõpuks sisse eilses koha paigas. Pommitasin mootoriõli, mõnda aega hiljem ka paari muud värvi, kuid vahet ei olnud. Mitte üks krõps. Panin ankru paar korda ümber, viskepikkus alla ja pärast ülespoole algsest. Ja kammisin ala ligi tunni. Kogu selle aja peale üks ahvena võtt, kes korraks ka otsa jäi ja ennast pea paadini lasi vedada, enne kui ära kukkus ... "tasuta transport kõikidele ahvenatele"... No ei saa ju olla, et siin rohkem kala ei ole. Lihtsalt ei näri.

Panin uuesti vobleri paadi järgi lohisema ja suundusin ahvena pakkunud paiga poole. Kohale jõudes ankur sisse ja pommitama. Polnud siin kunagi püüdnud, nii et "uus" koht ... Kolmanda viske ajal sain oma toksu kätte, kala ei jäänud otsa ... ja nagu tavaks ei järgnenud sellele järgmisi võtte. Täiesti masendav.

Lõuna paiku hakkas vaikselt tuul keerama ja sättis ennast loodest kirdesse. Peast käis mõte läbi, et see peaks ju "põõsa" all risti jõge puhuvat tuult tähendama. Nii võtsingi suuna mere poole. Kündsin paadiga läbi lainete, mis vähehaaval aina väiksemaks muutusid. Teel tegin paar jigitamise peatust ilma ühegi resultaadita.

Eilses trollimisega saadud paigas otsustasin lanti vedada ja toredaks üllatuseks sain pea samast kohast ühe kohakonna otsa. Kruttisin paadi tagasi võtu kohta ja pildusin pisut jigi - aga otse loomulikult oli see olnud ainuke koha, kes ennast liigutada oli viitsinud...

Kella kaheks jõudsin lõpuks põõsa alla kohale.Laine selles lõigus juba üsna maas, tuul täpselt risti jõega. Kõle püüda, kuna kallastel siin miskeid puid kaitseks pole  ... aga vähemalt ei õõtsuta.  Panin ankrusse ja püüdma. Ootused mõnusalt suured, pildusin oma mootoriõli. Esimene vise, teine vise, kolmas vise ... mitte kui midagi. Tegin oma tavalise "värvitesti" lantidega läbi. Samasugune "ei midagi" nagu ennegi. Panin paadi pool viskepikkust ülesvoolu, et äkki paadi alla kalad meelitanud .. ei midagi. Ja siis pea tund hiljem vaikselt ja ülimalt passiivselt võttis. No vähemalt üks jigikoha käes, mis sest et konn.

Nüüd sai ainult paremaks minna. Ja natuke läks ka. Üks ronis veerand tundi hiljem veel otsa, võtt samasugune nagu esimesel kohal - "et noh kui ma pean võtma, noh eks ma siis võin võtta, aga ma ju ei taha võtta"; ja ühe toksu sain veel. Seejärel jälle nagu kaevus.

Suunasin paadi paarsada meetrit allapoole ja kammisin ka sealsed augud läbi ilma ühegi tulemuseta. Seejärel tagasi põõsa alla, kus ka ei miskit. Ilm oli vahepealse püügiaja jooksul aina pilvisemaks muutunud ja ka paar vihma pilve mulle kinkinud. Kõigest sellest tuulest, vihmast ja olematust võtust sai kella poole kuueks lõplikult villand ja võtsin suuna kodu poole.

Lootsin õhtuhämaruses veel latikat tonkatada, kuid täna valitses kajaloodil tühjus ja nii olingi kell kuus juba omadega "õhtal". Väga masendav päev - ilm jube jama, kalavõtt olematu (isegi ühtegi lima ei trehvanud täna) ... huhhh...

Lääne Soomes, koha püük keset tormi, 22. september 2013

Hommikul ärkasin selle peale, et keegi jooksis üle jalgade, hiir kurat. Käratasin ja hiir näitas kiireid jalgu. Uni kui pühitud, on olnud paremaid äratusi...

Ajasin koivad alla, kell alles kaheksa. Hommikul pidin bensiini järgi minema ja tahtsin poodi ka minna, aga nii vara vist kõik veel kinni. Kohvitasin kella üheksani ja tegin tiiru linnas ära. Prisma ukse peal silt, et pühapäeviti avatakse kl 12. No on ikka unimütsid... Läksin ABCsse ja võtsin kalli raha eest piima ja leiba. Hiirelõkse nad ei müünud. Kahjuks. Võtsin oma paadimootori bensiini ja tulin tulema...

Kell üksteist keerasin paadinina sillast eemale. Suund saare taha. Vee peal tugev tuul, aga siin haru peal õnneks risti jõega. Saare taga täitsa püütav. Peksin oma mootoriõli, kuni paari ahvena togimise järel keegi saba ära viis. Mõtlesin, et aeg edasi minna.
 Suundusin kümne märgi poole vedades järgi. Vahetult enne märki lõi kajaloodi mustaks, latikaparv. Panin end parve peale ankrusse, et proovin jigiga. Esimene vise ja läks "lutsimiseks" ja kohe ka korralik laks ning kala otsa. Aga kukkus pea kohe. Peagi latika lutsimised lõppesid ning plaanisin just liikuma hakata, kui sain korraliku toksu. See naelutas mind veel veerand tunniks kohapeale. Rohkemat aga ei tulnud...

Vaatasin kümne haru lainetust ja otsustasin ikkagi mere poole kündma hakata. Väike haru oli täiesti vaikse lainetusega ja nii lootsin, et ehk annab ka suure jõe peal püüda. Tuul oli küll kole tugev - puudeladvad käisid pea vastu juuri...Nii kui väiksest harust suurele keerasin oli asi selge - suur laine ja jänes peal, sellega ma pikalt ei püüa. Kruttisin paadinina tagasi, lootes, et ülesvoolu  kurvi taga on vähe normaalsem.




Poolel teel kurvini mõtlesin, et kuna sõidan niikuniii venides, et panen siis vobleri ka taha. Ja suureks rõõmuks lõi viie minuti pärast üle kilo koha otsa. Külmakasti ta rändas...

Tiksusin edasi. Kurv möödas, laine sama suur. Sellisega jigitada ... väk... seda enam, et kerge ankur mis mul kaasas oli, poleks ka paati kinni suutnud hoida. Trollisin edasi.  Poolel sirgel ronis väike ahven otsa, aga muid võtte polnud.

Jõudsin trollides järgmise sirge algusesse, pea vcnelaste tonkatamise kohani (seal kena diivan kaldale veetud, et mõnusam tonkatada oleks:-), kui järgmine üle kilo koha otsa ronis.

Sain kenasti kahva ja sättisin ennast samasse kohta ankrusse. Esimesed kaks viset ei andnud miskit. Siis sõitis üks paat mööda ja samal hetkel mul kena tonks ning otsa jäi. Koha 1,5 kilo. Pommitasin edasi, kuid miskit. Loopisin siis vahelduseks teisele poole (voolu ju pole, miks siis ainult vastuvoolu loopida:-), kui korralik rabak ja kilone haug otsa jäid. Lasin tagasi. Mõned minutid vaikust, loopisin jälle esialgses suunas, kui väljakerimise peal eelmisest veits suurem haug jigi himustas. Jälle tagasi. Täna ainult kohasid võtan, siis ei pea käsi limaga määrima.


Pommitasin veel selles kohas ja sain ka paar korraliku tonksu, aga kätte ei miskit. Kammisin viskepikkuste kaupa alla ja ülespoole, kuid nendes kohtades ei miskit. Tulin tagasi algsesse paika ja sain allavoolu visates landist lahti - peale rabamist, kui noaga lõigatult. Panin uue otsa ja mõni minut hiljem veel üks haug paadi parrast imetles. Ilmselt sama kes landiga vehkat tegi, uurisin ja puurisin teda, aga ei näinud oma "aaret" kurgus. Ütlesin haugile, et ärgu nii enam tehku ja saatsin vette tagasi.

Pikapeake tüdinesin paigast ja otsustasin trollida, kilt allavoolu ja tagasi. Kohast ei kippu ega kõppu. üks haugipunn vaid voblerit himustas. Mõttetu. Siiber lainest, siiber tuulest. Otsustasin lainest ja tuule trotsimisest loobuda ja põrutasin hommikusse kohta. Ka seal kala kohapealt vaikus. Korra ka tonkatasin latikaparve peal, aga kala võtma ei saanud. Peagi hakkasid eemalt lähenema vihmapilved ning tõmbasin päevale joone alla. Kell kuus ka juba, no kaua võib:-)

Nii kui paadi silla külge kinnitasin, hakkas kallama. Ja korralikult. Vast teeb see head homseks. Kuigi tuult lubab ka homme enam kui küll...

Lääne Soomes, päev täis käega löömisi, 21. september

Hommikune poole kümnene veele saamine tundub traditsiooniks saavat. Isegi kui ärkan varem, siis veele kuidagi varem ei jõua:-). Ärgates ilm mega ilus, vaikne, ükski puuleht ei liikunud mökki juures. Pilves, aga vihma ei paistnud tulevat. Tundus imekaunis kalapüügi ilm tulevat.

Esimese peatuse tegin väikese jõe suudmes. Usk kunagisse eriti heasse kohta ei ole sugugi kadunud, kuigi ka seekord ei saanud sealt võtupoegagi. Üle kümne viske ei raatsinud raisata ja vajutasin gaasi põhja - "põõsa" alla. Kohale jõudes, ankru sisse lasknud, vaevalt paar viset teinud... tuul tõusis järsult mere poolt ja tõi kaasa korraliku laine. Vanduma ajas.

Mõned visked tehtud ja komistanud vaikuse otsas vee all,  otsustasin värvidega mängima hakata. Proovisin pea kümme erinevat silikooni läbi, kuni tiiruga tagasi esimese (ikka mootoriõli) juurde jõudsin. Ei miskit. Paadiga viskepikkus edasi ja uuesti ankrusse, sama tulemus. Kammisin viskepikkuste kaupa paarsada meetrit allapoole välja ja sain selle aja jooksul vaid ühe tonksu. Kala jäi ka korraks otsa, kuid pudenes otsast.

Kogu see kammimine kestis kella poole kaheteistkümneni, kuniks konstanteerisin oma peas fakti - pole voolu, pole koha. Nimelt pole selles jões nädalavahetustel eritu voolu, kuna ülalpool olev elektrijaam ei tooda laupäev ja pühapäev nii palju särtsu kui nädala sees.

Selg tegi ka juba valu ja lõin käega, trollima. Trollisin mereni ja tagasi. Kogu see aeg väga vastik laine, nii ei jigitanud punase maja all just eriti kaua ja trollisin edasi. Lanti järgi vedada oli mõnus, aga tulemused olid nirud. Paar haugi, kilo tuuri ja ei ühtegi koha.

Kella kolmeks jõudsin oma trollimise reisilt tagasi põõsa alla, just selleks hetkeks, kui päike välja tuli. Järgneva tunnikese veetsin vanas kohas jigitades. Kaks võttu, korraks isegi taga, aga ei läinud närimiseks. Lõin teistkorda juba käega ja põrutasin trollides ülesvoolu.

Saanud tee peal mõned haugid, ei miskit rõõmustavat, jõudsin "ilusa maja alla". Koht on merest viis-kuus kilomeetrit ülesvoolu. Järsku hakkas kajaloodil teist korda päeva jooksul korralikult kala näitama (esimene kord oli mere suudme lähedal). Massiliselt saja meetri jooksul. Ekraan oli kala pinnast kuni põhjani täis. Sõitsin parvest läbi ja kerisin vobleri sisse. Nöör kõik lima täis - selge latika parv askeldamas. Panin ennast siiski ankrusse, kuna samas paigas vanasti ka koha saadud... Esimene vise, paar "lutsimist" ja siis korraga pauk. Ja taga. Kala tegi korralikke sööste ja asusin teise käega juba kahva otsima, kui nöör järsku lõtvus. Võtu järgi pakuks küll koha, aga ilmselt see ikka miski latikas oli... Pommisin veerand tundi, kuid rohkem võtte ei järgnenud.

Trollisin edasi ülesvoolu, kuni ühe kivise koha juures järgmise latika parve otsa komistasin. Samast kohast ka kenasti ahvenat saadud, panin end ankrusse. Latika "lutsimine" läks kohe lahti, mõned korrad üle selja "tõmbamist" veel lisaks. Ja korraga jälle võtt, aga otsa ei jäänud.  Veerand tunnikest piinasin seda üksikut võtjat ja jälle tulutult.

Vaikselt oli ilm ilusaks läinud, päike välja tulnud ja tuul tasapisi raugemas. Laine veel keeras ennast piki jõge, aga oli näha selgeid vaibumise märke. Kratsisin kukalt ja mõtlesin, et ühe jigitamise viitsin veel teha, aga rohkem mitte. Vajutasin gaasi põhja ja põrutasin sinna, kus hommikul alustasin. Kümme minutit hiljem oli kolmanda käega löömise kord kätte jõudnud - ah mingu see koha ...

Keerasin paadi nina tagasi eelmisse kohta ja otsisin tonka välja. Võtuvaese päeva lõpetasin kolme latika, hunniku nurgude ja ühe ca poolekilose ahvena catch and releasimisega. Seitsmest panin pillid kotti ja sõitsin koju. Lohutasin ennast mõttega, et kalade puhastamisele aega ei kulu - kõik mis paadis käis sai ka tagasi lastud.

Homme jälle päev.

PS! Jõe peal täna ka kaks eestlaste paati, jutuvada kaugele kuulda oli:-)




PS2! Üks väike "tummfilm" latikapüügist ka siia juurde:

Lääne Soomes; koha, haugi ja latikat kalastamas; 20. september 2013

Hommikune äratus kell kaheksa. Kohv, asjade sättimine võtsid oma aja ja nii sai veele jõutud poole kümneks. Ilm pilves ja tuuline. Ida tuul. Päikesest ei kippu ega kõppu.

Esimene peatus saare all. Vake mootoriõli otsa ja pilduma. Teine vise ja haugitatt otsas. Kolmas vise ja pea samast kohast teine samasugune. Paar viset veel ja ahvena togimised algasid. Päris pikalt käisid närvidele ilma otsa jäämata. Kui lõpuks kolmas haugitatt ka paadi juurde tuli tõmbasin ankru välja ja ajasin paadi mere poole.

Teine peatus - põõsa all. Tuul, mis puhus vooluga ühes suunas,  oli kena laine juba peale teinud, nii kulus paar katset enne kui ankruga paadi pidama sain. Ankur kippus mööda põhja libisema... Saanud lõpuks paigale alustasin jälle mootoriõliga. Esimesed visked nagu kaevus. Vahtisin ringi, mis teised paadid teevad ja siis täiesti lambist korralik rabak. Koha 1,6kg leidis tee paati. Tuju kohe parem jätkasin loopimist. Paar viset hiljem neljakümne sendine kohatatt. Lasin tagasi. Mõnda aega vaikus mängisin erinevaid värve läbi. Tulutult. Panin uuesti õli otsa ja keegi jälle proovis. Aga käima kala ei saanud...

Peagi tüdinesin ja vahetasin ankrupaika. Ei ühtegi võttu. Olles juba oma selja jaoks piisavalt kaua  püsti seisnud otsustasin mere poole trollima minna.  Järgmised paar kilti pakkusid paar haugipunni ja ühe 3,8 kilose haugi, kes juba mõnusamat sõitu tegi. Koha võtte aga mitte.

Kolmas peatus, punase maja all. Ja läks ahvenatralliks. Nigistasid ja nagistasid järjest, aegajalt mõni kolmesajane unustas ennast ka otsa. Paar haugi ja üllatuseks lõpuks ka ahvenate vahelt üks  kilone koha. Pommitasin sama liini üsna pikalt aga rohkem miskit.

Lõuna käes, otsustasin tagasi trollida - hea mugav istuda ja õlut libistada. Allavoolu trollimine oli üsna kordaläinud, seda enam valmistas tagasi trollimine pettumuse. Terve kolme kilomeetri peale üks haugitatt ja ei võttugi rohkem.








Neljas peatus põõsaalune. Esmalt paarsada meetrit allpool ja siis hommikuse paiga pealt. Esimene peatus ei andnud miskit. Teine peatus ... esimene vise, toks, haakisin, otsa ei jäänud, jätkasin kerimist, jälle toks, jälle otsa ei jäänud. Kerisin lõpuni ja tegin järgmise viske. Lant ei jõudnud veel põhjagi vajuda kui 40 sendine kohatatt lanti endale himustas. Uus vise, natuke kopsakam ligi kilone kala, võtsin ära. Ja siis veel kolm viset, kus kõigil võtt ja korra ka kala taga ning peale seda vaikus... Tampisin neli-viis värvi läbi, panin õli tagasi, aga ei miskit. Nagu miski kümne minutine võtulaine käis läbi ja seejärel pani karbi uuesti kinni. Proovisin veel viskepikkuse jagu üles ja allapoole ankrusse jäädes, aga nagu kaevus.


Pidasin just plaani, mida edasi teha kui mulle külla tuldi. Piirivalve kummikaater tõmbas hoo maha ja sõitis kõrvale. Kalastuskaardi kontroll. Sõbralikud mehed olid, viskasid natuke nalja ja lasid seejärel jalga.

Jigitamisest oli selleks ajaks enam kui küll ja otsustasin panustada trollimisele ülesvoolu. Koha mõttes oli see väga paha otsus - ei ühtegi koha kippunud vobleri otsa. Paar haugi eksisid ära, aga üldiselt väga vaikne vedamine oli ...


Küll aga õnnestus kajaloodi abil endale latikaparv välja peilida ja nii istusingi õhtul pool tunnikest tonka seltsis. Kokku käis paadist läbi kümme latikat, kolm tükki sai ka ära võetud. Suurim 1.6 kg. Äraminekuid üsna mitu, neist viimane läks koos lipsuga. Haakides oli kala kui kännu taga kinni ja siis ta otsustas lihtsalt allavoolu ujuma hakata. Odava tonka rulli sidur otsustas sel hetkel loomulikult streikida ja nii oli mõne hetke pärast tamiili purunemine kurb tõsiasi. Kena kala tundus olevat :-(

Ei viitsinud enam uut konksu siduma hakata ja lahkusin kalu puhastama.  Muidu täitsa ok päev, kui see koha vaid nii kapriisne ei oleks :-)

Lääne Soomes, esimene päev, 19. september 2013

Hommikul sai praamiga üle tuldud. Kogu tee Helsinkist siiapoole muudkui kallas vihma. Vahel lausa nii kõvasti et autod ennast tee äärde parkima sättisid. Kohale jõudes oli aga ilm suht ilus, isegi päike paistis.

Vedasin oma asjad mökkisse ja lükkasin elektri sisse. Külmkapp tegi paar korda häält ja siis lahvatas külmiku alt punane valgus ning tuba täitus kärsa haisuga. Korgi lõi ka läbi. Nii palju siis sellest külmikust:-) Peab vist sööki külmakastis hoidma.

Sättisin paadi korda ja plaanisin just veele minna, kui kohale jõudis äikesepilv. Nii istusingi toas ja vahtisin netti kuni pilv mööda sai. Sättisin ka oma uue kalakasti püügivalmis, täna tema jaoks ikkagi esimene püük:-) Tänud kinkijatele! Päris mõnus kast!

Poole seitsmeks oli pilv lõpuks lahkunud ja sättisin ennast veele. Esimene peatus kümne märgi all. Loomulikult mootoriõli otsa. Paar viset ei miskit ja siis ühe viske ajal mingi närvikobar all, kõigepealt vastu ujub, siis korraks toksab ja peale seda veel tagant üles lööb.  Kõik see ühe kerimise ajal. Aga otsa ei jäänud ja järgmisele viskele enam ei reageerinud. Latikas? Ahven? Koha moodi nagu polnud.

Kuna tume värv rohkem midagi ei pakkunud panin heledama otsa. Teisel viskel kena löök ja keegi ka otsas. Palusin, mis ma palusin, et poleks limatuub, aga vee peale lohisedes vahtis kole allakilo haugi nägu vastu ...:-(  Paar viset hiljem samast kohast teine samasugune. Seepeale keerasin solvunult paadinina suure jõe peale, et natukene seal proovida enne kui pimedaks läheb.

Esimene peatus, väikese jõe suue suurde jõkke ei andnud mitte ühtegi elumärki. Seejärel mootorituurid üles ja mere poole, põõsa alla. Seal kaks paati kohapeal ankrus. Võtsin siis ka natuke ülesvoolu koha sisse. Pildusin paar värvi läbi, ei miskit. Ühes paadis keegi korra kahvaga midagi tegi, kuid peagi lasid jalga.  Proovisin veel viis minutit vedada ja seejärel andsin alla ning võtsin samuti kodutee ette.

Vee ja ilma järgi võiks järgnevatel päevadel küll lootust olla. Temperatuur 15 kraadi, vesi madal ja vool väike. Lubab päikest ja vähem tuult. Korraliku vihma alles teisipäeval.

"Taastusravi" kalapüük Vigala jõel, 15. september 2013

Esmaspäev oli kole päev, sidusin kummargil kingapaelu ning tõustes käis seljast krõps läbi. Järgmised kolm päeva vahtisin põrandal lesides lage ning alles reedel sain ennast natukene liikuma. Tänaseks tekkis juba tahtmine kodust välja minna ning midagi teha. Kogu see jama keeras aga pea peale Soome mineku plaani. Kui algselt oli plaan täna juba koha tõmmata, siis nüüd leppisin ettevaatliku vimmapüügiga oma jõe peal.

Jõe äärde sai venitud nii poole kaheteistkümneks. Ilm ilus, sooja pea kaheksateist kraadi, päike. Tuul oli küll paha ja valest kaarest (ida), aga krahhi ei ennustanud miski. Vesi oli nädalaga veel langenud oma kümme sentimeetrit ja oli ütlemata selge meite jõe kohta. Nii madalat vett ei mäleta kesksuvisest ajast ei sellest aastast, ega ka mitmest eelnevastki. Ammugi siis veel sügise hakul.

Peibutussööt sisse. Uss otsa ja püüdma. Paar tühja tiiru ja keegi oli kallal. Aga jättis võtu pooleli. Paar tiiru hiljem sama  ja jälle pooleli. Siis vaikus viisteist minutit ja esimene korralik võtt. Kena vimmapoiss puikles tugevalt vastu, enne kui kaldale soostus tulema. Peibutussööta juurde ja õng uuesti sisse. No nüüd peaks tulema hakkama, käis peast läbi. Mõned tühjad ujutamisetiirud ja vaikus tõmbasid aga optimismi kõvasti koomale. Kannatlikult istudes ja oodates möödus tund. Ja ei ühtegi võtu katset selle aja jooksul! Ootasin veel pool tundi ja ikka ei miskit. Võtsin siis ridva ja läksin viiskümmend sammu allavoolu, panin peibutussööda sisse ja kükitasin seal pool tunnikest. Täielik vaikus, keegi ei puutunud ei ussi, ei maisi.

Seadsin sammud tagasi algsesse kohta ja proovisin veel pool tunnikest, kuniks sai küllalt, et konstanteerida fakti - kala ei näri. Isegi mitte särg.

Nüüd ootan kannatamatult, et seljavalu lõplikult üle läheks ja põrutan nädalaks Soome koha püüdma.

PS! Õhurõhk on eile ja täna langenud, on see põhjus kala passiivsuseks?

Sügisene vimb, Vigala jõgi, 08. september 2013

Laupäeva õhtuks jõudsin oma rännakutelt Lõuna Eestist lõpuks Lääne Eestisse. Ehk maakoju Vigalasse.

Pühapäeva hommik kuulus põõnamisele... hommikukohvi ja molutamine... pilk õue, kus aia oli vallutanud udu ... veeretasin mõtted lõpuks kalapüügini ja nii otsustasingi pisut pikka latti kalda peal hoida. Mõtte söödavaks settinud keerasin kokku peibutussööda möksi - eelmisest korrast oli kilosest pakist veel miski paarsada grammi kuiva sööta kotti jäänud, keerasin sellele mulda, liiva ja reedel karbipüügiks (unustasin nad karbipüügi ajal lihtsalt pagasnikusse...) keedetud kruupe lisaks. Näpuotsaga ka kama ja peotäis maisi lisaks. Kuna poesööta oli kole vähe jäi kogu kompott üsna mullane. Aga uskusin, et ajab asja ära ja ei raatsinud järgmist söödakotti lahti tegema hakata.

Jõele jõudes oli kell juba kaksteist, hommikune udu hajunud ning valitses suvine kahekümnekraadine soojus koos meeldiva päikesepaistega. Veetase oli nädalaga veel mõned sentimeetrid allapoole vajunud ning vool pea olematu. Esmalt kolm palli sööta sisse, seejärel õng kokku ja uss vette.  Ei jõudnud veel käsigi pestud, kui nägin et keegi juba kallal. Kena rookas jäi ussimaiustamisega vahele. Teine uss otsa ja kohe teine samasugune kallal. Algus täitsa hea, käis peast läbi.

Kassi kalad olemas, nüüd vaja vimb kohale meelitada. Ja mõnusaks üllatuseks ronis kolmanda ussi otsa,  paar minutit hiljem,  kena vimmapoiss. Kala tegi rõõmsalt veealuseid ringe, enne kui väsis ja hapnikku sai... sumpa. Uus uss otsa, pesin käed eelmisest vimmast puhtaks, tõstsin pilgu ja kork kadunud. Haakisin, aga ilmselt hilja. Minut hiljem korralik korgi uputamine ning teine vimb sumpa. Andsin agaralt peibutussööta juurde ja järgnes uus võtt, kuid haakisin liiga vara. Edasi ... aga ... järgmine pool tundi täielik vaikus. Sööt ikkagi ei saanud parve pidama ning ka särjed lahkusid alt. Vaid jõekarp oskas ennast konksu otsa jätta...

Pool tundi hiljem otsustasin vahelduseks ussi vahetada maisi vastu ja kanäe üllatust, vaevalt sai kork rahuliku positsiooni sisse võtta, kui keegi selle paigalt liigutas ning peagi konkreetselt ujuma pani. Haakisin ja jäi otsa, sedapuhku aga punnitas keegi tugevamalt seal veepinna alla. Kui kala lõpuks pinda tuli, siis nägin kenaseid punaseid uimesid  - poole kilone turb oli maisi õgima tulnud. Konksu otsast vabastades pudenes kala suust oma kümme maisitera välja, küll mõnel oli ikka isu. Otsisin oma kaamera välja, et teen turvast ka ühe klõpsu, kui kätt ette sirutades, kala visklema hakkas ja sumbast mööda jõkke kukkus ... (ennetamaks Mehise kommetaari, proovin ise selle tema eest eelnevalt ära sõnastada "Kindel see, usun ma jee, rsk. :-)

Edasi aga jälle vaikus. Kella üheks oli mu "mullasööt" otsas ja kratsisin kukalt. Teha ikkagi uus pakk sööta lahti või mitte. Vormeli stardini olid veel aega ja vantsisin auto juurde. Järgmine möks sai kokku keeratud, kuid sedapuhku paljas poesööt - midagi toekamat kalale mul enam lisada ei olnud.

Start number kaks ja lajatasin kolm palli teele. Kümme minutit hiljem käis keegi proovimas, aga jättis pooleli. Vahetasin maisi uuesti ussi vastu, proovis uuesti ja jälle jättis pooleli. Siis jälle kümme minutit vaikust ning lõpuks tuli keegi ja vedas korgi ilma toiduga mängimata vee alla. Kolmas vimb ronis sumpa. Pommitasin sööta juurde ... aga jälle vaikus. Mitte keegi, isegi väike kala, ei tundnud ussi vastu huvi. Kulus oma paarkümmend minutit kui kordus sisuliselt eelmine võtt. Jälle täiesti ootamatult. tuli keegi, haaras sööda ja uputas korralikult korgi. Neljas vimb sumpa, edasi nagu ikka ... vaikus...

Kuigi keskvett ei toimunud suurt midagi, siis kupulehtede vahel oli täna ahvenatel pidupäev. Matsutamine käis nii valjuhäälselt, et vahepealt tekkis tahtmine käratada, et kuulge olge ometi vaiksemad, ma siin kala üritan püüda:-)  Üks ahvenapunnidest passis otse mu jalge ees oleva kupulehe all; mingi hetk tuli kümne sendise ahvena suunas sama pikk haug, justkui tahtes tema head positsiooni endale võtta; millepeale kogunes kõrval olevate kuppude alt kokku viis-kuus samasuurt ahvenat ja haugipunnile tehti korralik kambakas. Keretäiest päästis havi vaid kiire sööst sügavikku...

Kell kaks panin lõpuks ridva kokku, et jõuaks vormelit vaatama.
Ei õnnestunud täna millegipärast kalaparve alla sööma/pidama jätta; või oli seal üks vetehunt valgeid kalu segamas? Lasin vimmad vabaks ja läksin Kimile pöialt hoidma.