Esmaspäev oli kole päev, sidusin kummargil kingapaelu ning tõustes käis seljast krõps läbi. Järgmised kolm päeva vahtisin põrandal lesides lage ning alles reedel sain ennast natukene liikuma. Tänaseks tekkis juba tahtmine kodust välja minna ning midagi teha. Kogu see jama keeras aga pea peale Soome mineku plaani. Kui algselt oli plaan täna juba koha tõmmata, siis nüüd leppisin ettevaatliku vimmapüügiga oma jõe peal.
Jõe äärde sai venitud nii poole kaheteistkümneks. Ilm ilus, sooja pea kaheksateist kraadi, päike. Tuul oli küll paha ja valest kaarest (ida), aga krahhi ei ennustanud miski. Vesi oli nädalaga veel langenud oma kümme sentimeetrit ja oli ütlemata selge meite jõe kohta. Nii madalat vett ei mäleta kesksuvisest ajast ei sellest aastast, ega ka mitmest eelnevastki. Ammugi siis veel sügise hakul.
Peibutussööt sisse. Uss otsa ja püüdma. Paar tühja tiiru ja keegi oli kallal. Aga jättis võtu pooleli. Paar tiiru hiljem sama ja jälle pooleli. Siis vaikus viisteist minutit ja esimene korralik võtt. Kena vimmapoiss puikles tugevalt vastu, enne kui kaldale soostus tulema. Peibutussööta juurde ja õng uuesti sisse. No nüüd peaks tulema hakkama, käis peast läbi. Mõned tühjad ujutamisetiirud ja vaikus tõmbasid aga optimismi kõvasti koomale. Kannatlikult istudes ja oodates möödus tund. Ja ei ühtegi võtu katset selle aja jooksul! Ootasin veel pool tundi ja ikka ei miskit. Võtsin siis ridva ja läksin viiskümmend sammu allavoolu, panin peibutussööda sisse ja kükitasin seal pool tunnikest. Täielik vaikus, keegi ei puutunud ei ussi, ei maisi.
Seadsin sammud tagasi algsesse kohta ja proovisin veel pool tunnikest, kuniks sai küllalt, et konstanteerida fakti - kala ei näri. Isegi mitte särg.
Nüüd ootan kannatamatult, et seljavalu lõplikult üle läheks ja põrutan nädalaks Soome koha püüdma.
PS! Õhurõhk on eile ja täna langenud, on see põhjus kala passiivsuseks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar