Jõulutuur 2020

Iga-aastane jõulutuuri aeg jõudis kätte. Vahepealne soe ilm meid ei seganud, sest kogenud kalahuntidena teadsime, et Haanjas on alati jääd. Vahel isegi Jaanipäeva paiku, asi see siis detsembris vett kinni külmetada pole. Luureandmed pole teatavasti kunagi liiga täpsed ja nii olime plaanide tegemisel ettevaatlikud. Eeltingimusi oli päris palju. Järv või veekogu oleks pidanud kindlasti olema kõrgmäestiku ligidal, soovitavalt piklik, kitsas ja vooluta. Need olid siis jääpaksuse eeldusest lähtuvad kriteeriumid. Lisaks veel muud nn Tõnu tingimused. Näiteks kalade liigikus. Ja see, et enne pole seal käinud. Ning loomulikult mustmiljon muud tingimust, mida teadis ainult Tõnu.

Igatahes oli meie plaan hommikul selge - lõunasse. Ja nii me pühapäeva varahommikul autosse istusime. Kolmekesi - Tõnu, Urmas ja mina - sest meie neljas plaaniline liige ehk nõrgim lüli Ain andis alla jõululauas ülesöömisest tingitud väsimusele. Ohh need tänapäeva noored... Kell kuus oli äratus ja pool tundi hiljem startis CX5 Põhja-Läti suunas. Urmas roolis.

Väljas kenake talveilm koos väikese tuisuga. Nagu päris talv kohe. Isegi teel oli lumekirme peal. Urmas harjus tasapisi võõras roolis olemisega ja saime peale Pärnut korralikuma hoo üles, nii et enne kella kümmet parkisime hoolimata korduvatest kitsede ettehüppamise katsetest, Aheru järve RMK parklasse. Kuigi meie strateeg oli valinud oma arust kitsa ja väikese kindlalt jäätuva veekogu, osutus tegelikkuses see hoopis päris suureks 234 hektariliseks järveks. Ja oli too tõesti suur.

Esimeseks võtsime ette olukorra kontrolli. Jäätuur kaasa ja jääkaant koputama. Esimese koputamise tagajärjel vesi vastas. Pekkis? Aga ei, selgus et tegemist oli mitmetahulise jääkogumiga. Paar sentimeetrit jääd ja seejärel sama laia veekihi all juba tugevam 6-7 sentimeetrit jääd. Kandis ja kenasti, kuigi esimene jääkiht igal sammul pragises, hoolimata sellest see kordagi ei vajunud. Järgmisena juba varustus kaasa ja püüdma.

Väljas alustuseks päris idüllilised püügiolud. Päike kerkis taamal kõrgemale, tuul oli pea olematu, paar külmakraadi ja lumi lõid meeleoluka talvepildi. Nautisime seda kuniks seda jagus. Nii umbes paari tunni pärast keeras pilvkate päikesele ette ja keris korraliku kagutuule üles.

Järv suur ja lai ning meile tundmatu. Liikide järgi pidavat seal kõike olema, isegi koha ja angerjat. Alustasime sealt samast kaldast ja liikusime vaikselt erinevates suundades laiali. Esimese kala, hiiglasliku ahvenamaimu, sai Tõnu. Õnneks oli Urmas vaid viis minuti varem püügireeglid paika pannud - loeb vaid saadud suurim kala ... ja nii viskas Tõnn kala jääle. Võtsin siis ripakile jäetud maimu ära ja panin selle unna otsa. Küsisin ka veel igaks juhuks viisakalt, et ega Sa ju ei taha...

Panin siis unna roo äärde likku ja veerand tundi hiljem kerkis lipuke. Hiilisin tasakesi ligi ja jäin unna juurde ootele. Minutike hiljem pani pool endalt tamiili maha kerima. Haakisin ära ja peale "korraliku" madistamist sain haugi kaldale. Täppismõõtmine tuvastas 46 cm. Kus siis järsku üks mees ärkas, et see tema kala - saadud tema püütud söödaga. Seda plaati käiati terve päev läbi. Urmas samal ajal ajas aga kalale küüned taha ja pistis oma kotti ära. Tehtud.

Mingi aeg peale seda sain umbes viieteistkümnendalt augult ka oma kirbupüügile käe valgeks ning unnad vette leotatud. Kamba peale kuus unna lõpuks kõrkjaid piiras.

Enne lõunat saabunud pilvkate pani aga ahvenapunnidel suu lukku ja nii vajusime rohkem järve peale laiali. Iga üks ise suunas. Tolku sellest muidugi polnud, sest sisuliselt saimegi me võtte vaid paarilt augult. Ja oleks siis kalal suurust olnud. Vaid punnahvenad.

Päeva parim võtt juhtus aga väga kentsakal kombel. Ühel hetkel eemal üks unnalipp kerkis. Viskasin oma kirbuõnge jääaugu kõrvale ja tormasin ummisjalu sada meetrit eemal oleva unna juurde. Viimased sammud tegin pisut vaiksemalt ja jäin lipu juurde ootele. Passisin paar minuti ilma, et midagi oleks juhtunud. Kontrollisin siis unna ära, sel polnud juppigi tamiili maha keritud ja panin tolle tagasi likku. Läksin siis vana püügiaugu juurde tagasi ja.... õng kadunud. Mõtlesin  alustuseks, et vale augu juurest vaatasin ja käisin teised ka läbi. Kadunud, mis kadunud. Keegi oli selle auku ära vedanud.

Pealelõuna möödus üsna igavalt. Õhtust võttu ei tulnudki. Ühtegi unnalippu rohkem ka ei kerkinud. Mõned ahvenapunnid ja ühe särje Tõnu veel  meelitas välja. Väidetavalt see särg olla võidukala olnud. Olin jälle mingi reeglimuudatuse maha maganud. No ma ei tea. Need reeglid muutuvad kiiremini kui ilm. Homme juba korralikku marutuult, pea 20 meetrit ja paari külma kraadi juures lubab. Tuleb selline paras ilma trotsimine. Mingil järgmisel järvel.

Teel ööbimiskohta Võrusse üritas Urmas mitu korda kitsesid alla ajada. Ei saanud hakkama. Parimal katsel jäi vast paar meetrit puudu.

...

Ööbisime Võrus. Alguses tahtsime järve kaldal olevasse pansionaati, aga see oli kinni. Teisena proovisime Kubijasse ... see oli välja müüdud. Saad siis aru sellest turumajandusest - ühes samas linnas üks välja müüdud, teine külastajate puudusel (?) kinni. Läksime siis hoopis Ränduri pubi hotelli. Lõppkokkuvõttes oli see vist parim valik üldse. Saime samas pubis mega hea õhtusöögi ja ei saa mainimata jätta et nende shokolaadi-juustukoogile teen ma suurima rõõmuga tasuta reklaami - see lihtsalt oli nii hea. Ja kogu selle asja lisa pluss oli see, et kaks korrust kõrgemal saime horisontaalasendi sisse võtta.

...

Hommikul oli äratus organiseeritud Urmase poolt. Rahutu hing tormas juba peale seitset dushi alla. Ajasime ennast Tõnuga ka vaikselt üles ja juba kella poole üheksa paiku startisime Kahrila järve poole. Olime seal küll kunagi juba käinud, aga kordamine pidavat tarkuse ema olema.

Järveni linnast vaid 10 kilomeetrit, aga suutsime pea tunnikese kulutada, et jää peale jõuda. Esmalt üritasime ebaõnnestunult vanast kohast läheneda. Seejärel teine katse Hinni kanjoni kaudu. Otse loomulikult oli tegemist tupikteega (hiljem kodus peale sauna kaarti vaadates avastas Tõnu tõsiasja, et see oli üldse järvest eemale läinud, ohh meid opakaid) ja nii vantsisime lõpuks suvalises kohas üle põllu ja jõudsime higistena tõotatud maale.

Jää järvel päris kena, 10+ cm. Vaid kalda äär oli kahtlane, aga kellegi sillalt saime siiski kuiva jalaga peale. Edasi suundusime juba järve põhja poolsesse otsa. Seal kunagi olime juba olnud ja mingeid kohti teadsime.

Kuna väljas oli metsiku kagutuulega ilm, siis tegime esimese puhkepausi tuulevaikse nurga taga. Jahtumiseks. Seal püüdes oli keegi all, aga otsa ei jäänud, ja nii suundusime edasi järve tippu. Väikese jõe alguses olevasse nurka.

Konsultatsioon ühe kohaliku püüdjaga, kes juba ees ootamas, andis teada, et esimese jääga olla saanud 800 grammise ahvena ja eile 1.5 kilose haugi. Kõlas nagu reklaamitrikk, aga otsustasime uskuda ja sättisime ennast samasse tsooni püüdma. Kohalik muidugi lahkus peagi, äkki oli desinformatsiooni meile jagamas?

Püügikoht kõikidele tuultele valla ja seetõttu maru ebamugav. Aga punnahvena leidsime peagi üles ja tunnike hiljem olid unnad kõigil leos. Teised liikusid vaikselt tuulevaiksemale alale, ma jäin esmalt sinna tuule tsooni pidama.

Ahvena punn siit, teine sealt. Mõni särg ka sekka, aga ei miskit huvitavamat. Sättisin unnasid ümber, aga need vaikisid ka jonnakalt. Lõunapaiku tüdinesin vilistavatest iilidest ja kolisin teiste seltsi. Ega seal ka parem ei olnud, kui mitte ilma arvestada.

Lõuna paiku saabus täielik võtu paus. Tõnu küll meelitas ühe poolesajase ahvena välja, aga rohkem lisa ei tulnud. Isegi mitte punnide näol. Hoolimata meie ohtratest puurimistest ja otsimistest.

Kella poole kahe paiku läks järsku paremaks. Ilm küll kehvemaks, sest päike kadus täiega pilve taha. Aga vähemalt midagigi hakkas vee all juhtuma. Esmalt kerkis ... unna lipp. Kuni sinnamaani arvasin, et ilmselt on jäätumine nii kiire tempga, et unnad ei tööta. Aga ei.

Kiirel sammul tõttasin lähemale, viimaseid samme juba hiilides. Paar sammu enne jääauku nägin, et ketas keerleb kenasti ja sööstsin koheselt haakima. Otsa jäi. Eilsega võrreldes hoopis mõnusam vastupanu, kuigi kala oli augule suhteliselt lähedal. Peksles teine jääaugu all korralikult, ega tahtnud auku tulla. Lõpuks  avatud haugi lõuad august välja ilmusid. Isegi Tõnu tegi kogemata ohh häälitsuse...

1+ kilone koll maandus jääle, mille Urmas koheselt ära veristas ja pool järve jääd punaseks värvis.

Peale seda muutus ka teiste liikide elu pisut aktiivsemaks. Tõnul oli üks kenama kala ära minek. Ok ok, tegelikult oli see küll minul, sest näitasin Tõnule tema õngega kuidas püüda, kui korraga keegi kopsakam otsas oli ja ära kukkus.

Seejärel mul mitmest august alla saja grammiseid pudinaid. Mõni väiksem mõni suurem. Särg sekka. Tõnul samasugused ja siis mul korraga ühest august korralik kala taga... ja ära kukkus. Krt.

Vahepeal teise kohaliku püüdjaga vestlemas käisin. Tollel üks ahvena punn päeva peale. Rohkem ei miskit. Tegemist oli ikka korraliku vanakooli püüdjaga. Ritv nii nagu vene ajal, tamiil selle peal kahe klambri vahele keerutatav. Jääaugu tegemiseks paras kirves ka veel jää peal vedelemas.

Nokkisime siis oma punne kella kolmeni välja. Peale seda astusime minema.

Kokkuvõttes. Uskumatu, kui suur riik Eesti on. Kui Haanjas on pea 15 cm lund, 10 cm jääd, kuused lumekihtide all nagu Lappis, siis ... Pärnu kandis roheline rohi, Vigalas vaid härmatis maas ja mustad veevood jões voolamas. Nagu talve kuurordis oleks käinud. Uskumatu loodus korvas selle, et nii nagu ikka oli saagikus meie jõulutuuril pea olematu. Aga see ei olnud ka eesmärk. 

Äge, et sai käidud, järgmine aasta uuesti!

PS! Jõulutuur 2020 toimus 27.-28.12.2020

Vigalal käsikat vehkimas, 26. detsember 2020

Soojalaine tegi oma ära. Veed kerkisid sadude tagajärjel ja jää kadus. Vähemalt Vigala peal. Tasapisi hakkas jõulude paiku jahedamaks minema ja tegi isegi kerge lumekirme. Vigala jõe piimakohvi võttis ka rohkem musta kohvi tooni ja hakkas aeglaselt langema.

Jõulu teisel pühal mõtlesin, et teen käsikaga tunnikese oma jõe peal ja lähen piilun ühtlasi, kas Velise jääst jäi midagi järele. Ei jäänud, ei mitte kübetki. Kõik oli puha vaba vesi. Nii suundusingi oma jõe sügavasse käärdu särgesid narrima.

Välja jube mõnus ilm, lihtsalt patt oleks olnud jätta minemata. 0 kraadi, 0 meetrit/sekundis tuult. Päikest muidugi polnud, aga valgust siiski üllatavalt palju. Valge maa annab teise tunde.

Saatsin sissejuhatuseks paar kuulikest shokolaadi maitselist peibutussööta sisse ja panin ridva kokku. Vee kõrgus selline, et kõrkjaveerg täiesti vees.  Vett üle kaldaääre kolme meetri jagu (Vigala veetase +122). Nii pidin korgi nägemiseks edasi tagasi tõmblema, et kuidagi kõrkjate vahelt sellel silma peal hoida.

Esimesed tiirud voolus näitasid seda, et ükski normaalne uimeline sinna oma energiat raiskama ei lähe. Voolu piiril sain paar nokitsemist, aga alati jäeti võtt pooleli. Ilmselt särg. Lõpuks tagasivoolu osalt sain käe valgeks. Särjega.

Mõni kala hiljem vahetasin väikese suvise plastkirbu volframi punase  talvekirbu vastu. See sobitus särgedele rohkem - aktiivsus kasvas hüppeliselt. Tuli kõiksugu pudinaid, nii nano kui mikro suuruses. Suuremad oleks suitsupakki ära mahutanud :-) 

Kõik see tegevus toimus ainult tagasivoolu kohas. Mujal võisid kirbu vabalt lasta või pidurdades triivida - vahet ei olnud. Kõik võtud ka sellised pika hambaga, kõva minut väikestviisi nokitsemist, enne kui lõpuks kirp suhu haarati.

Päeva tippvõtt tuli sedapuhku... jõekarbilt! Kenake nökerdamine ja ujuki lausa poolde masti uputamine. Karbi kaas oli niimoodi kinni, et kirbu päästmiseks pidin "konservikabi" lahti muukima.

Umbes tunnikese püüdsin, rohkem ei viitsinud särgesid kiusata. Võiks juba külmaks minna ja jääd teha.

Velisel, esimene jää, 13. detsember 2020

Nädala alguses oskasin endale kusagilt palaviku üles korjata. Sellise korraliku, ikka ülemõõdu, mitte mingi alamõõdulise. Selle tagajärjel käisin perearsti nõudel ka ninasõõrmeid torkimas. Sain kaks mõnusat sim kaarti ninna. Nüüd saab mulle helistada nii, et mobla pole vaja kaasa võttagi. Loodetavasti annab see lisavarustus lisaks maailma ääre ära tunnetamisele ka mõningate veealuste võngete iseenesliku tajumise oskuse. Noh sellise kajaloodi funktsionaalsuse laadse... Anyway osutus mu testi tulemus negatiivseks ja taastusin sellest palaviku sonimisest nii kiiresti, et neljapäeval julgesime juba maale taastuma tulla.

Vahepeal olnud külm oli Vigala jõe maja all poolenisti kinni jäätanud. See lõi kujutelma, et kui tervis lubab, siis äkki kannatab pühapäeval Velisele minna. Laupäev käisin igaks juhuks piilumas - jää täitsa olemas, keegi oli keskel juba paar auku teinud. Jääkaane paksus tundus nii 5 cm ringis  olevat. Käisin veel Pärnus matõlli järel ja nii olin pühapäevaks varustuse kokku pannud.

Kell kümme minek. Veerand tundi hiljem kohal. Kaks autot kolme mehega juba ees ootamas. Võtsin ka platsi sisse oma tavalisele ahvena kohale. Ilm sompus ja pime, temperatuur paari kraadi jagu miinuspoolel, aga kuna kagutuul sisuliselt olematu, siis mõnus soe olla. Kindaid polnud vajagi.

Esimene tunnike möödus seal. Vahepeal käisin särjenurgas särge piilumas, aga ei miskit. Null võttu. Mõlemalt platsilt. Otsustasin sellepeale rändama minna. Allavoolu, sirge teise otsa.

Panin seal särjesööda sisse ja istutasin ennast mugavalt püüdma. Peagi elussööda kätte sain ja unna likku lasin. Seejärel veel mõned võtud, mõned pudinad, aga üldiselt kuidagi olematu ja pika hambaga võtt. Taamal kostvad hääled juhtisid tähelepanu, et sealpool oli ahven võtma hakanud ja nii kolisin kolmanda tunni keskel algusesse tagasi. Unna jätsin maha, mida käisin hiljem paar korda ümber tõstmas.

Esimeses tsoonis tagasi. Seal üks mees rauaga ja värvilise kolmikuga 100 grammiseid ahvenaid tõstis. Teised kaks enamasti tühja tagusid, vahel harva üksiku kala said. Tegin oma aukudele ringi peale, suurendasin seejärel territooriumit oma kaks korda, kuni lõpuks üsna kalda lähedalt ka esimesed võtud üles leidsin.

Võtt oli selline kohutavalt kapriisne, kohe kui uuest august kirbu alla lasid ja kala all oli, said võtu kätte ja kui too otsa ei jäänud, siis mingi valemiga teda uuesti võtma ei saanud. Vahet ei olnud kuidas mängitades, meelitades, ei aidanud ka kirbu värvi vahetamine. Ega ahvena sort ka mitte just ilusaim polnud, päeva suurim vast 150 grammi kanti.

Aeg tiksus. Veteväli täitus aukudega nagu šveitsi juust. Lisa tilkus väga väga vaevaliselt. Tegin vahepeal unnakontrolle ja ümbertõstmisi, aga ka haug vaikis.

Terve päeva jooksul vesi vaikselt langes ja see pani jää korralikult praksuma. Ilmselt tegi müra kala ka ettevaatlikuks, sest isegi särgede kontroll päeva jooksul midagi tulemuslikku ei toonud.

Kella kolme paiku pani triibu suu täiesti lukku ja nii tulin juba enne videvikku maha. Maru mõnus oli püüda olnud, kuigi saak niru mis niru - kümmekond ahvenat, mõned särjed, paar kiiska. Aga jääpüük on ikkagi jääpüük, üks mõnusamaid püüke isegi siis saagid nadiks jäävad.

Oleks nüüd, et see tulev soojalaine väga vett ei tõstaks ja jääd ära ei lõhuks. Maha minnes andis mõõtmine jää paksuseks 7-8 cm. Enne sooja vast 10 cm täis venitab. Äkki ikka peab vastu kuni järgmise külmalaineni.

Põhjarannikul kividel kõõlumas, 25. november 2020

Imelik sügis on olnud. Tööd liiga palju, kalale pole saanud. Eks see Soome kinni panemine on ka kõik mõtted kalapüügilt eemale viinud. Pisitasa on hakanud ületöötamise tunne tekkima ja kuna mõni päev selle aasta puhkusest veel ka välja võtmata, siis otsustasin kolmapäeva vabaks võtta ja merikat otsima minna. Ei mäletagi millal viimati teda püüdmas sai käidud, mõtlesin et vaja korra sügisel see teema ikka ette võtta.

Nagu ikka on ettevalmistus minu jaoks see raskem osa. Asjad on mul tavaliselt kahe majapidamise vahele ära jagunenud ja nagu ikka juhtub, on osa vajalikke asju teises kohas. Murphy seadus... Ritv, rull, kahlakad ja merika landikarp olid kenasti linnas, aga lisavarustus pöörlate ning tamiili näol maakodus. Kraamisin siis oma vanad varud kapist lagedale ja lammutasin deformeerunud trosse algosakesteks. Imekombel ühe 0.3 mm jõhvirulli ka leidsin. Suurema üllatusena tuli kapi sopist lagedale isegi paar kasutamata abu tobyt - polnud sinna pimedasse nurka vist aastaid piilunud:-) Igaljuhul sai varustus kenasti kokku ja hommikul kaheksast linnast ida suunas liikuma hakatud.

Plaan oli kaheosaline. Kuna hommikul lubas vaikset tuult ja pealelõunal pisut kõvemaid lõunakaare iile, siis otsustasin päeva esimese poole tuulte meelevalda minna ja teise poole varjus kükitada. Positiivse üllatusena oli päeva esimese poole püügipaik ka täiesti vaba, hoolimata sellest, et tegemist oli üsna populaarse püügikohaga. Riided selga, ritv kokku, kand ja varvas vee äärde.

Hommikul oli mõnusalt selge ja karge. Päike tõusis ja temperatuur oli alla nulli. Ühes ristis olin auto ka korraks "kergeks" saanud...Aga kogu see valgus kestis vaid tunnikese. Mida aeg edasi, seda rohkem pilve kiskus.

Mere ääres abu toby sinine versioon otsa ja läks loopimiseks. Võtsin rahulikult, lausa samm-sammult, oma lemmikpaiga läbi. Vesi oli kõrge ja nii pidasin mõistlikuks juba päris kalda äärest loopima hakata.

Tunnikene hiljem vahetasin lanti, pannes otsa kellegi käsitöö toodangu. Lillaka tooniga. Nime ei suutnudki tuvastada.  Veerand tundi hiljem saingi kahe kivi vahelisest "august" kena tugeva võtu. Otsa ei jäänud ja uuesti võtma kala meelitada ei õnnestunud. Kulutasin selle püügikoha kivi peal kõõludes pea tunnikese...oleks vist võinud varem edasi liikuda.

Mingi aeg vaatasin, et kajakas hakkas paarkümmend meetrit eemal vette laskuma. Mitu korda ühe ja sama paiga peal, kuid kätte ei saanud midagi. Uudishimu ei andnud asu ja läksin vaatama. Põhjas, nii meetri sügavuses, umbes kahekümne sentimeetrine surnud peenike kala. Ei saanudki aru, kes see oli. Landiga teda haakida ei õnnestunud ja nii ta minust sinna vedelema jäi.

Vaikselt kulgesin edasi, et lõpuks nn oma kivideni välja jõuda. Sinna ma aga ei jõudnudki. Kuna vesi oli kõrge, siis sinna jõudmiseks tuli sügavam ala läbi astuda. Hakkasin siis vaikselt minema, kuniks tagumik veepiirist allapoole jõudis. Samal hetkel sain aru et nende kahlakatega on vist liialt istutud - vaikselt kiskus tagumiku märjaks. Keerasin otsa ringi ja jätsin need kivid vahele. Kahjuks. Aga märjaks saada ka ei tahtnud.

Lõunaks olin kogu planeeritud marsruudi läbinud ja kobisin autosse. Märg tagumik ja istmesoojendus klappisid hiilgavalt. Järgmisse kohta jõudes oli kahlakate sisemine osa jälle kuiv.

Uude kohta jõudes ootas ees üks auto. Ei lasknud sellest häirida, sest püügilõike siin mitmeid kilomeetreid. Mõne nuki ikka leiab... Seda enam, et plaanis oli vantsida kuni pimedani välja ja siis tee kaudu autoni tagasi tulla. Teadsin küll, et see kõvasti lisa kilomeetreid teeb, aga noh, eks selle puhkepäeva peamine mõte oligi ju ennast füüsiliselt tühjaks rassida.

Ilm oli selleks ajaks juba vihmale keeranud. Alguses tibutades, hiljem ka korralikumalt vett pakkudes.

Esimene paljulubav lõik ei pakkunud midagi huvitavat. Tänu veetasemele ja sellele, et siin aastaid polnud käinud, ei suutnud enam vee alt vanu kive üles "lugeda". Pettunult vantsisin edasi jättes teatud lõigud vahele ja kõõludes ainult nendel kividel, mis kaldasopist pisut eemale turritasid. Tuult ju polnud ja usku, et kala siledas vees kalda ääres, ka mitte. Nii ikka vaikselt Soome poole tõmbas:-)

Vahepeal teise auto omanik vastu tuli ja ühest kergest võtust ning ümmargusest nullist raporteeris. Seejärel vastassuundades edasi kulgesime. Paar kilomeetrit edasi trehvasin järgmist meest. Seekord oli tegemist ühe vanema härrasmehega, jutu käigus selgus et seitsmekümnene. Kurtis seljavalu ja et väike kala kiusab - oli just 40 cm pikkuse lahti lasknud. Võtsin siis sealsamas istet ja tegin kerge lõunapausi, samal ajal vanaga jutustades. Rohkem tal midagi ei juhtunud ja tüdinesin peagi niisama passimisest. Ikka edasi.

Järgmises püügipaigas sain mingi väikse punni togimise. Kaks korda ühes ja samas kohas. Ja jälle kala otsa ei saanud. Lante vahetama ka enam ei kippunud, sest selleks ajaks oli sisuliselt "autopiloot" sisse lükanud - väsimus hakkas vaikselt oma võtma. Jändasin mõnda aega seal ja kulgesin veel edasi. Ikka kaugemale, ikka kaugemale. Kuni lõpuks pimedus vastu tuli ja päevale joone alla tõmbas. Püügipäevale, sest tagasi tuli ka veel vantsida.

Lõpuks auto juurde jõudes näitas kell  23 tuhat sammu. Ju siis visked sisse loeti:-) Püügitulemus oli küll ümmargune null, kuid päevaga võis vägagi rahule jääda. Mõnusalt rammestunud tunne on neid ridu kirja pannes. Ammu pole sellist tunnet olnud. Peaks vist veel varsti seda püüki kordama...

Homme aga jälle tööle.

Peotäis siiga Tallinna lahelt, 30. oktoober 2020

Eelmise nädala siiapüügi plaan läks tuule tõttu õhtale. Uut katset planeerisime reedeks ja tuulejumal tuli meile seekord appi. Juba nädala alguses lubas vaid 1-3 m/s ja nii uskumatu kui see ka pole, kestis prognoos nädala lõpuni välja ja pidas ka paika. Nii me hommikul kella kaheksa paiku kolmekesi Lennusadamas slipi ääres kokku saimegi. Rain, Mihkel ja mina. Merd eriti näha polnud, käimas olid mängufilmi "siil udus" kaheksateistkümnenda osa katsed.

Paat vees, võtsime suuna miinisadama alla. Nimekaim teadis, et seal on kala. Kunagi oli olnud. Oli lausa ise näinud... Ja ega ta võssa ei pannudki, sest vaevu sain tonkad sisse, kui esimese ridvapits värisema hakkas. Esiti arvasin, et ridval on külm, aga ei - peagi teda ka paadist eemale sikutama hakati. Mõni aeg hiljem, peale pikka-pikka ja väsitavat võitlust :-), ronis veest välja kolmekümne sentimeetrine siiakonn. Käsi sai siiaseks. Konks loomulikult soolikasse välja söödud  ja nii said kajakad saagi endale.

Jätk ei olnud üldsegi paha. Mõni aeg hiljem veel üks võtt, aga kiirustasin liialt. Siis veel üks ussihävitamine, aga see võtt millegi pärast pooleli jäeti. Seejärel Mihkel kümneminutilise väsitamise järel oma suure siiakonna paati venitas. Kala väljavõtmine võttis niikaua aega, et sadamasse tulnud mereväe laeva pildistamine jäi seetõttu olude sunnil ära. Aga vähemalt olid pardal olnud parda ääres valveseisangus, ilmselt Mihkli suure kala pärast.

Vaikselt lükkas kerge tuuleiil peagi udu laiali ja andis ruumi päikesele. Kas see oli liigsest valgusest (isegi dokis olnud Tallink ilmus kui nõiaväel udust nina alla) tingitud või millestki muust, aga lisa ei tulnud ja nii läks ankrupaikade vahetamiseks. Kaks püügipaika kaugemal, siis samasse rajooni tagasi.

Päike muudkui kerkis ja kerkis ning soojust tuli aina juurde. Olin lahele tulnud kergetes riietes, kuna korralikud soojad kalapüügi vammused olin maale unustanud. Põdesin veel hommikul, et ei tea kas hakkab väga külm... peagi aga vaikselt jopelukk lahti keris ja müts peast lendas. Uskumatult ilus ja soe päev oli. Kohe kahju oli, et me ei olnud planeerinud Naissaarele merika trippi - sellise ilmaga oleks suurima rõõmuga selle ette võtnud.

Kell lähenes vaikselt keskpäevale, kui Mihkli suureks meelehärmiks teise siiakolli paati venitasin. Sama pirakas kui eelmine. Hirmus kahju on neist punnidest, õgivad endale konksu nii kurku, et täiesti võimatu on lõhkumata ja veretult neid vabastada. Läks kaduma ka selle siiapoisi elu, kajakas napsas ta pinnalt ära. Looduses käib ikka kõik ringiratast...

Seejärel pidime Mihkli kaldale ära viima, et ta kella 1ks Sakusse jõuaks. Mingi pidu pidi seal toimuma, vanade inimeste pidu:-). Ise tulime peale maandamise protseduure vanasse kanti tagasi ja nullitasime edasi. Tunnikese jagu oli veel mõnusat päikest ja sooja, kuniks vaikselt pilveäär meile peale vajus, valguse maha keeras, tuule üles leidis ja pisut lainet tegema hakkas. Ei midagi hullu, aga päris suur kontrast hommikuga võrreldes.

Käisime samas tsoonis kolm ankrupaika läbi, seejärel patarei vangla all ja lõpetuseks ka linnahalli all viimane peatuspaik. Seal keegi ussi rüüstas, kuid lisa me ei saanudki. Kella kahest tulime maha ära. Kokku siis kolme peale kolm punni. Saia peale ei miskit.

Päris mõnus püük oli kokkuvõttes - ilm oli täiega super. Ma ei olnud kunagi enne Tallinna lahel püüdmas käinud, tasub teinekordki proovida. Ümarmudil ju veel saamata. Vesi lahes veel üsna soe, nii 9 kraadi ringis.

PS! Indrek samal ajal teises kohas lammutas ja 7 kena kala kasti sai.