neljapäev, 2. juuli 2020

Ühe koha päev, 01. juuli 2020

Ma pole seda suvist kohapüüki siin eriti kunagi fännanud. Enamasti on päevad pikad ja üksluised. Kala ei võta, päike küpsetab ja õhtuks oledki kui küpse õun. Ega tänanegi väga palju sellest ei erinenud...

Päev algas hilja. Hommikul sadas korralikult ja ma kasutasin aja ära välja magamiseks. Vihm lõppes alles kella 12ks ja peale seda sättisin ennast vee peale. Suund sai võetud sinna, kus eile pooleli jäi. Tünni juurde. Hea hooga sai mindud, sest üksi sõites oli paat kerge ja andis kiiruseks lausa 37 km/h. Polnud paha minek.

Kohale jõudes laksasin ankru sisse ja ... avastasin, et olin oma landid maha jätnud. Kaasas vaid neli-viis enamlevinumat varianti, mida eile kasutasin ja istme peale vedelema olin jätnud. Proovisin siis paarist ankrupaigast ja sain käe peagi limaseks. Koha aga ei võtnud ja peas vasardas aina enam mõte, et peab minema lantidele järgi. Mõeldud, tehtud. 7 km sinna, teist sama palju tagasi.

Tagasi jõudes oli aga tuul kasvama hakanud ja kuna ta puhus otse suudmesse, siis keris kiirelt vastiku laine jõele peale. Peagi oli ka jänes platsis. Kaks ankrut kannatasin õõtsuval karusellil ära, kui aga teist korda ankrut välja võttes paadi ninas peaaegu üle parda oleks lennanud ja süda läikima hakkas, otsustasin lahkuda. Trollides, ülesvoolu, rahulikematesse tingimustesse.

Järgnes paar tunnikest sisuliselt mitte kui midagit. Mõned haugid, paar ahvenat, üks alammõõduline kohapunn. Kala kas jõe selles lõigus ei olnud või siis ei närinud. Võitlesin päikese käes unega, kuniks Tõnu helistas ja andis teada soovist püüdma tulla. Sättisin siis ennast väikse haru slipi juurde, kuhu härra autoga kenasti kohale toodi.

Selleks ajakas hakkas tuul ka vaikselt tuure maha keerama ja nii läksime uuele katsele. Seekord kannatas isegi olla ja saime ennast ka korralikult ankrusse. Alustuseks polnudki paha koht. Sain kohe kellegi kerge toksu. Siis haugitati paadi alt ja lõpuks ka ühe korraliku tagant landile peale lendamise. Kahjuks too otsa ei jäänud.

Peale tekkinud vaikust kolisime viskepikkuse võrra ülesvoolu. Seal läks põnevaks. Esmalt mingi väikese kala võtt rohelise neoon silikooni peale. Siis juba konkreetsem jõnks ja korra ka keegi viisakam taga oli. Siis randist sama kena jõnks ja otsa ei jäänud. Kirusin oma haakimisoskusi, keerasin siduri rohkem kinni ja vahetasin jigipea uuema vastu. Vahet polnud. järgmine võtt lõppes jälle tühja tuulde haakimisega...Ei saanudki aru, olid need siis säinad või kes. Ükski neist landile järgi ei ujunud ja kõik võtud toimusid eemalt.

Peale paiga rahunemist tegime tollimise tiiru sügava peale ja seal ka kohustusliku ankru. Mõlemad tegevused päädisid nullise tulemusega. Tulime siis tagasi vanasse ankrusse ja .. haakisin jälle paar korda tühja.

Kella veerand kümneks olime mõlemad juba tüdinenud ja otsustasime lõpetuseks teha tiiru veel korra sügava peale ning seejärel koju ära trollida. Umbes viis minutit hiljem, väikse haru suudmest mõnikümmend meetrit allavoolu, kus sügavust 8 meetrit ja lant kuidagi põhja ei ulatu, käis ridvast jõnks läbi ning vajus kiirelt paindesse. Haakimise järel korraks nagu mingi jõnksatus veel korra läbi käis ja siis miski lihtsalt paadile järgi lohises.

Võtsin käigu välja ja jälgisin pinges olevat ritva. On siis kala või mitte? Ritv seisis lihtsalt ühes asendis. Ja kui jõudsin arvamusele, et tegemist  sodiga, tegi keegi/miski veel ühe jõnksu. Selge ikkagi kala ja mitte väike. Järgnes umbes viis minutit võitlust, millest esimene pool seisnes kala paadi juurde vintsimises. Too nagu eriti üldse vastu ei pannud, venitasin teda kui jahukotti lihtsalt lähemale. Tuli siis paadi lähedal korraks pinda ja pani hirmsa sööstuga põhja tagasi. Sidurivilina saatel. Paar järgmist minutit punnis kõvasti põhja ligidal vastu enne kui ülespoole nõustus tulema ja kui järgmine kord uuesti pinda kerkis, kahvasin kohe ka ära. Hea et Mehise suur kahv kaasas oli, sinna mahtus koha vähemalt kenasti ära.


Koha kaalus 5.0 kilo ja pikkus 84 cm. Suure töö tegijaks rapala deep dancer. Sellega oli päev sisuliselt läbi, kuigi tegime planeeritud tiiru ikkagi ära ja randusime mökki silla äärde nii tunnike hiljem. Lihtsalt rohkem ei juhtunud mitte kui midagi.

Nüri on see juuli alguse koha püük. Püüad terve päeva tühja ja siis korjad suvalisel hetkel korraliku müraka välja. Ikkagi ei kompenseeri see viis minutit võitlust seda üksluiset terve päeva püüki.



kolmapäev, 1. juuli 2020

Lääne-Soomes, 30. juuni 2020

Paaripäevase sõidu järel jõudsime Soome läänerannikule. Koha jõe mökki. Ees ootas tõeline seapesa, sest koroonaajal polnud seal pool aastat keegi käinud. Maja olid vallutanud hiired ja seal mingi peo püsti pannud. Õu oli kõik metsikusse heina kasvanud. Üks suur puuoks oli Bonderi paadile maandunud, aga tundus midagi hullu polnud teinud. Sild oli ka kuidagi lääbakil - üks tünnidest kondas lahtiselt silla all ringi...

Ennelõunal sättisin ennast veepeale. Tuletasin meelde oma vanu ankrupaiku, käies läbi nii kümne haru mõlemad otsad ja trollides üle vahepealse merika ala. Ei midagi. Seejärel Bonderi kääru trollimine, ilusa maja alune...ikka ei võttugi.

Edasi mere poole. Esimese võtu sain alles tünni rajoonist, aga selle eest millise - kena koha (silma järgi paari kilone) himustas rapala tail dancerit. Kammisin seda tsooni veel paar korda, kuid lisa ei saanud. Siis põõsa alla, edasi suurde auku, kus lõpuks jigile (must kp baitsi) esimese võtu sain ja teise ilusa kala kasti tõstsin. Järgmisel viskel veel keegi üritas, aga otsa ei jäänud ning peale seda jahtuti vee all maha.

Vool oli jões sisuliselt olematu. Püüdsin 17 grammise peaga ja oleks võinud ilmselt ka väiksemat kasutada, kui vaid vaikselt kerkivat tuult ja lainet poleks segamas olnud. See sundiski mind peagi seda tsooni maha jätma ning kodupoole tagasi liikuma suunduma. Trollides läksin, üks kena koha plehku pääses ja paar haugi ning ahvenat segamas käisid.

Kella neljast tulin maha, et Reet paati püüdma võtta ja ka linnas bensu järel ära käia. Enne veel põrkasin kokku Spinneri ja co-ga. Vestluse käigus selgus, et nad juba mitu päeva olematut võttu nautinud. Ja täna nende reisi viimane päev. Muu hulgas kaaluti minu "silma järgi" kahene koha 1.65 kiloseks. Aga no veri oli välja lastud ju...:-)

...

Õhtupoolne erines päevasest oluliselt. Kusagilt oli ootamatult räige vool tekkinud. Trollisime algatuseks Reedaga tünni ja sügava augu vahelise ala läbi ning seejärel parkisime augu peale püüdma. Jigitamiseks läks vaja lausa 30 grammist tinapead. Reet sai korraks kellegi võtma, mina aga mitte. Lisaks trügisid soomlased oma tirgutamisega nii nina alla, et olukord muutus tüütuks.
Trollisime ülespoole ja parkisime seal Spinneri paadist viskepikkuse võrra ülespoole. Nood olid saanud just 3+ kilose ja tundus, et nad juba pikalt seal kalakasti täitnud. Esimene vise, mis uues ankrupaigas teele läks, päädis paadi alt sellise litriga, mida pole aastaid saanud. Otsa  võtja ei jäänud. Teine vise ja paarkümmend meetrit eemalt järgmine litter. Ja jälle ei jäänud kinni. 30 grammise pea konksud olid väiksemad, kui tavalised väiksemate peade omad ja ilmselt seetõttu kalu ära ei haakinud.

Proovisin siis 25 grammistega, aga too hõljus ilmselt liiga kaua ja teda keegi ei himustanud. Tagasi suurema tinapea peale ja värvide vahetamise mängus kolmas laks. Seekord rohelisega. Kolm mega võttu - null otsa jäädmist. Krt.

Proovisime selles tsoonis oma paar tundi, aga üle ühe haugi ja ühe otsavajumise järel ära kukkunud kala, ridva otsas tunda ei saanudki. Poole kümne paiku trollisime koju ära. Tee peal vaid pudinad meid segasid.

PS! Üks Spinner ja co paatidest said 4.6 kilose. Nii, et suurt kala jões nagu oli.

pühapäev, 28. juuni 2020

Lappis, 27. juuni 2020


Reede päeval rabasin, mis jaksasin. Hommikul vara üles, pikad tretid nii hommikul, kui ka päeval. Tuule suuna keeras põhja ja see tegi elu raskemaks.

Põhitrasside kõrval sõitsin läbi veel paar uut kohta ja tegin endale elu huvitamaks kärestike vahel seigeldes. Iga katsega üritasin lante aina kividele lähemalt läbi ujutada... kinni ei õnnestundki niimoodi neid sõidutada.  Vähemalt pisut närvikõdi...

Küll aga sain lambist kohapeal, kahe kärestiku vahel, parempoolse landi kivi taha kinni. Päästeoperatsiooniks pidin mootori appi kutsuma.

...

Vahepalaks peremehe jutustus ja manitsussõnad ohutusele mõeldes...

Paari päeva eest toimus Tupo jõe suudmes paadi päästeoperatsioon. Nimelt oli umbes 10 km ülesvoolu kahel mehel paat ümber läinud. Olid nood kogemata korraga ühte pardasse nõjatunud, mingilt kivilt samal ajal põksu saanud ja nii see paat 180 kraadi tegigi. Mehed pääsesid ise kiirelt kaldale, kuna suhtelist ranna lähedal see õnnetus juhtus ja kutsusid sõbrad appi. Nii leiti hulpiv paat peagi üles ja tõmmati kalda äärde.

Paadi ümber keeramisel selgus, et kogu meeste püügivarustus oli paadi all "lõksus" olnud ja seetõttu ka alles jäänud. Tõsi mootor kadus põhja ilmselt kohe peale õnnetust.

...

Reede õhtul käisin veel ühe korra peal ja sain Iivika kivi juures "haugi tünga". Parempoolne ritv tegi põksu, siis vajus paindesse ja ... lõtvus. Mõni hetk hiljem aga vajus uuesti paindesse ja tamiil jooksis teiste tamiilide alt läbi. Haug oli paigale jäänud, lant suus ja paat vajus tast lihtsalt mööda. Õnneks hambad tamiilini ei ulatunud ja sain oma landi kenasti tagasi. Kalaga koos muidugi.

...

Laupäeval hommikul lihtsalt ei jaksanud enam tõusta ja nii sättisin esimesele tiirule alles kella 11 paiku. Ometi võtsin päevast maksimumi hoolimata väga vastikust põhja tuulest. Sõitsin sisuliselt endast välja ka selle, mida sinna enam jäänud polnud. Pole ikka tükk aega nii ropult vaeva näinud... Jack Londoni "Smoke Bellew" kannatused karmis Alaska talves ronisid vaikselt silme ette... Tagumik pehmelt öeldes ei kannatanud õhtul enam istuda. Tolku oli sellest kõigest küll üsna vähe, kui üks harjus õhtusel viimasel laskumisel välja arvata.

Naabrid korjasid õhtul veel ühe kala välja, et ikka soola korralikult mu haava peale raputada. Väikseks lohutuseks tassisid oma kalamarja meile. Soomlased on ikka toredad küll - punane mari visatakse muidu tavaliselt põõsa alla... Kui muidu saab kümnesest lõhest nii 2.5 liitrit marja, siis hetkel vaid poole liitri kanti. Marja suurus lihtsalt veel nii väikene... Igal juhul saime ikkagi kalamarja ja äkist viina kõrvale võtta hoolimata sellest, et lõhet endal saada ei õnnestunudki.

Viimased kaks päeva sõudsin nelja ridvaga. Tuule tõttu enam kuute panna ei õnnestunud. Üsna palju mugavam on niimoodi. Sodi kergem ära võtta, pidevat võimlemist vähem. Äkki peabki järgmine kord tagasi kolima nelja ridva peale.
NB! Lapsed käisid Naamijõel püüdmas. Poiss sai poolekilose ahvena ja samasuure säina. Nii et tegi mulle ahvena püügis nagu niuhti ära.

...

Kokkuvõtvalt üks pettumust valmistavamaid reise Lappi. Olen küll enne ka korduvalt lõheta jäänud, aga saada 41 tunni peale vaid üks võtt... Oleks siis harjuski olnud tavapäraselt aktiivne, aga kus sa sellega. Põhjuseks ilmselt kõrge vesi, mis küll nädala jooksul peaaegu 30 cm, aga sellest hoolimata on tavapärased maamärgid nagu Rootsi saar ja Lasse kivi endiselt vee all.

Hiljem kui lõunapoole sõites üsna kuivasid Simo ja Ii jõgesid vaatasime, kus kohati vaid kivi kivi otsas kinni ja vett justkui polekski, siis tundub, et Norra mägedes on seda lund ikka õite palju talvel tulnud, mis järjepidevalt Tornio järve ja jõge toidab. Veetase kukub ikka väga vaevaliselt hoolimata korralikust kuumaperioodist.

Miks seekord lõhega nii läks nagu läks...põhjust nagu ei teagi. Tundub et kõrge veega püügist ei jaga endiselt ööd ega mütsi. On selliseid teisigi - see mees kes rannas elas on nüüdseks ka juba kolm nädalat tühja sõudnud. Küll on ikka kannatust...

...

Järgmine aasta programmi sai vaid augusti reis planeeritud. Pikaks ajaks on ilmselt jaanipäeva ja kesksuve pikkadest pikkadest sõudmistest villand...

reede, 26. juuni 2020

Lappis, 5-6 päev, 25.-26. juuni 2020

Targutus nr. 1

Sõidad täie gaasiga vastuvoolu ja ühel hetkel kihutab putukaparv täiega vastu vahtimist. Nagu liivatorm. Nina ja suu on värsket liha täis. Osad maanduvad su peale ja otsivad meeleheitlikult mütsi all vajupaika. Osa potsatab paati, kus läheb peagi meeltuks "putukategemiseks" lahti. Kõik millele kannatab toetada, kasutatakse ära justkui seksodroomina.

Sama kordub tuulega sõudes. Ühel hetkel lendab vastu selga järgmine armaada ja terve ümbrus muutub korraga halliks, tumedaks. Neid on ikka metsikult palju. Ja kui üritan neid mütsiga lööma minna, siis saavad tigedaks ka veel. Parem on neil lasta rahus olla, mingi hetk nad ikkagi lahkuvad.

Eelmistel aastatel pole kordagi sellist asja näinud, sellises mahus. Putukalisi on ikka, aga mitte nii palju. Või pole siis õigel ajal siin sattunud olema. Mis nende nimi on - pole õrna aimugi. Mingid väikesetiivalise kihulased või midagi sellist...

Targutus nr. 2

Eile hommikul kella kuue paiku alla vantsides nägin naabrimeest koos kalaga üles mökki minemas. Nii seitsme-kaheksa kilone lõhe, silmaga kaaludes. Täna hommikul, kella neljast peale minnes, tuleb teine naabrimees paadiga maha ja tassib nii 5-6 kilose tuppa. Nagu de ja vue. Ja päeval oli ka korduspilt. Mitte üks lõhe võtt. Minul.

Lisaks mingi hetk allpool sõudes korraga ülevalt paat selga kandus. Mees seal sees lõhega võitlust pidas. Kulus oma pool kilomeetrit enne kui kongitsaga kala haaratud sai. Ilus lõhe oli. Üle kümne kilo kindlasti.

Nii, et kui hommikul kalale minnes keegi saagiga vastu jalutab, on mõistlikum ots ringi keerata. Niikuinii ei saa ise midagi.

Targutus nr. 3

Mõtlesin selle Juho ja 110 sõudmistunni peale, mis tal nulliga olid lõppenud. Siis tundus see ulme number. Kuidas nii saab? Et kohe nagu üldse ei võta?  No mingi tõenäosusega peaks ju kala kogematagi otsa jääma... Täna sai mul siis peale hommikust tiiru 29 tühja sõidutundi kirja. Üle veerandi seega juba "mindud". Tundub, et olen üsna sama "raja" valinud.

Eile oli sõudmine juba korralikuks füüsiliseks tööks muutunud. Tuul keerutas ja keerutas. Mingi aeg otsa vastikult põhja keeras ja kogu püügi meeletult raskeks tegi. Täna ja homme samasugust kraami lubab.... Lihased valutavad, käed liiguvad automaatselt, igasugune arusaam sellest, kus kurat see võttev kala siis võiks olla, on täiesti ära kadunud.

Kõikvõimalikud tuttavad kivid on korduvalt läbi kammitud. Landikarbis olevatele lantidele tiir peale  tehtud. Kogu see nullitamine käib pehmelt öeldes ajudele. Selline tühi tunne...


Targutus nr. 4

Ahvena pesakond Tupo jõe suudmes hakkab vist otsa saama. Eile sealt veel viis kala sai ära nopitud, täna vaid kaks tükki aktiveerusid. Suurem haug on ka kuhugi vehkat teinud või magab õndsalt suveund. Punnhauge ikka tuleb, kui aegajalt lõhepüügist tüdinenult mõnda soppi pöörlevat loopima lähen. Neid aga enam koju tuua ei lubata. Pirtsakaks on tellijad muutunud:-)

Eile puna-rohelise edi peale ühe harjuse või haugi korraks otsa sain. Võttis ilma kärrita alumise kärestiku järel ja mõne sekundi pärast otsast ära kukkus.

Targutus nr. 5

Selle nädala naelaks oli eilne ... politseipaat jõel. Vaatasin eemalt, et mis suur tanker see väikeste paatide vahel tiirutab. Sõitis väikese kaarega mu kõrvale, nii kümne meetri kaugusele ja üliviisakalt kaks küsimust esitasid: kas vest on? kas hauskar on? Vest oli paadininas ja seda nad ka nägid. Hauskari kohapealt piisas vastusest "jah on".

Ma ei tea, kas nad tahtsid veel midagi küsida, aga otsustasin vahelduseks oma küsimuse ka vahele torgata. "Kas pilti ka teha võib?". Mehed võtsid poosi sisse, üks viskas isegi kulpi. Peale seda sõbralikku sotsialiseerumist paat lahkus. Viisakalt ohutut püüki soovides.

Kogu see action oli kusjuures sellises kohas, kus ma paadiga mõne meetri kauguselt viimasest kärestikust möödusin, suure voolu sees. Huvitav, kas mõnes vaiksemas kohas oleks ka päris pardasse tuldud? Ja kuidas nad üldse joovet või lube kontrollivad? Selleks peaks vist kõigepealt randuma, aga kuue ridva kokkupakkimine võtab ju aega... Või teevad nad päris kontrolli vaid selgelt nähtava rikkumise korral.

Igal juhul päris tore elamus oli. Ja maru viisakad ja sõbralikud ikka. Ei mingit mossis kahtlustamist, nagu tavaliselt harjunud kohtama...

PS! Pilt on HDRiga töödeldud - tegin selle vastu päikest, oleks pidanud paluma neil teisele poole minna:-)

neljapäev, 25. juuni 2020

Lappis, neljas päev, 24. juuni 2020

Hommikul magasin mõnuga. Silmi lahti tehes natukene kahetsesin seda, sest väljas valitses kena pilvisusega kena hommik. Kauaks seda aga ei jagunud ja peagi pääses lõõskav päike valla.

Vaatasin hommikuse statistika internetist üle - ikka saadakse üksikuid. Pello kandis mõned, Lappeas mõned. Keegi ka Väylänpäält ühe oli eile saanud. Loenduri andmestik oli järjekordselt uuendamata.

Esimesele tiirule läksin kella 11 paiku. Juba kaldal seistes mõtlesin, et kas tasub minna - tugev põhjatuul tegi sõidu põrguks. Kuidagi vaevlesin ikka oma distantsi ära, hoides kogu aega Soome kalda ligi. Vähegi varju. Tiir tehtud, ei raatsinud kohe koju tulla. Parkisin paadi kaldaääres olevasse pauna ja hakkasin pöörlevaga haugi tüütama. Üks punn ja üks säinahakatis käisid seltsis. Vähekene kenam rabak ka, too aga otsa ei jäänud.

Teema tundus huvitav ja otsustasin sama teise kalda paunas teha. Sealt ka paar punnhaugi ja veel üks väike säinas. Ahvenat aga ei kummaski. Lõpuks tüdinesin ja tulin päikese eest pakku. Viisteist minutit vajas tegemist...

Teine katsele minek toimus kella kolme paiku. Tuul endiselt vali ja nii otsustasin alustuseks Tupo jõe suudmesse ahvenat narrima minna. Eile olin vastu päid ja jalgu saanud, et triibud tagasi olin lasknud. Teist korda sama reha otsa ei astunud ja peagi mõned ahvenad päikese käes ülekuumenenud külmakasti viskasin. Üks kilone poiss ka veel seltsi.

Mingi hetk üks kenam kala rohust korraks välja tormas, vahetult enne lanti äkkpidurduse tegi ja siis kenasti veepeal keerates tagasi pöördus. Pommitasin tükk aega, aga võtma teda ei saanud. Käisin paaris kohas vahepeal veel proovimas ja tagasi tulles samast kohast umbes kolme meetri kaugusel korraga lant kinni. Sikutasin ja sikutasin, selle peale sidur laulu korraks üles võttis ja siis raskus otsast ära kukkus. Kena poiss tundus olevat. 3-4 kilo kanti ilmselt.

Samal ajal kui mina selle juraga tegelesin, tuli üks soomlane hooga ülevalt poolt, pani paadi sisse, landid järgi ... ja kohe kärr käis. Ilmselt väga suur kala polnud, sest kui ma peale läksin, tuli ta juba nurgatagant mootoriga ülesvoolu sõites vastu.

Tegin siis ka pool tiirukest seda, mida siia teinud olin tulnud. Maadlesin vastiku tuulega kuni suure männini ja rohkemaks isu ega jaksu polnud.

Järgmisena võtsin ette ranna aluse sopi. Sealt paar haugi veel lisaks välja venitasin. Väiksemat tagasi visates sain kaldal olnud soomlaselt pahandada. Viisaka väljendiga, et see on hea söögikala, tehti mulle selgeks, et haugid tuleb siin alati ära võtta. Kohalike kirjutamata reegel, punaste kaitseks...

Õhtuse tiiru võtsin ette kella seitsme paiku. Ilm oli alguses veel tuuline, aga pikapeale selle hoog rauges ja kerge pilvkate tekitas lõpuks päris mõnusa püügiilma. Nii mõnusa, et enne mahatulekut kella üheteistkümne paiku, hakkasin juba vaikselt dressipluusi otsima. Mõnusalt jahedaks kiskus.

Vahetasin järjekordselt lante ja tegin kaks tiiru. Esimese Rootsi rannast ja teise Soome rannast. Esimesel tiirul saare eest sain siis lõpuks ka ühe võtu kätte. Pauk käis ridvast läbi, kuid otsa ei jäänud kedagi.

Teise tiiru lõpus käis viimase kärestiku taga kena plärtsatus, kui paadiga sellest kohast juba paarkümmend meetrit allavoolu mööda olin libisenud. Rohkem kontakte uimelistega ei olnud.

Kokku on juba 19 tundi sõutud. Ja selle aja jooksul vaid üks võtt. Nutune.

teisipäev, 23. juuni 2020

Lappis, teine ja kolmas päev, 23-24. juuni 2020

Päeval kolistasime ringi. Lapi põrgu (Pakasaivo), Äkaslompolo, Kolari...Tutvusime erinevate vaatamisväärsustega, nagu näiteks 1,5 Volvot:-) Koivumaa kruusateel tegime mõned kiiruskatsed ka veel lisaks. Väljas metsik palavus. Vahepeal lausa 30 kraadi ära tegi.

Peale kella viite tulime tagasi ja sättisin ennast vaikselt jõe poole. Kaks lisaritva ja ridvahoidjad kaasas. Putuka vahetus. Paadi sättimine.... Kell seitse kui avapauk anti, lükkasin mökki alt paadi lahti. Teist päeva alustasin püüki koosseisus (vasakult-paremale lugedes): oranz-kollakas heijo, (uus) kollane kirakka, punane edi, lillakas poppeli, oranzikas wäylä ja saksa värvides jässe. Ehk siis kõik erinevate tootjate omad.

Esimese tiiru tegin soome kaldast. Vesi oli vaikselt sammukese allapoole laskunud, nii et isegi esimese kärestiku juurde hakkas mingi kivimoodi asjandus kerkima. Sellest kärestikust vasakult mööda, järgmistest juba paremalt poolt. Lasse kivi ka ja peale laiemale osale jõudmist sättisin ennast teisele ringile.

Rahvast jõe peal palju. Üheksa paati kokku lugesin. Üsna palju trügimist ja ette sõitmisi. On olnud paremaid päevi... Kõik loodavad ja ootavad oma lõhet, nood aga merest mitte tulla ei taha.

Teine tiir Tupo jõe suudmest ja Rootsi kalda äärt pidi alla. Saare tagant, männi juurest. Seejärel üle jõe ja viimastest kärestikest jälle vasakult mööda. Kuna kaugemale jälle ei kippunud minema jõudsin veel ühe pooliku tiiru Soome kaldas teha, enne kui kell 11 maha tulin.

Kalast ei lõhnagi. Ei hüppeid, ei sulpse, ei seljauime kerkimisi. Rääkimata võtust. Isegi harjus vaikib täiega. Kahte punni nägin mängimas ja lõpuks üks neist otsa ka kargas. Vähemalt sain käe kalaseks:-)
Teised paadid ka päeva tühja sõudsid.

...

Hommikul olin juba kella kuuest üleval ja tegin enne ilma kuumenemist korraliku pika-pika laskumise. Lante vahetama ei hakanud.

Alustuseks Soome kallas. Pumba augu kammisin korralikult läbi. Seejärel paremalt poolt kärestike kõrvalt. Laiemale alale jõudes sättisin juba uuele tiirule mineku mõtteid, aga lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Nii kulgesin edasi.

Paatide sisselaskmise koha juures tüürisin oma küna Rootsi randa ja võtsin kogu vaikse ala sealt kaldast. Peale pikka pikka sirget kammisin ka järgmise kiirema lõigu läbi. Aga ei miskit. Kui metsik putukate rünnak välja arvata - vahepeal oli kui must sein silme ees. Järgmise slipi juures panin pillid kokku ja kuulutasin kolme tunnise laskumise lõppenuks.

Tagasisõit oli pikk - lausa 20 minutit sai täisgaasiga tuldud.

Lõhest endiselt ei märkigi. Ka teistel mitte.

...

Lõuna paiku tegin kesest päikest lagipähe kaks lühikest tiiru. Esimene mökki alt peale minnes saare taha ja siis risti üle ning kärestike kõrvalt paremalt poolt alla. Lõpuks esimese lõhe silma hakkas, kui suure männi all keegi korraks plärtsatuse tegi. Olin harjuse õngele vahelduseks väikese vobleri pannud, kuid ei andnud seegi tulemust.

Enne teist tiiru otsustasin korra Tupo jõe suudmest pöörlevaga haugi proovida. Esimese viie viskega kargas vikerkaare värvi mepps nr. 4 otsa viis ahvenat. Saja grammi ümber olevad poisikesed suutsid mingi ime väel suure konksu suhu haarata. Haugi söömas polnud ja nii läksin peagi teisele tiirule.

Sedakorda siis Rootsi rannast alla. Saare eest ja tagant. Siis uuesti üle jõe ja kärestike kõrvalt pisut kaugemalt joonelt. Endiselt null. Üks harjus kargas putuka otsa, mille olin uuesti vobleri vastu välja vahetanud.  Teisi elumärke ei kohanud.

...

Jaaniõhtu puhul otsustasime minna ja teha enne õhtut ühe väikese metsasauna. Metsikute sääskede ja parmude keskele. Neid ikka jagus korralikult. Lisaks üks harilik põder jälgis üle oja piiludes meie toimetamisi. Hea et karu meid uudistama ei tulnud.

Leil oli selles saunas endiselt ülihea.

...

Päeva viimase kiire laskumise tegin enne pidutsemist veel nn standard trassil. Mökki - saar - Soome poolsed kärestikud. Kala ei näinud ja ei saanud. Kuna õhtuks tõmbas pilvkate päikesele kardina ette, siis oli jõel päris tihe liiklus. Jätsin selle mõnusa püügiilma teistele ja läksin peagi jaanitulele ära.

PS! Teised käisid päeval lisaks pidevale Tornios jões lobistamisele ka Naamijõel ujumas. Rästik oli neile seal vastu ujunud...