Jõulu teisel pühal mõtlesin, et teen käsikaga tunnikese oma jõe peal ja lähen piilun ühtlasi, kas Velise jääst jäi midagi järele. Ei jäänud, ei mitte kübetki. Kõik oli puha vaba vesi. Nii suundusingi oma jõe sügavasse käärdu särgesid narrima.
Välja jube mõnus ilm, lihtsalt patt oleks olnud jätta minemata. 0 kraadi, 0 meetrit/sekundis tuult. Päikest muidugi polnud, aga valgust siiski üllatavalt palju. Valge maa annab teise tunde.
Saatsin sissejuhatuseks paar kuulikest shokolaadi maitselist peibutussööta sisse ja panin ridva kokku. Vee kõrgus selline, et kõrkjaveerg täiesti vees. Vett üle kaldaääre kolme meetri jagu (Vigala veetase +122). Nii pidin korgi nägemiseks edasi tagasi tõmblema, et kuidagi kõrkjate vahelt sellel silma peal hoida.
Esimesed tiirud voolus näitasid seda, et ükski normaalne uimeline sinna oma energiat raiskama ei lähe. Voolu piiril sain paar nokitsemist, aga alati jäeti võtt pooleli. Ilmselt särg. Lõpuks tagasivoolu osalt sain käe valgeks. Särjega.
Mõni kala hiljem vahetasin väikese suvise plastkirbu volframi punase talvekirbu vastu. See sobitus särgedele rohkem - aktiivsus kasvas hüppeliselt. Tuli kõiksugu pudinaid, nii nano kui mikro suuruses. Suuremad oleks suitsupakki ära mahutanud :-)
Kõik see tegevus toimus ainult tagasivoolu kohas. Mujal võisid kirbu vabalt lasta või pidurdades triivida - vahet ei olnud. Kõik võtud ka sellised pika hambaga, kõva minut väikestviisi nokitsemist, enne kui lõpuks kirp suhu haarati.
Päeva tippvõtt tuli sedapuhku... jõekarbilt! Kenake nökerdamine ja ujuki lausa poolde masti uputamine. Karbi kaas oli niimoodi kinni, et kirbu päästmiseks pidin "konservikabi" lahti muukima.
Umbes tunnikese püüdsin, rohkem ei viitsinud särgesid kiusata. Võiks juba külmaks minna ja jääd teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar