neljapäev, 29. juuli 2021

Latikal Pärnus, 28. juuli 2021

Varahommikused äratused tapavad ikka täiega päeva. Kolmapäevane latikapüük oli selle ilmekaks tõestuseks. Hommikul kell neli oli äratus ja sama päeva õhtul olin ikka paras kapsas. Isegi juttu ei jaksanud kirja panna.

Teisipäeva õhtul tuli Ain meile ja äratuskell sai järgmiseks varahommikuks helisema seatud. Öösel käis kõva tuul ja vihm majast üle, nii oli tund enne päikesetõusu väljas veel täiesti pime, kui meil juba autosuund Pärnu poole võetud.

Plaan oli linnas latikat püüda (Tõsi Ain tahtis rohkem mere kokre), lihtkäsiõngedega. Suundusime nendesse püügipaikadesse, mis kunagi isa lemmikud olid. Kohapeal kahlamispüksid jalga ja jõe äärde. Kuna ükski normaalne inimene nii vara püüdma ei tule, olid kõik püügiplatsid vabad. Lootuses, et keegi on seal eelsöötmisi teinud, valisime ühe sellise, kus sai kahekesi kõrvuti ritva vehkida. Peibutussööt sisse ja püüdma...

Püügiks täitsa head tingimused - pilves ja mitte liiga soe, väljas olev tugev tuul jäi ka kenasti kõrkjatesse kinni. Ilmselt õhurõhu muutus (langus) küll ei istunud kaladele, aga noh kõik ei saa ka ideaalne olla.

Algus oli ikka väga nutune. Vool oli merest eemale ja õngekorgid tiksusid täiesti tühja. Esimene tund ei saanud ühtegi võttu, isegi mitte mudilaste omi. Seejärel hakkas kaldale lähemalt roosärge tilkuma ja peale voolusuuna muutus läks ka kaugemal pisut elavamaks. Tõsi latikast (ega kogrest) polnud märkugi.

Poole kaheksa paiku tulid esimesed märgid suurema kala liikumisest. Alustuseks keegi vasemal poolel keeras, seejärel natukene jõe keskpaiga poolel... ja enne kella kaheksat korraga keegi korki ühtlaselt sügavama suunas vedama hakkas. Haakimisel lõpuks ometi midagi suuremat taga, kui tavaline särjepunn.

Väsitamine oli võrreldes Velisega huvitavam. Kala võitles ikka tigedamalt ja ei tahtnud esiti mitte pinda tulla. Tõsi samas vastupanu osutas ta ühe koha peal, selmet kõrval olevasse roogu söösta. Lõpuks nina pinda ilmus, hapnik oma töö ära tegi ja latika kaldale lohistasin. 1.1 kilo. Poseerides veel kala madalasse vette oskasin kukutada, kuid imekombel sööstu kahe käega õigel ajal pidama sain.

Sööta juurde ja püük jätkus. Alguses jälle mingid märgid, et keegi on all, aga peagi nood kadusid ja platsile tulid ... viidikad. Järgnev oli ikka täiega jama, viidikas ei lasknud üldse kirbul ja kärbsevastsetelt platsil püsida ja nii kolisin peagi maisiga püügile üle. Aga ega seegi midagi pakkunud. Peale kella üheksat hakkas päike ka rohkem pilve tagant välja piiluma ja nii olime kella kümneks juba korralikult tüdinenud. Panime asjad kokku... skoor 1:0 pole ju ka paha lõpptulemuseks:-) Tundub, et see aasta tulevad latikad ühe kaupa...

Tagasitee Vigalasse otsustasime ringiga teha. Esmalt käisime Sindis kadunud paisu juures kärestikku uurimas. Seejärel Navestiga ristumise lähedal rippsilda testimas. Lõpetasime tunnise püügiga Torist ülesvoolu nn kalameeste maja sirge alumises otsas. Palju pudinaid ja üks liivarull ka veel sekka. Ükski neist paikadest tulevikus just otseselt tagasi ei kutsunud. Kui siis äkki mingi kevad kärestikelt vimba proovima tulla.

Kella üheks olin kodus tagasi ja hoolimata lõunasest magamisest olin õhtul täiega kutu. Nii varane ärkamine on ikka saadanast.

teisipäev, 27. juuli 2021

Pärnus järelkasvu kasvatamas, 27. juuli 2021

Pärnu laht on minu jaoks üks kahtlasemaid püügikohti Eestis, kuhu üldjuhul väga ei kipu minema. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks ei saa ma aru, kuidas sellisel veteväljal kala üles leida, mis loogika järgi ta käitub. Teiseks, jäävabal ajal, pidev õõtsumine pole mu lemmiktegevus. Kolmandaks, ei ahvena suurus talvel, ega ka koha suurus suvel, pole just selline ... atraktiivne. Vanasti sai isaga talvel kõvasti seal jääpeal käidud ning tema abil ikka ahvenat ka leitud ning kottide viisi koju tassitud; suvel olen paar korda käinud, kuid kõik need püügid on nii igavad ja saagitud olnud, et pole olnud millestki kirjutada.

Eilne Pärnu minek sai Kõutsiga kokku lepitud juba Soomes. Valisime pikalt ilma, et lainet poleks ja nii sai esmaspäevases suveleitsakus poolepäevane püügiretk ära tehtud. Ega ma poleks väga sinna kippunudki, kuid tundus hea võimalus poiss kalale viia. Merel ta polnud püüdmas käinud, lubasin et väga lihtne püük, saab telo passida, midagi tegema ei pea...no ja põhiline argument tuli naiselt - kas sa kaod siit toast välja juba. Kumma pihta see lause küll käis, me täpsustada ei julgenudki :-)

Lenna autole sabasse, Olerexis saime Kõutsiga kokku ja edasi juba suund Pärnu uue silla alla. Parkla selline pooltühi (pessimist!), paadi sisselaskmise järjekorda ka polnud. Kiirelt asjad paati ja peale. Jões elavad suured kollid jätsime proffidele püüdmiseks, ise suundusime kiirel taktil mere suunas.

Ilm täpselt selline, et peale muuli oleks pidanud kohe vasakule ära keerama ja hooga riivaranda maanduma. Päeval tuli 30+ kraadi päikest, tuult sisuliselt ei olnud, vesi ise 25 kraadi. Rannailm mis rannailm.

Lahel mitukümmend paati laiali, mitmes pundis. Valisime ühe  neist välja ja liitusime nendega. Poisile sai ritv pihku pistetud ja vabavalik lantide hulgast antud. Valituks osutus ahvena värvides Jesse ja viis minuti hiljem keriti esimene kohapunn välja.

Ootamatu eduseis viis lapse mobiili pingi alla ja too keskendus nüüd skoori hoidmisele. Pikalt seis ei muutunud, umbes tunnike hiljem sain ka esimese kala paadini.  Järgmise poole tunni jooksul sattusingi korraks soonele ja viisin skoori 4:1 minu kasuks. Enamus kalu väljakerimisel otsa kargas, ei tea kas liiga aeglane takt sai valitud... Vastane aga ei kavatsenud alla anda, vahetas järjekindlalt lante ja tilgutas vahepeal kala juurde. Iga kala eri paigast ja eri landiga.

Mingi hetk Kõuts paarist punnist raporteeris, siis üks paatkond oma kala mõõta palus. Osutus too 42 sentimeetriseks. Silme all ainult punne vette tagasi saadeti. Teiste sõnadega minu silme all, meie püügikorra ajal, me mõõdus kala ei näinudki.

Päike küttis täiega ja kella kolme paiku murdusid meie kaaspaatkondlased. Kasutasime püügiks veel erinevaid "horisontaalseid asendeid" ja pidasime seeläbi veel tunnikese vastu, kuid siis lahkusime samuti. Paadis jäi seis sõbralikult viiki 4:4. Koju polnud kummalgi paadil midagi viia.

Kodus emale raporteeriti, et käras päev küll; kui ise veel õhtul küsisin, et kas homme ka läheme, sain kategoorilise ei. No ei tule tast kalameest kohe kuidagi.

PS! Paadil korki ära võttes, voolas hea mitu ämbrit vett välja. Tundub, et kusagilt lekib. Ongi hea põhjus Pärnusse uuesti mitte minna :-)


neljapäev, 22. juuli 2021

Velisel, 21. juuli 2021

Teadagi peaks suvel kalale minema kas vara hommikul või hilja õhtul. Siis kui kala toitub. Laisa inimesena pole mul aga tahtmist seda hommikust varianti ette võtta ja kuna õhtune sai päev varem juba ära proovitud, siis teiseks Velise katseks valisin keskpäeva. Ilm oli lääne tuulega, mis tekitas kerge laine püügikohale ja vahelduva pilvisusega ning sellistes tingimustes on päeval Velisel ennegi kala võtma saadud. Nii sättisin ennast poole kaheteistkümneks jõe äärde.

Sel korral sai püügiplatsiks valitud vana, eelmiste aastate sisse söödetud koht. Eile sai spetsiaalselt enne ära tulekut sinna veel putrugi visatud. Panin oma kaheksa meetrise ridva kokku ja saatsin korgi teele. Kohe anti teada, et teisele ridvale, Stellale, võib täna puhkepäeva anda - kork sai vaevu vertikaalse positsiooni sisse võtta, kui keegi selle lappi upitas. Nurg avas päeva.

Järgnes umbes pool tundi sisse-välja vehkimist, kui lõpuks oodatud vaikus saabus. Pea viis minutit hulpis kork kellegi poolt häirimata ja siis hakkas vaikselt sügavama poole vee alla vajuma. Sujuvalt ja ühtlaselt. Andsin talle hetke aega ... ja haakimise järel mõnus raskus taga. Tegime kena paar minutit ujumist siia ja sinna poole, enne kui kala ära väsis ning ennast pinnale lapiti lesima sättis. Venitasin  latika läbi kupulehtede kaldaäärde ja üritasin teda siis peast haarata. Tükk aega jändasin - vesi on nii madal, et lihtsalt ei ulatu näppe lõpusekaare taha - enne kui välja tõstsin. 1.48 kilone poiss rändas sumpa.

Kork uuesti vette ja jälle viis minutit vaikust. Seejärel rahulik korgi lappi tõstmine ja ... keegi suurem sai haakimise järel korraks konksuga pihta. Lohutasin ennast, et kuna otsa ei jäänud, siis vast ei viinud parve alt ära. Ja ei viinud ka. Veel viis minutit rahu ja uus, väga sujuva ja rahulik uputamine. Haakimise järel nagu põhjas kinni ... ja oli ka. Olin ilmselt mööda haakinud ja kuna seal püügikohas on vee all üks uppunud puu, siis tollesse kinni konksu tõmmanud.

Sain pika jändamise järel kirbu vabaks, kuid selle võtu järel suuremad latikad lahkusid ja platsile tulid mudilased tagasi. Järgneva kolme tunni jooksul sain sama teha, mida eile juba olin praktiseerinud - õngega sisse-välja vehkida. Kella neljaks tüdinesin sellest ja tulin tulema.

Huvitav, kas need mudilased sinna sügavikku kavatsevad kauaks jääda. Kaunis tüütu on nendega tegeleda. Peab vist mingi muu söödaga püüdma, et ei peaks pidevalt vehkima.

teisipäev, 20. juuli 2021

Velisel nuruparadiisis, 20. juuli 2021

Lõpuks ometi keeras keegi radiaatori kinni. Peale kuu pikkust 30 kraadi tundus 22 kraadi peaaegu et... külm. Igal juhul oli tegemist temperatuuriga, mis mulle rohkem sobib ja liikuma paneb. Muidu istu nagu kudend räim...

Lõuna paiku tegin esmalt metsas mustika tiiru. Tundus, et parmud olid saanud külma shoki, kuna neid seal ei olnud; sääsed olid põuaperioodil ilmselt kuumarabanduse saanud, kuna neid metsas ei olnud; põdrakärbsed, need tüütud väikesed vastikud satikad, olid ilmselt ka kuumusesse surnud, kuna neid polnud üldse näha... Vaid kärbsed olid ellu jäänud ja pinisesid. Ütlemata lihtne ja mõnus oli korjata ning pooleteise tunniga oli talvenorm autos.

Järelejäänud õhtupooliku otsustasin Velisele pühendada. Pole seal oma kohta sisse söötmas käinud, kuid lootsin, et venelased on traditsioone aus hoidnud ja seda ise teinud.

Kohale jõudes ootas mind kena tühi plats, kus võtsin istet vasakpoolseimas nurgas. Märkide järgi oli seal ilmselt nädalavahetusel püütud.

Järgmised tunnid pakkusid aga täieliku üllatuse. Ja mitte heas mõttes. Kui tavaliselt on seal sügavas püüdes selline rahulik istumine ja ootamine, hea kui kork korra tunnis liigub... siis nüüd käisid kaks ritva edasi tagasi, sisse-välja. Mingil imelikul põhjusel olid nurud pidevalt all ja ametis. Sellist asja polnud seal enne näinud - ülesöötmise tagajärg?

Igal juhul kulus minu kärbsevastsete varu kordades kiiremini, kui olin planeerinud. Kella kaheksa paiku panin ühe ridva kokku, et varudega enam-vähem õhtuni vastu pidada. Ikkagi olid kella poole kümneks mul vastsed otsas ja sättisin tulema. Selle aja jooksul olid nurud sisuliselt järjest ametis olnud ja latikas (v.a. punnid) alla ei jõudnudki. Vaid korra tekkis hetk, kus nagu...

... kena korgi lappi tõstmine, haakimine ja kala otsas. Tundus selline nurupunn, aga kuna latikas tõstab kirbu peale võtmist tavaliselt üsna kõrgele, siis on ennegi ära petetud ... ka seekord, peale haakimist ja nn "esimest paari meetrit" järsku raskemaks läks. Kala, mis enne oli punn, osutus mitte punniks ja tegi kena sõitu. Tükk aega väsitamist enne kui kala pinnavette kerkis ja siis korraga veest "ära äestatud" nurg hooga välja lennutati. Selgus, et haug oli poolel teel olnud nurgu haaranud ja sellega mulle kena sõidu teinud ning siis viimases hädas saagist loobunud ja hammaste vahelt lendu lasknud.

Enne minekut söötsin igaks juhuks oma vana platsi ka sisse. Peaks sealt proovima ja kui seal on sama hull nururalli - ma ei viitsi 6 meetri sügavusest ketti nurgu välja rebida - siis tuleb vist uus plats teha.

Aga istuda oli õhtul ütlemata mõnus - ei parme, ei sääski, mõni üksik kärbes ja võrratu temperatuur. Vee peal.. Vesi ise muidugi endiselt veel üsna "kuum". 24 kraadi.

kolmapäev, 14. juuli 2021

Isu täis, 13. juuli 2021

Pool üksteist kobisin paati ja juba ta küttis täiega...Tänaseks lubas küll vaid 28 kraadi, aga selle eest jälle mitte ühtegi pilve. Sügava juures avastasin, et vähemalt ennelõunal ka mitte tuult, mis jahutaks. Õnneks päeva peale siiski lääne tuul tuli ja pisut mere pealt värskemat õhku juurde tassis.

Esimesed kaks tiiru sügaval näitasid, et võrreldes eilsega on asi paremaks läinud, aga mitte just palju. Nägin kogu mitmesaja meetrise trassi peale kolme suuremat kaart ja ei ühtegi kolli. Heal päeval oli neid kolm tükki ühes kohas...

Järgmised kaks tundi aga ei lasknud ma ennast sellest häirida ja käisin järjepidevalt jigipaigad läbi. Hea oli käia ja püüda, sest ankrut polnud esialgu vajagi. Nõrk tuul ja ülinõrk vool tasakaalustasid ennast niimoodi, et paat seisis praktiliselt paigal. Kogu selle aja peale sain ühe kohapunni krabistamise - korraks jäi otsa, kuid siis pääses.

Lõunaks oli peas sündinud kaks otsust. Esiteks terveks päevaks ma siia sügava peale parmude söögiks ei jää. Teiseks otsustasin, et selleks korraks aitab. Minu D vitamiini kambrid olid seda kraami kuhjaga täis ja ees ootavad 30 kraadised päikeselised päevad enam ei ahvatlenud kuidagi. Seda enam, et tundub, et kala aktiivsus ei ole hetkel ka just kõige ägedam.

Niisiis merele. Selleks ajaks olid lääne tuule mõjul ka laine tekkinud ja nii ma kiikusin koos paadiga üles ja alla suudme suunas liikudes. Sada meetrit peale sügavikku sain käe limaseks ja nii see jäi ka kestma. Pisikene haug, kupuvaht, konnhaug, väike lima, haugi hakatis, havipunn - mis iganes nimesid nad ka ei kandnud, kuid kõik sellised alla kilosed konnad. Sekka mõni veel väiksem kohapunn. 

Enamus sellest paraadist toimus endiselt punase maja sirgel ja igav just ei hakanud. Ühtegi suure kala võttu see eest ka mitte.

Erinevalt eelmistest päevadest võtsin selle sirge jigiga "pulkadeks lahti". Endiselt sai ilma ankruta püüda - vahepeale oli lisaks tuulele ka voolu juurde keeratud - ja nii oli mugav erinevaid püügipaiku proovida. Kahes kohas sain võtud kätte, ühes kohas ka korralikuma kala taha. Tundus olevat koha, kuid kukkus peale mõnesekundilist otsas kõikumist ära.

Kella poole nelja paiku otsustasin parmude seltsi tagasi kulgeda. Teekond pakkus seltsiks pea iga paarisaja meetri tagant kellegi - kui erinev oli see võrreldes nende päevadega, kui selle maa peale ühtegi võttu ei saanud. Üksik "ülehomseks" mõõdus koha ka sisse, aga üldine sort endiselt närune.

Sügavikul tiir peale tehtud, pidin nentima, et seis oli sama. Ei võttu, ega varje loodil. Ühe kenama, aga mitte kolli, leidsin pildi pealt hoopis selles 3.4 kilose jigikala paigas. Passis kenasti 7 meetri ja 5 meetri randi juures, sügavamas osas. Parkisin ennast siis ära ja kiusasin teda veerand tundi erinevate värvidega. Ei midagi. Lahkudes sõitsin paigast üle, kala oli endiselt seal.

Tegin trollimise tiiru ja tulin uuesti samasse kohta tagasi - kala endiselt samas kohas edasi passis. Panin siis paadi uuesti ankrusse ja tegin kiusamise vooru nr. 2. Mingi hetk, äkki kusagil kaheksanda viske juures, jõudis värvide järjekord kollakas neoon Relaxini. Äärmiselt koleda landini, mis lisaks inetusele värvib veel teisi kastis olevaid silikoone. Selle peale tegi siis kala "nagistamise" ära ja jäi otsa. 1.4 kilone koha maandus kasti. Lisavõtte ei tulnud ja loodiga hiljem uuesti vaadates polnud ka samas paigas enam kala.

Järjekordne trollimine pakkus madalama osa pealt 4-5 kilose haugi. Meeletu ridva pekslemisega otsa kargas ja väga ägeda sõidu tegi. Kuigi sidur oli maha keeratud suutis kala kuidagi ühe kolmiku konksu (Noeby) sirgeks venitada. Tükk aega jändasin et ilma kahvata ära võtta ja vabastada. Lõpuks ta oma teed pääsedes üsna võhmal oli, kuid toibus siiski.

Läksin samast paigast uuele ringile ja sain seekord sügava ala pealt järjest Noeby otsa kaks koha. Üks punn, üks mõõdukas. Tundus, et oli mingi hetkeline aktiivsuse laine, sest järgmine tund möödus nii, et võtte ei pakutud, kuniks lõpuks, kui otsustasin kella poole kaheksa paiku, et aitab küll ja teen viimase tiiru... siis kargas üks koha ka otsa.

Too tuli seekord eriti kummaliselt. Sõitsin madalast alast sügavama poole nii, et Noeby oli paadist ca 10 meetri kaugusel. Sügava muutuse randi juures, kus 5 meetri pealt kukub põhi 8 meetri peale, lasin rullilt nööri juurde. Väljastan poolilt nööri nii, et vajutan selle teistpidi keerlemise klõpatsi teisele poole ja loen siis sekundeid. Ridvaots selle tegevuse peale läheb paindest vabaks, kuni klõpatsiga nööri jooksmise peatan. Seekord aga, pani keset seda protsessi ritv pendeldama. Pingesse, lõdvaks. Pingesse lõdvaks...

Alguses ei saanud pihta, siis vajutasin käega rulli seisma ja ritv venis paindesse - mootoril oli käik kogu see aeg sees. Kala oli otsa karanud. Ilmselt oli ülespoole hõljuv lant põhjast kellelegi meeldima hakanud. Võitluse ja väsitamise järgi selgelt koha mis koha. Tundus nii paarikilone. Paadi all aga ühel hetkel konksust pääses, nii et kala ei näinudki.  Koll õnneks ei olnud ja nii polnud ka väga kahju. Vähemalt oli teistmoodi lõppakord sellele reisile, sest isu oli kuhjaga täis ja tulin joonelt sauna ära. Tundub, et Noeby konksud tuleb ikka välja vahetada - kahtlaselt palju äraminekuid.

Maha minnes oleksid peaagu üle jõe ujuvad loomad alla ajanud (soovitav vaadata koos häälega).

...

Nüüd koju. Puhkan natukene kalapüügi puhkamisest ja eeskätt päikeses praadimisest, mis lõpuks minu vaimu ära murdis, siis tuleb järgmine plaan ritta seada.

teisipäev, 13. juuli 2021

Teine tüdimus, 12. juuli 2021

Tegin jälle pooliku päeva. Jooks, pood, lõuna väljas ja siis alles veele. Nii kella kolme paiku lahkusin silla juurest. 

Päike küttis juba hommikust saati ja selleks ajaks oli temperatuur 28 kraadini roninud. Kõik pilveräbalad olid ka taevast ära pühitud. Veetemperatuur kerkib sammhaaval, suures jões 25.5 kraadi.

Võtsin joonelt peaaegu et sügavani välja. Tünni sirgel oli aga läänetuul tekitanud korraliku laine ja nii lasin landi paadile sabasse natuke varem, juba rohelise poi järel. Seal on umbes 6 meetrit vett, mis kohe saja meetri pärast 7 meetri peale läheb ja nii ei hakanud ma Jesset selleks lühikeseks maaks sisse panema vaid lasin kohe Noeby vette. Selle eile toiminud mudeli. Panin küll landi paadile üsna lähedale aga nii kui vobler töösügavusele jõudis, nii ta ka matsti põhjas kinni oli. Lahti teda ei saanudki, hoolimata pikast jändamisest. Seis hoobilt miinus üks :(

Trollisin sügava läbi, nii ühte kui ka teistpidi ja pidin konstanteerima fakti, et loodi pealt ei lugenud välja ühtegi suure kala kaart. Null. Fakti uskumata tegin teise tiiru veel. Siis jigitasin kahes kohas ja kolmaski tiir otsa - ikka ei ühtegi pilti loodil. Loomulikult ka ei ühtegi võttu. Mis on juhtunud? Kus kala on? Aga selle eest oli parmud oma parimas aktiivsuses kohal.

Egas midagi võtsin suuna merele. Pikk sirge, punase maja sirge, punase maja ahvena tsoon. Null võttu. Alles kahe poi vahelisel alal vastuvoolu tulles tegid uimelised suu lahti. Siis juba korralikult. Mudilaste poolt. Mis neil kohapoegadel küll pähe lõi, aga kui kahe tiiruga kuus kohapoega käest läbi käis, siis kaua enam ei viitsi. Jätsin lasteaia maha ja suundusin vaikselt sügava poole tagasi. Mõtlesin, et parem nullitada suure kala juures, kui lanti sisse-välja kerida mudilaste seltsis.

Tagasitee pakkus sama, mis punase maja sirge. Väikesed kohad olid aktiivsed. Kohale lisandus kampa veel haug, samuti punnid. Suuri aga...

Kella seitsme paiku ilmusid välja kohalikud püüdjad. Kalatükkidega tonkatama. Kaks tundi hiljem kõik ka lahkusid. Ma trollisin ja jigitasin sügava peal kella kümneni välja ja tulin siis ka pettunult tulema. Kogu selle aja peale ei näinudki ühtegi suure kala pilti kajaloodilt rääkimata võtust.

Oli üks väga igav püügikord. Õhtul uurisin praamipileteid - kui sedasi jääbki, siis hakkab selleks korraks aitama ka, seda enam et koos Bonderi kolmapäevase tulekuga, lausa 31 kraadi sooja lubab. Seda iseenda praadimist on tehtud ka juba piisavalt.


esmaspäev, 12. juuli 2021

Hommikune pettumus, 11. juuli 2021

Tänaseks lubas vaid 23 kraadi sooja. Kahjuks ajutiselt, kohe uuesti kuumaks lubab minna.
Olukord nõudis kasutamist, seda enam et hommikupoolik oli üsnagi pilvine. Päeva edenedes pilvkate hõrenes ja pealelõunal oli neid juba väga vähe.

Peale sain poole üheteistkümne paiku. Proovisin teepeal merika lõiku ja seejärel ronisin juba sügaviku peale. Kohalikke polnud, kogu maa oli minu päralt.

Tükk aega kratsisin kukalt, et mida otsa panna ja lõpuks otsustasin panna Noeby forelli moodi vobleri. Too polnud veel uutest lantidest võttu saanud ja andsin talle võimaluse raha tagasi "toota". Sain landi vette, ridva hoidjasse ja vobleri vaevu õigele sügavusele, kui ritv vajus. Ja korralikult, kärts kärts kärts andis sidur järgi. Sain ridva kenasti hoidjast kätte, mootoril käigu välja ja asusin väsitama. Raudpolt koha ja mitte väike, tuli vaid põhja pidi, ei mingeid sööste nagu peab... ja... siis kukkus ära. Täiega vanduma võttis, see oli see kala mida olin oodanud ning miks ma selle sügava peal nii palju passin ja nüüd siis niimoodi. Võtt vajutas pitseri kogu päevale, mis tagantjärgi polnudki üldse nii paha, aga ikkagi mõru maik jäi...

Trollisin edasi esialgu suhteliselt edutult, kuid kui paadi otsa ümber keerasin hakkas vihma sadama. See ajas koha vist pöördesse. Sain veerand tunniga neli võttu. Esimese realiseerisin ära, 1.2 kilone. Teine vast natuke saadud kalast suurem pudises ära. Kolmas oli punn ja läks tagasi. Neljas kukkus kohe ära, nii et aru ei saanudki, kui suur oli. Ja nii kui vihm lõppes, sai otsa ka action.

Painama jäi see, et miks niipalju võtte realiseerimata jäi. Noebyl on kolm kolmikut, uued teravad. Võiks ju haakuda? Liiga palju konkse? Imelik, Rapala ja Jesse variantidega seda probleemi naljalt ei esine.

Teine koht, mis Noeby lantides minus segadust tekitab on see, et pisut kiiremal käigul nad mingi hetk järsku pinda kerkivad. Alguses kahtlustasin, et äkki konksud kuidagi risti lähevad. Kolm konksu on ju kole palju ka. Võtsin siis keskmise ära, kuid olukord ei paranenud. Ei saanudki aru, et kas mingi praht ette jääb ja siis kerkib lant üles (samas välja kerides kunagi mingist sodi otsas polnud) või ei sobi talle kiirem rütm.

Edasi kujunes päev mõnes mõttes üllatavaks. Kuna edelatuul keris ennast üsna tugevaks, siis mere äärde ei hakanud trügima ja jäin terveks päevaks ühte rajooni. Minule üllatuseks hakkas ühel hetkel sügavast haugi tulema. Ma ei tea, kas nad enne ka seal olid või saabusid kusagilt, kuid tegevust nad pakkusid. Sort oli ka suurem kui tavaliselt, suurim küündis juba üle nelja kilo. Kahjuks muidugi trollides, sest tuule tõttu oli ankrusse jäämine omaette kunst. Proovisin seda siiski paar korda tunnis, kuid vaid üks kohapunn õnnestus jigiga võtma meelitada. Trollides selliseid kohapunne tilkus päeva jooksul mitmeid.

Oli nagu üsna võttev päev, aga kaasa võtta (peale selle ühe) nagu midagi polnud. Päeva tegija oligi see sama esimesena otsa pandud lant - nii kui too vette sai, nii midagi toimus. Teised olid suhteliselt hambutud.

Lood oli täna ka üsna elav, aga õhtupoole hakkasid kaared ära kaduma. Ka latikas on platsis - sain paar korda nööri limaseks ja ka lood näitab imelikke pudrumägesid. Aga mis pikk asi see seal põhjas on? Pilt sai tavalise trollimise pealt tehtud. Tavalistest suurtest kaartest oli see oma kaks korda pikem.

Ja nüüd vutt!

PS! Täna avati majast 200 meetri kaugusel olev jõeäärne restoran. Peaks kunagi sinna sööma minema.

laupäev, 10. juuli 2021

Äikeste vahel, 10. juuli 2021

Hommikul, kui kella kümne paiku ärkasin, telefoni tulnud sõnumi peale, oli väljas üsna hämar. Äike oli üsna lähedal ja kergelt sadas. Hommikukohvi lõpetuseks oli pilv lahkunud ja sain asuda päeva programmi ellu viima. Esmalt jooksma, siis pesupäev. Joostes veel mõtlesin, et oleks ikka pidanud peale minema, palju seda halli ilma tänapäeval ikka antakse. Ainult päike päike päike.

Poole kahe paiku sättisin minema. Selleks ajaks oli juba palav suveilm väljas. Alustasin nagu ikka sügavikus, kus paari tunni jooksul üritasin vaheldumisi nii jigitada kui trollida. Kummalegi üks võtt, aga ära kukkusid. Trollimise (Noeby vobler) oma võis kilo-pooleteisene olla. Korraks sidur kärtski tegi.

Suurema osa ajast võitlesin parmudega. Nii hullult kui täna neid enne pole olnudki. Ja jube agressiivsed. Põhimõtteliselt on tegemist kahte liiki tüüpidega. Väiksemad, need on nagu Eesti parmud. Lendavad joonelt keha peale ja kohe sööma. Ajad ära, maandub kohe teise kohta. Nende jaoks EI ei tähenda vist midagi. Teised on ilmatuma pirakad kärbsekujulised. Nood on sellised, et alguses tiirutava ümber sinu ja otsivad seda parimat söögikohta. Lõpuks, kui selle leiavad sätivad tükk aega "oma nuga ja kahvlit" valmis, enne kui asjaks läheb. Enamasti õnnestub need mütsiga maha lüüa, peaks aga sentimeetri mööda lööma...kus siis alles läheb tigedaks ja mitte üksi, vaid kusagilt on mõned kambajõmmid ka veel leitud ja siis urisevad koos ümber pea. Üsna vastikud tüübid mõlemad.

Peale kella kolme sai mul nendest tiibadega olenditest kõriauguni ja otsustasin, et happy hourini ma siin vastu ei pea. Lisaks parmudele oli temperatuur ka juba üle kolmekümne kraadi ja kuna tuul oli risti jõega, siis... no oli palav...

Panin hooga punase maja alla ja raputasin kõik kaasalendajad maha. Mis mere ääres on hea on see, et siin neid naljalt pole. Trollisin oma kahe poi vahelise ala läbi ja sain käe kalaseks - haugipunn, kohapunn, haugipunn. Seejärel läksin eilsesse üllatuskohta jigitama.

Lood näitas et mingid üksikud varjud olid all ja pisut eemal latikaparv. Panin ankrusse ja sain lausa kaks tonksu. Mõlemal korral miski väiksemat sorti kala ka otsa jäi, enne kui ära kukkus. Peagi aga landi kinni viskasin ja läksin päästeoperatsioonile. Jändasin selle tegevusega päris pikalt, kui seljataga järsku müristas. Kiire pilk üle õla ja kohe läks kiireks. Pilv, mis enne oli olnud ohutult kaugel, oli sisuliselt punase maja kohal. Sellest mulle piisas, et hooga eemale uhada. Parmude suunas...

Sõitsingi sügavikuni välja ja tundus, et siia see pilv äkki ei ulatu. Olin enamvähem täpselt tolle ääre all ja pilve suund tundus vaikselt minust mööda minevat. Igal juhul ei julgenud ma ennast ankrusse panna ja trollisin igaks juhuks ülesvoolu, ise pingsalt pilve jälgides. Ühel hetkel kuulen, kärts-kärts, koha kurinahk oli salamahti vobleri otsa roninud, otse koprakuhja ees.

Väsitamine võttis natuke aega, kuid kahva ma ta sain ja igaks juhuks tulin temaga toimetama kõrkjate äärde.2.25 kilone koha himustas Deep Tail Danceri kiirabi.

Trollisin vaikselt veel ülesvoolu, et kindlalt mitte äikse alla jääda kui korraga märkasin, et Bonderi kurvis, paari kildi kaugusel, kallab täiega. Teine äiksepilv, mis eespool vaikselt ennast kogus, oli otsustanud liikuma hakata. Nii otsustasingi, et jään ikka samasse tsooni kus olin.Asusin täpselt kahe pilve vahel ja lootsin, et äkki pääsen.

Aeg näitas et õigesti tegin. Ülesvoolu olev pilv kulges risti üle jõe ja punase maja pilv kulges vaikselt merele. Mõlemad kõmisesid veel paar tundi üsna lähedal kuid tagasi ei tulnudki. Nii pääsesin vaid paari vihmapiisaga.

Ülejäänud õhtu passisin samas kandis. Sain veel ühe napilt mõõdus koha ja kellegi eriliselt agressivse tegelase võtu. Ritv peksles mis kole. Kala, tundus päris kenakene, kuid pääses minema. Ilmselt haug. Igal juhul olid hambajäljed landi peal päris muljetavaldavad.

Poole kümnest tulin maha ära. Väljas oli ikka veel 25 kraadi...