Esimesed kaks tiiru sügaval näitasid, et võrreldes eilsega on asi paremaks läinud, aga mitte just palju. Nägin kogu mitmesaja meetrise trassi peale kolme suuremat kaart ja ei ühtegi kolli. Heal päeval oli neid kolm tükki ühes kohas...
Järgmised kaks tundi aga ei lasknud ma ennast sellest häirida ja käisin järjepidevalt jigipaigad läbi. Hea oli käia ja püüda, sest ankrut polnud esialgu vajagi. Nõrk tuul ja ülinõrk vool tasakaalustasid ennast niimoodi, et paat seisis praktiliselt paigal. Kogu selle aja peale sain ühe kohapunni krabistamise - korraks jäi otsa, kuid siis pääses.
Niisiis merele. Selleks ajaks olid lääne tuule mõjul ka laine tekkinud ja nii ma kiikusin koos paadiga üles ja alla suudme suunas liikudes. Sada meetrit peale sügavikku sain käe limaseks ja nii see jäi ka kestma. Pisikene haug, kupuvaht, konnhaug, väike lima, haugi hakatis, havipunn - mis iganes nimesid nad ka ei kandnud, kuid kõik sellised alla kilosed konnad. Sekka mõni veel väiksem kohapunn.
Enamus sellest paraadist toimus endiselt punase maja sirgel ja igav just ei hakanud. Ühtegi suure kala võttu see eest ka mitte.
Kella poole nelja paiku otsustasin parmude seltsi tagasi kulgeda. Teekond pakkus seltsiks pea iga paarisaja meetri tagant kellegi - kui erinev oli see võrreldes nende päevadega, kui selle maa peale ühtegi võttu ei saanud. Üksik "ülehomseks" mõõdus koha ka sisse, aga üldine sort endiselt närune.
Sügavikul tiir peale tehtud, pidin nentima, et seis oli sama. Ei võttu, ega varje loodil. Ühe kenama, aga mitte kolli, leidsin pildi pealt hoopis selles 3.4 kilose jigikala paigas. Passis kenasti 7 meetri ja 5 meetri randi juures, sügavamas osas. Parkisin ennast siis ära ja kiusasin teda veerand tundi erinevate värvidega. Ei midagi. Lahkudes sõitsin paigast üle, kala oli endiselt seal.
Tegin trollimise tiiru ja tulin uuesti samasse kohta tagasi - kala endiselt samas kohas edasi passis. Panin siis paadi uuesti ankrusse ja tegin kiusamise vooru nr. 2. Mingi hetk, äkki kusagil kaheksanda viske juures, jõudis värvide järjekord kollakas neoon Relaxini. Äärmiselt koleda landini, mis lisaks inetusele värvib veel teisi kastis olevaid silikoone. Selle peale tegi siis kala "nagistamise" ära ja jäi otsa. 1.4 kilone koha maandus kasti. Lisavõtte ei tulnud ja loodiga hiljem uuesti vaadates polnud ka samas paigas enam kala.
Järjekordne trollimine pakkus madalama osa pealt 4-5 kilose haugi. Meeletu ridva pekslemisega otsa kargas ja väga ägeda sõidu tegi. Kuigi sidur oli maha keeratud suutis kala kuidagi ühe kolmiku konksu (Noeby) sirgeks venitada. Tükk aega jändasin et ilma kahvata ära võtta ja vabastada. Lõpuks ta oma teed pääsedes üsna võhmal oli, kuid toibus siiski.
Läksin samast paigast uuele ringile ja sain seekord sügava ala pealt järjest Noeby otsa kaks koha. Üks punn, üks mõõdukas. Tundus, et oli mingi hetkeline aktiivsuse laine, sest järgmine tund möödus nii, et võtte ei pakutud, kuniks lõpuks, kui otsustasin kella poole kaheksa paiku, et aitab küll ja teen viimase tiiru... siis kargas üks koha ka otsa.
Alguses ei saanud pihta, siis vajutasin käega rulli seisma ja ritv venis paindesse - mootoril oli käik kogu see aeg sees. Kala oli otsa karanud. Ilmselt oli ülespoole hõljuv lant põhjast kellelegi meeldima hakanud. Võitluse ja väsitamise järgi selgelt koha mis koha. Tundus nii paarikilone. Paadi all aga ühel hetkel konksust pääses, nii et kala ei näinudki. Koll õnneks ei olnud ja nii polnud ka väga kahju. Vähemalt oli teistmoodi lõppakord sellele reisile, sest isu oli kuhjaga täis ja tulin joonelt sauna ära. Tundub, et Noeby konksud tuleb ikka välja vahetada - kahtlaselt palju äraminekuid.
Maha minnes oleksid peaagu üle jõe ujuvad loomad alla ajanud (soovitav vaadata koos häälega).
...
Nüüd koju. Puhkan natukene kalapüügi puhkamisest ja eeskätt päikeses praadimisest, mis lõpuks minu vaimu ära murdis, siis tuleb järgmine plaan ritta seada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar