Lääne Soomes 23. veebruar 2016

Viimane päev, siis puhkus läbi. Uni juba harjumuspäraselt kella kaheksa paiku otsa sai. Kui kohvi hakkama panin selgus, et Tamur juba varavalges lahkunud oli. See seadis minu takti ka pisut kiiremaks ja peagi kand ja varvas saare suunas kulgesin.

Ilmateade täna isegi päikest lubas, kuid hommikul seda küll veel näha polnud. Tuul oli olematu, väljas paar kraadi külma. Panin jälle hooga üle põllu ja sain selja märjaks. Kohale jõudes vaatepilt deja vue tunde tekitas - üleeile samal augul oli unnal lipp püsti. Jahtumiseks enam mahti polnud, kohe oli vaja asja uurima hakata.

Keegi oli tamiili rullilt korralikult maha kerinud. Haakisin ja ... kinni. Venitasin siis jupp haaval ja vaikselt midagi liikuma hakkas. Ilmselt oli konks miski oksa taga kinni, mis katki läks ja nüüd raskelt venitades kaasa tuli. Kala tunnet küll polnud. Lappasin pea viimast meetrit, kui järsku oks sööstu tegi. Tohhoo, ikkagi on kala. Sööst polnud just pikk ja kümmekond sekundit hiljem kedagi juba auku meelitasin. Jääsupist ilmus nähtavale tume pea ja punnis silm. Esmase hooga ei saanudki aru, et koha. Käsi kalale kiirelt kukla juurde ja aitasin ta jääpeale. Jess. Pole paha algus päevale. Järgmised viis minutit kulus pildistamisele. Ilus plika oli. 2.35 kg näitas õhtune kaalumine. Huvitav kaua ta selle unna otsas juba oli olnud - viimati sai siin ju üleeile käidud... Sellele unnale oli mul miskipärast pandud 0.25 tamiil ... täitsa ime, et selle koha kätte sain.

Edasi kirbutama. Järgmised paar tundi möödusid üsna igavalt. Latikat polnud, nurg vaikis. Paar punni ikka sain kätte, et värskem söödakala unnale seada.  Lõunaks olin sellest võtuta püügist tüdinenud, toppisin oma koha kuidagi kalakasti ja kulgesin Tamuri jälgesid otsima. Esmalt kümne märgi alla, sealt edasi väikse haru otsa. Hea oli kelgu jälgedes astuda. Kohale jõudes polnud aga püügipaigal kedagi. Selgus et Tamur oli otsustanud edasi rännata, piki suurt jõge kümne haru teise otsa.

Kui juba nii pikk tee ette sai võetud, siis tuli ka püüda. Otsustasin koha vaimustuses põiki taguda. Tundi poolteist hiljem viskasin ridva tülpinult kasti - no igav on see suure põigi tagumine, kui mitte kui midagi ei juhtu. Isegi kinni ei jää...

Kell selleks ajaks juba kaks. Pilve tagant vaikselt päikest piiluma hakkas ning seadsin sammud tagasi. Saare tagant peab ju unnad enne õhtat ikka kokku korjama. Kuna ilm oli meeldivalt soojaks läinud, siis tegin aegajalt jahutuspause. Kala ei kohanud.

Saare alla tagasi jõudes olid unnad puutumata. Kirbutasin  veel natukene. Sain paar nurgu, kellelegi korralikumale kalale isegi haakides vastu lõugu ... ja korjasin asjad kokku. Usk, et latikas siin on, oli nulli tiksunud... Tipatapa liinide alla. Päeva lõpuks oli vaja ikka pisut kalavõttu ka nautida.

Uskumatul kombel oli ka siin, kus seda valget pisikala hordide kaupa lebotab, võtt täiesti passiivne. Kulus pea kümme minutit enne kui söödakalad kätte sain ja unnad uuesti likku sai seatud.

Nõkerdasin siis edasi vaikselt rõksu püüda, kui silmanurgast kõige kaugem lipp vardasse tõmmati. Alguses kiirel sammul lähemale, seejärel  juba vaikselt. Kui augu juurde jõudsin pani ketas hooga keerama. Ei hakanud pikalt sättima ning haakisin kohe ära. Kus sellepeale keegi teises otsas omakorda tigedaks sai ja  sööstes kuhugi tormas; kettalt nöör muudkui vilises. Üritasin seda pöidlaga pidurdada, kuni teine pool oma jonni korraks katki jättis. Järgnes lappamine. Mitu meetrit kala lähemale ja siis kala sööst pikalt-pikalt. Esimesel korral pidin peaagu nööri näppu tõmbama. Siis jälle minu kord. Peale seda tema kord. Selline jojo mäng siis miski 3-4 korda, kuniks kala augu alla sain. Kühveldasin jääsupi august välja ja veest vahtis vastu tige haugisilm. Kala jää all risti. Tross suunurgast välja jooksmas. Haug ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Esimene mõte oli et proovin käega. Vasak käsi vette ja lõpusekaare lõpust pigistasin näpud kokku. Miskipärast ei istu mulle mõte et peaks haugile näpud silma ajama... Haarde sain hea, kuid tolku sellest polnud. Lima jääall nii risti, et kuidagi teda käänata ei suutnud. Peagi käel külm hakkas ja lasin haarde vabaks. Haug tegi sööstu, vaid paarimeetrise. Sikutasin ta nöörist tagasi ja üritasin uuesti käega. Tolku ei miskit.

Lasin siis uuesti haarde lahti ja jätsin kala pinge alla. Mida teha, mida teha, vasardas peas. Pole eriline haugipüüdja, seda enam et jääpealt. Kogemused puuduvad, teooriad ei tulnud meelde. Järgmise sammuna kulgesin nööri pingul hoides kalda poole ja murdsin ühelt kuivanud puult korraliku malaka. Tagasi augu juurde, üritasin siis malakaga kala suunata. Too vaatas mind jääaugust nagu lollakat - tõsiselt või, nii mõtledki mind kätte saada? Järgmisena turgatas pähe, et mul kalakastis miski kongitsahakatis. Selline pliiatsi versioon. Tegin siis toikale mitu tiiru nööriga peale - hea et Tamur sellele unnale ikka korraliku köie oli pannud... asetasin toika augule ja lidusin viiskümmend meetrit eemal oleva kasti suunas.

Tagasi tulles vaatasin jooksu pealt kongitsat, see sihuke äbarik, et vist kohe murdub, kui sellega kala üritan tõsta. Otsustasin ikkagi proovida. Surkisin siis selle teraviku kuidagi kala lõua alla ja kukkusin venitama. Vaikselt haugi pea auku ilmus ja sealt juba kiirelt tõmmates kala august välja. Päeva teine jess käis mõttest läbi. Ilus kala, mis sest et lima, lebas täies pikkuses augu kõrval.

Lohistasin haugi oma kalakastini. Paar pilti. Hilisem kaalumine näitas 4.75 kg. Marja täis.

Seejärel sammusin mökkisse abivahendeid otsima. Konks oli sügaval kurgus, ning kastis mul vaid kruvikeeraja, millest sedapuhku ei piisanud. Haamer ühes käes, nuga teises käes tagasi marssides, sai kirurgilise operatsiooniga konks kurgust eemaldatud.

Edasi? Panin uuesti unna vette, panin sauna kütte, võtsin mökkist oma viimased õlled ja nautisin õhtust lumesadu. Polegi pikka aega ühest haugist nii suurt rõõmu tundnud.

Teised käisid päeval kümne haru lõpus, said kaks  koha pauku ja läksivad seejärel tinti püüdma. Tamur miski 88 tinti oli ära võtnud. Teised ilmselt samapalju.

Selleks korraks siis puhatud. Mõnus oli olla. Kokk oli sedapuhku läbi aegade parim.

Lääne Soomes, 22. veebruar 2016

Kaks päeva on jõge küntud. Nädala sees peaks aga vool olema tugevam ja seetõttu tahtsin korraks ikka merel ka ära käia. Mis sest, et sealt keegi miskit erilist polnud saanud. Hommiku molutasime mökkis poole kümneni ja siis startisime. Pool tundi sõitu, auto pargitud ja Tamur pani nagu noor põder mere poole ajama. Ülo vedis ainukesena soomeka kastist välja, meie Mehisega tatsasime viimastena järgi.

Väljas mõnusalt vaikne ilm. Tuult polnud ollagi ja kuigi taevas oli pilves ja horisont udune, andsid üksikud sinised taevaaknad lootust, et mingi hetk saab päikest ka näha. Öösel oli paar kraadi miinust olnud ja see muutis tatsamise eriti kergeks. Peale esimest saart keerasime kolmekesi paremale, Tamur pani otse edasi.

Keha oli selleks ajaks juba soojaks saanud ja tegin esimese jahutuse peatuse. Kogu järgnev paar tundi kujunesti suuresti sellises rütmis, et
kõigepealt tatsates soojaks, siis auk jäässe ja peale jahtumist edasi.

Põiki ei viitsinud taguda, otsisin oma mõllimise aparaadi välja. Otsas sai seotud punane kirp. Esimene auk pakkus kiisa. Teine auk sada meetrit eemal pakkus esmalt pikalt vaikust, kuid peale kirbu vahetust (pronksine otsa sai seotud) sain miski valemiga valge kala alla. Kolm särge pea jutti, sekka ahvenapunn ja seejärel kiisaks asi kätte läks. Mõnda aega passisin kohapeal, et äkki veel miskit huvitavat toimub, kuid kui kurk ka alla tuli siis ruttu augult vehkat tegin.

Teised olid selleks ajaks paarsada meetrit eemale Tamuri juurde kogunenud. Võtsin suuna ka sinna. Kohale jõudes seletas silm esmalt Tamuri rahulolevat nägu ja  hetk hiljem ka tema kõrval vedelevat pea kolme kilost lima (2.8 kg). Mehis ja Ülo olid samuti kõrvale augu teinud ja keskendusid haugi otsingutele. Tegin paar pilti ja sammusin mõnikümmned meetrit eemale. Haugi püüda ei tahtnud, kuid kusagil siinkandis oli kord üks hea ahvenakoht olnud. Sedapuhku polnud aga neid kohal või olin mina vales kohas...

Peagi kogu punt uuesti laiali jooksis. Ülo ja Mehis panid suure hooga kaugusesse, udu sisse, kuhu ma eriti ei kippunud minema. Mine tea, äkki ei leia pärast koduteed üles... Tamur pani piki saart minema. Kratsisin natuke kukalt ja otsustasin vanast kohast läbi minna ja seejärel saare teist külge avastada.

Valget kala pakkunud auk otsustas seekord ainult kiiskasid pakkuda ja nii sain peagi oma avastusretkele asuda.  Kellegi eilsed sammud olid samas suunas minemas ja kulgesin nende järgi. Vahetasin kirpu. Otsa läks diskopall. Puurimised kivide vahelt ja tagant, seejärel piki kalda äärt ida poole. Enamasti tehtud augud midagi ei pakkunud, vaid ühes sain jälle valge kala käima, mõned särjed, paar nurgu, paar ahvenapunni sekka ... enne kui kiiskade hordid platsi jõudsid. Tundub, et seda kiiska on siis meres ikka miljardite kaupa...

Edasi, ikka  saare äärt pidi,  jõudsin lõpuks ühele vanale tuttavale ahvenakohale välja. Siin keegi kõvasti aukude tegemisega vaeva oli näinud. Võtsin sama rajooni korralikult läbi. Tulemus aga masendav, kiisk, kiisk, kiisk.

Lõpuks neist libedikest nii siiber sai, et põigi välja otsisin ning sellega kõik tehtud augud uuesti läbi käisin. Sama hästi oleks selle tegevuse võinud ka vahele jätta - ei ainustki põksu. Mehis miski aeg helistas ja rääkis et sadamasse tindile lähevad, otsustasin merele edasi jääda ja nendega mitte liituda.

Kondasin selles ahvenatsoonis pea tunnikese. Ilm hakkas vahepeal ilusamaks minema, pilvede vahelt oli juba aegajalt päikest näha. Mõnus oli olla. Tuul oli täiesti nullis. Vahel merel nii vaikne oli, et vaikselt Norra mägede vaikus silme ette tekkis. Selleks ajaks oli see püügirajoon mu huvi aga täielikult ammendanud ja tegin poole kildise suunamuutuse põhja poole. Ühe kivise ala suunas.

Tatsamine selle päikesega võttis aga üsna ruttu higiseks. Nii otsustasin paarsada meetrit enne kive esimese augu ära teha, et pisutki jahtuda. Loomulikult ka siin kiisk all. Paarkümmend meetrit edasi järgmine puurimine;  sain esimese tiiru ära mängitud kui särgmise tõste ajal noogutist korralik löök läbi käis. Ja hoppa raskus taga. Korralikud võnked, natuke venitamist neljameetrises vees ning lõpuks kena ahvena moll jääaugust välja vahtis. Hilisem kaalumine 300gr välja venitas. Mõtlesin, et pildistan hiljem ,saan äkki kiirelt tegutsedes ahevna käima. Kirp rändas alla, enne kui mõte lõpuni oli veerenud. Kerge põhjapealne koputamine, seejärel vaikne tõste... ja ... nõks noogutist läbi käis. Haakimine aga täiega tühja läks. Mängitasin edasi, aga diskopall tundus kuidagi kerge ja lappasin kirbu välja... oligi teine tühjaks tehtud. Ühe liigutusega...

Sääsevastsete sättimine aega oleks võtnud ja nii saatsin kiirelt põigi alla. See oli aga ilmselgelt viga. Põiki keegi ei tahtnud ja kui mõni minut hiljem uuesti kirbu põhja peale saatsin, olid tüütud kiisad platsis. Krt. No ega see ahven kaugele ometi läinud. Läks puurimiseks. Viis meetrit sinna suunas, viis meetrite teises suunas. Tegin tiiru augule peale, kuid kõikjal kiisk ning mõnes ka kurk. Ei teagi kas kala lahkus tsoonist või oli ta ainult päikese ajal ennast korraks näidanud, sest otsimise ajal oli taevas taas pilve läinud ja külm udu laskus mere peale.

Egas midagi. Kui pole siis pole. Mõtlesin, et teen paarkümmend meetrit vahet ja proovin uues kohas. Ja hoppa, nii kui kirp alla sai, võtt ja hetk hiljem sajane ahven jää peale. Uuesti kirp alla ning keegi ühe kerge liigutusega sääsevastsete puntra konksult eemaldas. Viimase kui ühe. Kuidas nad seda teevad. Kümme vastset korraga. Uued kiirelt otsa, kerge võtt, korraks raske ja siis.... aiaiai aiaiai, nutumaik kergelt suus... Ja uuesti võtma loomulikult enam ei saanud.

Jälle puurimine ümberingi - kiisk, kurk, kiisk kurk... Mida kividele lähemale seda rohkem tindiks asi kätte läks. Ahvenat aga üles ei leidnudki.

Kell lähenes vaikselt õhtale ja kuna mul oli parklani kõva kolm kilti minna, siis otsustasin liikuma hakata. Mõte oli küll, et teen ühe pika otsa, kui viiskümmend meetrit edasi ei andnud süda järsku rahu ja tegin veel ühe augu. No viimase noh... Ja jälle, nii kui kirp alla sai, keegi korralikum kala korraks taga. Aga ainult hetkeks.  Jätku loomulikult ei tulnud. Lõin käega ja tulin kodupoole tulema.

Vahepeatused parklasse pakkusid vaid kiisku. Kokkuvõtvalt käis jääpeal kümmekond särge, paar nurgu, ligi kolmkümmend tinti ja ... krt seda teab kui palju kiiski. Ahven aga. Mulje jäi selline, et lihtsalt ei närinud. Oli all. Kui pähe puurisid, siis korra laksas, pika mängu peale aga üldse kuhugi eemale ujus. Teda seal kindlasti on...

Teised olid tinti katkumas käinud ja igaüks paar-kolm kilo värsket kurki kilekotti toppinud. Homme siis uuesti jõele  enda sätin.

Lääne Soomes, 21. veebruar 2016

Puhkus on mõnus. Magada saab. Pikalt ja kaua. Kell juba julgelt peale kaheksat kui ennast voodist välja vedasin. Rohkem lihtsalt ei jaksanud magada:-) Tänane plaan oli eilse kordus - Mehis ja Ülo merele, me Tamuriga jõele. Öösel oli lund tulnud ja enne püüdma minekut tegelesin onni alla pandud undade otsimisega. Olid teised päris peitu pugenud. Tõstsin nad lume alt välja, lajatasin sööda kahest august alla ja sättisin ennast üle põllu minekule. Saare taha. Tamur põrutas kümne märgi alla.

Ilm üsna sama mis eile - pilves, aegajalt midagi alla pudises, päeva edenedes aina enam. Tuult oli õnneks natuke vähem. Saare taha jõudes avastasin rõõmsa üllatusega, et ööseks sisse jäetud undadest oli üks lipu masti tõmmanud. Pulss sai kohe veitsa kiiremaks ning hommikune uimasus hetkega pühitud. Koha või haugi aga otsas polnud. Keegi oli nurgu proovinud ja siis sellest loobunud. Nojah, mis teha...

Kirbuõng kastist välja ja püüdma. Kammisin ükshaaval eilsed augud läbi. Ühest august üks nurg, teisest kaks. Ülejäänud aga... Tunnike hiljem otsustasin sööda ka alla saata. Paremaks sellest olukord ei muutunud. Aegajalt mõni üksik võtt, kuid kala üsna loid ja passivne. Lõunaks vaid viis nurgu välja olin meelitanud. Latikast ei lõhnagi. Vaikselt hakkas see koht tüütuks muutuma ja otsustasin maailma avastama minna. Tamur oli hommikul saanud kümne märgi alt jälle koha otsa, kuid kala oli augu all plehku pääsenud. Mõtlesin et kulgen siis ka sinnapoole.

Esmalt muidugi oli vaja paar paika läbi proovida - saare keskosa juures, seejärel saarest allapoole liivastel aladel mõned augud. Siin ju siig peaks olema? Võimlesin, mis ma võimlesin, ühtegi võttu ei saanud. Sirutasin jalad uuesti välja ja suundusin edasi kümne märgi alla. Tamur oli selleks ajaks sealt juba väikese haru suudmesse ära kulgenud. Maha oli aga jäetud ülespuuritud uudismaa - kümnete kaupa auke, mida läbi kammida. Peaks vist ka mõtlema trellpuuri lahenduse peale...

Saatsin siis oma põigi veealla (leidsin õhtul seljakotist isa vanade põikide karbi, kus ka kolm suuremat mudelit sees) ja veetsin järgneva tunnikese seal. Ilma ühegi võtuta.

Mulle kohe ei istu see kohapüük jääpealt, tundub nii tuim tagumine ja võtte nii harva. Sellest tunnist oli enam kui küll, et tirgutamiseritv kasti tagasi visata. Uuesti kand ja varvas saare taha. Sättisin ennast vanale söödastatud augu peale paika. Molutasin seal unelevalt, kui korraga viieks minutiks vee all elu kätte jõudis, esmalt paar nurgu, siis särg ja veel paar nurgu. Pidu ja pillerkaar aga lõppes sama kiiresti kui algas. Ilmselt oli mõõduv särg nurud talveunest üles äratanud...

Kella poole nelja paiku jõudsin arusaamisele, et latikat ma siit välja ei meelita ja panin asjad kokku. Kokku siis kümme nurgu ja üks särg. Imelikul kombel ei ühtegi ahvenat.

Mõtlesin päeva lõpetada pudinaid jääpeale pildudes ja kulgesin liinide alla. Piki jõge paigale lähenes ei uskunud ma oma silmi - onni alla jäetud kaks unda olid mõlemad punased lipud lehvima pannud. Algul mõtlesin, et kindlasti miski Mehise vimka...Kontroll aga tuvastas, et mõlemal unnal kümme meetrit nööri maha keritud, nurg otsas ära nätsutatud ja pahateo tegija ise pakku pääsenud. Või äkki hoopis Mehis pani mu 10+ kilosed haued pihta?:-)

Liinide all lõpuks söödastatud augu ääres tagumikku kastile toetades ja marmõssi põhja poole langetades ei saanud kirp poolest veest läbigi, kui krõps noogutist läbi käis ja järjest nurgu tulema hakkas. Esimene pool tunnikest praktiliselt linti, hiljem natuke meelitamist tahtsid. Hämardudes aga üldse lõpetas. Tamuri kasside meeleheaks 73 nurgu ja 3 särge sai jääpeale kühveldatud. Päeva lõpuks vähemalt pisut akiivset kätega vehkimist:-) Enne pimedat onni ära tulin.

Teistel. Tamur päeva peale ühe koha ikkagi välja meelitas, pea kilone (958gr). Väikese haru suudmest. Meremehed sadamast kõvasti tinti püüdsivad, meeldivas seltskonnas koos viiekümne venelasega.

PS! Kuigi päev otsa sadas igasugust ollust taevast alla, siis tänu uuele kombele oli nahk mökki jõudes täitsa kuiv. Kiidan westinit, polnud paha investeering.

Lääne Soomes, 20 veebruar 2016

Kuna Eestis jääd pole, siis tuleb seda põhja poolt otsida. Nii võtsimegi reedel suuna põhja poole, seltskonnas Tamur, Mehis ja "Ülo". Sõiduvahendiks Mehise miski ilmselt 1890 aastal toodetud saksapärane kastiga vanker, mida ta hellitavalt autoks kutsus. Kuidagi need rattad ikka veeresid ja peale pikka pikka sõitu olime õhtuks kohal. Imekombel suutis see vanker isegi kaamerasse nii kiiresti sõita et välku lööma hakkas:-)

Viskasime kohalikule tema tellitud kraami ukse taha ja tulime mökki. Jää meie harul täitsa paks, üle kahekümne viie sentimeetri kindlasti. Lund ka peal pole. Hea kerge oli kraam parklast majja vedida.

Õhtul väiksed joogid. Mehise edevad prillid:-) Halva üllatusena avastasin, et keegi on mu liitrisele moe viinale küüned taha ajanud. Ja keskööpaiku magama.

Hommikul lasin nagu torust tuli. Kell oli julgelt kaheksa läbi, kui ennast redelist alla vedasin. Tamur oli juba varahommikul jõele läinud, teised alles sehkeldasid. Tunnike tuterdasin majas ja siis seadsin sammud jõe poole. Kõigepealt kaks auku liinide alla, kuhu sööda sisse kallasin. Õhtuhämaras oli plaan proovida, et äkki keegi alla tuleb ... seejärel otse üle põllu saare alla. Tamur kusagil kümne märgi juures koha piinas, teised pidid merele minema.

Põld mõnusalt jääs, hea kerge astuda. Ilm muidugi vastikult hall. Pilves ning tuuline (idast). Otsisin latikatsooni välja ja tegin esimesed augud. Esmalt sai otsa seotud kergem vimma kirp, kuid vool üsna tugev ja marmõss põhja mööda pidevalt edasi kandus. Peagi kuhugi kinni jäi. Sikutasin ja mingi imeliku valemiga suutsin 0.12 mm tamiiliga konksu kirbul katki tõmmata. Krt, hea kirp oli. Vana hea talisman, Kasari vimbade aegadest. Ei raatsinud ära visata, panin kirbukarpi teiste seltsi.


Järgmisena sai otsa seotud pisut suurem kirp ja sellega kannatas juba püüda. Vool küll vedas seda meetrikese aegajalt allapoole, kuid päris lendu ei kippunud püügivahend minema. Peagi esimene krõps põhja pealt. Nurg. Järgmine paartunnike sai samas tsoonis kümmekond auku puuritud ja aegajalt nurgu ning kiiska välja võetud. Latikas kas magas talveund või oli kuhugile külapeale läinud. Lõunapaiku tuli Tamur mulle seltsi ja viis võtu. Ilmselt oli Ülo oma kalaneeduse öösel salaja Tamuri kotti pakkinud...Lisaks jäi juba teine kirp põhja.

Tunnike hiljem Tamur lahkus ja sain veel mõned nurud juurde. Kaks tükki juba pea poolekilosed mutantnurud, alguses lootsin juba et latikas ärkas... Kella kolme paiku keeras ilm sajule ja kala pani suu lõplikult lukku. Kammisin oma vanad augud läbi, seejärel käisin veel saare keskosas oleval sügavamal lõigul. Seal keegi mitu korda pihta ujus, kuid võtma teda meelitada ei suutnud. Mõtlesin vahepeal põiki ka taguda, kuid avastasin, et põigikarp oli jäänud Tallinna, auto pagasnikusse. Kalakastis vaid üks viisendine ahvenavärvides põik, sellega  aga voolus midagi teha polnud.

Poole viie paiku olin sellest kohast tüdinenud ning seadsin sammud liinide alla. Sisse söödetud kohale. Seal tõstsin kolmveerand tunniga 27 rõksu välja. Pulli pärast proovisin vahepeal ka teisel sissesöödetud augul, kuid seal ei juhtunud viie minutiga midagi... ei teagi nüüd kas see sööt töötab või mitte. Panin hämaras veel paar unda madala peale haugile hakkama ning tulin sauna tulema.

Kokku siis sai välja tõstetud hunnik rõksu (16+27 tükki), ehk miski 4-5 kilo jagu, mis kõik Tamuri kassidele ära ka sai võetud. Mingi imevalemiga ei saanud ühtegi ahvenat (isegi madrust) ega ka särge. Tamur oli päeva juba varem lõpetanud, tal kolm-neli võttu, kaks korda korraliku kala korraks taga, ilmselt koha. Kätte aga ei saanud. Meremehed saabusid kolmekiloste tindikotidega. Merel mõni üksik ahven, särg, rõks ja hunnikus kiiska veel lisaks saadi. Ehk kokkuvõtvalt -  kalal täna suu lihtsalt lukus oli. Rõhk muidugi kukub ka kolinal...