Võtu devalveerumine, 25. august 2018

Viimane päev sai alustatud tavalisel ajal. Ikka pool kaheksa üles ja kell kaheksa juba veele. Super püügiilm väljas - soe ja tuuletu, täiesti pilves. Selleks ajaks kui ma platsi jõudsin olid paremad positsioonid juba hõivatud. Tamuril lisaks ka esimene kala juba käes ning uuesti vee peal.

Jätsin otsa eilsed landid - punane suur edi, punane edi, fosfor edi ja puna-must lilly väiksem versioon - ja vajusin oma rannast paadiga lahti. Teised olid tupo jõe suudmes, nii otsustasin sinna mitte minna. Tiksusin unesegase peaga maja juurest Jaanuse vaoni välja ja vasak suure ediga varustatud lant pani võnkuma. Kulunud polnud vist 5 minutitki. Ilmselgelt oli mu reaktsioon sellisele stardile liialt aeglane. Sain ridva paindesse küll ja ka paar sekundit kärri, aga siis võttis maad vaikus. Põhimõtteliselt olin peale seda ärkvel:-)

Teine tiir juba tupo jõe suudmest. Selle reisiga see auk kuidagi väga meeldima hakanud ja nii kammisin seda regulaarselt erinevaid liine pidi läbi.  Unto sõnutsi on augu esimeses osas olevad kaks suurt kivitagust parimad paigad, mul aga lõhe võtud pigem augu teisest poolest. Seegi kord, olles tõmmanud paadi risti kaldaga, just augu lõpus olevate kuuskede kohal, sain paadile vaevu kiiruse üles kui see sama suure punase edi ritv uuesti vajus.

Seekord järgnes koheselt ka lendurite paraad. Kala pani hooga üle kõikide teiste liinide, olles rohkem õhus kui vees. Ühe teise landi suutis niimoodi oma liinile kaasa võtta. Takistuseks see ei osutunud, mingi hetk väsitamise käigus õnnestus lant vabastada.

Vajusime lõhega pea Iivika kivini välja, enne kui kala käega välja sai võetud. Neljas kala sellelt reisilt tupo jõe august ... Musi-kalli ja head teed soovid peale kauba ning alla kahene koll läks vette tagasi.
Uuele tiirule. Uuesti tupo jõe väravatest alla, sügavik risti põiki läbi, seejärel kuuskede juurest alates risti üle jõe ja soome äärt pidi Jaanuse vao ees/kõrval oleva kivini. Tarvi tuli samal ajal minu selja tagant, aga peale tupo jõe auku kaldus rootsi randa ja nii juhtusime korraga Jaanuse vao juures kokku saama. Sisuliselt olid paadid 15 meetri kaugusel teine teisest, täiesti kõrvuti.

Maade jagamine jäi seekord ära, ühel hetkel lihtsalt minu lilly kellegi poolt endale haarati ja nii läks mul kiireks. Tavaliselt tõmban ma sellises kohas paadi rootsi ranna poole, seekord sinna ei saanud - üle teise paadi liinide ju ei tõmba. Nii vajutasin aerudega ennast soome ranna poole. Kärr jäi kenasti kestma ja ranna lähedal sain paadi juba kalast allavoolu. Kõik oli kontrolli all, välja arvatud see, et mingi hetk pidin ridva korraks kätte võtma ja teiste ritvade kokku kerimiseks panin hiljem selle ridva ühte keskmistest hoidjatest tagasi.

Sain kaks ritva kokku, kui keegi kes ennast veel kordagi polnud näidanud, tegi kaks korraliku tõmmet ja hetk hiljem vabanes ritv pinge alt. Krt. See ajas vanduma. Tittilohile iseloomulikke hüppamisi ja kargamisi polnud, samas pikka sööstu ka kala ei teinud ja üsna taltsalt paadile oli järgnenud. Kahtlused jäid hinge. Oli siis suurem või mitte...

Terve järgmine tiir vandusin tulist ja kurja. Oleks vist pidanud randa välja aerutama, siis poleks jäänud kala paadile nii lähedale ja ka teise ridvaga rahmeldamine poleks seganud. Vandudes jõudsin enamvähem samasse kohata tagasi, kui suur punane edi pani hooga paindesse. Juba kolmandat korda sel hommikul. Hetk hiljem läks jälle õhutsirkuseks.

Seekord sai kala kenasti ära väsitatud ja eelmisest "minekust" tingitud nördimusest võtsin selle ka ära (1.8 kilone). Päike oli juba korralikult paistmas, kell 11 ka juba, nii et aeg oli teenitud puhkusele minna. Lisaks tundus juba kergelt imelik lõhepüük kus iga poole tunnise laskumisega ühe kala otsa saab. Võtu devalveerimine ja selle ootuse langus olid ilmselgelt tunda andmas.

...

Lõunast tõusis tuul mis kestis õhtuni välja. Selline korralik burgaa, nii et paadid ilma aerutamata vastu voolu kippusid minema. Kõik tulid maha ära. Tarvi oli saanud ühe 6+ kilose marjakala sügava pealt, peale esimest kollast rootsi maja. Ma endiselt sinna lõigule ei kipu minema .... Tamuril veel üks väike lõhe. Teistel null.

...

Kella kaheksa paiku hakkas tuul vaikselt raugema, andes võimaluse pooleteiseks tunniks õhtuseks tiiruks. Lante ei vahetanud. Võttu ei saanud. Keegi ei saanud peale Bonderi paadi, mis tõi reisi lõpetuseks täpselt mõõdus kala ära. Kolmanda sellesse paatkonda.

...

Hommikul kell 9 pidime laeva peale startima. Bonderi seltskond lahkus juba kella 5 paiku, neil laev varem läks. Eilne äraminek jäi mulle aga ikka tugevalt hinge ja nii läksin veel enne minekut kaheks tunniks jõe peale. Kell 6 alustasin.

Väljas korralik udu. Sooja kaheksa kraadi ja kergelt vilud tuuleiilid aegajalt endast märku hakkasid andma. Lante vahetama ei hakanud, eilse tumeda ilma järgi oleksid nad udusesse hommikusse pidanud sobima küll.

Esimene tiir tuli väga konarlik. Ei leidnud udus õiget liini, läbi "väravate" üles ja nii sattusin jõel augu kohta siis kui pool headest kividest juba selja taga. Teine tiir tuli juba paremini, sest tuul peksis udu minema ja võlus päikese välja. Mis viga nii jõel kohta üles leida. Triiv kulges välja kuni Jaanuse majani, kui korraga kaks edi keskmist lanti omavahel jõkke enam ära ei mahtunud. Kerkival tuulel oli siin kindlasti oma osa. Aga võib-olla ka minu hommikuses uimasuses.

Harutasin pusa lahti ja kiirustasin siis veel viimasele poolikule tiirule kuid peale ühe harjuse võtu tupo jõe august mingeid muid elumärke ei saanud. Sellega oli reis ka ühel pool.

...

Tagasiteel vaatasime Kukkolakoskis kuidas siiga kahvati. Järjest - kolm tõmmet, kolm kala. Tõsi väikesed. Päris kõva andmine käis.

...

Kokkuvõtvalt selle aasta augusti reisist

Pole nagu põhjust joriseda. Suur külmakast sai lõhefileed ja harjuseid ääreni täis topitud. Rohkem poleks sinna midagi mahtunud. Kuna tittilohid tulid see aasta jõkke pea kuu hiljem kui tavaliselt, siis kala ka üsna hele ning liha kena punane. Üks korralik 7.4 kilone konkslõug polnud tulemuse mõttes ju ka paha kala. Ja actionit ning kala sai saadud pea iga päev. Sellised aastaid palju just pole olnud.

Närima jäi aga kaks asja. Esiteks, mis värk nende emastega ikkagi oli. Kus need siis olid? Unto arvas, et isaseid liiga palju jões ja need emaste eest landid ära haaravad. Ilmselt oleks taktikaliselt pidanud rohkem kärestike kõrvalt ja alt proovima, aga see rohuga tegelemine käis nii kõvasti närvidele, et läksin lihtsama vastupanu teed. Nädala teises osas sinna enam üldse ei viitsinud minna.

Teiseks jättis sortimendi suurus ikka soovida. Saan aru küll, et söögiks 1-3 kilosed kõige paremad, kuid püügimõttes tahaks ikka suuremaid ridva otsas tunda.

Positiivse poole pealt jääb veel meelde see, et tupo jõe auguga sai lõpuks sina peale saadud. Kulus selleks ikka päris mitu aastat. Sama lugu ka nn Jaanuse vaoga, mida olen edutult eelmistel kordadel "kündnud" ja nüüd vist sain nõksule pihta.

Päikeselise ilma jaoks sobivaid lante seekord ei leidnudki. Pilves ilma puhuks aga sobis ülihästi viimase päeva nelik - suur punane edi, punane edi, fosfori otsaga punane edi ja must-punane väike lilly. Nagu liiga palju edisid:-), aga actionit sai nendega küll. Pettumuse valmistas endine lemmik poppeli - vanasti sai neid ikka iga triiv veetud, selle nädala teises pooles aga loobusin neist üldse. Ei olnud vist nende aasta. Tegijaim lant (ja mitte ainult minul vaid ka teistel) oli punane edi, roheliste triipudega.

Järgmiseks aastaks sai mökki jälle kinni pandud. Siis saab olema 1 nädal juulit ja 2 nädalat augustit. Selleks aastaks siis lõhega ühel pool.

Lantide katsetamine, 24. august 2018

Hommikul seadsin sammud jõe poole kella poole kaheksa paiku. Väljas hall ilm, olin kahlakad ka veel jalga pannud, et kui vihma tuleb... Aga ei paistnud seda tulevat kusagilt. Mingi õrn udukas käis korra üle, kuid see oli ka kõik. Kõik paadid tundusid juba peal olevat, vaid mina lasin pikka und.

Lantidest läksid veele: must-punane lilly, punane edi, saksa edi ja punane hk haba. Esimene tiir tupo jõe suudmest ja mökki juurest risti üle. Jaanuse maja ees jäi kellelgi punane edi ette ja ritv vajus paindesse. Mul endal alles silmad unised, aga kuidagi sain käed tööle. Toimetasin paadi kärri saatel võtutsoonist välja ja kerisin ridvad kokku.

Kala muidugi jälle punn. Tükk aega sahkerdamist ja lõpuks ta käeulatusse sain. Ja just siis kui võtma hakkasin, pudises ära. Nähh ei saanud kätte:-) Tagasi oleks ta niikuinii saatnud.

Järgnes 6 ringi ühel ja samal trassil . Tupo jõest Iivika kivini. Väikesed variatsioonid trajektooridega. Null võttu. Päikest hakkas ka juba näitama ning tundus, et lantide toimivuse aeg oli läbi saanud.

...

Lõunast tulin maha, tegin hommikukohvi ja kiirustasin tagasi. Aeg oli lantidega mängima hakata. Punane edi jäi paika, ülejäänud said vahetusi. Teist punast lillit proovisin, pruuni koledat poppelit, saksa edit, punast poppelit, oranzi wäylät. Paar tundi sõudmist ja otsimist ning tulemus ümmargune null. Ei leia kuidagi sügisese päikese jaoks sobivat kooslust.

Poisile ka päevase tiiru tegin. Õnn ei naeratanud ka siis. Vaid harjuseid sai sikutada.

...

Õnneks õhtu poole tõmbas ilma pilve ja nii seadsin kolmandat korda sammud trepist alla kella viie paiku. Selleks ajaks kiskus juba mõnusalt hämaraks. Eemalt paistis juba vihmapilvi.

Lantideks valisin seekord suure punase-musta lilli, punase edi, teise punase edi, millel kärts fosfor sabas ja saksa hejo. Esimene tiir oli maja alt alla. Tupo jõgi oli üle paadistatud ja nii sinna ei kippunud. Läksin oma tavalist trassi (nn Jaanuse vagu) pidi alla ja hiljem tõmbasin Iivika kivi juurde.

See oli vanasti lemmikkoht ja sealt kõvasti võtte saanud. Sel aastal aga mitte. Kamminud kivid läbi keerasin paadi nina jõe keskele ja tulin diagonaalis enne kive suunaga männi poole. Poolel teel laksas fosfori edi landi otsa lõhe. Kuna hoog oli paadil suur, siis kärr vallandus ise. Tõmbasin moe pärast veel natukene, et paat saare taha vaiksesse vette lõpuks tüüriks ja korjasin ülejäänud ridvad välja.

Natukene suurem tittilohi märatses ridva otsas. Tükk aega väänlesin, et teda käega ära võtta. Kala vaid ühe konksu otsas kinni, aga kongitsat ikkagi võtta ei tahtnud. Otsustasin, et kui läheb siis läheb. Aga ei läinud. Lõpuks ikka näpud lõpuste taha sain. 2.6 kilone isane. Emased mind see aasta mitte ei salli:-)

...

Õhtul tegin veel paar tundi allapoole ka, kammisin vihmasajus diivani augu läbi. Võtte polnud. Harjust laksas enne vihma kenasti. Päeva peale 4-5 tükki sai ära võetud. Suurim 550 grammine ja landi otsa.

...

Tarvi sai hommikul 6+ kilose marjakala. Tamuril paar äraminekut. Teistest paatidest ei teagi - nood juba ammu maas olid, kui ma tulin. Ilmselt juba põõnasid õndsat und.

Üks päev veel ja ongi hooaeg läbi:-(

Ulmeline päev, 23. august 2018

Hommik oli mõnusalt sume ja kergelt udune. Täpselt minu ilm. Päeva peale pisut päikest ka tegi, aga mitte hullult. Enamasti oli ikka mingi pilveviirg ees.

Seadsin sammud jõe äärde poole kaheksa paiku. Kuna Tupo jõe auk oli Tamuri poolt vallutatud, sättisin lante korda. Timmisin saksa värvides Edit, et ta teist Edit nahka ei pistaks. Lõpuks läksid veele: must-puna-hõbe säbruga lilli, punane Edi, saksa värvides Edi ja punane poppeli.

Esimene tiir Tupo jõe suudmest kuni saareni. Seal sättisin asjad kokku. Millegipärast häiris mind punase poppeli mäng ja nii vahetasin ta välja. Ujumise võimalus läks HK Haba nimelisele koledale tootele. Lant hästi robustne, aga mäng  põnev ja värv paljulubav. Vahetasin käigu pealt landi ära ja sõitsin uuesti Tupo jõe suudme auku.

Sedapuhku tulin täiesti keskelt, üsna väikeste sakkidega. Augu keskosas korraga seesama HK Haba rünnaku alla sattus. Ritv tegi kõigepealt jõnksu ja siis vetrus paindesse. Kiirelt sain aerudega hoo sisse ja kerisin kõik ridvad välja. Alla kahene lõhepoiss oli peagi paadis.

...

Lõuna paiku läksin teisele katsele. Päikest oli juba natukene välja tulnud. Asendasin ühe Lilli teisega - seekord punane-must-kärts punane. Võtsin ette sama trassi mis hommikul. Selle vahega, et nüd proovisin Tupo jõe augu parempoolset serva. Kivi ei rünnanud ja enne seda keerasin jõge ületama. Suur kiirus sees ja korraga punase edi ritv täiega paindesse lendas ja kärri käima pani.

Jälle õnnestus korralikult ridvad välja võtta ja kala kenasti nii ära väsitada, et käega välja sai võtta. Järjekordne paarikilone konkslõug. Kus kurat on marjakalad?

...

Õhtune tiir algas poole viie paiku. Lante vahetama ei kippunud - võitvat meeskonda ju ei vahetata. Jälle sama trass. Allapoole ei viitsi enam üldse minna - jõe ületamine kuidagi ei meelita. Igal pool niipalju sodi ka, et enamasti puhasta järjest lante.

Esimene tiir ei midagi. Üks harjus kargas otsa, oli teine külje pealt haavaga, justkui keegi rünnanud oleks olnud. Teine tiir, alustasin "väravate" vahelt ja kulgesin augu vasakut äärt pidi. Hiljem pisut rohkem keskele tõmbasin. Väikesed sikk-sakid, laia kammimist ei proovinud.

Augu lõpus punase edi ritv vajus... Aerudega kenasti hoog sisse, kärr käes, otsustas kala hoopis järgi ujuma hakata. Sõudsin siis elu eest risti vooluga ja sain uuesti kärri sisse. Nüüd oli hea aeg teiste lantide välja võtmiseks. Esimene sööst oli aga nii ebasoodne, et liini peale jäi kinni saksa edi lant. Nii siis hakkasingi kala väsitama, lant keset liini.

Seekord oli aru saada, et tegemist kõvema pähkliga kui harjumuspäraseks kujunenud kahesed. Hüppeid ei olnud, aga tõmbed oluliselt suurema amplituudiga kui tavaliselt. Mingi hetk nägin ilusa suure saba veepinnal ära - närv hakkas vaikselt sisse tulema.


Pika venitamise tulemusena sain kala lõpuks paadi ligi. Konkslõug. Andsin talle veel paar meetrit tamiili lisaks ja jooksutasin siis kala paadi lähedal võhmale. Paadi alla seekord keegi ei kippunud. Tegi lihtsalt väikeseid paadist eemaldavaid sööste kuni keereldes lõpuks parda äärde ära väsis.

Kongitsaga õnnestus haarata esimesel katsel ja täpselt lõpuse tagant. Huhh. Ilus suur kojamo. Täpselt sama suur kui suvel - 7.4 kilo. Lahedalt kirjud täpid kehal. Sellega oli minu päev ka õhtal. Ülirahul, kolme lõhe kala pole enne päeva jooksul katsuda õnnestunud.

...

Samal ajal kui ma väsitasin läks Tarvi peale. Ja tuli kohe sama liini pidi alla. Ja siis samast kohast samasugune isane otsa kargas.Väsitas paadini ära ja ühel hetkel kala keeras ennast konksust lahti:-(

...

Päeva peale Bonderi paadil 1 ja Tarvil hommikul 1 isane tittilohi.

Tornio jõgi, 22-23. august 2018

Päeval käisime Kolaris. Nagu ikka kirppis, pood, kalapood, pangaautomaat...Rootsi poest osteti lisaks traditsioonilisele vetekaka nimelisele tootele nüüd ka mudkaka sügavkülmutatud kook. Kaks kakat on ikka parem kui üks kaka:-)

Poole kolme paiku olime tagasi ja kiirustasin oma õnneajal 15.15 jõe peale. Millegipärast on kella 15-16 vaheline aeg toonud nii mitmedki lõhed ja lisaks ka selle kõige esimese punase (merika) siit jõest üldse. Sättisin ilmale vastavalt heledamaid toone otsa ja nii läks kalale meeskond: oranz wäylä, punane edi, saksa edi ja lillakas hejo.

Ilm päikeseline, mis tõsi kohe-kohe pilviseks hakkas kiskuma. Õnneks aegajalt ikka viskas päikest sekka ja nii ma ümber vahetama lante ei kippunud. Tuul ka mõnus - lõuna kaarest ja paraja tugevusega. Hea kiire vooluga aladel sõuda. Esimene trass maja alt kuni suure männini. Sinna ma ei jõudnud, sest umbes Iivika kivi juures hakkas peas keegi trummi taguma teemal "mine Tupo jõe auku, mine Tupo jõe auku". Kaua temaga vaielda ei viitsinud, panin pillid kokku ja kuulasin sõna. Sõit ülespoole sai ette võetud.

Kahe kivi vahelisest väravast sisse, paarkümmend meetrit veel nendest ülesvoolu ja siis landid vette. Võtsin sedapuhku ette augu vasakpoolsema osa. Tulin kergelt sikk-sakitades ja tuult ära kasutades üsna aeglaselt allavoolu. Sõuda oli lihtne, landid mängisid kui hullud. Augu serv juba eemalt paistis ja plaanisin juba tunnistada fakti, et sellest august endast pole ma kunagi võttu saanud. Jah augu ääres olevalt kiviplatoolt küll, aga mitte august.

Ja siis vajutati saksa edi ritv täiega kreeni. Ikka korraliku pauguga ning koheselt kärr taga. Selline tunne oli, et rünnak landile toimus allavoolu ujudes. Nii agressiivset lööki ei mäletagi. Sain aerudega paadile hoo sisse ja keerasin küna risti jõega. Tamiil jooksis kenasti kõrgelt üle teiste liinide, nii et sasi sai välditud. Edasi järgnes briljantne ritvade väljavõtt. Kala oli taga, vahel tegi kärri, ritv oli paindes. Kerisin rahulikus tempos ridvad välja ja panin paati ära.  Ikka täiega rahulikult. Asjatoimetamised tehtud võtsin kala ette.

Mõni minut väsitamist ja 2.3 kilone emane - polegi nii peenikest marjakala saanud - sai käega välja võetud. Enam-vähem mökki ees, nii et kodusõit polnud just pikk.

...

Kuna ilm oli super - pilves, lõuna tuulega, sõudmiseks normaalse soojusega. Siis tunnike hiljem tegin veel ühe tiiru. Õigemini üritasin. Tulin Tupo jõe suudmest alla kui Iivika kivi juures sõid kaks edit ennast kokku. Sellepeale tulin kaldale kala puhastama.

...

Õhtu seitsme paiku suundusin järgmisele C&R püügile. Pikk trass Tupo jõe suudmest, Iivika kivi kõrvalt, suure männi august, pumba august, kärestikest ... lõppes kolmekordse edi landi ümber sidumisega. Nood kaks ei mahtunud kuidagi tuulega kõrvuti mängima.  Poole kümne vahel tulin maha ära. Release jäi tegemata sest Catchi polnud. Võttugi ei saanud. Isegi harjus vaikis täiega - ilmselt ilmamuutusest tingitult.

Teistel paatidel lõhepäeva polnud. Harjust saadi.

Homme lubab vihma.

Väylänpää, 21-22.august 2018

Terve teisipäeva puhus põhja tuul. Paiguti päris tugevalt. Peale hommikusest tiirust taastumist tegin päeval veel ühe tunnikese. Kaks lühikest otsa majast kuni männini. Keset jõge. Mujale lihtsalt ei kannata minna - kohe on sodi otsas ja tugeva tuulega lantide puhastamine päris vastik tegevus. Võtte ei saanud. Sõitsin koosseisus: kuldne-punane edi, punane edi, punane poppeli ja lillakas hejo.

Päev sai ära molutatud ja grillkojas head ja paremat maiustatud. Puhkusele kohustuslikud 15 minutit ka veel lisaks.

Õhtu kella kuue paiku hakkasid puudeladvad rahunemise märke näitama ja seadsin ennast uuesti peale. Vasakpoolse edi asendasin kirakka kirju landiga. See millel kõik värvid esindatud:-)

Esimese tiiru tegin lühikese. Ikka maja juurest männini. Seejärel sõitsin juba üles tupo jõe suudmesse ning kammisin selle augu läbi. Lisaks nn isaste platoo kah. Kodus polnud kedagi.

Järgmisena jõe keskelt alla Iivika kivini. Seal asjad kokku ja libisesin üle esimese kärestiku. Kivid selja taga, seadsin landid uuesti vette. Kammisin suvise kala toonud augu läbi ja seejärel pumbaaugu. Mingi valemiga olid jälle kõik neli lanti sodi täis.

Päike oli selleks ajaks juba üsna madalale laskunud ja ilma keeras külmemaks. Õnneks rauges tuul sootuks ja sõuda oli väga mõnus. Kärestike kõrvalt mööda kolmanda kärestiku kõrval oleva augu peale. Seal tegin korralikult tööd ja kammisin augu korralikult läbi. Vahepeal lante veel üle kontrollides. No ei ole kala...

Hakkasin siis august väljuma tüürima ja lasin landid vahetult tõusvate kivide eest läbi. Ja siis ritv vajus. Muidugi punase edi ritv. Agressiivsel kombel otsustas keegi minu landiga füüsilisse kontakti astuda. Sain koheselt aerudega hoo sisse ja kärri kätte. Edasi paat risti vooluga püügipaigast eemale. Kärr käis edasi ja väljasõidetu liin läks kenasti üle kahe parmpoolse liini. Nüüd sai ridvad sisse kerida. Kõik sujus kui õlitatult.


Ridvad paadis, veendusin oma asukohas ja võtsin kala ette. Kärestiku alune ühtlane põhi, riske pole. Tõusin püsti ja väsitasin kala ära. 2,2 kilone "konks" kolis paati. Huhh, hea, et ära tuli. Ega rohkem poleks täna sõita ka jaksanud. Nii rasket sõudmise päeva ei mäletagi. Õhtul vajusid silmad kinni kohe kui pea padjale vajus.

...

Hommikul oli Peedu/Joeli paat ühe napilt mõõdus kala saanud. Joelil lisaks harjused putuka otsas. Kaks tükki ilusad poole kilosed.

Teistel paatidel ei midagi.

...

Kolmapäeva hommikul tegin samade lantidega tiiru. Kaheksast kella poole üheteistkümneni. Olin vist kogu küla peale viimane kes ärkas - jõgi oli paate täis, nii et polnud ruumi ei istuda ega astuda.

Tuul täiesti maas, sillerdav päike ja ... 2 kraadi sooja. Tali pole kaugel. Alustasin Tupo jõe juurest ja tegin traditsioonilise trassi kuni viimase kärestikuni. Siis tulin maha ära. Üks kena 400ne harjus putuka otsas oli ainukene, kes mind segama otsustas tulla.

...

Tulen siis rõõmsal sammul hommikukohvile. Mökki juurde jõudes selle uks pärani. Naine ja laps majas edasi tagasi kedagi kinni üritasid püüda. Mingi linnuke. Selgus et oli korstnast sisse tulnud, krõbistas korstna jalas ja kui naine ahjuukse lahti tegi, lendas sealt hooga tuppa. Tali vist juba päris lähedal:-)

Väylänpää, 20-21. august 2018

Püügirahu lõppedes oli eestlaste paatide arv kasvanud juba viiele. Päris korralik armaada. Ja nii läks kell seitse kohe andmiseks. Paadid sõitsid praktiliselt kõrvuti alla - hea, et kellelgi kohe mõni koll otsa ei karanud, neid sasisid oleks siis ikka pikalt harutada saanud.

Ilm mõnus, pilves ja selline +14 kraadise soojaga. Tuul sisuliselt nullis. Mis viga niimoodi aerutada. Kuna satikad surid suvel kuumuse kätte ära, siis olemine puhas pidu ja pillerkaar. Õhtused tiirud said tehtud uues landi koosseisus: suur punane edi, väike punane edi, punane poppeli ja lillakas hejo. Ühesõnaga veel rohkem nüüd punast.

Esimene trass mökki alt keset jõge rootsi saare kõrvale. Sealt edasi männi auk ja kivi tagune. Tamur sai kohe Iivika maja alt ühe paugu kätte, ma sain veerand tundi hiljem saare kõrval samuti ühe litri ridvale. Sedapuhku punase poppeli omale. Võtt jäi hingele ja nii panin enne jõe ületust ridvad kokku ja tegin sama trassi veel kord läbi.

Umbes samal ajal lehvitas Bonderi paatkond kalaga. Nii pooleteise kilone, oli otsa karanud peale Iivika suurt kivi. Elevus osutus nii suureks et kalast jäeti pilt tegemata. Peagi see paatkond jõelt lahkus.

Tegin oma traditsioonilise tiiru kuni viimase kärestikuni, kus peale ühe harjuse väljasikutamist punane poppeli põhja kinni jäi. Päästeaktsioon tähendas ritvade väljavõtmist ja kui lant lõpuks käes, siis otsustasin  veel kolmandat korda sama liini proovima minna. Tulutult.

Lõpetasin püügipäeva poole üheteistkümne paiku, kui väljas juba üsna pime. Nii pime, et enam ei saanud aru, kas landid püüdes olid sodi täis või mitte. Väljakerides kõik neli olid tatiga kokku mökerdatud - nii ei saa lõhet püüda. Seda tatti on vees ikka rõvedalt palju.

...

Tamur sai kaks pauku ridvale. Tarvi ühe pooleteisese lõhe. Viies paatkond nautis õhtuvaikust.

...

Hommiku kell 9 olin järgmisel katsel. Lante ei vahetanud, jäid need mis olid. Ilm vastiku põhja tuulega. Kõle. 8 kraadi sooja. Õnneks päike paistis ja peagi õhku kütma hakkas. Aga tuul ei vaibunud. Järgmised 2 tundi maadlesin voolu ja tuulega. Sodi korjata ei saanud - paadi tuul hoobilt risti viskas. Ja nii tulin esimeselt tiirult juba saare järel ära.

Teine tiir samamoodi jõe keskelt ja enne kui augu lõpus platoo pihta hakkas käis punase edi ridvast närviline pauk läbi. Kohe seejärel kärr-kärr-kärr. Sain juba paadile hoo sisse ja plaanisin ritvu kokku korjama hakata, kui kala ära kukkus. Krt. Polnud vist minu kala. Tundus et sedapuhku polnud tegemist tittilohiga.

Rohkem elevuse tekitajaid polnud ja nii tulin kell 11 hommikukohvile. Üsna raske ja rõve sõit oli.

PS! Vesi vaikselt tõusmas.

Tagasi Lappis,19. august 2018

Laupäeval praam, seejärel rong. Maru kehvasti sai seekord magatud. Nii mina kui poiss alles kahe paiku silma kinni saime. Enne seitset juba äratus. Kuidagi loivasime rongist minema.

Rovaniemis korralik sügisilm. 13 kraadi sooja, tuul, pilves ... paar piiska ka sekka. Olin oma fliisi autosse unustanud ja nii olin oma t-särgis nagu mingi tulnukas ära eksinud vihmakeepidesse pugenud inimeste seas. Lühikesed püksid ka veel jalas:-)

Autovagunid aeti lõpuks ette ja kõik said oma neljarattalisest lemmikutesse istuda. Auto käima,  vaikselt hakkas soe sisse tulema. Aga eesesivatel masinatel pidurituled kuidagi kustu ei tahtnud minna. Kümne minuti pärast tulid vagunisaatjad ja palusid mootorid seisata. Keegi seisab seal ees ja ei liigu. Läks veel minutit kümme ja siis lõpuks minema saime.

Katti pärast rääkis, et teine ning kolmas auto ilma juhtideta olid. Tuli välja et juhid istusid vaksali kohvikus, rüüpasid kohvi ja ilmselt ootasid et neile autod ukse ette veeretatakse. Kallid kaasmaalased olid!


...

Kell 11 jõudsime peale kohvitamisi lõpuks Väylänpääle. Mõni lause Untoga juttu, siis mökki juurde. Tamur ja Tarvi all juba paatidega sahmerdasid. Sain esimesel veel enne minekut sabast kinni...

Ise eriti ei kiirustanud. Ei suutnud otsustada, kas vaadata Tänaku viimane katse ära ja siis minna, või ... Tõin ridvad Unto juurest ära seadsin paadi valmis, landid uuesti otsa seatud. Hmm kell alles pool üks. Otsustasin ikkagi peale minna.

Jõel muidugi paras tuul. Loodest. Vesi madal, vast natukene kõrgem kui suvel lahkudes. Kraade nii viieteistkümne ringis, nii vees kui õhus. Ilm selline püügiks paras - vahelduvalt pilves ja päikest. Selline paljulubav.

Lantidest läks esimesele sõidule vasakult lugedes: saksa värvides edi, punane edi, lilla poppeli ja saksa värvides jässe. Mootor kontrollitud, bensiin paagis olemas, kongits tundus korras olevat, kalanui piisavalt jäme ... egas midagi, veele.

Esimene tiir mökki alt alla. Kuidagi sain suure tuulega ridvad sisse ja kulgesin vaikselt allavoolu. Harjuseritva ei hakanud panema - tundus et selle tugeva loode tuulega läheb asi kahtlaseks ja otsustasin alustuseks ilma putukata püüda.

Uimerdasin esimeses kaljunukist mööda ja tõmbasin paadi pisut rohkem keskpoole. Mul polnud korralik kalapüügi mode veel sisse lülitatud kui Jaanuse maja kandis (krt. seda täpselt teab, kuna polnud veel püügile väga keskendunud, siis jäi täpse koht fikseerimata) vajus punase edi ritv alla.

Aerude vajutamisele järgnes kärr-vaikus-kärr. No harjus see ei ole ja hakkasin teisi ritvu kokku panema. Kaks sain kenasti sisse, kuid kolmanda ajaks jõudsin aerutades liialt madala piirile, kus kohast kaugema minna ei tahtnud. Nii oligi, et vaikselt hakkas tamiilist pinge kaduma ja haarasin ridva kätte. Neljanda landi juba lappasin käsitsi sisse.

Kala tuli paadini välja, siis sööstis paar korda  ja edasi tiksus juba 4x4 meetrises kastis. Väike isalõhe. Tükk aega jändasin enne kui käega paati sai tõstetud. Kratsisin kukalt ja peale mõttepausi otsustasin ära võtta. Mine sa tea, mis edasi tuleb...


Nii olingi juba kell 13 mökki juures tagasi. Kala rippus nööri otsas ja ise hakkasin wrc rallit vaatama.

...

Poole kolmeks oli ralli läbi, kala puhastatud, paar õllet hävitatud. Otsustasin uuele ringile minna. C&R püüki harrastama. Kahte kala ju ära võtta ei tohi.

Landid samad, trass sama. Sain Jaanuse majast seekord edukalt mööda. Tervelt saja meetri võrra, kui korraga punase edi ridvast nõks läbi käis. Käänasin pead paremale ja vasakule - hmm, siin ju kive pole. Paar sekundit hiljem keeras keegi landi ja paadi vahel, samal ajal tamiil vaikselt lõtvuma hakkas. Siis sain alles aru...

Lõhe oli lanti haaranud vastuvoolu liikudes, ning kulges samas suunas edasi. Ajasin aerudega hoo sisse ja sain ridva paindesse.

Seekord ritvade väljavõtmine nii lihtne polnud. Kala olid ikkagi risti üle vasakpoolse tamiili ujunud. Kuidagi sain nad lõpuks ikka välja. Ja enne rootsi saart ka kala ära väsitatud. Pisut suurem kui esimene, ilmset kaks kopikatega. Palusin paar korda naeratada ja saatsin emaseid lõhemammasid otsima.

...

Läksin järgmisele tiirule. Ja minu õnneks sain terve tavalise trassi läbi sõita. Üks kahtlane asi oli peale kärestikke, aga noh liigitame selle kiviks. Kuigi mine tea, äkki oli "soomustega kivi" kes korra punast (jälle) edit laksas aga otsa/kinni ei jäänud.

Seitsmest tulin maha. Keeluaeg algas.

...

Tamur kolm võttu sai. Kõik allpool, paatide sisselaskmise paiga juures. Ja ka punase ediga. Kõik lahti pääsesid. Tarvil üks kala kohe alguses otsas oli ja ka jooksu pääses. Kõik samasugused punnid nagu minulgi.

Õhtu sõime kalasuppi ja kalapraadi:-) Mina ka:-)