Kohapüügi hooaja lõpetamine, 25.november 2014

Viimane selle sügishooaja kohapüük. Õhtul laevaga koju tagasi. Hommik algas seetõttu üsna vara, tõmbasin juba hämaras paadimootori käima. Paadi suund endiselt saare alla.

Poolik püügipäev tõotas tulla rahuliku ilmaga. Front oli möödas. Tuul raugenud. Taevas küll ühtlaselt pilves, kuid sademeid polnud. Ja õues mõnusalt soe. Olin toppinud endale samad riided selga, mis eelmistel päevadel ja peagi sain aru, et pingutasin üle...

Ankur saare taha sisse ja püüdma. Väljas veel nii pime, et eriti ridvaotsa ei näinud. Aga kala ei maganud. Või ikka magas, sest esimene võtt oli täpselt selline otsas tukkumine. Ritv vajus kerides kergelt pingesse ja ilma haakimata jäi keegi otsa. Mässas kenasti ja lähemale ei kippunud tulema. Hiljem selgus põhjus - kalal konks kurgu all kinni, ehk sisuliselt pooleldi risti otsas. 1.35kg näitas kaal päeva esimesele kohale. Polnud paha algus.

Uusti "vale mootoriõli" otsa ja järgmised visked. Kulus vast viis minutit, kui kordus sama lugu. Vajumine otsa, kena madin ja sama suur kala paadis. Ok. Viiskümmend grammi kergem. Ja konks samuti kurgu alt kinni. Mihkel samal ajal mingeid tokse väitis olevat. Pommitasin edasi ja sain samuti uusi puudutusi, kuid otsa ei kippunud jääma. Pool tundi hiljem ühe alamõõdulise lõpuks ikkagi välja võlusin.

Mängisin seejärel vahelduseks värvidega. Kõik põhitoonid sai läbi näpitud ja lõpuks mingi musta tooni juurde pidama jäi. Seda kaks korda keegi togis samuti nagu pruuni. Teised värvid aga... Saagilisa siiski ei tulnud kuidagi ja mingi hetk lõppes seegi vähene togimine, mis olnud oli.

Kammisime järgmise tunni jooksul põhjalikult ümbruskonna läbi ja ootasime, et suur kala karbi lahti teeks. Lõpuks kella üheteistkümne paiku sai Mihkel korraliku löögi kätte ja kena kala taha. Võngete järgi suur koha, istus ühes kohas põhjas ja peksles, ilma sööstudeta. Ja ühel hetkel nöör lõtvus. Välja kerides selgus, et landilõks oli lahti läinud (need on need plekist äärtega pehmed lõksud). Pettumus oli kindlasti suur... samas tekkis uuesti lootus, et äkki mõni veel ründab.
Kala võttis loomulikult "vale mootoriõli"...

Järgmine tund samas tsoonis ei andnud midagi. Lõuna paiku ilmus peale kolme päeva taevasse
päike ja vee all hakkas vaikselt uuesti midagi looma. Paar konna käis otsas, mõned toksud veel lisaks. Mihkel pika hambaga võtu lõpuks kilose kalaga ära realiseeris. Kuid jälle lisa ei tulnud.

Kell lähenes juba äramineku hetkele, kui korraga neeme tipust metsik rabak, mis kohe ka nööri lõtvumisega päädis. Haug landiga jehat tegi. Sellega sai meie püügipäev õhtale ja tulime tulema.

Kokkuvõttes saab reisiga üsna rahule jääda. Lõpuks ometi sai suurte kalade lööke tunda, mis sest et saak arvuliselt nadiks jäi. Selle võrra sai vähem aega kala puhastamisele kulutatud:-) Haugirekordi parandus ja kolmene koha, pole ju paha...

Taktikaliselt oli meie otsus viimased kaks päeva  ühes tsoonis püsida õige. Teine paat kolm päeva ümber maailma ringi kondas - linna all, diivani augus, ilusa maja all, tünni juures ja veel muud kõikvõimalikud paigad. Suuri alasid läbi trollisid, kuid kala üles ei leidnudki.

Ning kõige mõnusama tunde tekitas see, et tegijaks värviks osutus üle paari aasta uuesti traditsioonilist tooni silikoon, sedapuhku "vale mootoriõli" näol.  Õli ruulib!Kõik need neoonid ja kohupiimad ja kollased ... need landikastist nüüd välja võiks visata:-)

Ja seltskond oli ka tore...

...lahe reis oli...

Lääne Soomes uusi rekordeid otsimas, 24. november 2014

...Panin viske täpselt saare neeme nina kõrvale. Lant vajus põhja, paar tiiru, paus, veel paar tiiru ja siis  korraga paras löök läbi ridva. Nii korralik, et elekter kehast läbi käis. Ja otsa jäi. Ritv mõnusalt paindes ja nagu kännu taga, kaks korraliku õõtsutust korraga ridvast läbi käis, vasaku käega esisidurit automaatselt pehmemaks kruttisin. Kõik tundus justkui kontrolli all olevat, kui ootamatult nöör lõtvus. Kurat otsast kukkus. Jälle. Täiega vanduma ajas. Kerisin landi välja ja peksin paar korda ritva vastu vett - no ajas ikka tigedaks küll. Kell oli pea pool kolm. No on veel aega...

...Ajas pisut tagasi kerides...
Hommikul oli sedapuhku äratus kell 7.15. Bonder oli enamvähem kell pool üheksa õhtu magama jäänud ja nüüd kella peale nagu elektriorav püsti kargas. Arusaadav ka, ikkagi viimane täispikk püügipäev, pole siin magada midagi. Tõusin ka. Kohvi tilkuma, silmapesu. Seejärel kaks kruusi kohvi kurgust alla  ja vaikselt elu sisse tekkis. Väljas aga veel üsna pime. Võileivad ka juba valmis, oleks juba peale läinud aga nii pime ja kohutav. Paar kraadi sooja, pilves ja hull tuul. Hea et katus ikka paigas püsis. Lõpuks kui pisut heledemaks hakkas minema läksime peale.

Paadi nina suundus otse saare poole loomulikult. Kümne märgi juures lood kena kala näitas ja siin kontrollpeatuse tegime. Mõned visked, aga peagi tuul paadi ankrust lendu lükkas ja edasi kulgeda otsustasime. Saare taha. Tõotatud maale. Siin jõekallas tuule kenasti kinni kattis ja mõnus soe püüda oli. Sättisin oma "vale mootoriõli" otsa ja peale paari viset korraliku rabaku sain, otsa ei jäänud. Visalt pommitasime edasi, vahetasime paar korda ankru paika ja uued katsed. Uued värvid. Üks moekam kui teine. Tulemus aga null mis null. Paar ahvena võttu, latika luti imemise liigutust, kuid tokse ja rabakuid mitte. Peale kümmet otsustasime, et aitab. Kaua sa ikka ühes samas kohas viitsid pilduda. Panime voblerid paadile järgi ja kulgesime kümne haru pidi ülesvoolu liikuma. Kajalood aegajalt kalu näitas, mille peale kaks peatust tegime. Paar korda tundus keegi ka landi vastu huvi tundvat, kuid korralikuks võtuks ei läinud.


Pisut enne kella ühteteist olime saare juures tagasi ja kogesime, et aeg voolab omasoodu, kuid kala ei võta endiselt. Jätsime uuesti tuulevaikse paiga maha ja suundusime kümne märgi suunas tagasi. Saare teises otsas sättisime ankrusse ja avastasime uusi püügipaiku. Samal ajal tekkis jões vool ja kohe paadi alt korraliku võtu sain. Korraks keegi otsa jäi, ilmselt kohapunn. Tuul aga oli nii kõva, et järgmise viske ajal vedas ta meie ankru põhjast lahti ja paat triivis paarkümmend meetrit edasi. Peale paari viset järgmine korralik toks ja keegi taga. No mitte suur, aga ikkagi miskit otsas. Mõned sekundid küljes oli ja siis ära kukkus. Ja jälle tuul võimsamaks osutus ning paadi teele lükkas.

Mõnikümmend meetrit hiljem ankur põhjaga vaikselt sõbrunes ja püügiks võimaluse pakkus. Tegin pika viske vasakpoolse kalda alla. Lant sai vaevalt põhja puudutada, kui kerge toks ja peale haakimist midagi taga. Venitasin vaikselt enda poole, midagi tuli järgi. Nagu väike oks. Kümme meetrit tuli nii ja siis siplema kukkus. Kohapunn kurinahk. 43cm koha rändas tühja kalakasti. Kuna täna meil õhtusöögiks kalapäev oli planeeritud, siis oli eilse koha skeletile lisaks mingigi lihatükike uhhaasse tekkimas...

Tegime mõned visked veel, kuid lisa ei tulnud. Kuna mõttes tiksus kogu aeg, et vool pani kala võtma, siis oli üsna kiire tekkima otsus, et äkki saare taga suurem kala ka aktiivseks on muutunud ja võtsimegi uuesti suuna sinna. Pool tunnikest hiljem konstanteerisime fakti, et see mis toimib ühes kohas, ei pea toimima teises... Suundusime tagasi kümne märgi poole. Saime kitsas lõigus paar võttu, kuid mitte kala ja olles tüdinud korralikust tuulest ning lainest kolisime trollimisplaanile üle.
Lõuna aeg ka juba. Millalgi peab sööma ka....

Järgmised pool tunnikest trollisime kümne haru, sõime kõhu täis ja suurest igavusest taastus pisitasa jigitamise isu. Kulgesime tagasi ja võtsime ankrupaigaks kivivare taguse. Siin eile paar soomust sai tragitud. Täna meid see huvitas, et kelle soomused need siis olid. Paar viset ja keegi korraga otsa vajus ja siis eemale siputades üritas plagama panna. Vaikselt kala paadini lohistasin. Latikapoeg kõhtupidi jigi otsas. No selge, ilmselt eile sama teema. Mihkel miski korralikuma võtu ka sai, aga pakun, et see sort ka sama. Ilm oli ankrupaigas aga parajalt tormine ning vilu ja mugavuse vaatanurgest lähtuvalt uuesti saare taha vurasime.

Kell nii kahe ümber. Panime ennast randi peale ankrusse ja kukkusime uuesti pilduma. Korraga miski asja taha jigi kinni vedasin, ritv paindesse läks. Instinktiivselt haakisin ja millegi landi külge kinni sain. Oks? Põhi? Vaikselt paigast seda nihutama hakates tegi aga keegi kaks rahuliku tõmmet  ja pudises otsast. Kurat. Ilus kala oli, raskus märkimisväärne ja tõmbed väga rahulikud nagu kohal. Tigedaks ajas...

Pommitasime edasi, kuid jätku ei tulnud. Panime siis paarkümmend meetrit edasi ja korraga mingi punn otsa vajus. Teine neljakümne kolmene koha kasti tee leidis. Alles teine... Väga kurb vaatepilt. Aga need väiksed ei huvitanud, tulgu neid kas üks või mitu, see pole see. Suurt tahaks. Veel viskepikkus edasi ja uus ankrupaik.

Lant teele, mõned pöörded ja pausid ning siis korraga ilus rabak. Paar sekundit mõnusat tunnet ja siis jälle korraga kõik lõppes. Peksin ritva vastu vett. Kell oli peaaegu pool kolm. No on veel aega...

Rahunesin ja sättisin ennast uuesti püügile. Paar tühja läinud viset ja siis uuesti eelmisest kohast vast viis meetrit eemal korraga mõnus laks ridvast läbi käis. Keegi teisel pool korralikult ritva sikutas, täiesti närviliselt ja kohutavalt jõuliselt. Vasaku käega uuesti siduri poole tormasin, ruttu ruttu, samal ajal paadis kala survel sammukese talle lähemale astusin. Jõudsin siduril tiiru maha kruttida ja sama ajal surus keegi teisel pool gaasi korralikult põhja ning meelitas rullist mõnusa kärina välja. Ja mitte ühtlase vaid meeletute jõnksuvate tõmmetega. Tekkis tunne, et nagu lõhe oleks otsas. Sõitis miskit meetrit kümme ja siis ennast põhja istutas. Vaikselt kala lähemale pumpama asusin. Ritv täiesti rõngas ja sidur pidevalt järgi andis. Kala vaikselt tasasest veest ennast voolu sisse suunas ja sealt lisajõudu ammutas. Põhjas sikk-sakk liikumisi tegi ja kuidagi üles ei kippunud tulema. Lõpuks peale pikemat pusimist ja pumpamist midagi veepinnale tuli. Pikk kui korralik palk. Haug kurask. Hüüdsin Mihklile, et tee paar pilti, ennem kui nööri läbi hammustab... Lanti esimese hooga ei märganud ja trossi ju vahel ei olnud. Teisel korral kui kala pinda tuli aga landi ära silmasin, too kala "huules" kinni istus. Nöör kenasti hammastest eemal ja need ohtu ei kujutanud.


Peagi haugi kahvamise ulatusse sain. Kahv meil aga selline ... pisike. Eilne kolmene koha veel kuidagi ära mahtus, aga kuidas seda meetrist vaala sisse vedida. Esimese kahva lähenemise katsele järgnes (traditsiooniline) sööst põhja suunas. Sidur toimis ja otsa ta jäi. Konks ka vapralt vastu pidas. Teisel katsel sättisin kala piki paati ja hakkasin vaikselt kahvama. Saba poolt lähendes. Pool kalast kahvas, kui tundus, et kahv on täis. Loksutasin natuke kala, tolle kõht oli nii suur ja raske ning see vajutas vaikselt raskuse mõjul kahva sisemusse. Viimaks kuidagi pea ka sisse toppisin ja haugi välja venitasin. Siiamaani ei mahu pähe, et kuidas ta sinna ikka mahtus.

Haugil pikkust (L) 104 cm. Kaalu 8.3kg. Uus isiklik haugirekord. Tegijaks "vale mootoriõli". Aru ei saa, mida see haug sellisest väiksest saagist üldse himustas. Kala kõhu ümbermõõt oli 50 cm ja kõhuõõnes üle pooleteise kilo marja. Novembri kuus! Uhhaa plaan lendas põõsasse, nüüd vähemalt oli midagi pannile panna.

Püüdsime samas veel pool tunnikest, trollisime pimedani ja tulemusteta maha tulime. Ma kokkuvõttes  täitsa rahule jäin:)  Haug pole küll kala keda väga ihaldan, aga sõit oli ikka vägagi mõnus. Ja millised lõuad kollil olid - kaks koha, mis sai ära võetud, mahtusin mõlemad kenasti haugi suhu. Hinge peale natukene need korralike kalade äraminekud jäid, aga noh suured peavad ju vahel ka ära pääsema. 

PS! Kell 18.15. Mihkel ulatas õuest tuppa fileeritud kalatükid, Tõnu kloppis mune vahule, Bonder soolas kalatükid ära ... ja mina mõtlesin, et mida ma siis täna peaks sööma... teeks mingi võileiva või?

Lääne Soomes, päev, mil koha võtu tugevuse üle ei saa kurta, 23. november 2014

Hommikuks pani Bonder kella seitsmeks helisema. Vajutas kella kinni ja magas edasi. Me teised ei teinud silmagi lahti. Veerand kaheksa paotasin lõpuks silmad lahti ja vajutasin kohvi tilkuma. Väljas pime mis pime. Tundus üsna nulli lähedane temperatuur olevat, vähemalt käredat miinust ei paistnud kusagil olevat. Aga hull udu. No näppu ei näe suhu panna...

Kohvitamine ja valge aja ootamine kestis kuni üheksani ja siis läksime peale. Jõgi kergelt jääs, aga ei miskit hullu. Bonder ja Tõnu panid kohe kuhugi leekima, me Mihkliga jäime liinialust auku loodima. Täitsa lõpp, kui kenad kalad kajaloodile välja joonistusid. Ja põhja peal. Latikas? Koha?

Panime ennast elektritraatide alla ankrusse ja kukkusime pilduma. Vahel nagu keegi puutus, paar toksu vajumisel, kuid otsa ei jäänud. Veerand tundi hiljem andsime alla - ilmselt ikka latikas. Kütsime suure jõe poole minema.

Esimene peatus kümne haru lõpus ei andnud miskit märku. Järgmine suure jõe peal samas ristumise nurgas andis samasuguse tulemuse. Värvivahetused pilti ei muutnud. Loodisime natuke, avastasime mingi kolli pooles vees. Panime ankrusse ja peksime talle tinaplönne lagipähe. Keegi korraks nagu puutus, või oli see illusioon... Igal juhul peagi mere poole minema panime.

Pikk sõit lõppes punase maja all. Jälle keegi nagu jigi korra puutus. Vahet ei ole mis värviga, aga ära ei võta. Ei saa isegi öelda, et tegemist miski võtuga oleks, pigem miski error korraks landi mängus, kas vastu ujumise või pealeujumisega. Kuna selleks ajaks oli kell juba üksteist ka siis kolisime trollimisele üle. Plaan oli lihtne, kui võtab paneme ankrusse ja kõik kohad välja võlume. Ainuke probleem oli see, et järgmise tunni-kahe jooksul trollides ülesvoolu ei juhtunud mitte kui midagi. Isegi põhja ei jäänud lant kinni, rääkimata võtust. Vahet ei olnud mis lant otsas oli, rapala või jesse, vahet ei olnud mis värvid või toonid. Tulemus oli üks ja kindel. Null.

Põõsa auguni kulgesime välja. Tegime seal piirkonnas paar mõttetut jigiloopimist ja kihutasime tünnini välja. Sealt edasi jälle troll. Ja tulemus - seda ei olnud. No nii masendav, et isegi keegi vastu ei uju või sabapidi otsa ei jää. Selline tunne et vanni vett täis lastes ja seal lanti leotades parema tulemuse saaks.

Venisime ilusa majani välja ja seejärel panime ankrusse. Hommikupooliku udu oli lõpuks hajunud ja kusagil taamal miskit sinist märgata oli. Taevas? Kusagil päike isegi läbi pilve korraks tundus olevat. Valgust tekkis juurde. Ankrus jigitades vaikus aga endiselt. Panin siis lõpuks mootoriõli otsa, mis see aasta kuidagi ei toida (Mehis oma valede värvidega on jõe ära rikkunud:-)). Ja korraga kerge, ülikerge ja vaevunähtav toks. Korraks keegi mõneks sekundiks otsa jäi,  seal pisut rabeles ja ära kukkus. Selge, päeva värv selgelt mootoriõli/pruun. Päeva võtt käes, kala korraks otsas olnud, no mis siin enam tahta:-)

Jätku ei tulnud. Värvivahetus ei aidanud. Panime uuesti voblerid otsa ja kulgesime edasi. Ja hooga Mihklil kala taha sai. Tuli kohe pinda. Haug? Ei, koha. Silmast kinni. Täpselt mõõdu piiril kala. Mihkel natuke venitas:-) ja siis kala kasti pani. No midagi peab ju sööma ka.

Võtsin kiiresti sada meetrit tagasi ja kulgesime sama tsooni läbi. Rohkem võtte ei olnud. Tundus et päeva tippvõtt oli möödas - kalendrit ka polnud käepärast, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks:-). Kulgesime vaikselt kuni rohelise pudelini välja ja siis kimasime saare alla. Paar mingisugust vastu ujumist või võtu katset ja siis korraga keegi otsa vajus.   Tegi sellise sööstu, et sidur kärises paar sekundit ning kukkus ära. Kerisin landi välja ja sain õnneliku soomuse omanikus. Latikas? Koha? Kahjuks ei oska soomuse järgi kala hinnata, kuid sööst oli muljet avaldav.

Pommitasime edasi ja peale pikemat pausi jätkasime kümne märgi all. Siin ka paar peaaegu togimist ja korraga lausa kaks soomust otsa. Mis kuradi kala see on? Ja edasi jälle vaikus. Siis helistas Tõnu, rääkis sellest et tal mingi punn tagasi lastud ja midagi nagu äkki kusagil veel otsas olnud. Linna all. Võtsime siis ka jalad kõhu alt välja ja suundusime linna poole. Poolel teel järsku paat vastu tuleb - Tõnu ja Bonder meie suuna olid valinud.-) Lehvitasime keskmisi näppe ja suundusime eri suundades minema.

Valisime oma järgmiseks püügipaigaks venelaste tonkatamise kohast pisut ülesvoolu oleva ala. Siin puude alt ikka midagi otsa pudistab. Fantaasia on optimistliku inimese lootus, mis on määratud kustumisele. Pool tundi ja paar ankrupaika hiljem kukkusime nihelema ja trollisime kodu poole tagasi. Korraga tundus, et kümne haru ei olegi äkki väga paha püügipaik ja sõitsime sinna tagasi.

Saare juurde. Seal kus juba korra olnud olime. Paar katset valge ja neoonsabalise ilmaimega, mida loomulikult keegi ei himustanud. Miks ma selle üldse ostsin? Seejärel vale mootoriõli otsa. Teine vise ja korralik rabak. Esimene tänase päeva otsa. Ja selgelt haugi oma. Kala tegi kohe sööstu vastusuunas, õnneks sidur toimis ja ära kukkumist ei toiminud. Sidur laulis ja keegi seal landi otsas oli. Sikutas nagu haug.  Sööstis. Aga pinda ei tahtnud tulla. Sidur muidugi korralikult maas ka, et havi hambad nööri võimalikult palju säästaks. Kala ujus algul lihtsalt põhja peal, keeras siis suuna vastaskalda poole. Ilma põhjast üles tulemata. Peagi teises suunas tagasi kulges. Lõpuks midagi pinda tuli. Koha kurat. Ja mitte väike. Mihkel kukkus kõrval vanduma:-)

Veel paar põhja peale minekut, siis korraks uuesti pinda tuli, lanti polnud näha ja nöör otse suhu kulges. Tundus üsna korralikult kinni olevat.  Natuke veel väsitamist ja kala lõpuks kahva ulatuses. Pea poolt alustasin ja saba poolt lõpetasin, kuidagi ära mahtuda ei tahtnud. Lõpuks ikka kahva ära ja vajus ja tardus.  Käes. Kogu järgmise fotoseeria ajal täiesti tardunult seisis. 3.2 kg koha rändas Mihkli poole kilose kõrvale. Too nägi välja nagu söödakala korraliku koha kõrval:-)

Jess. Kaks aastat kestnud korraliku koha põud oli lõpuks ometi ühel pool. Tänasin vetevana ja pommitasime edasi. Mingi hetk hiljem Mihklil korraga midagi tõeliselt korralikku taga. Sidur laulis. Võtsin oma landi eest, et midagi jama ei juhtuks ja haarasin  kahva. Järgmised paar minutit möödusid siduri laulu saatele. Väga visalt lähenes paadile. Mul närv must, Mihkel näost juba punane ja korraga ... oksad veest välja ilmusid. Korralik puuvõre veest välja ilmus....

Pommitasime edasi sama rajooni, Mihkel korra kellegi võtma sai, kuid lisa ei tulnud. Kui päris aus olla, siis ega motivatsiooni mul ka väga järel polnud. Hämaras trollides tulema tulime.

Päev tervikuna täiesti mõtetu. Võtu tugevuse üle kurta ei saa, sest... SEDA LIHTSALT EI OLNUD. Täiesti mõttetu päev, mille päästis korralik koha. Tagantjärgi hakkan arvama, et esimene samas koha vehkat teinud kuju oli samuti korralik koha. Võibolla seal neid ikka rohkem kui üks...

Bonderi ja Tõnu paat juba enne meid kaldas olid. Pettunult. Null kala kaasas.

Vähemalt on homseks selge suund olemas...

Lääne Soome, meeletuid koguseid kohasid püüdma:-), 22. november 2014

Hommik laevas.

Otsus sai langetatud kolmapäeval - neljakesi läheme ja kõik kohad välja püüame. Reedel korraliku lumevaipa vaadates tekkis tunne, et kurat, on see ikka hea otsus. Jääpuuri äkki vaja. Aga mis tehtud see tehtud. Vast ei ole jõgi jääs ja kannatab ikka püüda.

Seltskonnas sedapuhku Bonder, Mihkel ja Tõnu. Töödejaotus saab lihtne olema - kõikse noorem pannakse kodutöödele.

Ootused on muidugi suured, Bonder oma selle sügise viiekilose jutuga neid aina ülespoole upitas. Me teised sellised kilokanti mehed, esialgu veel nii suuri sihte ei seadnud:-)

Õhtu.

Tulime just saunast. See oli hea. Kalajutud käisid kokredest kuni lõhedeni. Naistest muidugi ka:-)
Aga kalapüügist. Jõudsime lõpuks oma paatide vette laskmise ja asjadega valmis punkt kell 15.15. Kogu see teekond oli paras kolgata tee. Jõgi oli kergelt jääs, nii umbes sentimeeter peaagu kandvat jääd kuni mökkini välja. Õnneks pani Mihkel oma biitseptsid mängu ja surus meie alumiinumist titaniku lõpuks mökkini välja. Mis ma sel ajal tegin? Ei noh ma ergutasin...

Püügipäev algas kümne märgi all. Hakkas vaikselt hämarduma.

Vool jões täitsa olemas. Vesi pruun,sisuliselt läbipaistmatu. Aga mitte kõrge. Kümne märgi all sai alustatud, kohupiima värv otsa, mootoriõli otsa, neoonroheline otsa, vaikus. Paar ahvena togimist lõpuks mõlemal ridvavehkijal. Rohkem ei miskit.

Kuna päev oli kohe-kohe otsakorral, vajutasime hondal  gaasi põhja ja tõmbasime suurele jõele. Viis minutit suure jõe suudmes ja edasi päris videvikuks diivani auku. Seal üks tonkatajate paat ees ootamas. Liitusime nendega. Enamasti vaikus, kuid korraks keegi kohupiima proovis. Ja see oli ka kõik. Kuna  ma eriti pimedas ei näe surusin Mihklile arvamust trollimise alustamise koha pealt. Ja kulgesime allavoolu, jessed ning rapalad sabas. Lood enamasti pime, vaid nelja kala kilomeetri peale nägime. Kui enam ridvaotsa ei näinud, tulime tulema.

Maha tulles mõõtsime teise paadiga - Bonder ja Tõnu - saake. Ja tuvastasime meie paadi ülekaaluka võidu.  Seis jäi küll null-null, aga no me olime ikka selgelt paremad:-)

Ah mis neist kaladest, neid saab tagasiteel Rimist osta:-)

Sügisene lõhepüük Tornio jõel - august 2014 - video

Nokitsesin lõpuks oma gopro salvestused Tornio jõe viimasest lõhepüügireisist ühte klippi kokku. Natukene pikk see video sai, aga kustutada ka midagi ei raatsinud. Tagantjärgi tuleb tunnistada, et oli ikka ulmeliselt hea reis küll...

Ettevalmistused järgmise suve reisiks on ka juba alanud - landimeister nokitseb uusi lante, millega kaugel põhjas ilusaid hõbedasi kolle veest välja meelitada. Jäänud on ainult kaheksa kuud ootamist.

Vigala jõel, kaamos kaob - kaamos tuleb, 08. november 2014

Reede õhtul maale. Kuna maja polnud küdema pandud, siis sai suur osa õhtust kõledas toas konutatud, enne kui soojaks saanud saun olukorrale mõnusa lahenduse pakkus. Laupäeva hommikul sai järjekordselt kala suitsetatud (ikka veel lõhe) ning peas lutsule mineku mõtet veeretatud. Põhjuseid mitteminekuks tundus palju olevat - pole tuult ega vihma, täiskuu - no ei ole ju lutsu ilm. Aga ega siis saagi pärast kalal käida...

Nii veeresingi kella kolme paiku autoga hoovi pealt minema. Kartsin küll, et selleks ajaks jõeäär kõik vallutatud erinevate peas tulukesi kandvate ühingu liikmete poolt, kuid üllatuseks polnud ei silla peal, ega ka Rumba sirgel ühtegi autot. Vaid üks masin oli eemale sügava peale sättinud. Parkisin oma tavalisse kohta ja vantsisin jõele.

Vesi endiselt madal ja üsna selge (Kasari +59 ja 5,6 kraadi). Jõgede ristumise kohas tundus Velise jõe vesi domineerivat ja hoidis Vigala savikarva voolu kinni. Olin toppinud endale vana talvekombe selga ja jope ka veel peale tõmmanud, et õhtuses vilus mõnusam olla oleks. Ilm aga oli nii soe, et peagi vähemaks riideid koorima pidi.

Ussid konksu otsa ja tonkad teele. Algus möödus üsna vaikselt - ridvad kui naelutatud paigal. Pool tundi hiljem jõudis aga kiisaparv kohale ja mõlemad ridvad said korralike togimiste osaliseks. Võtmised sellised, kus haakimisvõimalust pole, iga natukese aja tagant lihtsalt välja kerid ja kiisa otsast võtad.
Hall ilm mis õhtu lähenedes mitu kraadi tumedamaks muutus tegi korraga kannapöörde ja madalalal horisondi kohal tuli päike välja. Terve jõe äär muutus imeliselt kuldseks, maalides kollaseks nii ülejõe metsaveeru kui ka jõekalda. Imeliselt ilus pilt kestis paarkümmend minutit ja mattus seejärel uuesti hallusesse tagasi.


Näljased kiiskade hordid ründasid kuni hämarani välja, et siis kella viie paiku lõpetada. Järgnes vaikus. Ilm tumenes, kuud polnud näha. Tuul väsis täiesti ära ja kuna olin selleks ajaks ka üksi jäänud - teine auto kadus koos päikeseloojanguga - valitses jõe ääres totaalne vaikus. Ainukesena rikkusid seda vaikust mu enda liigutused ning ... kobras, kes pimedas välja tuli ja minu, kalda ning ülejõe kalda vahet traalis. Mulje jäi, et ehitas midagi, ilmselt mingit suurt mitmekorruselist onni.

Esimene lutsulaine ilmus kohale poole kuue paiku. Alguses üks valguspulgake pimeduses korra võnksatas. Korjasin kellukese juba ära, kuid järge ei tulnud. Samal ajal keegi teine juba teise ridva oma meelevalda oli võtnud. Peagi esimene paarisaja grammine lutsupoiss vees välja ilmus. Selle aasta esimene modell sai naeratus näol oma pildid tehtud ja koju tagasi saadetud. Kontrollisin seejärel üle esimese ridva ja seal otsas magas eriti väikene lutsutita.


Paar võtu algust veel, kuid jätku ei tulnud. Panin siis kummalegi ridvale ka räimetüki konksu otsa, kuid selle hais tundus üldse kõik kalad eemale peletavat. Tunnike möödus , enne kui järgmine laine kohale jõudis. Veel kaks paarisaja grammist lutsupoissi kaldal käisid ja tagasi läksid. Seejärel uuesti vaikus järgnes.

Järgmist lainet enam ära oodata ei jõudnud. Istusin kuni poole kaheksani ja seadsin ennast siis sauna minema. Aitas küll selleks korraks - täitsa mõnus oli pimeduses konutada.

Lääne Soomes koha otsimas vol.3, 02. november 2014

Õhtul sadas lund, öösel aga saabus läänest soojem õhuvool ja keeras vihmale. Ning loomulikult korraliku tuule üles. Lubas sadada terve ennelõuna, seetõttu olin üsna kindel, et ega meil pikalt asja jõele pole. Seda enam et õhtul laevale minek.

 Pool kaheksa tegin silmad lahti ja esimene asi oli ilma vaadata. Puud kõikusid kenasti, kuid erilist vihma polnud. Kui siis sellist peenikest udukat. Küll aga oli öösel ikka päris korralikult kallanud, paadist sai oma viis ämbrit vett välja kühveldatud ja vesi oli jões ka kõvasti tõusnud. Pikalt ei kohvitanud ja peagi võtsime suuna jõele. Kell polnud veel üheksagi, õues üsna hämar. Masendavalt hall.

Kuigi tuul maru tugev, puhus ta suurel jõel kenasti risti kaldaga. Seetõttu puud enamuse iilidest kinni püüdsid  ja lainet sisuliselt peale ei tekkinudki. Esimene ankrupaik sai ilusa maja kanti seatud. Eile siin paljulubavat togimist oli, äkki tänagi... Roheline silikoon sai esimese valikuna konksu otsa sätitud. Peagi esimene võtt, õigem oleks vist küll öelda - otsa vajumine; kala üsna raskelt paadile lähenes. Väike kohapoiss ristipidi tragitult otsas...Peagi esimene neljakümnene paadini tuli ja seejärel esimene, mis kasti tasus sättida. Ka see oli valesti otsas, sabast kinni. Kala nii palju jões, et lant ei mahu kaladest mööda?:-) Algus oli üsna kõikelubav.


Peagi togimine passiivsemaks muutus ja sättisime viskepikkuse edasi. Siin jälle rohelise kummi otsa paar võttu, millele tuim vaikus järgnes. Otsustasin lante vahetada ja seadsin teekonnale kollase. Ei midagi. Panin otsa valge-beezi ühisloomingu. Lant ei jõudnud viske järel põhjagi vajuda kui keegi seda agressiivselt ründas. Aga otsa ei jäänud. Järgmise viske ajal veel ühe kastikala välja võlusin. Ja siis jälle vaikus. Päris mitu viset ise suunda ja tulemus ühesugune. Uuesti roheline otsa seatud kohe keegi ära vajutas. Nii kujuneski, et hakkasin valge-beezi ja rohelise vahet edasi tagasi pendeldama. Tundus et töötas. Mõned konnad sai ära meelitatud.


Üheteistkümneks lõppes võtt ja suundusime ringi tuterdama. Kümne haru alumine ots sai üle vaadatud, sealsamas ristis pisut ringi komberdatud ja ka päikesepaneelide maja alt vaadatud. Paar juhusliku toksu, null kala. Landi loopimisest korralikult kopp ees, seadsime ennast lõpuks trollima. Otsisin landikastist vähe teistsuguse jesse - pruun/valge/punane - välja ja seadsin otsa. Kui eelmise päeva trollimised midagi ei pakkunud, ma üldse nullile olin jäänud, siis sedapuhku pea kohe esimese võtu kätte sain. Tõsi kala pudenes otsast, kuid paarsada meetrit hiljem ühe kastikoha juba ära võtsin.

Tiksusime nii kuni kella üheni välja. Lood näitas kala ja aegajalt keegi ka ritva vajutas. Mõned kätte, mõned otsast pääsesid.  Ja tegime lõpetuseks saare all ühe viimase jigiloopimise. Tarmo võlus viimase viskega pooleteisese haugi välja.
Sellega kuulutasime reisi lõppenuks.

Tänase poole päevaga lõpuks viis kala ära sai võetud. Jigidest töötasid ainult roheline ja valge/beez. Ülejäänud ... neid poleks mõtet olnud kaasa vedidagi.

Ära minnes saatis kohalik soomlane oma koera autoga meie juurde õlle järgi:-)