...Panin viske täpselt saare neeme nina kõrvale. Lant vajus põhja, paar tiiru, paus, veel paar tiiru ja siis korraga paras löök läbi ridva. Nii korralik, et elekter kehast läbi käis. Ja otsa jäi. Ritv mõnusalt paindes ja nagu kännu taga, kaks korraliku õõtsutust korraga ridvast läbi käis, vasaku käega esisidurit automaatselt pehmemaks kruttisin. Kõik tundus justkui kontrolli all olevat, kui ootamatult nöör lõtvus. Kurat otsast kukkus. Jälle. Täiega vanduma ajas. Kerisin landi välja ja peksin paar korda ritva vastu vett - no ajas ikka tigedaks küll. Kell oli pea pool kolm. No on veel aega...
Hommikul oli sedapuhku äratus kell 7.15. Bonder oli enamvähem kell pool üheksa õhtu magama jäänud ja nüüd kella peale nagu elektriorav püsti kargas. Arusaadav ka, ikkagi viimane täispikk püügipäev, pole siin magada midagi. Tõusin ka. Kohvi tilkuma, silmapesu. Seejärel kaks kruusi kohvi kurgust alla ja vaikselt elu sisse tekkis. Väljas aga veel üsna pime. Võileivad ka juba valmis, oleks juba peale läinud aga nii pime ja kohutav. Paar kraadi sooja, pilves ja hull tuul. Hea et katus ikka paigas püsis. Lõpuks kui pisut heledemaks hakkas minema läksime peale.
Paadi nina suundus otse saare poole loomulikult. Kümne märgi juures lood kena kala näitas ja siin kontrollpeatuse tegime. Mõned visked, aga peagi tuul paadi ankrust lendu lükkas ja edasi kulgeda otsustasime. Saare taha. Tõotatud maale. Siin jõekallas tuule kenasti kinni kattis ja mõnus soe püüda oli. Sättisin oma "vale mootoriõli" otsa ja peale paari viset korraliku rabaku sain, otsa ei jäänud. Visalt pommitasime edasi, vahetasime paar korda ankru paika ja uued katsed. Uued värvid. Üks moekam kui teine. Tulemus aga null mis null. Paar ahvena võttu, latika luti imemise liigutust, kuid tokse ja rabakuid mitte. Peale kümmet otsustasime, et aitab. Kaua sa ikka ühes samas kohas viitsid pilduda. Panime voblerid paadile järgi ja kulgesime kümne haru pidi ülesvoolu liikuma. Kajalood aegajalt kalu näitas, mille peale kaks peatust tegime. Paar korda tundus keegi ka landi vastu huvi tundvat, kuid korralikuks võtuks ei läinud.
Pisut enne kella ühteteist olime saare juures tagasi ja kogesime, et aeg voolab omasoodu, kuid kala ei võta endiselt. Jätsime uuesti tuulevaikse paiga maha ja suundusime kümne märgi suunas tagasi. Saare teises otsas sättisime ankrusse ja avastasime uusi püügipaiku. Samal ajal tekkis jões vool ja kohe paadi alt korraliku võtu sain. Korraks keegi otsa jäi, ilmselt kohapunn. Tuul aga oli nii kõva, et järgmise viske ajal vedas ta meie ankru põhjast lahti ja paat triivis paarkümmend meetrit edasi. Peale paari viset järgmine korralik toks ja keegi taga. No mitte suur, aga ikkagi miskit otsas. Mõned sekundid küljes oli ja siis ära kukkus. Ja jälle tuul võimsamaks osutus ning paadi teele lükkas.
Mõnikümmend meetrit hiljem ankur põhjaga vaikselt sõbrunes ja püügiks võimaluse pakkus. Tegin pika viske vasakpoolse kalda alla. Lant sai vaevalt põhja puudutada, kui kerge toks ja peale haakimist midagi taga. Venitasin vaikselt enda poole, midagi tuli järgi. Nagu väike oks. Kümme meetrit tuli nii ja siis siplema kukkus. Kohapunn kurinahk. 43cm koha rändas tühja kalakasti. Kuna täna meil õhtusöögiks kalapäev oli planeeritud, siis oli eilse koha skeletile lisaks mingigi lihatükike uhhaasse tekkimas...
Tegime mõned visked veel, kuid lisa ei tulnud. Kuna mõttes tiksus kogu aeg, et vool pani kala võtma, siis oli üsna kiire tekkima otsus, et äkki saare taga suurem kala ka aktiivseks on muutunud ja võtsimegi uuesti suuna sinna. Pool tunnikest hiljem konstanteerisime fakti, et see mis toimib ühes kohas, ei pea toimima teises... Suundusime tagasi kümne märgi poole. Saime kitsas lõigus paar võttu, kuid mitte kala ja olles tüdinud korralikust tuulest ning lainest kolisime trollimisplaanile üle. Lõuna aeg ka juba. Millalgi peab sööma ka....
Järgmised pool tunnikest trollisime kümne haru, sõime kõhu täis ja suurest igavusest taastus pisitasa jigitamise isu. Kulgesime tagasi ja võtsime ankrupaigaks kivivare taguse. Siin eile paar soomust sai tragitud. Täna meid see huvitas, et kelle soomused need siis olid. Paar viset ja keegi korraga otsa vajus ja siis eemale siputades üritas plagama panna. Vaikselt kala paadini lohistasin. Latikapoeg kõhtupidi jigi otsas. No selge, ilmselt eile sama teema. Mihkel miski korralikuma võtu ka sai, aga pakun, et see sort ka sama. Ilm oli ankrupaigas aga parajalt tormine ning vilu ja mugavuse vaatanurgest lähtuvalt uuesti saare taha vurasime.
Kell nii kahe ümber. Panime ennast randi peale ankrusse ja kukkusime uuesti pilduma. Korraga miski asja taha jigi kinni vedasin, ritv paindesse läks. Instinktiivselt haakisin ja millegi landi külge kinni sain. Oks? Põhi? Vaikselt paigast seda nihutama hakates tegi aga keegi kaks rahuliku tõmmet ja pudises otsast. Kurat. Ilus kala oli, raskus märkimisväärne ja tõmbed väga rahulikud nagu kohal. Tigedaks ajas...Pommitasime edasi, kuid jätku ei tulnud. Panime siis paarkümmend meetrit edasi ja korraga mingi punn otsa vajus. Teine neljakümne kolmene koha kasti tee leidis. Alles teine... Väga kurb vaatepilt. Aga need väiksed ei huvitanud, tulgu neid kas üks või mitu, see pole see. Suurt tahaks. Veel viskepikkus edasi ja uus ankrupaik.
Lant teele, mõned pöörded ja pausid ning siis korraga ilus rabak. Paar sekundit mõnusat tunnet ja siis jälle korraga kõik lõppes. Peksin ritva vastu vett. Kell oli peaaegu pool kolm. No on veel aega...
Rahunesin ja sättisin ennast uuesti püügile. Paar tühja läinud viset ja siis uuesti eelmisest kohast vast viis meetrit eemal korraga mõnus laks ridvast läbi käis. Keegi teisel pool korralikult ritva sikutas, täiesti närviliselt ja kohutavalt jõuliselt. Vasaku käega uuesti siduri poole tormasin, ruttu ruttu, samal ajal paadis kala survel sammukese talle lähemale astusin. Jõudsin siduril tiiru maha kruttida ja sama ajal surus keegi teisel pool gaasi korralikult põhja ning meelitas rullist mõnusa kärina välja. Ja mitte ühtlase vaid meeletute jõnksuvate tõmmetega. Tekkis tunne, et nagu lõhe oleks otsas. Sõitis miskit meetrit kümme ja siis ennast põhja istutas. Vaikselt kala lähemale pumpama asusin. Ritv täiesti rõngas ja sidur pidevalt järgi andis. Kala vaikselt tasasest veest ennast voolu sisse suunas ja sealt lisajõudu ammutas. Põhjas sikk-sakk liikumisi tegi ja kuidagi üles ei kippunud tulema. Lõpuks peale pikemat pusimist ja pumpamist midagi veepinnale tuli. Pikk kui korralik palk. Haug kurask. Hüüdsin Mihklile, et tee paar pilti, ennem kui nööri läbi hammustab... Lanti esimese hooga ei märganud ja trossi ju vahel ei olnud. Teisel korral kui kala pinda tuli aga landi ära silmasin, too kala "huules" kinni istus. Nöör kenasti hammastest eemal ja need ohtu ei kujutanud.
Peagi haugi kahvamise ulatusse sain. Kahv meil aga selline ... pisike. Eilne kolmene koha veel kuidagi ära mahtus, aga kuidas seda meetrist vaala sisse vedida. Esimese kahva lähenemise katsele järgnes (traditsiooniline) sööst põhja suunas. Sidur toimis ja otsa ta jäi. Konks ka vapralt vastu pidas. Teisel katsel sättisin kala piki paati ja hakkasin vaikselt kahvama. Saba poolt lähendes. Pool kalast kahvas, kui tundus, et kahv on täis. Loksutasin natuke kala, tolle kõht oli nii suur ja raske ning see vajutas vaikselt raskuse mõjul kahva sisemusse. Viimaks kuidagi pea ka sisse toppisin ja haugi välja venitasin. Siiamaani ei mahu pähe, et kuidas ta sinna ikka mahtus.
Haugil pikkust (L) 104 cm. Kaalu 8.3kg. Uus isiklik haugirekord. Tegijaks "vale mootoriõli". Aru ei saa, mida see haug sellisest väiksest saagist üldse himustas. Kala kõhu ümbermõõt oli 50 cm ja kõhuõõnes üle pooleteise kilo marja. Novembri kuus! Uhhaa plaan lendas põõsasse, nüüd vähemalt oli midagi pannile panna.
Püüdsime samas veel pool tunnikest, trollisime pimedani ja tulemusteta maha tulime. Ma kokkuvõttes täitsa rahule jäin:) Haug pole küll kala keda väga ihaldan, aga sõit oli ikka vägagi mõnus. Ja millised lõuad kollil olid - kaks koha, mis sai ära võetud, mahtusin mõlemad kenasti haugi suhu. Hinge peale natukene need korralike kalade äraminekud jäid, aga noh suured peavad ju vahel ka ära pääsema. 
PS! Kell 18.15. Mihkel ulatas õuest tuppa fileeritud kalatükid, Tõnu kloppis mune vahule, Bonder soolas kalatükid ära ... ja mina mõtlesin, et mida ma siis täna peaks sööma... teeks mingi võileiva või?
miks Tõnust ühtegi pilti ei ole?
VastaKustutaTõnn peidus oli kõik see aeg. Aga viimasel päeval jäi ikka mobla kaamera ette:-)
Kustuta