Kasaril vimba otsimas, Vanamõisa all, 29. märts 2014

Algselt ei olnud täna plaanis üldse kalale minna, kuid hommikune varane äratus ja kohvikruusi tagant piiluv ilus päikeseline ilm muutsid meelt. Nii paningi auto poole kümne paiku käima ja vurasin Kasari poole.

Rõõmsaks üllatuseks oli reedel suur kruusatee ära freesitud ja sõita hoopis teine tera, kui eelmistel kordadel. Ilus tee sai maakonna sildi all otsa ja sealt edasi ikka auk augus kinni. Rumba all pea kümme masinat, siia ma ei mahu ja vurasin edasi. Vanamõisa sügava all vaid kolm masinat ja keerasin rõõmsalt sisse. Masin jälle poolele teele, vana talumaja kõrvale ja sealt edasi kand ja varvas. Suund sügava poole, sest madalam pool kõik hõivatud.  Vesi oli natuke langenud ja nii suundusin vanast püügikohast veel rohkem ülesvoolu. Otsisin paiga, kus sai kenasti kummikutega rohuäärele ligi ja lajatasin tonkad sisse. Riistvara täpselt sama, mis eelmistel kordadel, ka meeskondade koosluses ei teinud muudatusi. Ei viitsinud söödatopsiga mängima hakata...

Kell pool üksteist võtsin istet. Ja kohe läks togimiseks. Tõsi küll, ühte ritva. Kärbsevastsed pakkusid kellelegi huvi, kuid mullaussid nukrutsesid omaette. Viie minuti pärast esimene särg sumpa. Peagi ühe korralikuma võtu järel midagi väga kopsakat taga, vaikselt tuli piki põhja, erutus juba laes, kui aru sain et võnkeid ju pole ... ning korraliku puuvõre välja tirisin. Ilus särg näris üsna korralikult ja vaikselt sai sump lisa.

Võtt kestis pea kaheteistkümneni välja ja siis lõppes kui lõigatult. Nautisin ilusat sooja ilma, tuul oli praktiliselt nullis ja päike küttis pidevalt  temperatuuri kõrgemale. Vaikselt kiskusin riideid vähemaks. Soojas hea mõnuleda ja vaikselt hakkas silm looja minema. Üks silm juba unenägusid nautimas, teine vaevu pilukil, kui parempoolne ussitonka pani ühtlases rütmis võnkuma. Kiirelt sirutasin ennast ridva juurde ja hoppa otsa jäi. Mõnus raskus taga, see peab vimb olema. Ja oligi...

Edasi jälle vaikus. Pool tundi hiljem  samasugune võtt teisel ridval, kuid olin liialt tormakas ning kala ei jäänud otsa.  Ilm mis hommikul oli nii mõnus ja soe sai pealelõunal teise ilme, läänetuul hakkas vaikselt tugevnema, tekitas jõele päris kena laine. Toppisin uuesti riideid selga tagasi.

Ülejäänud aeg kuni kella neljani, kui kodupoole sünnipäeva tordi söömisele suundusin, oli jõgi enamasti nagu kaevus. Vaid kaks särge eksisid ära ja ega rohkem võtte ka ei olnud. Võibolla hakkas veel õhtul võtma, aga võibolla ka mitte. Pealt kuuldud venelase telefonikõne põhjal võis järeldada, et hommikul oli vimb paremini närinud... Igaljuhul tundub, et nagu hakkaks vimb vaikselt liikuma ja võtma.

Kokku sirka kümme särge, üks ahven, üks vimb ja mõni kiisk.

EMHI: vee kõrgus +75 ja 4,1 kraadi

Kasari jõel, Vanamõisa all, 27. märts 2014

Hommikul ei saanud kuidagi üles. Kell juba pool üheksa kui ennast kuidagi kööki loivasin. Paar kohvi sisse ja eluvaim tärkas peagi. Söötsin emasele mustale kassile ühe kolmesaja grammise särje sisse, küll nägi sellega alles vaeva, ja istusin autosse. Suund Vanamõisa poole.

Rumba all kolm autot kohal. Lehvitasin mõttes ja suundusin edasi. Vanamõisa all lausa neli autot. Õnneks siin ruumi enam kui küll. Parkisin auto põllu äärde ja vantsisin üle rohumaa jõeni. Poolel teel lendas minust üle helikopter - tohoh, nüüd siis koperdajaga juba särge tullaks püüdma. Lendas Matsalu poole edasi... hiljem veel tagasi ja siis veel korra õhtul...polegi kalastajad hoopis NATO patrullib taevast kopteritega?

Ilm väljas täiesti pilvitu ja soe. Kraadiklaas juba minnes näitas üheksat soojakraadi ja iga minutiga tundus ilm aina soojemaks minevat. Tugev idatuul oli öö jooksul maha rahunenud ja tänaseks oli sellest vaid kerge, meeldiv ja mahe õhu liikumine järgi jäänud...

Kuna vesi jões natukene madalam kui eelmine nädal, siis suundusin sügava poolde. Talviste vimmakohtade peale. Kaks tonkat sisse, üks lips puna-kollase marmõssi ja kärbsevastsetega, kolm lipsu mullaussidega. Kell pool üksteist, just paras aeg ennelõunaseks võtuks. Ja läks ka kohe andmiseks. Mõlemal ridval korraga püsivus kadunud ja tõmblesid järskude, kuid lühikeste tõmmetega edasi-tagasi. Särg? Ahven? Peagi ühe ahvena ka otsa haakisin. Võtud järkusid mõnusas rütmis ning peagi täiendasin kalade kollektsiooni särje ja kiisaga.

Siis veel paar särge ja korraga vähe sujuvam ridvapitsi liikumine ning midagi ilusamat taga. Luts kurask. Keskpäevane luts keset erksat päikesepaistet. Põhja ligidal siis ilmselt üsna sogane vesi veel.

Edasi särg, särg, särg. Ilusad kenad posid. Mere omad. Ühel hetkel jälle vähe suurema kala tõmme ning korralik raskus taga. No nüüd peab küll vimb olema, käis mõttest läbi. Tumedast veest ronis välja aga hoopis duubel - ahven ja  paari-kolmesaja grammine turb. Lasin turval minna, kassile juba kalu enam kui küll, mis taga ikka teha. Viis minutit hiljem teine samasugune otsas. Ega ometi sama kala. Lugesin igaks juhuks sõnad peale ja mõnda aega see ka mõjus. Kuid pool tundi hiljem otsustas väheke suurem turb teise tonka otsa ronida. Saatsin sellegi koju tagasi...

Lõuna paiku kalavõtud vähenesid ja tõelises leitsakus sai uneletud nii vee all kui ka kalda ääres. Kella kahe paiku, kui silm juba üsna kinni hakkas vajuma, otsustasin pisut jalutada ja uurida teiste püüdjate saake. Kolm autot hommikustest püüdjatest lahkusid juba enne 12st, üks oli jäänud. Tema poole suundusingi. Vene mees, tolko plotva, vimbu netu. Ktoto utrom tri stuki palutsil, no bolshe netu... Vantsisin tagasi...

Kolme paiku otsustas särg uuesti usse tapma hakata. Mõnda aega sõidutasin neid kaldale ja saatsin vette tagasi, kuid peagi hakkas ussidest kahju. Muutsin püügipaika. Meetrit nelikümmend ülesvoolu. Seal väheke sügavam ja vast ka midagi huvitavamat võtma tuleb. Esimene võtt oligi eht vimma võtt, korralikud tõmbed, tina lendu ... tormasin ummisjalu eemalt, olin just teist õnge eelmisest kohast toomas, kuid kohale jõudes vaikus...

Passisin selles paigas tunni. Kolm särge, mis võtma tulid jäid kõik kaldarohtu kinni;  kuid vimmavõtte rohkem polnud. Peale seda kui lõpuks terve rakenduse kaldarohtu suutsin jätta loobusin paigast ja läksi tagasi algsesse kohta.

Särg õnneks "peo" lõpetanud ja ridvad said ka lõpuks pisut puhata. Õhtu jooksul enam actioniks ei läinudki, aegajalt kiisad torkisid, paar särge eksisid ka ära, kuid vimba võtma ei tulnud.


Pool seitse astusin minema. Täitsa ok päev oli - päike võttis terve päeva, särg võttis pool päeva, vimb ei võtnud üldse. Igav ei olnud. Käed sai kalaseks ja kassile sai ka mõned kalad kaasa võetud. Kokku üle paarikümne särje, sirka viis ahvenat, kolm turba, pea kümme kiiska. Mõnus oli olla, kuigi vimba endiselt pole võtmas...

EMHI andmetel vesi +85, vee temp. 3,7 kraadi.

Vigala jõel, Rumba all, 26. märts 2014

Lõuna paiku sai maale ära tuldud, pisut marutuulest räsitud puuriida katust sätitud ja edasi jõe äärde veeretud. Kella üheks olin kohal.

Täiesti pilvitu ja soe ilm. Vaid vastik idatuul rikkus ilusa pildi - tuuleiilid sellised, et pidid kõrvad peast ära puhuma.  Jõgi võrreldes eelmise korraga natukene langenud, vesi selgem ja rämpsu oluliselt vähem. Kaks meest minu koha peal ees juba püüdmas, sättisin ennast eemale kääru peale ühe põõsa varju. Vähemalt ridvaotsad said tänu põõsale tuule käest ära peidetud.  Söödaks sedapuhku mullaussid ja kärbsevastsed. Poolakaid ei hakanud ostma, tundub et neil on mingid keelelised arusaamatused eestimeelsete kaladega. Tinad orbiidile, ridvad harkidele ja pilk ridvaotstele. Püügipiirkond siin natukene madalam, nii nelja meetri kanti. Aga no peaks siin ju ka vimba olema.

Esimene tunnike möödus uneledes. Kala ei võtnud ei mul, ega ka eemalseisvatel meestel. Kella kahe paiku tegi särg lõpuks karbi lahti ja kukkus nokkima. Togisid ja togisid, aga otsa ei tahtnud jääda. Lõpuks mingi pesamuna, vaevalt kümne sentimeetrine särjepoiss, ronis kuidagi niimoodi marmõssi konksu otsa, et oli sunnitud kaldale sõidu ette võtma. Lugesin põnnile sõnad peale, et mingu kutsugu vanaisa ja viskasin kala jõkke tagasi...

Peagi läksid togimised pisut intentsiivsemaks ja ka mõne korralikuma särje konksu otsa pakkusid. Tundus, et oli sõnapidaja särjepunn:-)  Kahju, et ta suguvõsas vimbasid polnud...

Täna siis kala kärbsevastset maiustas. Ussid enamasti vaikides lesisid, ilmselt liiga suured mullakad särje jaoks. Kella neljaks sai hädine söömapidu otsa ja vee alla tekkis uuesti vaikus. Peagi sättisid ennast minekule teised püüdjad, ma istusin kannatlikult edasi. Kulus tunnike, vaikus. Siis keegi proovis ja "magas" otsas. Ahvenapunn. No nii, õhtuse võtu algus?

Aga tutkit... jälle tunnike vaikust. Poole seitsmeni ootasin ja rohkem ei jaksanud. Jõgi oleks nagu surnud olnud. Tulin tulema. Kokku viis särge ja üks ahven. Lohutasin ennast, et vähemalt pühapäevane fiasko ei kordunud:-) Peab vist ikka söödatopsi välja otsima...

Vee kõrgus EMHI järgi +88 ja 3,1 kraadi soe.

Kasaril kevadet otsimas, 22.-23. märts 2014

Laupäev külalised ja molutamine ning vastu õhtut korraks Rumba alla põrutasin. Rahvast päris korralikult, silla juures kolm ja allpool veel viis autot. Võtsin ka seltsiks ritta ja tatsasin reedese koha peale. Üllatuseks sügava kaar täiesti tühi ja enamus rahvast madalama osa peal puntras koos passis. Panin kaks tonkat sisse ja hingasin mõnuga kevadist õhku.

Ilm kena päikeseline, parajalt soe ka (nii 8 kraadi ringis) ning päev otsa lõõtsunud edela tuul oli hakanud rahunemise märke näitama. Minu paigas aga tuul kenasti metsa taha kinni jäi ja siin pea täiesti vaikne. Jõgi oli eilsega võrreldes kõvasti kerkinud, kolm sentimeetrit kahekümne nelja tunniga otsa tulnud. Värv nagu kohv ja sitta tuli allavoolu ikka sittakanti:-) Jäääärest polnud enam midagi järel, riismed vaikselt allavoolu  vajusid...
Kõik oli ilus, väljaarvatud see, et kalal suu lukus. Üks pontsakas särg, üks ahvenas ja kolm kiiska oli kõik, mis paari tunni jooksul soostusid veest välja tulema.Võtud ainult ussi peale, kärbsevastsest ujusid kõik uimelised suure kaarega mööda. Müstika.


Eemalt teisi jälgides polnud ka neil sugugi parem võtt ja nii oligi, et kui kuue paiku tulema hakkasin, siis jäi paigale veel vaid üks masin.

Pühapäeval ärkasin valguse peale. Kuulasin plekkkatust, ei krõbisenud. Kus see lubatud vihm siis jäi? Tõusin üles ja vaatasin aknast välja - hall ja pilves ilm, kerge udukas jõe peale langes. Tuul tundus aga nullis olevat. Vaja ikka proovima minna...

Seekord suund Vanamõisa peale. Rumba all null autot, kõik ilmselt vihma kardavad... Vanamõisas üks auto eemal sügava käänakul oli, kuid sirge peal ei hingelistki. Parkisin ennast poolele teele ja tegin kand-varvas üle põllu matka. Esimene peatus suure puu all.
Jõe juba natuke kevadist Kasarit hakkas vaikselt meenutama, mitte küll väga kõrge, aga ma poleks uskunud, et ta üldse see kevad niigi kõrgele kerkib. Pilliroo saarekesi voolas pidevalt allavoolu. Lajatasin kaks tonkat sisse, usside ja kärbsevastsetega ja võtsin istet. Ilmal polnud nagu eriti häda midagi väljaarvatud see, et kole pime oli. Vee all ilmselt arvati et öö on... järgmise tunni jooksul vaid üks ussi puudutus, polnud nagu võttki, pigem keegi nagu oleks keelega ussi limpsinud, või siis tegid ussid kahekesi konksu otsas vallatusi...

...Ühel hetkel hakkas kaugemalt üle jõe miski hääl kiirelt lähenema, natukene hiljem ilmus välja nii sajapealine pardikari, mis suundus otse minu suunas. Vahetult jõe teise kalda äärde jõudes "pandi kuulipildujad" valmis ja "kukuti tulistama". Jões oleks nagu kalaparv mängima hakanud, sulps ja sulps, väetati jõevett pardisitaga. Õnneks mind märgates kerge pikeering kõrvale tehti ja seetõttu mind ka väetamata jäeti....

Peagi igav hakkas ja otsustasin otsima minna. Esmalt madala poole, sügava ja madala piirile. Seejärel tagasi sügava poole, talviste aukude piirkonda ja lõpuks tagasi algsesse paika. Igal pool oma pool tunnikest püüki ja mitte üks võtt.

Kannatasin lõunani ära ja tulin tulema. Tagasiteel veel pooleks tunniks Rumba alla hüppasin ja proovisin ka seal. Vesi eileõhtasest märgist kümme sentimeetrit kõrgem. Kiisad natuke torkisid usse, kuid võtuks ei läinud ja kui vihma sadama hakkas, siis otsustasin, et olen suhkrust ja tulin tulema:-)

Kuidagi väga nutune võtt eile ja lausa antivõtt täna. Ilmselt võib selle tõusva vee süüks panna ...

...või kui moodsa aja kombel üürata - tegelikult see ikka puhas meie valitsuse süü ja asjade tegemata jätmise tulemus, oleks nad ... ... ... ... ... ... teinud, vat siis oleks alles kala olnud:-)  Igaljuhul oli miski muu või kellegi teise süü, mitte aga enda oskused:-)

Vigala jõel Rumba all, 21. märts 2014

Mitu päeva viirusega maadelnud otsustasin, et aitab nelja seina vahtimisest ja lähen parem välja. Pakkisin seljakoti taskurätikuid täis, otsisin kõik kampsunid kapist välja ja toppisin selga. Pool üksteist veeresin nagu kubujuss jõe äärde. Ilm kena päikeseline, aga mega tugev ja vilu edela tuul. Otsisin varjulisema koha ja lajatasin tonkad sisse.

Kaks konksu mullaussidega, üks poolakatega ja üks marmõss kärbsevastsetega. Tonkad sees hakkasin riideid vähemaks kruttima:-) Tuulevarjus ilus kevad, tuule käes vastikult jahe. Jõeäär püügikohas veel eilsest lumesajust valge, samas eemal päike juba oma töö teinud. Võtsin mõnusamalt istet ja mõtisklesin omi mõtteid. Tunnike vaikust ja üks särg päästis mind unelemisest. Edasi jälle vaikus.


Tuul muutus aina tugevamaks ja vaikselt hakkas hirm, et poolkuivanud oksad hakkavad vaikselt pähe kukkuma. Otsustasin pisut kohta vahetada ja liikusin meetrit viiskümmend edasi. Siin puhus kergelt tuul peale, aga midagi hullu ei olnud. Panin tonkad sisse. Ja alustasin uuesti oma idülli  nautimist. Peagi aga see nautlemine lõpetati -  paar eestikeelset seltsimeest otsustasid otse külje alla püüdma tulla, hoolimata sellest, et terve jõeäär oli vaba. Lajatasid oma tonkad ja õnged viis meetrit eemale sisse ja asusid püüdma. Aru ma ei või, peab siis karjas püüdma, kui vaba maad terve maailm. Õnneks peagi eemale asusid, kuna midagi huvitavat ei toimunud...

Tusatsesin omaette ja passisin ritvu. Kui eelmine koht pakkus korraliku võimaluse molutamiseks, siis siin ilmusid peagi välja veel ühed segajad. Mingid maradöörid nokitsesid usside kalla, kaootiliselt ja väga nõrgalt. Haakimise võimalust sisuliselt pakkumata. Pikapeale üks ennast otsa sõi, ahvenapunn.

Maradöörid nokitsesid edasi, mina unelesin. Ilm vahepeal paar pisarat pilvedest pakkus ja siis uuesti päikeseliseks läks. Väljas tõeline kevad - iga viie minuti tagant mingi linnuparv idas suunas (idas parem elu:-) lendas. Üsna palju luikesid, väheke ka hanelisi.  Mõni parv vahepeal ekslema kippus ja suuna tagasi keeras, kuid mõnda aega segaduses lennanud uuesti nina õigesse suunda keerasid.

Tonkadega aga aeg-ajalt keegi pisut tugevamalt ja ühtlasemalt tõmbas ja paar haakimisvõimalust pakkus. Kuid enamasti võtud siiski üsna nõrgad. Vee all talv mis talv.

Pealelõunal veealune aktiivsus pisut paranes ja kala muutus innukamaks. Vimb küll võtma ei tulnud, kuid kassid said oma õhtusöögi siiski kätte. Kella viiest tulin tulema, kaasas mõned särjed ja mitmed väikesed ahvenad.

 Vimma jaoks tundub aga veel natukene vara...

PS! Kui püügiaeg oli jõe vesi veel üsna madal ja selge, siis ööl vastu laupäeva hakkas veetase tõusma ja viskas ööga 20 cm juurde. Maja all ööseks sisse jäetud tonkad said korraliku "prügi" kaela. Usside vastu keegi huvi ei tundnud...

Pärnu jõel tonkatamas, 16. märts 2014

Tulime poisiga Pärnusse koolivaheaega veetma ja plaan oli jõe peal vimba tonkatada. Suur oli aga minu üllatus, kui linna sõites vaatas jõe pealt vastu jää. Kratsinud mõnda aega kukalt, teinud ühe kohvi, otsustasin kella kahe paiku teha autoga tiiru Sindi poole, et äkki ikka trehvab kusagil vaba vett.

Uue silla all pisut vaba vett, kuid kalda ääres jää. Kulgesin edasi Tammiste all. Kõik kenasti jääs. Isegi ilus valge lumekiht peal. Sindi laululava vastas olev madalik oli küll jäävaba, aga mitte ei usu, et kala hetkel juba kärestikku ronib ja kulgesin edasi.. Sindi silla pealt vaadates jõgi kallastest jääs, keskelt aga vaba. Reiu all täielik talv, isegi suudmes ei pastnud vaba vee triipusid kusagilt. Nii jõudsingi oma otsimisega kesklinna välja. Vähemalt tünni all oli vesi vaba. Natuke imelik on keset kisa ja kära, päris keset linna tonkat panna, aga no mis sa hädaga ikka teed. Paar meest eemal ka juba püüdsid ja sättisin ennast samuti kalda äärde.

Vesi jões maru selge ja puhas, veetase üsna madal. Väljas vaid kraad sooja ja puhus kole vali loode tuul. Kevadine päike oli ennast häbenedes pilve taha ära peitnud ja kogu pealelõunane aeg oli ilm üsna pime. Otsisin kaldavarjus pisut tuulevaiksema koha ja saatsin tinad Port Arturi suunas lendu...Üks tonka mullaussidega; teisel üks lips ussi ja teine lips plastmarmõssi ning kärbsevastsetega.

Kui Rumba all ei tundud mitte üks uimeline huvi kärbsevastsete vastu, siis siin vastupidi. Vaevalt sai kärbsevastne vette, kui läks vaikseks togimiseks. Ussid aga jäid enamasti puutumata, vaid kiisad tundsid nende vastu aegajalt lähemat huvi. Võtte tuli üsna sageli ja riburada pidi ronis veest välja erinevate pudinate palett - ahven, nurg, vimmapoeg, kiisk... Suuremad isendid aga vältisid edukalt minu pakutavat. Aga vähemalt igav ei olnud...

Püügikoht oli muidugi klass omaette. Tühjad lauaviina pudelid kalda äärde poetatud, õlletaara, mis mõnes kohas ka kenasti purustatud killuhunnikuks virutatult, tühjad suitsupakid, mis andsid aimu erinevatest maitsetest (erinevus rikastab!)... Kohe näha, et hea kalakoht, või siis hoopis miski "seltsimise koht". Õnneks täna tundus rahvas külma ilma eest peitu läinud olevat, vaid korra miski gäng kogunes kokku, justkui krimmi referendumi valimisjaoskonna taha järjekorda tekitades ... Peagi sai aga õige vastus ilmselt valitud ja rahvas jooksis laiali, võttes endaga kaasa ka teised tonkatajad. Nii jäingi ootamatult päris üksi, vaid aegajalt mõni jalutaja mööda kõndis.

Kala võttis kuniks jätkus voolu. Kella poole viiest sai aga vool otsa ja vesi hakkas tõusma. Võtud lõppesid kui lõigatult. Istusin koos paari pardiga ja jõllitasin üle jõe linnas toimuvat. Pardid olid ilmselt kalameestega üsna harjunud, sest iga  minu liigutuse peale sätiti ennast kael õieli lähemale. Ja oh hullu, kui võileiva veel välja võtsin, et heledaks kiskunud kõhtu pisut turgutada, ... palju ei puudunud, et mulle kallale oleks tuldud...

Istusin lindude seltsis kella kuueni välja. Õhtupoolikul aktiveerusid kiisad, kuid teised liigid vaikisid jonnakalt kuni lahkumiseni.


Üsna eriskummaline kogemus oli see linnavaheline püük.
Rohkem nagu "kultuurikeskonnaga kohandumine", kui tavaline looduses kalapüük:-)

Vigala jõel kevadhooaega avamas, 14. märts 2014

Laupäevaks lubab lund ja tormi, miinuskraade ja kõva tuult. Ilma, millega kuidagi kalale ei kipu. Nii sättisimegi ennast perega täna lõuna paiku maale (naine tõbine, lapsel kool läbi), et saaks paariks tunniks veel tonkatama minna. Kevadhooaeg tuleb ju enne ära avada, kui tali uuesti peale tuleb:-)

Jõe poole sõites mõtlesin pikalt, et kas minna viimase jää püügipiirkonda, kus vähemalt kindlasti vimba on või valida mõni mugavam koht, mis ei oleks nii avatud tuultele kui esimene variant. Mugavus jäi peale ja nii sättisingi ennast Rumba alla kella kolmeks kohale. Silla kõrval paar autot seisis ja mehed samuti kevadet nautimas olid. Ise sättisin ennast sügavama ala peale.

Vee kõrgus peaaegu nagu suvel; kaldaääred jääpankadega kaetud, sodi ja prahti vees mitte üks gramm, vesi üsna hea läbipaistvusega. No nagu märtsi vesi ikka, ainukese vahega, et jääd pole...Otsisin endale tuulevaikse koha ja sättisin tonkad töökorda. Ilm mõnusalt päikeseline ja soe, auto kraadiklaas lausa 9 soojakraadi pakkus ning varjulises kohas ei kimbutanud ka lõõtsuv läänetuul.

Aasta alguses sai veel lutsul käidud ja meeldivaks üllatuseks olid mullaussid tollest ajast veel üsna terves konditsioonis külmkapis kenasti vastu pidanud. Ehitasin esimese tonka ümber, lipsud pisut kõrgemale kui lutsupüügil, pisut väiksemad konksud ja lajatasin esimese põhjaõnge sisse. Vaevalt sain teist tonkat ümber ehitama hakata kui silmanurgast juba esimese ridva pits vaikselt tõmbles. Kuna tõmbed üsna järsud ja lühikesed, siis pea lahterdus kala automaatselt särjeks ja ma ei lasknud ennast teise tonka ehitamisel häirida.

Viimaks teise tonka sisse lajatanud, kontrollisin ka esimese põhjaõnge üle ja kevadhooaja avas kena särjepoiss. Egas midagi, värske uss konksule juurde ja uuesti ussid kalu peibutama. Vaevalt sai tina põhja puudutada, kui sama trall hakkas uuesti pihta. Ilmselt jälle särg. Mõtlesin, et las närib vahepeal ja sättisin ennast mugavamalt istuma ning otsisin kotist õllepurgi välja. Tonkatamise üks mõnusid (erinevalt talvepüügist) on kahtlemata see, et saab mõnusalt istuda ja molutada, oma mõtteid veeretada ning loodust nautida; vaikselt ka ühe õlle libistada... Pikalt mul seda pidu siiski ei lastud pidada, sest tonka muutus aina rahutumaks ja vaevaliselt loivasin ennast ridva juurde. Kuradi särjed, teid ma ju püüdma ei tulnud. Haakisin ja särgede duubel venis veest välja. No kui keegi teine ei ole rahul, siis kassid kodus kindlasti saavad olema...

Uuesti tonka sisse ja jälle keegi nõkerdas samamoodi ussi kallal. Teine ritv,  millele ühe lipsu olin pannud ussidega ja teise marmõssi otsa sätitud kärbsevastsetega, vaikis aga jonnakalt. Pommitasin teda järgemööda erinevatesse paikadesse, kord üles ja kord allavoolu teise tonka kõrvale, kuid mitte kedagi see sööt millegipärast ei huvitanud. Lõpuks unustasin selle ridva sootuks...

Esimene tonka aga tegutses. Peagi veel üks särg. Istusin ja mõnulesin päikese käes ja lõpuks andsid ka särjed pisut asu ning otsustasid tunnise pausi teha. Peale puhkust aga alustasid uuesti, kuid seekord võtud kõvasti nõrgemad kui enne. Ja tõmbed nii kaootilised. Teevad paar toksu, kükitad ridva kohale, jalad surevad vaikselt all ära, tõused püsti jõudmata järgmist tõmmet ära oodata ... ja siis ta teeb uuesti paar tonksu. No mida sa sellisega teed. Haakida ei saa. Otsa ka ei näri. Lõpuks üks õnnetu väike särg oskas ennast kuidagi suurest ussist mööda otse konksu taha kinni ennast riputada. Aga ülejäänud ainult togisid.

Teine tonka vaikis jonnakalt, tal on vist mingi vimm mu vastu? Kuni päris õhtu eel ühe ahvenapunni otsa meelitas. Kas asi söödas, kärbsevastset nüüd keegi enam ei taha? või milleski muus... ei teagi. Igaljuhul oli see ritv täna täiesti kasutuna kaldal vedeles...

Lootsin, et päikese loojudes teeb ka vimb karbi lahti. Aga tutkit. Mida hämaramaks läks, seda vaiksemaks muutusid särjed ja teised kalad tundusid üldse tudile minevat. Jonnisin poole seitsmeni ja kerisin seejärel ridvad kokku. Ja loomulikult istus ühe ussitonka lipsu otsas üks kiisk nii vaikselt ja armsalt...

Hurraa, kevadhooaeg alanud. Nüüd tulgu külm:-)

Kasaril jääpüügi hooaega lõpetamas, 09. märts 2013

Poleks arvanud, et märtsi alguses viimase jää püüki teen, aga praegu tundub, et selleks korraks on siis jääga ühel pool...

Hommikul molutasin alles kohvitassi taga, kui Viljar ja Mait juba üle põllu jõe äärde sõitsid ja helistades mind taga nutma hakkasid. Egas siis midagi, veeretasin ennast ka kohale. Kella kümneks.

Tõotas tulla kena päikeseline ilm. Tuul, mis eile õhtul rauges oli täna topeltjõuga piki jõge puhumas. Edela suunast. Aga päike tegi kenasti oma tööd ja nii viskaski päeva peale oma 8 soojakraadi ära. Otsisin ohutu koha ja sain kuiva jalaga jää peale.

Mait ja Viljar esialgu ainult kiisku piinanud, nüüd uusi auke tegid ja vimba otsisid. Peale paari sõna juttu, liikusime koos Viljariga eraldi eilsetele ahvena aukudele.

Punane kirp, sääsevastsete pintsel otsa ja püüdma. Paar tiiru esimesest august tehtud, kui põhja peale potsatanud kirbu keegi üles tõstis. Haakimisel kena raskus taga. Vimb?  Raskelt tuli üles. Pomisesin igaks juhuks mõttes, et ära ole haug, ära ole haug. Ja ei olnudki. Midagi valget läigatas jää all. Kui kala pea auku pistis üllatusin, suured koledad punnis silmad. Nurg kurask. Sihuke labidas, et mine või lund rookima. Kaal näitas pea pool kilo (490gr). Päris tore algus päevale.

Peale esimest kala pikalt vaikus.Mingi hetk veel üks kopsakas nurg jää peale tuli, kuid vimmast ei olnud märku ning Mait, kes vahepeal ka meid piiramas käis, ronis oma sada meetrit allavoolu,  uusi auke tegema.

Mõni hetk hiljem sealt ka esimese vimma välja võlus. Enamvähem samal ajal aga mul keegi üles mängides pihta läks, haakisin, kuid otsa ei jäänud. Otsustasin ülalt alla tagasi mängida ja pea kohe toimus nooguti peatumine. Haakimine andis kellelegi kena laksu vastu huult, kuid taha ei jäänud. Sooh, selline asi ehmatab pihtasaanu kindlasti eemale ja nii ka läks.

Veerand tundi piinasin seda kohta veel ja siis läksin Maidu ja Viljari seltsi. Nende juures aga peale madruste rohkem kala ei tulnud ja üsna ruttu tulin sealt tulema.

Uuesti sama auku piinama ja kuna jää all valitses vaikus, siis hakkasin mõnemeetriste vahedega ülesvoolu liikuma. Umbes kolmanda augu juures toimus täpselt samasugune tegevus nagu mõnda aega tagasi - kergelt keegi puudutas, haakimine midagi ei andnud, allamängimisel nooguti peatus. Deja vu.

Seekord jäi kala taha. Mõnus maakera. Väga pikkamööda venis jääaugu suunas. Korralik põrsas vaikselt käe toel august välja venis. 750 grammine vimb.  Sellise kala puhul ei saa ju eputamata jätta ning nii tegelesingi pildistamise ja poseerimisega. Auk loomulikult jahtus maha ja jätku ei tulnud. Aga ma nii rahul olin, et tegelikult see mitte ei häirinud.
Edasi järgnes pikk pikk vaike periood. Viljar juba vaikselt kodu poole kippus, Mait aga väsimatult allpool vimba otsis. Tegime vahelduseks Viljariga uusi auke päris sügava peal ja sealt lõpuks ühe nuru ära kobistasin. Jätku aga ei tekkinud. Kell tiksus vaikselt pealelõunat ja paus kestis.

Lõpuks juba kell kolm läbi, kui Viljar Maidu suunas vantsis, et läheb tema seltsi väikeseid ahvenaid kiusama. Ma piinasin edasi vana auku ja siis huvi pärast Viljari augule ennast istutasin. Vaevalt sain paar minutit mängida, kui põhja kohalt agressiivne võtt. Ja korralik kala otsas. Sedapuhku korralikult jõnksutas põhja kohal ja üles ei tahtnud tulla. Võtsin aega ja venitasin rahulikult. Ilus ahven (510gr). Mait ja Viljar ummisjalu eemalt minu suunas jooksma asusid ja varustusega mu seljataha ennast sättisid. Seekord jätsin fotosessiooni hilisemaks ja saatsin kirbu ruttu alla tagasi.

Paar minutit oli vaikus, kui järsku keegi põhjast kirpu kergitama asus. Jälle kena kala taga, võib-olla natuke väiksem kui eelmine, kuid ahvena jõnksud mõnusalt tunda ... kuniks augu alt minema pääses. Kolmas võtt mõnda aega hiljem veel, kuid otsa ei jäänud.

Teistel poistel aga vaikus ja peagi Mait ennast tagasi vanas suunas venitas. Maandusin siis Maidu augule ja sealt ka üks sajaviiekümnene ahven lõpuks üles ärkas ja punase mänguasjaga liialt usinalt kontakti kippus...

Kuna see pealõunane võtt oli nagu oli ja vilu tuul segas kõvasti püüki, siis otsustasime kella neljast jääpüügi hooaja pidulikult lõpetada.

Kokkuvõtvalt päev muidugi ülilahja, aga kolme kopsaka kala (ja kõik veel eri liikidest) tõmbamine päästis vähemalt minul meeleolu.

Vimmad sai Viljar endale, Mait oli rahul, et kalu tassima ei pidanud ning poolekilose nuru üle rõõmustasid kõvasti kassid. Nii, et polnud kõikse hullem jääpüügi hooaja lõpetamine:-)

Kasari jõel, 08. märts 2014

Kolmapäevase Pärnu jõe siiaga tekkis tunne, et nüüd võib see jää ka minna ja kevad alaku. Vara küll, aga noh ma olen põhimõtteliselt valmis. Nädalavahetuseks sai igaksjuhuks veel sääsevastsed kaasa ostetud, et kui ikka kannatab veel jääle minna, siis natukeseks võib ju minna ka...

Hommik kuulus posiga küpsisetordi tegemisele ja pärast seda naistepäeva tähistamisele. Kui ennelõunal lõpuks madalrõhkond lahkuma hakkas ja horisondil selgemaks kiskus, siis hakkas mõttes vaikselt ka jõe poole tõmbama. Tassisin saunapuud sauna ära ja minekule.

Sättisin end vanamõisa kanti. Üle põllu eemalt hea näha, kas keegi jõe ääres ka või mitte. Rumba silla all vesi täitsa lahti, ime et kedagi õngitsemas polnud. Põlla peal kohe kaugele näha, et üks auto olemas ja keerasin ennast ka julgemalt jõe poole. Poole tee peale parkisin ära, ei tihanud murukamarale sõitma minna ja tatsasin üle rohumaa jala kohale.

Ilm mõnusalt päikeseline, kuid üsna vali edela tuul. Sooja nii 3-4 kraadi.  Kohale marssides kaks meest jääpeal. Kalda äär väga kahtlane ei tundunud ja turnisin ettevaatlikult üle kaldatsooni. Natuke ragises, aga tundus üsna ok olevat. Mõned mustad augud eemal olid sees, aga neid ma lähemalt uudistama ei kippunud. Jääpeal olnud püüdjad ka just tulnud ja kalast veel ei märkigi. Sättisin ennast samadele aukudele kus talvel esimesed vimmad välja sai nopitud.

Peagi veel kaks kalastajat juurde tulid - mees ja naine. Tükk aega kaldapeal uudistasid ja siis peale tulid. Nood üldse tonkatama olid tulnud ja üllatuseks nüüd jääõngi välja otsima pidid hakkama. Kammisin samal ajal pisut ülesvoolu olevat sügavikku läbi. Tampisin vanu auke jalaga lahti ja tegin kiired paariminutilised mängud erinevatel aukudel. Ühel, olles paar tiiru kirbutanud, otsustas enne põhja keegi allamängitavat kirpu niimoodi rünnata, et olin sunnitud rullilt paar tiiru järgi andma. Haug ilmselt, käis peast läbi ja otsustasin hästi aeglaselt toimetada. Mitte ei tahtnud kirbust loobuda. Venitasin kala pisitasa lähemale ja sisuliselt ujus ta omast vabast tahtest jääauku:-) Kalal tamiil suunurgast välja jooksis ja kirpu näha polnud. Kui jääle sai tõmmatud, siis nägin, et kirp õnneks üsna sügaval ei olnud, vaid täpselt suunurga taga, ja nii heasti, et tamiil hammastest puutumata.

Tegin oma fotosessiooni ära ja lasin kala tagasi. Koperdasin algtsooni aukudele uuesti. Seal aga endiselt vaikus ja nii rändasin edasi ülesvoolu. Wimbu midagi 7 meetri pealt reedel saadud kaladest oli rääkinud, otsustasin need augud üles otsida. See polnud just eriti keeruline pähkel - Wimbu nagu joonlauaga viiskümmend meetrit auke oli puurinud, viiemeetriste vahedega. Kammisin augud läbi, kuid peale kiiskade ja paari ahvenapunni nad midagi ei pakkunud. Selge, Wimbu põhjalikult augualuse tühjaks rüüstanud ja siit paari aasta jooksul kala ilmselt ei saa:-)

Koperdasin edasi, ülesvoolu. Jää äärtes tundus aina kahtlasemaks minevat, ja paaris kohas isegi auklikuks oli uuristatud. Jõe keskel aga endiselt täitsa ok paarikümne sendine jää. Peagi ühel augul ahvenatele sattusin, neli poissi välja ronis, kuid kõik sellised sada +/- grammi. Osad kassidele noppisin, osad tagasi viskasin.

Edasi jälle kiisad. Kella kolme paiku lahkusid kaaskannatajad, suurimaks elamuseks ilmselt naisterahva poolt saadud haug. Ikkagi naistepäev! Jäin üksi, päike küttis ja ilm oli ilus. Ka kõva tuul näitas vaibumise märke ja nii tegin tiiru vanadesse paikadesse tagasi. Seal endiselt vaikus. Kratsisin pikalt kukalt, et kas otsida või leppida ahvenatega.... jäid ahvenad. Tagasi nende aukudele. Peagi ahvenad ka pisut koostööaltimaks muutusid ja võtte hakkas sagedamani tulema. Ainus, mis soovida jättis oli suurus, kuni lõpuks keset pudinaid ootamatult kahe ja poolesaja grammine poiss kirbu otsa kobistas. Ilmselt oli tegemist põnnide rühmavanemaga.

Peagi tüdinesin neist ahvenatest ja kammisin veel kord vimmapiirkonnad läbi. Aga ei midagi. Vimb täna lihtsalt ei närinud, või oli hoopis teises kohas, kus mina. Poole kuue paiku panid asjad kokku ja kobisin minema, saun ootas. Jää pealt mahasaamine kulges probleemitult ja andis lootust, et homme kannatab äkki veel tulla.

Kokkuvõtvalt: valgel kalal karp täiesti kinni, ei särge, nurgu ega vimba; kõik ahvenavõtud eranditult põhja kohalt; ülaltpoolt viite sentimeetrit põhjast ei torkinud pakutavat sööta ükski kala. Paarkümmend ahvenat käis jääpeal, neist ca pooled sajagrammised ja vaid üks korralik kala. Teed on mõnusalt porised, naine küsis, kas olen autot vahetanud:-)

Pärnu jõel siiga püüdmas, 04.-05. märts 2014

Teisipäeval oli suur plaan terve päev Pärnus jõel veeta. Hommikul aga tundus, et see plaan läheb allavett - poiss ärkas tatise ja punaste silmadega. Selge viirus.  Kratsisin koos naisega kukalt ja küpsetasime uue tegevuskava; nii head asja kui viirus pole ju mõistlik ainult endale hoida, vaid seda võib ka vanaema ja vanaisaga jagada. Mõeldud tehtud. Suund Pärnu poole, lapsega koos. Vanaisa va kaval rebane oli seda aga ette näinud ja Pärnust ruttu plehku pannud:-)

Igal juhul juhtus nii, et jõele jõudsin alles lõunast. Aga no parem hilja kui mitte kunagi. Seda enam, et ilm tõotas pealelõunaks kena päikest. Jõgi muidugi rahvast täis ja mõnel mehel käis tirgu tõste juba kõrgelt üle pea. Jätsin seltskonna selja taha; siia paikadele.

Kammisin tunnikest kaks seda piirkonda, siis tüdinesin ja läksin Wimbu eilseid jälgi jahtima, kus kohtusin Taaviga, kes sama piirkonda kammides mõned väiksemad vimmad ja ahvenad välja oli meelitanud.Ja otse loomulikult oli võtt just lõppenud... Kammisime siis koos ühe sügaviku läbi ning ärritasime kumbki ühe vimma võtma. Jätku aga ei loonud. Peagi kobisin mina siiapaika ja tema allavoolu paremaid jahimaid otsima.

Õhtupoolik möödus mõnusas päikeses. Ilm tõeliselt kevadine, linnud laulsid ja varesed käisid pidevalt süüa nuiamas. Tunnike siiapaigal ja kobisin tagasi vimmapaika ja noppisin veel kaks kala. Jätku aga ei tulnud ja otsimise isu ei olnud. Liikusin vaikselt ülesvoolu ja tiksutasin laisalt päeva lõpule.

Järgmine hommik olin juba enne kümmet jõel. Tõeliselt vara minu jaoks. Autost jõe peale vaadates paistis väljas justkui suvi. Samas temperatuur nullis. Öösel pea neli kraadi külma oli teinud ja kõik augud kenasti kinni külmetanud. Jätsin oma jope maha ja tatsasin jõele. Huhh, ja kohe hakkas külm. Tuul puhus piki jõge jääpeal külma näkku. Sõrmed hakkasid kergelt külmetama. Ahh küll läheb soojemaks ja tegin kiirsammul marsi siiapüügi paika. Kohale jõudes juba meeldivalt soe.

Vaatasin eemalt, et Wimbu vimbasid kiusab ja sättisin ennast ise siiga püüdma. Esimene rajoon andis tulemuseks eriti närvilised kiisad ja paar ahvena punni. Teises rajoonis aga vaikus. Kammisin seejärel pisut kaldapoolt kolmanda püügipaiga lähedal. Olles umbes kümme auku läbi püüdnud ja tehes uue värske kaldast vaevalt kolmekümne meetri kaugusele, sain lõpuks ka kellegi võtu. Kala lõi ürna kõrgelt ja tundus vimma moodi. Tundele kinnitust aga ei saanud, sest enne jääauku pudises ära.


Uuesti ruttu kirp alla ja järgmine tiir. Üles mängimisel ei juhtunud midagi, aga nii kui tagasi hakkasin tulema, nii keegi vajutas. Kena paarisaja grammine ahven. Kirp jälle alla ja lühikese vahega paar väiksemat ahvenat juurde. Mul tuju juba üsna hea, et nüüd läheb ketiks kätte, aga ...

Edasi vaikus. Mõni minut hiljem vahetasin igaks juhuks sääsevastsed värskemate vastu. Endiselt vaikus, kuni ilma hoiatamata keegi poole meetri kõrgusel põhjast alla mängides jõhkralt nooguti alla vajutas, justkui seda murda tahtes. Ma kade inimene sellega leppida ei tahtnud ja haakisin. Taga. Vonka vonka.

Üles tulla ei taha. Selge, ilus ahven tuleb. Aga siis hakkas midagi vee alt vastu helkima ja kalasort muutus kiirelt siiaks. Kala peksles päris jõhkralt jääaugu all, keeldudes pead sinna sisse toppimast. Mõtlesin juba kuidagi käega aitama minna, kuni korraks tekkis siia väsimuse hetk ja kiirelt ta poolde auku vedasin. Edasi juba käega kaasa aitasin. Ilus ja lumivalge 800 grammine poiss. Käed lõi värisema...

Huhh, päev korda läinud, jätkasin samal augul. Mõni minut hiljem keegi nagu ujus pihta, aga võtma ei saanud. Veerand tundi hiljem leppisin olukorraga ja hakkasin ümbruskonda läbi kammima. Auk ülesvoolu, auk allavoolu. Ei midagi. Auk kalda poole ja ega teine kaldapool ju halvem ole. Auk ka sinna. Mõlemad ilusad ümmargused nagu kaksikud, mõlemas ühesugune tulemus...

Paar auku ka natukene kaugemale ja uuesti siia andnud augule tagasi. Ühetviisi vaikne igal pool. Vahepeale Wimbu ja tema co mind külastas, olematust vimma võtust kurtsid ja edasi loivasid. Taavi käis ja uudistas ja samuti edasi otsima läks. Mina aga omal augul nagu vana mees kükitasin. Aegajalt käisin mõnikümmend meetrit eemal olevaid vanu auke katsumas, aga peagi tagasi olin. Ootasin ja ootasin. Kuni kella kahe paiku esimene elumärk vanast august tuli. Keegi lõi umbes paar senti põhjast üsna järsult kirpu. Väga ahvena moodi. Mängisin igaksjuhuks allpool ja vähem, meelitasin koputamise ja tihedama sammuga mänguga, kuid ära võtma ei kippunud. Viie minuti pärast otsustasin minutiks kirbu ära "peita" ja põikasin kõrval olevale augule. Tiir seal mängimist ja tagasi.

Vahel on minut pikk, aga vahel lühike. Selle kala jaoks oli see vist pikk, sest vaevalt sain põhjast tiiru alustada kui jõuga keegi ründas. Jälle mõnus vonka-vonka vee all. Natuke vähem aega väsitamisele ja poole kilone siig jää peal. Yess. Mõnus tunne sees, jäin augule edasi püüdma.


Peagi Wimbu uuesti mööda marssis ja kui teisest siiast kuulis siis kõrvale potsatas. Ei nüüd ta enam siit tõuse kui siig tulema hakkab. Ega palju mööda ei läinudki, kui mul keegi vastu ujus, kuid ära ei võtnud. Mõni aeg hiljem aga Wimbu juba kättpidi jääaugus oma poole kilose siia välja võlus.  Jätkasime mõnda aega koos, siis aga sai minu püügiaeg otsa ja pidin lahkuma Kalastuskeskuse vimma töötuppa. Wimbu jäi veel istuma. Hirmsasti selline tunne oli, et õhtu veel actionit tuleb. Hiljem selgus, et siia näol siiski mitte, küll aga ilusa seitsmesajase ahvena eemalt sai.

Kokkuvõtvalt.

Igati tore päev oli. Vimba ei saanud mitte. Siiga väsitada oli lahe. Kogu päev täis päikest ja sooja. Ära tulles auto kraadiklaas koguni +7 näitas. Jääd veel küll, kuigi iga päevaga pehmemaks läheb. Päike näris puuri pea poolest saati jää sisse:-)