Viies aastaaeg, Pärnu jõel, 14. jaanuar 2023

Laupäeval olin jõel uuesti tagasi. Veetõus jätkus ja jõudis päeva jooksul juba +170 ni. Ja ega ilm ei olnud ka vahepeal muutunud. Tugev lõunatuul ulus piki jõge. Tõsi vihma tegi küll vähem, kui päev varem. Paar korda üritas natukene sadada, aga hoog läks kiirelt üle. Märjaks seekord ei saanudki.

Jõe peale saamine probleeme ei valmistanud ja kuna silmapiiril polnud ainumastki hingelist siis suundusin otse eilse päeva lõpetanud augu peale. Vimb oli all ja peagi sai skoor avatud. Toimisid nii punane, kui ka hõbedane kirp. Teine neist aga oli selgelt ebamugavam kasutada, sest vool oli üsna tugev ning kolmemeetrises vees kasutada kuute meetrit tamiili kirbu põhja saamiseks, tundus mitte just kõige optimaalsem lahendus.

Peale kolmandat vimba otsustasin, et aitab. Kõndisin uusi paiku avastama. Ülesvoolu, madalamatele aladele, kus tugeva vooluga püüda mugavam kui sügava peal.

Käisin läbi pea kilomeetri ulatuses erinevad paigad, proovides läbi sügavused vahemikus 2.4 meetrist kuni 3.3 meetrini välja. Pea alati oli vimb all, vaid männi augus ei andnud keegi näole. Lood näitas, et keegi seal all oli, kuid tunnise kiusamise tulemusel lõppes minu kannatus enne kui veealuse uimelise oma.

Huvitaval kombel olid suuremad vimmad ja väiksemad pidevalt koos. Võtt oli terve päeva jooksul selline õhkõrn nokitsemine päris põhja ligidalt. Ühtegi võttu kõrgemalt, kui 10 cm põhjast ei saanudki. Lisaks oli 95% võttudes paigal seisva sööda peale. Proovisin päeva peale nii erinevaid variante kui oskasin, kuid toimivaimaks osutus see, et alguses tegin nii minutikese sellist kiirelt põhjast kuni 20 cm kõrgusele mängitamist, sealt mütsuga põhja tagasi vajumist ja nii 5-6 tiiru järjest. Kui seejärel hästi aeglaselt põhjast kirbu uuesti üles kergitasin ja selle 5 cm kõrgusele põhjast paigale jätsin... tehti krõps ära.

Ainukene korralik võtt toimus umbes kella kolme paiku, kui olin oma eksirännakutelt tagasiteel jõudnud sügava serva peaaegu tagasi. Püüdsin 2.9 meetri peal kui põhjast kirpu tõstes konkreetselt nooguti alla vajutati. Korralik kala jäi ka otsa ning tegi mõnusat sõitu kui auguni välja. Ja siis plehku pääses. Kuna jää paistis täiega läbi, siis sai siig vähemalt ära nähtud.

Pool neli panin pillid kokku. 12 vimba võtsin kaasa, 9 lasin tagasi (neli olid alamõõdulised, viis mõõdus, aga napilt). Lisaks paar mutantnurgu ka veel.

Maha tulles pidi kaldale saamiseks juba läbi põlvekõrguse vee vantsima. Kuna jääd on endiselt 20 cm, siis äkki ta kuidagi kestab selle sula üle. Mitte ei tahaks, et jääpüügihooaeg juba läbi saaks... Veetase on muidugi juba üsna metsik, +230 (pühapäeva õhtul).

Samal ajal Vigala jões on ka jää veel olemas, aga seal kusagil 2-3 meetri sügavusel vee all. Maja juures tõuseb vesi üle kallaste ilmselt homme. Kartuli maal oli otsekontakt jõega juba loodud. Kui kliimasoojenemine jätkub, saab siin varsti riisi kasvatama hakata :-) Viies aastaaeg on alanud.

13 ja reede Pärnu jõel, 13. jaanuar 2023

Juba nädala alguses sai paika pandud plaan teha üks puhkepäev. Ilm lubas korralikult ja pikalt soojaks minna, kõvasti vihma teha... mõte liikus rada pidi, et mine sa tea äkki rikub jää ära ja ei saagi enam see aasta peale. Vesi hakkas ka ööl vastu pühapäeva tõusma ja jõudis Pärnu jõel 105ni. +10 cm öö jooksul. Püügiilm pidi küll tulema põrgulik, nagu kuupäevale/päevale kohane. Vihma ja tugevat lõunatuult.

Veerand üheksa startisin ja tunnike hiljem komberdasin jääle. Komberdasin sõna otseses mõttes, sest kogu varustuse üle vedamine kaldaäärsest lahtisest servast võttis aega. Kuivalt sain siiski peale ja suundusin oma tavalisele tiirule. Alustuseks  parklapoolne jõeäär, kus väikese vimmapoisiga peagi käe kalaseks sain. Kuna lood näitas ainult põhja peal venivaid "madusid" ja kõrgemal ühtegi "krokodilli" pildile ei joonistunud, siis suundusin edasi. Üle jõe.

Teise kalda poolel alustasin seekord pisut kõrgemalt joonelt kui tavaliselt. Sügava ja madala ala piiri pealt. Vett 3.6 m all. Esimene mõõduvimb tuli sellest august. Lasin tolle kõrvalolevast august alla tagasi. Nagu ka järgmise. Mõtlesin, et täna ei hakka kalu ära võtma. Mõtteks see jäigi..

Järgmine auk sai tehtud paarkümmend meetrit allavoolu ja see ei hiilanud millegagi, aga ülejärgmisest ronis kena 600 grammine kala pika venitamise järel välja ja seda enam tagasi laskma ei hakanud. Hea küll, teeme siis esimese kuivatamise satsi sellel aastal ära. Pisut vara on, aga vast kuivavad ära. Üks väike kala veel sellest august, seejärel kenake vimb poolest veest plehku sai ja vee alla vaikuse tekitas. Siiast elumärke polnud.

Edasi Reiu suunas. Poi tsoonis oli vaikus, suudmetsoonis aga. Proovisin selles augus kolm erinevat kirpu läbi - kuldne, hõbedane, punane. Esimene ei pakkunud midagi, teine pakkus vimma, aga edasi ei miskit. Seejärel läks punane otsa, sain järgmise poisi ja jälle vaikus. Uuesti hõbedane tagasi ja latikapoiss kohe leili läks, mõni hetk hiljem nurg ka veel. Siis jälle punase kord, kuid ei miskit.

Otsustasin lõuna teha. Võileib paremasse kätte ja vasakuga mängitasin. Pool leiba söödud ja kerge tripse noogutil ja kena 650 grammine vimb kasutas jõudu kus oskas. Päris mõnusa sõidu tegi, enne kui august välja venis. Seejärel teine pool leiba ja teine kenake vimmapäts otsas.

Võiku otsas, mõtlesin et rohkem nagu süüa ei taha. Selle peale arvati teisel pool, et nemad ka siis ei taha. Viis minutit hiljem andsin alla ja ... võtsin teise leiva kastist välja. Sain vaevu singi maitset tunda, kui koheselt kolmas vimb kirbu omale võttis. Leiva teise poolega neljas kala ka veel juurde. Kaks leiba keres otsustasin, et aitab - mina rohkem ei söö. Ja ei söönud nemad ka enam. Kulus pea pool tundi, kui lõpuks kella poole kahe ajal üks lõpuks liimile läks. Ka see kala tuli huvitaval kombel vasaku käega mängides.

Kõik võtud kuni sinnamaani tulid mängu järel tehtud pauside peale ja põhjast maksimaalselt 15 cm kõrguselt. Võtud nagu väikese särje nokitsemine, ei mingit vajutamist või lööki. Lood näitas enamasti  kala all. Vahepeal ka pooles vees mõned huvitavamad varjud ujusid. Siia võttu aga ei saanud.

Järgmine poolteist tundi ei pakkunud midagi. Käisin põõsa augus ära, proovisin suudme tsoonist paarist kohast ja seejärel otsustasin vaikselt kodu poole liikuma hakata. Plaan oli tee peal paar kohta veel enne läbi katsuda. Esimene neist asus madala peal. Keset jõge, põõsa augu kohal. Seal vaid 3 meetrit vett.

Sain minutikese mängida, kui kohe võtt. Peenike vimmapoiss. Veel minut ja juba korralikum vimb. Ei tea kas oli just võtu aeg alanud või sattusin suuremale parvele, aga pool tundi oli päris lõbus. Punnid ja suuremad tulid vaheldumisi ning tegevust jagus. Seejärel juba pimedamaks kiskus ja vaikselt asju kokku pakkima hakkasin. Grupipilt oli ka juba tehtud, kui veel "viimaseks" korraks kirbu alla saatsin. Paar minutit ja veel paar kala. Tulingi sisuliselt võtu pealt ära, sest päris pimeda peale jääda ei tahtnud.

Päris mõnus püügipäev oli. Kokku siis 16 mõõdus vimba (14 sai ära võetud), 6 alamõõdulist vimba, 1 latikas, 2 nurgu, 1 kiisk. Vimmad pärnu kohta heas mõõdus. Jääd oli 20 cm ja täna veel hullu voolu ega sodi polnud.

Aastaring kalevetel

Raamat "Aastaring kalavetel" on lõpuks ometi valmis. Eile sain oma eksemplarid kätte. Trükisoojalt! Hakkan neid kõiki ükshaaval läbi lugema - kvaliteedikontroll noh :-)

Kel soov endale raamat soetada, siis andku aga märku! 24 euriga saadan postiga kohale.

Pärnu jõel, 08. jaanuar 2023

Eilne tekitas küsimuse, et kas lähenev ilmamuutus võiks talviselt vaiksesse veeellu pisut elevust juurde tuua? Lubas ju vaikselt soojema poole sättima hakata...Tõsi mitte veel sulale, vaid sinna miinus viie kraadi kanti. Nii läksingi uuesti Pärnut uudistama.

Sedapuhku olin jõe ääres juba veerand üheteistkümne paiku. Eilsest päiksest polnud jälgegi. Ilm oli pilves ja endiselt veel väga külm. Miinus üheksa kraadi. Mõõdukas kagutuul lisas kõvasti külmatunnet juurde.

Tegin alustuseks jõe paremkalda sügavikus augu. Sain kiirelt kolm vimmapunni, kes kõik otsustasid võtta ... langevat kirpu. See oli midagi uut, võrreldes eilsega. Lood näitas ohtralt kala all, kuid suuri ei paistnud tulevat ja nii kolisin teisele poole jõge. Tuule käest pakku.

Põõsa augus kala samuti all ja pika meelitamise peale üks korralik päts otsa kargas, kuid vahetult augu alt plehku sai. See viis ka teised eemale - loodi pilt tühjenes kui võlu väel. Edasi liikusin poi suunas, kus lõpuks sain esimese mõõdus vimma ka jää peale. Võtt oli selline kerge kripsatus noogutil, kui kirp pausi tegi. Järge esmalt ei tulnud, samas edasi nagu ka ei kippunud minema, sest all keskid nagu olid.

Poole kaheteistkümne paiku tehti siis "võtulaine". Viie minutiga kolm vimba leili läksid ja need ka jääle prantsatasid. Neljas tegelinski pääses aga jooksu ja tagajärg oli teadagi mis.

Kella ühe paiku saabus nimekaim oma live active kajaloodiga. Tehnika ime tuvastas et kalad on all täiesti olemas ja mitte vähe, aga lihtsalt ei võta. Umbes samal ajal vahetasin hommiku poole otsa seotud punase kirbu hõbedase vastu ja sain sisuliselt kohe esimese liigutusega vimmapunni. Pöörane algus tekitas ootuse, et nüüd hakkabki nii olema, aga tutkit. Edasi jätkus kõik vanas vaimus. Aegajalt mõni punn lasi ennas ära meelitada, kuid üldjuhul valitses vaikus.

Tegin augu ümbruskonda veel mõned puurimised ja sain enne ära minekut siiski veel kaks mõõdukala jää peale. Eldoraadot ei olnud täna kohal.

Sisuliselt oli tänane päev kopi-paste eilsega. Ok, mõned kalad rohkem, aga stiililt täiesti sama. Kala võttis mingil imelikul hetkel, enamasti kas uue augu peal koheselt või siis pikkade mängitamiste varieerimisel ühel suvalisel hetkel ära krõpsas. Paar tükki lausa ca 70 cm põhjast kõrgemalt. Ühtegi korralikku võttu, kus nooguti tigedalt alla oleks vajutatud, täna ei näinud.

Kokku mul siis kuus vimba + 12 tagasi lastud punni. Üks ahven ka veel sekka. Siiakalast ei kippu ega kõppu. Rain oma loodi peal ühte kolli nägi keskvett ujumas, aga see oli ka ainukene. Minu loodi ekraanile ühtegi sellist ei tekkinudki. Kas neid pole see aasta seal? Pigem lihtsalt liiga vara...

PS! Veetase on endiselt üle +130ne, ehk siis kukub üliaeglaselt; jääd ca 20 cm.

Pärnu jõel 07. jaanuar 2023

Nädala alguses tõusid veetasemed jõgedes korralikult. Pärnu jõel pea +170ni. Kasaris ca +130ni. Kui kesknädalal hakkas külma tegema, tõmbas see vee kõrgust ka pisut tagasi, kuid laupäevaks jäi ta endiselt üsna kõrgeks, nii +140 kanti. Seega vool, aga ilmselt mitte väga palju sodi.

Laupäeva öösel külmetas päris kenasti ja päevaks lubas 10-12 kraadi miinust. Seda mõõduka idatuule juures, mis tähendas mitte just kõige mõnusamaid püügitingimusi. Seetõttu ma hommikul väga ei kiirustanud ja startisin alles peale kella üheksat. Pärnus ussipoest ka veel läbi ja nii kolmveerand üksteist astusin alles jääle. See nägi välja nagu korralik liuväli. Sile ja libe, uisuta kaugele tahad... Suundusin joonelt Reius suudme kanti, kuna tuul tuli tollest kaldast ja lootsin seal pisut vähem arktilisi tingimusi.

Esimesed kaks püügiauku näitasid korduvalt kala all ja ka seda et nood ei taha mitte võtta. Proovisin nii punase kui ka kuldse kirbuga ja mõlema puhul olid reaktsioonid olematud, kui alles kolmandas augus lõpuks ära vajutati. Esimene vimb sai jää peale.

Jätku ei tulnud. Paar auku hiljem teine juhuslik võtt ja ka seal ei saanud auku käima. Kõikjal oli kala all, aga mängi sa pakutavat mismoodi tahad, kasvõi peapeal seistes, aga võtma neid ei saanud.

Mingi aeg tuli Nils-Erik ka mulle seltsi ja edasi püüdsime juba kahekesi. Päike tuli välja ja pisut tekitas soojemat tunnet, aga vaid pisut. Iga poole tunni tagant tegin "auringi" ühest kaldast teise lidudes, et kehast külmatunnet välja saada. Päikese toodud valgus ei toonud ka vee alla elumärke juurde ja püük jätkus vanas rütmis. Mingi suvaline hetk läks keegi vee all närvi ja võttis pakutava vastu, enamasti aga sai mängitud täiesti tühja.

Poole kolme paiku lasi kaaspüüdja jalga ja ma suundusin päeva lõpetuseks teise kalda alusesse tsooni. Seal päikeseloojangu ajal mingi elavnemine toimus, aga kahjuks vaid väikeste vimbade poolt.

Kokku päeva lõpuks vaid neli mõõdus vimba. Kuus alamõõdulist käis ka korraks jää peal. Lisaks üks nurg. Päev ise oli külm ja vastik oli olla ning kahjuks "võttis" külm  ka mu lemmik nooguti ära. Ühel hetkel prantsatas ritv kasti pealt jääle ja nooguti murdus lihtsalt ära. Kurb. Üritan seda putitada, maksku mis maksab.

Pärnu jõel, 31. detsember 2022

Selle aasta jõulutuur lükkus Tõnu soovil edasi. Kuhugi jaanuari. Põhjuseks see, et sel ajal kui otsus sai langetatud, olid jääolud väga vesised ja Tõnu on meil ju matkasaapa mees. Ilmselgelt poleks ta kahte vesist päeva üle elanud :-) Samas tagantjärgi tarkusena oli see vale otsus - sula viis jää pealt lume ja veekihi, öised miinused kasvatasid korralikult jääkihti ning kõik see kokku tegi jää mõnusalt peegliks, millel tatsamise mõnu ka matkasaabastes garanteeritud. Aga eks jaanuaris kunagi teeme selle jõulutuuri ikkagi ära. Traditsioonid, you know.

Aasta viimasel päeval otsustasin ilmataati trotsida ja minna Pärnusse siiga ning vimba otsima. On ennegi olnud, et põrgulikult vesise ja tuulise ilmaga, kui veetõusust tingitud praht veel vees ujuma pole hakanud, teeb kala karbi korralikult lahti. Püüda on sellise ilmaga küll ütlemata ebameeldiv, aga samas tulemuslik.

Peale kella kümmet parkisin auto ära. Väljas kallas ja mitte vähe. Juba kombet selga ajades sain alusriided kergelt niiskeks, aga see oli alles algus... Metsas olles ei saanud tuule võimsusest aru, aga kui jääpeale astusin siis... ütleme nii, et balalaika ritva ei tasunud jää peale tuule kätte asetada. See oleks ilmselt peagi Sindi all väljas olnud. Edela tuul puhus ikka julgelt üle kümne meetri sekundis ja täpselt piki jõge.

Sättisin ennast alustuseks jõe vasakkalda siiaaugule ja jäin sinna pea kaheks tunniks paigale. Lood näitas kala ja kuigi too ei tahtnud kuidagi võtma hakata, leidsin lõpuks mängu, mis all olnud vimmaparve leili ajas. Püügistiili nimeks oli kirbuga tirgutamine :-) St. tegin selliseid viie sentimeetriseid tõsteid põhja kohal ja need läksid kaladele peale. Tavalised mängud, sõltumata nende kiirusest, ei olnud täna populaarsed... Punane kirp toimis päris korralikult, kuni tuli vool ja sellega enam põhja kätte saada ei õnnestunud. Kuldne ja raskem marmõss leidis põhja, aga vimbadele see värv ei meeldinud.

Lood näitas pidevat liiklust põhja kohal. Kõrgemal aga ühtegi kala ei ujunud ja nii otsustasin kahe vihmapilve vahel püügipaika vahetada ning kolisin teisele kaldale. Põõsa äärde. 

Kui esimeses püügipaigas tuli vaid vimbasid, siis seal komistasin mingite mutantnurgude otsa. Sellised pool kilo pluss pätsid, mida raskuse mõttes välja venitada oli tore, aga samas sõitu nad ju eriti ei teinud. Sellised uimased loivamised jääaugu all olid nende jaoks maksimum.

Käisin selle tsooni kuni Reiu suudmeni läbi. Vimba ja nurgu tundus igal pool all olevat. Võtt oli muidugi ennelõunaga võrreldes kapriissemaks muutunud. Siis kui vool maha rahunes ja punase kirbuga püüdsin, siis midagi nagu toimus. Kui aga vool tagasi tuli ja kuldsele üle kolisin, siis tundis väga harva keegi pakutava vastu huvi. Tõsi, vool tõi ka sodi ja ilmselt osa ajast üldse sodise kirbuga püüdsin. Ja see pole ju ometi hea.

Lood näitas vimbade liikumisi pea igal pool. Reiu suudmes ujusid ka kõrgemal paar kala ekraani peal, kuid neid käima ma ei saanud. Võisid olla siiad, aga kes seda täpselt teab.

Päeva lõpetasin kella kolme paiku, olles selleks ajaks täieliku läbi vettinud. Kaasa võtsin 11 vimba, 6 tükki läksid tagasi ujuma. Lisaks kuus pätsnurgu, mis toimetavad oma asju vee all edasi. Siiast ei kippu ega kõppu.

Lõppjäreldus - põrgulik ilm, enne kui veetase veel hullult palju pole tõusnud (täna vs eile ca +30 cm) ja sodi liiga palju ei uju, on üldjuhul kesktalvel head päevad. Kui vihmast ja tuulest tingitud ebamugavustunne ära unustada.

Maale tagasi jõudes ootasid külalised juba ees ning värske kala läks kohe käiku. Ain demonstreeris kuidas värskest vimmast äkis valmib. Shakemine toimus tal päris heas rütmis ja tulemus tuli väga hea, mis sest et tal alles söömise ajal tulid meelde erinevad ained, mida veel oleks lisama pidanud :-)

Head algavat püügiaastat kõigile!