Ja ongi puhkus läbi, 26. veebruar 2023

Pühapäev. Kojusõiduks sai valitud see uus laev, My Star. See tähendas omakorda seda, et püügipäevaks jagus aega vaid paariks tunniks. Lõunast pidime juba kodutee ette võtma... Äratus kell pool kaheksa ja tunnike hiljem olime vee peal. Õigemini jää peal.

Väljas mega ilm. Päike, mõni kraad miinust, olematu tuul. Õhk seisis tardunult paigal. Tänu miinuskraadidele jäätus jääauk üsna kiirelt; samas päike tegi olukorra selliseks, et kombe hõlmad pidi lahti hoidma. Mõnus ilm. Kohe kahju, et seda vaid paar tundi nautida saime.

Alustuseks korjas Ain oma unna otsast lutsu välja. Esimene luts, mis unnalipu püsti oli ajanud. Kaalumine näitas kopikas alla 1.5 kilo. Eelmisest aastast oli Ainil rekord 1.45 kilo, seega vist uus tippmark. Täppismõõtmine ja rekordi kinnitamine pidi sõltumatute ekspertide poolt toimuma hiljem Kohilas.

Esimene püügitsoon pakkus esimese ahvena. Tõsi, väikese. Teine püügikoht andis juba kenama tulemuse. Kummalegi neli-viis ahvenat, pea ketti tulid. Siis aga augud ära jahtusid ja käima me parve uuesti ei saanud. Kuna viimaseks kalaks juhtus tulema nurg, siis võis ka olla, et tõmbasime ahvenaparve pealiku välja :-) ja parv ei osanud ilma peata enam õiget suunda hoida :-)

Kolmas tsoon pakkus tilkuvate ahvenate võtte. Auk ja ahven. Kaks tükki ühest august oli justkui keelatud. Samas kui kirpu võttis, siis ikka konkreetselt. Lööke oli käega tunda.  Kogu pidu ja pillerkaar kestis vaid tunnikese ja peale seda tekkis vee all vaikus. Kell oli kümme millegagi.

Käisime seejärel saare taga oma undasid ära korjamas - öösel polnud need kellelegi huvi pakkunud. Ja ei olnud tsoonis ka mingit kirbu võtmist,  vaid paar ahvenapunni ja üksik särg eksisid ära. Tundus, et hommikune võtt oli läbi.

Tagasiteel mökki poole sain veel ühe võtu, kuid käima enam kalu ei saanudki. Isegi maja alune nurutsoon vaikis. Enne kahteteist tulime maha ära ja pakkisime asjad kokku. Puhkusereis oli selleks korraks läbi.

PS! Kohilas toimunud kaalumine andis tulemuseks 1.465 kg. Rekordi parandus siis 15 grammiga. Nagu Bubka oma rekordite nihutamisel :-)

Tagasi reaalsusesse, 25. veebruar 2023

Kui me Ainiga jõele lahkusime, oli vaid Tõnu omale kargud alla saanud. Teised magasid. Ilmselt oli eilne värske õhk pisut liiga teinud.

Päevaks lubas päikest, kuid hommik oli nagu eile. Hall. Udu küll puudus ja tundus, et öösel jäid miinuskraadid ka vähe väiksemaks kui prognoositud olid. Igaljuhul ei pidanud undade kontrollimiseks täna haamrit kasutama.

Undade vastu polnud keegi huvi tundnud ja nii kulgesime edasi. Esimene püügipaik pakkus esimese ahvena ja nii nagu ka eile, ei tulnud sellest tsoonist lisa. Katsusin küll erinevad suunad läbi, aga tolku sellest ei olnud. Teine puhkepeatus pakkus teise ahvena ja ... tõugjapoisi. Polnudki seda liiki enne talvel jääpealt saanud.

Järgmisena juba saare taha, kus unnad olid öösel puhkust pidanud. Keegi polnud lippe kergitanud, vaid ühel oli konksu otsast elussööt pihta pandud. See-eest ootas meid ees nururalli. Nood olid ennast segi keeranud ja närisid järgmise tunni jooksul nagu hullud. Paar ahvenat ka sekka. Üks ära eksinud latikapoeg ja keegi, nii poole kilone, kes mu kuldse kirbu ära viis. Ilmselt haugipunn. Lood paar korda latikaparve välja joonistas, kuid tulemuses see kajastuda ei tahtnud.

Pidu lõppes siis kui "kolm päkapikku" saabusid. Kell oli juba üksteist läbi ka. Nende saabumise järel saime vist ainult ühe kala veel. Täielik vaikus. Ilmselgelt oli see nende kolme mõju ... Nii kulgesime edasi. Väikse haru kaudu suure jõe suudmesse.

Tee pealt sai leitud üks ahven. Suudme juures kohe esimeses augus, samas kus eilegi keegi jooksu pääses, oli korraks maakera otsas.  Mõni sekund ja läinud ta oli...

Järgmine tunnike pakkus küll päikest aga mitte kala. Ilm oli selline, et päikese käes ja tuule varjus sai kenasti praadida; samas kui varjus olles ja tuule käes istusid, oli parajalt külm. Jääaugud võtsid üsna kiirelt kaane peale. Meie kolmikutest "päkapikkudele" oli see ilm liialt ekstreemne ja juba enne kella kolme astusid nad kodu poole minema. 

Meie Ainiga jäime. Ja tasuks sain järgmise tunni jooksul neli ahvenat ja teist sama palju ära minekuid. Uus kirp oli kuidagi nüri konksuga ja nii said osad kaladest poole väsitamise ajal plehku. Võtule see muidugi hästi ei mõjunud.

Poole nelja paiku rauges seegi poolik võtulaine ja nii astusime ka meie minema. Käisime ära nii saare ees, kui ka taga. Hommikusest nururallist polnud märkigi. Hiljem kodupoole astudes üksik ahven sirge keskel eksis konksu ära, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et kuidagi kehvasti mõjus võtule see päikese välja ilmumine. Ega kodu all olev nuruauk ka millegagi rõõmustanud. Võtt oli ikka väga lahja.

Ain sai päeva jooksul kahte unnalippu lehvimas näha, kuid otsa kumbki võtja ei jäänud. Minu unnad võtsid üldse vaba päeva.

Päeva kokkuvõtteks sai ära võetud kuus ahvenat. Suurim neist 370 grammi. Ahvenaid päeva peale kokku ligi paarkümmend, nurgusid paar korda rohkem. Oli selline tavaline talvine päev, mis millegi erilisega ei eristunud. Mitte nii nagu eile.

Õhtul tegime oma saagist fileed ja Ain praadis meile õhtusöögi. Ka lutsu. See oli üle mitme aasta selline reis, kus viimaseks õhtusöögiks midagi ei ostnud. Plaan oli süüa seda mida kätte saame. Näe ei jäänudki nälga :-)

Soomes, rekordit uuendamas, 23-24. veebruar 2023

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime kamraadidega vabariigi aastapäevaks Soome minna. Kalastama ja muidu ka mõnusalt aega viitma... nimetame seda siis puhkuseks:-). Seekord tulime päev varem kui eelmine aasta. Meie ekipaaz lahkus Tallinnast 6.30 laevaga, koonerdasime piletite pealt. Vastukaaluks saime 2.5 tundi paastumist, sest burger king pidavat avatama laevas alles kella üheteistkümnest... Selge see, et me seda ootama ei jäänud.

Jõudsime mökki peale kella ühte, kui teine ekipaaz ennast Tallinnas laevale sättima hakkas. Mökki taga olev põld oli kenasti sõidetav ja nii saime lihtsa vaevaga asjad majja. Pool tunnikest hiljem sättisime juba jõe peale. Ain, Tõnu, mina, sest kes see hull ikka -2 kraadises majas niisama aega veetma hakkab. Ka väljas oli soojem kui sees.

Olin seekordsele reisile saabunud korralikult tatisena, poiss oli koolist jälle mingi hea kraami kaasa tassinud. Seega panin kõik kaardid esimese kala peale ja hoppa maja vastas oleva madaliku lõpust korjasin imelise kiisa välja. Kuna võistlus oli läbi, siis ülejäänud aja tegelesin ... tatistamisega. No nii kehva enesetundega pole ammu kalal käinud. Jõudu polnud, nina tilkus nagu lekkiv kraan, iga liigutus tegi higiseks.

Käisime saare taga ära, sättisime seal unnad ööseks sisse. Nurgu tundus seal olevat, kuid latikast sain märke vaid esimesel augul. Lood näitas korraliku pudrumäge põhja peal ja peagi nii poole kilone kala pea auguni kaasa reisis, enne kui ära kukkus. Kalapüügiga tegelikult me väga ei tegelenud - mõni üritas lumememme ehitada, mõni teine lumepalli süüdata... mnjah.

Kella kuue paiku tulime maha ära, ilma ühegi rõõmustava tulemuseta. Õnneks elussöödaga meid õnnistati, nii saime kõik unnad sisse ja osa nurgusid veel ka ämbriga majja ööbima tassitud. Mine tea äkki mõnel hullul nuruäkise isu peale tuleb :-)

...

Reede oli olukord juba pisut parem. Nina enam igal sammul ei lekkinud ja ei tea kas eilsest pitsi tõstmisest või millestki muust, igaljuhul oli vaim valmis terveks päevaks vabas õhus marssimiseks. 

Alustasime Ainiga nii kella üheksa paiku. Sel ajal, kui teised alles köögilaua äärde ennast sättisid. Maja all olnud unnad ei pakkunud kellelegi huvi ja vaikselt sammusime läbi uduse talveilma piki jõge allavoolu. Esimeses kirbutamise peatuses sain käe valgeks. 260 grammine ahven. Üks punn veel... puurisin ümber ringi 5 auku ja rohkem võtte ei saanudki. Ju siis oli kahe ahvena parv.

Paar puhkepeatust hiljem sain järgmise ära võetava ahvena. Kümme grammi väiksema kui eelmise. Ja jälle ei toimunud ei selles augus ega kõrvale tehtud aukudes rohkemat midagi. Tundus, et kui kuldne kirp täpselt ahvena nina ette õnnestus kukutada, siis ka kohe ära vajutati. Muidugi aga reageerimast keelduti.

Mingi aeg jätsime oma kelgud maha ja kooserdasime üle põllu saare taha jäetud undasid uurima. Kõik lipud seisid algasendis, kuid ühte minu oma oma kontrollides oli paras raskus taga. Pikki sööste kala ei teinud, aga jonkustas augu all ennast ikka paar minutit enne kui nina auku õnnestus suunata Veest ilmus välja suure lutsu imestunud nägu. Ilmselt oli sarnane vaatepilt ka tema poolt vaadates. Venitasin kala august välja ja sain kohe aru, et selle aasta rekordi parandus on tehtud. Oli mu eelmine lutsu rekord alla pooleteise kilo ja see oli sellest ikka selgelt üle.

Strateegilised andmed olid: 70 cm pikkust, 2.06 kg. Ain ei olnud eilsest õhtust ilmselt veel toibunud ja nii libises üle tema huulte kogemata lause "no selle kala puhul võin ma küll Su võitu tunnistada". Kuna viimastel aastatel ei ole mind uute rekorditega väga õnnistatud, siis olin ise ikka täiega sillas. Seda rekordiparandust ma küll ei osanud oodata.

Jätsime unnad värskete söötadega saare taha ja kolisime oma kelkude juurde tagasi. Umbes sel ajal saabusid püügile ka kolm "päkapikku" kes läbi udu meie suunas marssisid. Ootasime nad ära ja edasi kulgesime viiekesi juba piki väikest haru suure jõe poole. Tegime vahepeal kontrollpeatusi ja haru alguses sain järgmise veerandkilose ahvena. Seal oli vett nii 1.3 meetrit ja see oli päeva ainukene auk, kus lood selgelt näitas ahvenaparve kulgemist. Aga standardid ei olnud muutunud - sain samast august veel vaid ühe punni ning peagi lood tühjenes ja valitses vaikus.... Pika passimise järel üks särg eksis veel ära ja see oli meile signaaliks edasi kulgemisele.

Marssimine suure jõe äärde võttis aega. Kohev 15 cm paksune lumi sundis jahutuspeatusi tegema. Ühest neist tuli pea poole kilone särg, aga muid huvitavaid tulemusi ei pakutud.

Suure jõe suudmesse välja jõudes kammisime selle ala korralikult läbi. Tunniga oli selge, ahvenat kas pole kodus või istub ta põhjas suu lukus. Paarist august õnnestus mõned särjed meelitada, kuid need polnud kalad kelle pärast me selle matka ette olime võtnud. Enne kella kolme otsustasid Sulev, Tõnu ja Urmas lahkuda. Nende jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud... me jäime veel pooleks tunniks istuma.

Ühest august sain mingi hetk korraliku kilo kanti kala otsa, kuid too kukkus ära. Arvasin, et haug... ja seda arvamust ei kõigutanud ka paar minutit hiljem otsa karanud ahvenapoiss. Kella kolmest suundusime meiegi kodupoole tagasi.

Kontrollpeatused väikses harus pakkusid pettumuse. Kümne haru nurgas sain ühe ahvena ja mõned valged kalad, kuid midagi roosilist ei leidnud. Vaikselt kulgesime mökki suunas. Mingi aeg käisime üle põllu jälle saare taga, kus ühel unnal oli punane lipp vardasse tõmmatud. Õnneks vene hümni ei olnud kuulda :-) Keegi oli nuru ca 6-7 meetri kaugusele vedanud ja selle siis suust välja sülitanud. Kahtlustan koha. Tõendeid siiski pole.

Unnad uuesti vette pandud suundusime mökki alusesse rajooni. Kohalik soomlane raporteeris 4 kilosest haugist (veel hommikul oli seda kala "kolme päkapikule" teavitatud kui 6-7 kilost:-)) ja ühest korraliku kala ära minekust. Peale viisakusavaldusi võtsime sügava servas endale positsioonid sisse. Sügavust 2.1 meetrit, ootused ja panused olid nururallile pandud. Esmalt ei toimunud midagi. Vaikus, siis aga korraga mõnus konkreetne pauk ja kena kala taga. Venitasin ja venitasin ning korraliku ahvena pea ilmus jääsupist nähtavale. Ahh et see siis hoidiski nurud eemal. Kala oli 41 cm pikk ja 755 grammi. Tükk aega ei andnud rahu mõte, et miks me nii kaugel neid kalu otsimas käime, kui sellised vaid 50 meetri kaugusel mökkist patseerivad. Järgmine mõte aga hakkas ketrama selle ümber. et äkki jõesuudmes polnudki haug vaid ka korralik ahvenapäts...

Edasi läks nururalliks, mille katkestas Bonderi  kaugusest tulev hõige - kas meil konksu pole. Loomulikult oli ja nii sai kongits osaliseks ühe korraliku haugi väljavõtmise protsessis. Haug oli nii suur, et peast tõmmates peagi auku kinni kiilus. Kahe mehe jõul lõpuks haug jõuga august läbi tõmmati. 8.2 kilo! Kusjuures unna lipp oli olnud juba mõni tund varem püsti, kui meie omad mökkisse läksid. Ju ta siis magas rahus kusagil põhjas.

Õhtu lõpetasime elussööta püüdes. Lood näitas aegajalt all ka paari korralikumat kala, kuid võtma meil neid saada ei õnnestunud. Kell kuus panime asjad kokku. Aitas küll. Rekord luts + korralik ahvenapäts ja mõned kenad fileerimise ahvenad - no mis sa paremat ikka oskad tahta. Seda enam, et terve päeva oli olnud megamõnus ilm. Tuult ei olnud, temperatuur nulli ligi, pehme ja mõnus talveilm. Vaid päikest oleks tahtnud, aga progoosi järgi peaks see ka homme saabuma.

PS! Sel hetkel, kui seda juttu kirja panen, istub Tõnu alles saunas lava peal ja üritab välja mõelda kategooriat, mille järgi tegelikult tema tänase päeva võitis :-)

"Jõulutuur", 11. veebruar 2023

Nii nagu tavaks on saanud lükkus traditsiooniline eelmise aasta jõulutuur uude aastasse. Sedapuhku lausa veebruarikuusse. Heitlike talvede eripära.

Selle aasta tuur sai ette võetud kolmekesi - Ain, Tõnu, mina. Ja minek ikka sinna lõuna poole, kus valik uute veekogude avastamiseks on mõõtmatult suurem kui läänemaal. Seda enam, et meite kandis pole korralikku jääd ja lisaks on ka veel ametlikult keeld peal.

Esimese päeva sihtmärgiks sai valitud Kooraste Suurjärv. Põlvamaal, Kanepi vallas. Järv on pindalalt 42 h, suurim sügavus 21 meetrit ja keskmine 6 meetrit. Järvest voolab välja Krimmi jõgi -  nagu sümboolne ka praegusele ajale :-) Kaladest lubas Tõnu, et saame kindlasti siiga ja peledit. Neid siis traditsioonilistele uimelistele lisaks.

Startisime Vigalast. Öösel oli sadanud ja nii kulus meil tee peale lausa kolm tundi. Alles peale kella 11st parkisime ennast järve ääres oleva teadete tahvli alla. Grupipilt ja peale.

Jääd terve maailm, oma kolmkümmend +  cm. Selle peal omakorda 10 sentimeetrit lund, mis tegi vantsimise päris raskeks. Õhtul väitis käekell, et tegin 12 tuhat sammu ja kulutasin päeva peale 3100 kcalorit. Nii et korralik trenn.
Valisime oma püügitsooniks läänekalda ja kammisime sealse rohuääre läbi, lisaks sealt siis ka poolde järve välja. Sügavused vahemikus 2 meetrist 7 meetrini. Esimene kala tuli kohe esimesest august. Kiisk. Traditsioonidele kohaselt tähendas esimene kala võidukala :-)

Igasuguseid pudinaid ahven-särg-kiisk seast tuli pea igast august. Unnad said ruttu sisse ja ega needki pikalt niisama seisnud. Lipud kerkisid pea iga tund.

Ilm, mis hommikul oli vastikult vesine muutus päeva edenedes selgemaks ja külmemaks. Lisaks tõstis ka tuule üles. Õnneks suurem osa sellest jäi kalda taha kinni.

Proovisin erinevaid kirpe. Hõbedast natukene peljati, kuid aeg-ajalt ikkagi ära võeti. Punast võisin leotada ükskõik millises rütmis, kuid võtte ta välja ei meelitanud. Kuldne oli töötavaim variant, mis üldjuhul august kala ikka üles leidis.

Kui saak päeva peale kokku võtta, siis tuleb tõdeda, et ega see suurem asi ikka ei olnud. Arvuliselt oli kala palju, sortiment aga pisi-pisi. Kajalood ei näidanud ka miskit erilist, mille pärast oleks tasunud pikemalt vaeva näha. Ainukene toredam pool oli unnapüük. Lipp kerkis mul neli korda ja kolm kala said ka jää peale. Aga ka nende puhul oli suurus kehvakene. Kõik haugid 45-48 cm vahel. 

Ain sai ka ühe haugipunni. Tõnul lõhkus keegi trossi ära. Ja ei olnud ka neil midagi põnevat kirbuõnge või põigi otsa. Ilmselt selle järve äärde tagasi ei kipu :-)

Nüüd tuleb välja mõelda kuhu homme minna.

...

Ööbime Viljandi hotellis läks nii, et et kuulasime Ainiga pool ööd Tõnu norskamist. Aastad annavad sellele mürinale aina enam jõudu juurde. Isegi kõrvaklappidest tulev muusika ei suutnud seda üle mängida.

Hommikul poole üheksa paiku võtsime suuna Ruhijärvele. Kunagi paarkümmend aastat tagasi tegime jalgrattamatkal selle järve ääres ööbimise peatuse, mis päädis suure üllatusena ühe angerjaga, mis pimedas tonka otsa ronis. Ahvenaid tundus selles veekogus olevat, rohkem praktilisi teadmisi tookord ei jagatud.

Neti andmetel peaks seal elama väga erinevaid liike. Lisaks tavalistele ka koha. Järv on avastamiseks üsna suur. 87 ha.  Seega seda läbi tatsata ei jaksa. Sügavust kuni 6.8 meetrit.

Otsisime tolleaegse ööbimise koha järve lõuna kaldalt üles ja vantsisime peale. Ilm oli ääretult ilus. Paras talveilm, miinus üheksa kraadise külmaga. Päike paistis läbi kerge udukihi. Tuult polnud üldse. Imeline ilm, mida tõsi küll jagus vaid lõunani. Peale seda keeras pilve ära ja tuul kukkus uluma.

Päeva esimene kala tuli nagu ikka mulle, võit oli seega käes ja unnakala ka olemas. Neid pudinaid selles veekogus tundus ikka jaguvat. Pea igas piirkonnas kus katsetasime olid mikrokalad togimas.

Loodilt vastu vaadanud pilt oli lootustandvam kui eile. Paari päris korraliku kala nägin alt läbi ujumas, keda kahjuks võtma meelitada ei õnnestunud. Ka kaldaäärset rohuala oli piisavalt, kus haugi jaoks unda leotada. Tulemused aga jäid päris palju kehvemaks kui eile. Vaid üks unnalipu kerkimine, mille otsas väike punn. Lisaks ahvenapunnidele, kiiskadele ja haugipunnile tuli neljandaks liigiks üks latikalips. Suurt ahvenat üles ei leidnud või võtma ei saanud. Terve päeva peale vaid üks korralikuma ahvena võtt ja seegi otsa ei jäänud.

Võtt oli nii kehv, et Tõnu õnnestus lausa nulli peale jätta, Ja ka Ainil polnud suurt midagi peale kiiskade ning mikroahvenate ette kanda. Ei tea kas sattusime kehva võtuga päeva peale - järvel kalastanud kolmest seltskonnast kaks lahkusid juba pealelõunal - või ongi selline tulemus seal tavaline. Igaljuhul meeldis see järv mulle eilsest oluliselt rohkem. Siia võiks isegi tagasi tulla, aga pigem suvel.

Kell neli oli meil isu sellest veekogust täis ja kulgesime kodupoole minema. 

Kokkuvõte jõulutuurist ütleb seda, mida ta iga aasta on öelnud - vaid üks päev ilma lisainformatsioonita võõral veekogul päädib enamasti nadide tulemustega. Nii lihtsalt on ja peabki olema. Aga tore oli ikkagi et sai mindud - võrreldes läänemaad valitseva mustale maale olid Lõuna-Eesti lumised olud ütlemata meeldivaks vahelduseks. Andke lääne poole ka talve ometigi.