Jigitamise tagasitulek, 22. oktoober 2017

Reisi viimane päev tõi äratuse kell kaheksa hommikul. Bonderil hakkas teisel korrusel mobiil mängima ja sellega oli uni pühitud. Olime hommikuste toimingutega eriti tublid ja natukene enne kella üheksat istusime juba paati. Mõni mees tuli sel ajal alles haigutades teiselt korruselt alla:-)

Päevaks mingit erilist plaani polnud ette valmistatud - otse merele. Ilma vahepeatusteta. Väljas nulli kandis ilm, sompus ja kerge ida tuulega. Paadis polnud asjad öösel eriti jäässe läinud, kuid kui punase poi juures esimeses ankrus visked tegime, saime aru, et tuulekülma on ikka parajalt. Ridvarõngad olid pidevalt jääs ja vajasid vees soojendamist.

Tegime punase poi tsoonis kaks erinevat ankrupaika ilma ühegi võtuta. Rohkemaks meil sedapuhku entusiasmi ei jagunud ja kolisime trollima oma kahe poi vahelisele lõigule. Jesset sisse visates õnnestus see nööri otsast ära visata - nöör oli rõnga külge kinni jäätunud ja lant lendas lihtsalt minema. Õnneks leidsime selle ikka üles.

Esimese tiiru lõpus sai Tõnu käe "kohaseks" ja pani oma igapäevase plaadi peale - ikka sedasama vana lugu "kes on see kõikse parem kohakunn" läks käiku iga viie minuti tagant.

Kaks järgmist tiiru ei andnud võttugi ja nii seadsime ennast punase maja vastas uuesti jigitama. Pommitasin esmalt 25 grammisega oma musta valget kp paitsit, kuid vool oli öö jooksul nii kõvasti langenud, et kukkus kolks ja kolks põhja. Otsisin kastist vähe kergema 20 grammise jigipea välja ja kogemata jäi näppude vahele kollane-punase sabaga relaxi haugilant. Mingis hetkelises meeltesegaduses panin selle ka konksu otsa.

Veel segasem lugu avanes järgmisel viskel madalama ala suunas - jigmasteri ritv tegi konkreetse ja tugeva nõksu. Vaatepilt oli eelmisi päevi arvestades enam kui kummastav, see lihtsalt ei tundunud tõsi olevat. Õnneks taipasid käed iseseisvalt reageerida ja haakimise järel jäi kala otsa. Päris kena kala. Tõmbles nagu haug, kuid veest ronis välja kahe kilone koha. Tõnu plaadimängija läks selle peale rikki...

Pole selles jões pea kunagi kollaste toonidega silikoonidega midagi erilist saanud ja nüüd siis selline lugu. Pommitasin edasi ja mõni vise hiljem samast paigast 45 sentimeetrine kohapoiss. Kaks ei saa olla juhus ja juba heietasime lootust, et jiginduse mõõnapäevad on selleks korraks lõplikult ühel pool.

See uskumus kestis pea tunni, peale seda kustus täiega - ei ühtegi puudutust ega võttu enam. Sama seis ka teistest paatides. Tegime siis veel ühe väikese trolli tiiru, veel ühe jigiankru samas paigas ja kuna midagi ei juhtunud otsustasime lahkuda. Püügiaega oli jäänud vaid tunnike ja pool sellest kulus mökkini sõiduks. Tahtsime viimased visked jätta ilusa maja kanti ja ka saare tagusele alale.

Ilusas maja tsoonis esmalt kurve peal null, siis kiire null kena väikese maja all ja lõpuks tühiloopimine ka kõrkjate juures. Panime mootorile hääled sisse ja jõudsime veerand tundi enne kella ühte saare taha. Püügiks seega aega vaid kümne minuti jagu.

Tõnu pakkis mõttes juba asju ... mina tegin sel ajal kollase silikooniga kaks viset saarest natuke paremale poole. Vaikus. Kolmas vise täpselt langenud puu alla, randi taha. Paar pööret ja pausi hiljem korraga konkreetne ja tugev toks - ja kala taga. Seekord tuli juba nagu koha, piki põhja ilma erilisi tõmblusi välja näitamata. Tükk aega passis paadi all ja siis soostus üles tulema. 2.1 kilone koha rändas kasti.

Fotosessioon tehtud, vise uuesti samasse kohta ning täpselt sama kaugel kui eelmisel korral konkreetne rabak. See oli juba suurem kala. Juba alguses näitas iseloomu ning passis ühe kohapeal lihtsalt ritva jõnksutades. Peale seda tuli rahulikult venitades paadi alla välja ja siis ... sööstis hooga kümne meetri kaugusele. Kui enne seda liigutust olin arvanud, et kena koha on tulemas, siis nüüd kangastus silme ette haug. Seda enam, et kala otsustas põhjast kõrgemale tulla ja võitles edasi pooles vees. Sikutanud kala umbes viie meetri kaugusele paadist tuli korraga kena saba pinda - ikkagi koha ja mitte väike.

Peale pinnas käimist kolis koha põhja peale tagasi. Istutas ennast paadi alla ja peksles peaga. Lõpuks väsis ära ja tuli uuesti pinda. Kahvasin kohe ära. Saba ei tahtnud meie väikesesse kahva ära mahtuda, kuid kuidagi sai see sinna ikkagi surutud. Huhh, ära tuli. 4.5 kilone koha. Maru ilus punkt selle aasta kohahooajale.

Tegime veel paar viset ja suundusime mökki ära - kodutee ootas. Natuke jäi kripeldama, et niimoodi võtu pealt ära tulime, aga mis teha.

...

Andsin teistele ka teada oma saagist ja kuna meri oli Bonderit õnnistanud ühe kilose kohaga ning teised sel ajal puhta nulli peal olnud ... siis kolisid kõik ühtse rindena õhtupoolikuks saare taha vett vahtu peksma. Ei saadud ühtegi võttu... meil  oli ilmselt täiega vedanud ajastuses.

Bonder ja Anghel jäävad veel mõneks päevaks paigale  ja loodetavasti tekib neil samuti võimalus kollide söömaajale peale trehvata. Jään huviga ootama õhtuseid püügiraporteid.

Kalev lõpetas oma seekordse püügikorra vähiga - kümne märgi alt.

...

Järgmise päeva kõne Bonderilt tõi uudiseks, et saare taga null võttu. Ülejärgmise päeva raport aga ... kolm jigi kala 1-2 kilo vahel ja lisaks kolli äraminek. Kala oli võtnud pauguga, ei jäänud külge ja siis vajus uuesti otsa. Tuli kaks korda ilma pinda tulemata paadi alla, tegi sealt kaks korralikku kümne meetrist sööstu ja lõpuks ilma ennast näitamata kukkus ära. Kollid on seega endiselt seal. Tundub, et üks mees sai nüüd ka lõpuks jigiusku pööratud:-)

Jigivaenulik keskkond, 21. oktoober 2017

Kalev, see va mugavuspagulane, ei tundnud ennast vist hommikul kuigi mugavalt ja kukkus juba poole kaheksa paiku kohvi keetma. Ajasime siis ka jalad alla ja pika hommikuse kooserdamise järel juba kella üheksa paiku jõe peale.

Väljas päris külm, oma neli kraadi. Aga mõnusalt selge ja päikeseline hommik. Tüürisime ennast suurele jõele, plaaniga minna linna alla. Lootus oli, et vool on vähe raugenud ja seal kannatab jigitada. Koskineni haru otsas tegime kontrollpeatuse ja konstanteerisime fakti, et vool on sama kõva kui eile. Tõsi sodi ujus oluliselt vähem. Muutsime käigu pealt plaani ja suundusime mere poole.

Järgmised kontrollpeatused tegime enne ilusat maja. Lausa viis ankrupaika sai läbi kammitud. Jigitada oli tänu miinuskraadidele muidugi tõeline piin - kõik jäätus käigult. Kaladest polnud ei kippu ega kõppu ja nii suundusime edasi merele.

Lahe suudmes alustasime punase poi juurest. Vaikus. Seejärel võtsime natuke mere poole ette päris mitu ankrupaika - ei ühtegi puudutust ka. Ometi oli Bonder siit kusagilt ju koha leidnud...

Pangestasime silikooni loopimisele kuni kella poole kaheteiskümneni. Siis soojenes ilm korralikult ja otsustasime kolida mugavuspüügile üle. Trollima. Võtsime kõigepealt punase maja rohelise poi juurest ülesvoolu, plaaniga viiemeetrist ala proovida. Selle sügavuseni me välja ei jõudnudki - ühel hetkel tegi pruunika jessega varustatud ritv midagi sellist, mida polnud paar päeva näinud. Vajutas jõnksaka ja seejärel vajus konkreetselt paindesse. Vähe sellest, demonstreerimaks et tegemist pole põhja kinni jäämisega, otsustas ritv veel tõmblema ka hakata. Midagi sellist polnud ammu näinud ja nii vahtisin mõnda aega  suu ammuli juhtunut.

Paar minutit hiljem kahvasin 2.5+ kilose koha kasti. Vähekene võitles teine enne kahvamist ja raske oli teda tõmmata ka ... aga polnud ikka see mis jigitades.

Paar minutit hiljem avas skoori ka Tõnn. Alamõõdulisega. Peale punase poini jõudmist otsustasime uuesti samale tiirule minna ja täpselt samast kohast kus eelmine koha tuli, ronis otsa järgmine. Seekord 1.5 kilone. Tõnu vastas järjekordselt alamõõdulisega.

Kaks ei pidanud ilma kolmandata jääma ja suundusime uuele tiirule. Aga see ei olnud enam nii produktiivne - Tõnu sai ühe võtu oma kollase-punasele jessele, kuid kala kukkus ära. Otsustasime siis sama tsooni jigidega läbi pommitada. Käisime erinevate värvidega jõele kõva pool tunnikest pinda, kuid tulu sellest ei tõusnud.

Väljas oli ilm vahepeal päris suveks muutunud. Tuterdasime samas kandis järgmised paar tunnikest, ilma midagi saavutamata. Vahel jigitasime. Vahel trollisime.

Mingi aeg käis Bonder uhkustamas pea kilose merikaga, kes oli punase väikest malli jesse otsa roninud üsna samas kandis, kus Tõnu oma 4+ kilose kevadel välja meelitas. Lisaks oli neil pooleteisene koha, mis saadud kusagilt kaugelt mere pealt. Ilmselt oli juttu ikka Läänemerest:-)

Kella nelja paiku hakkas ida poolt ootamatult lähenema  miski hall mass. Selle kohale jõudes mattusime täielikult udusse. Nähtavus muutus pea olematuks, hea kui viiskümmend meetrit välja venitas. Kalevi paat ja Bonderi paat olid selleks hetkeks kodu poole vaikselt kulgema läinud. Meie jäime kui siilid udusse vangi.

Ilmamuutuse peale tegi kala peaaegu et suu lahti. Kaks koha, millest üks kilone kannatas ära võtta pluss Tõnu 3.3 kilone haug tundusid viimase kahe päeva tulemuste valguses kui meeletu saak.

Kauaks ei julgenud sinna udusse jääda - pime aeg polnud enam kaugel ja kuidagi tuli koju jõuda. Tulime vaikselt tiksudes tulema. Vedasime voblereid paar kilti; seejärel tegime pisut kiirema lõigu kuni ilusa maja tsoonini, kus kammisime kääru läbi; peale seda kümne haru alumine osa kuni paatide sisselaskmise paigani välja. Tulemus oli teadagi milline...

Kokku sai siis ära võetud kolm koha. Tõnn võttis ära ühe lima. Bonder ühe koha ja merika. Teised kaks paadilist - nood võtsid päikest ja udu:-) Nutune värk...

PS! Mehisele saunakütmise kiire ABC - viskad tuhaluugi tuhast tühjaks, jätad tuhaluugi pisut lahti, võtad ühe sületäie halge, paned tule alla, peale nende põlemist lähed sauna.

Päevitamine, 20. oktoober 2017

Hommik oli külm. Mõnusalt külm. Sild jääs, paat jääs. Päike paistis juba üsna kõrgelt kui kella üheksa paiku ennast peale sättisime. Plaan oli see kord merd vaadata,  kontrollides enne veel saare tagust.

Vesi oli öö jooksul jälle oma kümme sentimeetrit langenud. Panime ennast saare taha ankrusse ja tegime viis viset. Seejärel saare teine pool ja viis viset. Siis sirge keskpaik ja viis viset. Lõpuks paadile hoo sisse võtsime ja otse mere äärde sõitsime. Üks paat seal juba ees ootamas - trollis teine punase maja sirget. Seadsime ennast rohelise poi vastu ankrusse.

Esimene ankrupaik. Teine. Kolmas. EI MIDAGI. Siin ei ole kala! Edasi punase poi alla. Vool siin ka üsna kõva, kuid kolmekümne grammisega kannatas püüda. Paadi tagant lõpuni loomulikult kerida ei saanud.

Umbes kolmanda viske ajal, parajalt kaugelt, üks kerge vajutus ja peale haakimist justkui kinni. Aga ei. Vaikselt kannatas meetrikese venitada ja siis see miski seiskus. Ikka ront ilmselt, mõtlesin. Hoidsin nööri pinge all ja siis see ront tegi jõnksu ja jäi uuesti paigale. Krt ikka kala. Mõni hetk hiljem, kui mitte kui midagi ei olnud toimunud ja mõtted uuesti rondi peale tikkusid minema, järgmine vajutus ridvale ja seejärel järjekordne paigale naaldumine.

Üritasin siis olukorda pisut forsseerida ja sikutasin juba pisut tugevamalt. Jigmaster oli korralikult rõngas. Kala reageeris sellele tõmbele ärkamisega - järgmine hetk vajutas keegi ridva jõhkralt alla ja suundus mere poole minema ... ning kukkus otsast ära. Oh jah... Konksuotsas oli väike nahatükk. Kurat seda teab kes see oli. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud ilmselt teise haakimise veel teha, aga...

Käed värisesid päris pikka aega...

Loomulikult pommitasime edasi. Kuna midagi ei juhtunud, võtsime seejärel ankrupikkuste kaupa allavoolu. Ikka ei miskit. Hiljem ka mere ääres oleva poi juures paar peatust tegime. Ikka ei ühtegi märki veealusest elust. Viimases hädas rohu sisse haugi kimbutama sõitsime. Slaideriga, jigiga, konnaga, propelleri landiga ... vahet ei olnud. Tulemus oli suur ja ümmargune...

See oli viimaseks piisaks karikas ja otsustasime orienteeruda ümber nõrkade püügiviisile - teiste sõnadega trollima. Tegime tiiru merel ja seejärel juba jõge pidi ülesvoolu. Väljas õhu temperetuur  muudkui kerkis ja kiskusime vammused seljast. Palav nagu suvel. Olukord läks päris unelemiseks kätte ära:)


Kella poole neljaks olime oma puhkusereisiga jõudnud ilusa maja kanti, olles enne ka Koskineni sonni läbi proovinud. Kalavõttu polnud meist kumbki näinud. Tegime siis kümne haru ja suure haru nurgas pool tunnikest tonkatamist. Latikat polnud, kuid nurgu ja ahvenat oli liikvel.

Õhtu lõpetasime saare ümber. Alguses jigitades, seejärel tonkatades. Jigi null mis null. Tonkatades lisaks nurgudele lõpuks ka üks latikas ja luts. Hämaras tulime maha ära.

...

Bonder jõudis koos Angheli ka paariks tunniks vee peale. Käisid mere ääres ja võtsid sealt trollides kaks koha. Vähemalt keegi said lõpuks ometi kala:-) Angheli koha täitsa kobe - 1.45 kilone.

Väike puhkus Soomes, 19. oktoober 2017

Kolmapäeval poole viiese praamiga tulime üle lahe. Tõnuga kahekesi. Seejärel törts alla kolme tunni sõitu ja kohal me olimegi. Kusjuures lausa kaks peatust tegime. Maantee lihtsalt nii tühi ja hea oli lauluga lasta...Pimedas paadiga üle tulles ujutasime Tõnu magamiskoti ära - asjade paati tõstmisel oli see vist pimedas jalaga saanud ja vette maandunud.

Õhtul lahendasime külmas toas ära väikese pitsikese. Või oli neid kaks:-) Ja tuba läks kõvasti soojemaks. Hoolimata sellest, et magama sättisime alles kella ühe paiku olime hommikul juba poole kaheksast üleval. Asjad vajasid sättimist ja ega me siia magama tulnud.

Paadist sai välja visatud terve hunnik lehti, mis ilmselt Mehise poolt olid sinna ükshaaval toimetatud. Seejärel mootori järele. Kuna öösel oli kerge miinus olnud, siis selle peale panek oli ikka päris keeruline. Sild oli jääs, sealt ei kannatanud minna. Proovisime siis kuidagi nii, et paadi nina oli kaldas kinni, üks ulatas mootorit kalda pealt ja teine üritas paadis seda vastu võtta. Igal juhul lõppes kogu see protseduur õnnelikult - mootor sai paadi külge kinnitatud ja keegi ega miski seekord vette ei kukkunud.

Paadivarustus korda seatud, veel üks hommikukohvi ... ja kell kümme startisime jõe peale. Väljas mõnus karge ilm. Päike säras taevas, tuul kergelt loode suunast puhumas. Sooja just ülearu palju polnud, aga tuulevarjus ja päikese käes oli üsna mõnus olla.

Võtsime suuna saare taha. Jões vesi väga kõrge ja sogane, vool metsik. Lootus oli, et suured kohad on ennast saare varju toituma sättinud. Alustasime õigest ankrupaigast viskepikkuse jagu ülesvoolu. Veerand tundi seal, null võttu. Seejärel ankrut järgi lohistades juba õigesse paika.

Paar esimest viset uues ankrupaigas läksid tühja, kuid siis korraga keegi tagant lanti rammis. Haakimise järel mõnus vonka-vonka, koos siduri kärtsatustega. Ja siis ära pudises. Tean küll, et vool võimendab kõike, kuid tundus ikka päris korralik kala olevat. Ja ilmselt koha, sest tuliuuel KP paitsi must-valgel versioonil polnud haugi tegevusele iseloomulikke jälgi.

Paar kerget puudutust vahepeal ja veerand tundi hiljem sain järgmise korraliku võtu. Eelmisest oma viisteist meetrit eemal ja hoopis teisel liinil. Võtt ka teistsugune - konkreetne rabak, korraks keegi otsas ja siis jälle ära kukkus. Kui aga kerimist jätkasin vajus kala uuesti otsa.

Alguses tundus üsna koha moodi, seejärel aga kala vaikselt pinda hakkas kerkima ja peagi haugi laiali ulatuvad lõuad veepinnale kerkisid. Vastuvoolu sellist pehme ridvaga tõmmata oli ikka päris mõnus. 3.5 kilone poiss rändas kasti. Panen selle kuuri äärde Kõutsi jaoks kõrvale - lubas teine kõik haugid ära fileerida. Sedapuhku oli kala liimile meelitanud KP paitsi lillaka alatooniga must-valge versioon, mille ma tunnike hiljem põhja suutsin jätta ja teist sellist mul enam landikastis pole:-(

Jätkasime samas tsoonis. Mõnda aega andsid veeelukad veel märku kuid seejärel tekkis vaikus. Otsustasime edasi kulgeda. Suundusime saare teise külge. Esimene ankrupaik ei pakkunud midagi, teises aga hakkas juhtuma. Esmalt Tõnu neljakümne sentimeetrise koha punni kolla-punasega välja meelitas. Seejärel ta veel paadi lähedalt tonksu sai. Siis järg minule üle tuli. Jõe keskpoole loopides, üsna madala ääre servast, korraga nõks ja haakimise järel kala taga. Punn - käis peast läbi... hetk hiljem aga järsku punn raskemaks muutus ja korralikult ridva vetruma pani. Kärts kärts sidurit ka veel välja meelitas. Haug kurask. Aga tundus kena poiss.

Kala tuli vaikselt paadile lähemal ja suundus siis korralikult pekseldes meist ülesvoolu. No raudselt haug mis haug. Kui kala uuesti paadile lähemale sain, siis korraga koha paadist viie meetri kaugusel veepinnale kerkis ja ennast rulluma kukkus. Tegi teist korda veel selle tembu ja siis uuesti põhja sukeldus. Askeldasin ennast kahvama, kui järgmisel hetkel lant mulle ootamatult tagastati. Kurat küll... Järgmised veerand tundi lihtsalt vandusin. Kena poiss oli. Silma järgi nii 2-2.5 kilone. Hirmus kahju oli. Ju siis polnud minu kala.

Pommitasime edasi ja Tõnu sai veel ühe võtu  samas kohas ning seejärel tekkis ka selles tsoonis vaikus. Kell oli umbes kolmveerand kaksteist kui ka selle paiga maha jätsime ja edasi otsima läksime.

Järgnes ... 6 tundi ilma võtuta püüki, mille raames proovisime kümne märgi kandis, sirge keskel ja sirge teises ääres. Seejärel päikesepaneelidega maja tsoonis. Kuna suures jões oli vool selline, et 35 grammisega (mis on ju sisuliselt sangpomm) loopimine ei pakkunud absoluutselt mingitki põhjatunnetust, siis otsustasime avastada samas paigas väiksemat haru. Jätnud sinna kaks lanti sain aru, et tegeleme juraga ja kulgesime edasi.

Proovisime ilusas maja kandist ülesvoolu olevate kõrkjate juurest (kuna seal enam kõrkjaid ei ole siis ilmselt ainult Mehis teab millest räägin), Koskineni haru otsast. Uuesti saare tagant, uuesti saare eest....

Kella kolmeks olime jõudnud arusaamiseni, et kala ei võta. Pikad juhtmed, mis teha. Kolisime trollima. See oli oluliselt produktiivsem tegevus - saime erinevaid liike salateid alates, tavalisest rohust kuni vahtralehtedeni välja. Kammisime pool kümne haru sirget edasi ja tagasi läbi ja kui sellest salati kogumisest ning ka sellisest kala võtuta olemisest lõpuks siiber sai, siis kolisime uuesti saare juurde.

Kell 17.45 sain lõpuks saare kõrvalt ühe võtu. Otsa ei jäänud. Aga noh, vähemasti tuli uuesti meelde, kuidas see asi välja näeb:-) Olin selleks ajaks läbi mänginud paarkümmend erinevat värvi...

Päikeseloojangu järel tulime koju ära.

Päev kokkuvõtvalt jube vastuoluline. Ei mäletagi sellist korda, kui siin hommiku poole lubab ja siis õhtul täielik vaikus valitseb. Õnneks oli ilm terve päeva uskumatult super ja olla ütlemata mõnus.


Homme juba uus päev. Bonder peaks ka kohale jõudma.

Vigala jõgi näitab iseloomu, 14. oktoober 2017

Kalale pole pikka-pikka aega minna saanud. Ja ega veeolud ka just väga soosivad pole. Täna sai õnge asemel pisut teisi vahendeid kasutatud, et silda päästa:-) Ei mäletagi millal sügisel viimati vesi pea ääreni välja küündis. Ka viimased kevaded on selline veeseis olemata jäänud. Loodetavasti toob kõrge vesi ka vimmaparved talveks jõkke.

Mõni päev veel ja siis juba kohapüük Soomes.