Väike puhkus Soomes, 19. oktoober 2017

Kolmapäeval poole viiese praamiga tulime üle lahe. Tõnuga kahekesi. Seejärel törts alla kolme tunni sõitu ja kohal me olimegi. Kusjuures lausa kaks peatust tegime. Maantee lihtsalt nii tühi ja hea oli lauluga lasta...Pimedas paadiga üle tulles ujutasime Tõnu magamiskoti ära - asjade paati tõstmisel oli see vist pimedas jalaga saanud ja vette maandunud.

Õhtul lahendasime külmas toas ära väikese pitsikese. Või oli neid kaks:-) Ja tuba läks kõvasti soojemaks. Hoolimata sellest, et magama sättisime alles kella ühe paiku olime hommikul juba poole kaheksast üleval. Asjad vajasid sättimist ja ega me siia magama tulnud.

Paadist sai välja visatud terve hunnik lehti, mis ilmselt Mehise poolt olid sinna ükshaaval toimetatud. Seejärel mootori järele. Kuna öösel oli kerge miinus olnud, siis selle peale panek oli ikka päris keeruline. Sild oli jääs, sealt ei kannatanud minna. Proovisime siis kuidagi nii, et paadi nina oli kaldas kinni, üks ulatas mootorit kalda pealt ja teine üritas paadis seda vastu võtta. Igal juhul lõppes kogu see protseduur õnnelikult - mootor sai paadi külge kinnitatud ja keegi ega miski seekord vette ei kukkunud.

Paadivarustus korda seatud, veel üks hommikukohvi ... ja kell kümme startisime jõe peale. Väljas mõnus karge ilm. Päike säras taevas, tuul kergelt loode suunast puhumas. Sooja just ülearu palju polnud, aga tuulevarjus ja päikese käes oli üsna mõnus olla.

Võtsime suuna saare taha. Jões vesi väga kõrge ja sogane, vool metsik. Lootus oli, et suured kohad on ennast saare varju toituma sättinud. Alustasime õigest ankrupaigast viskepikkuse jagu ülesvoolu. Veerand tundi seal, null võttu. Seejärel ankrut järgi lohistades juba õigesse paika.

Paar esimest viset uues ankrupaigas läksid tühja, kuid siis korraga keegi tagant lanti rammis. Haakimise järel mõnus vonka-vonka, koos siduri kärtsatustega. Ja siis ära pudises. Tean küll, et vool võimendab kõike, kuid tundus ikka päris korralik kala olevat. Ja ilmselt koha, sest tuliuuel KP paitsi must-valgel versioonil polnud haugi tegevusele iseloomulikke jälgi.

Paar kerget puudutust vahepeal ja veerand tundi hiljem sain järgmise korraliku võtu. Eelmisest oma viisteist meetrit eemal ja hoopis teisel liinil. Võtt ka teistsugune - konkreetne rabak, korraks keegi otsas ja siis jälle ära kukkus. Kui aga kerimist jätkasin vajus kala uuesti otsa.

Alguses tundus üsna koha moodi, seejärel aga kala vaikselt pinda hakkas kerkima ja peagi haugi laiali ulatuvad lõuad veepinnale kerkisid. Vastuvoolu sellist pehme ridvaga tõmmata oli ikka päris mõnus. 3.5 kilone poiss rändas kasti. Panen selle kuuri äärde Kõutsi jaoks kõrvale - lubas teine kõik haugid ära fileerida. Sedapuhku oli kala liimile meelitanud KP paitsi lillaka alatooniga must-valge versioon, mille ma tunnike hiljem põhja suutsin jätta ja teist sellist mul enam landikastis pole:-(

Jätkasime samas tsoonis. Mõnda aega andsid veeelukad veel märku kuid seejärel tekkis vaikus. Otsustasime edasi kulgeda. Suundusime saare teise külge. Esimene ankrupaik ei pakkunud midagi, teises aga hakkas juhtuma. Esmalt Tõnu neljakümne sentimeetrise koha punni kolla-punasega välja meelitas. Seejärel ta veel paadi lähedalt tonksu sai. Siis järg minule üle tuli. Jõe keskpoole loopides, üsna madala ääre servast, korraga nõks ja haakimise järel kala taga. Punn - käis peast läbi... hetk hiljem aga järsku punn raskemaks muutus ja korralikult ridva vetruma pani. Kärts kärts sidurit ka veel välja meelitas. Haug kurask. Aga tundus kena poiss.

Kala tuli vaikselt paadile lähemal ja suundus siis korralikult pekseldes meist ülesvoolu. No raudselt haug mis haug. Kui kala uuesti paadile lähemale sain, siis korraga koha paadist viie meetri kaugusel veepinnale kerkis ja ennast rulluma kukkus. Tegi teist korda veel selle tembu ja siis uuesti põhja sukeldus. Askeldasin ennast kahvama, kui järgmisel hetkel lant mulle ootamatult tagastati. Kurat küll... Järgmised veerand tundi lihtsalt vandusin. Kena poiss oli. Silma järgi nii 2-2.5 kilone. Hirmus kahju oli. Ju siis polnud minu kala.

Pommitasime edasi ja Tõnu sai veel ühe võtu  samas kohas ning seejärel tekkis ka selles tsoonis vaikus. Kell oli umbes kolmveerand kaksteist kui ka selle paiga maha jätsime ja edasi otsima läksime.

Järgnes ... 6 tundi ilma võtuta püüki, mille raames proovisime kümne märgi kandis, sirge keskel ja sirge teises ääres. Seejärel päikesepaneelidega maja tsoonis. Kuna suures jões oli vool selline, et 35 grammisega (mis on ju sisuliselt sangpomm) loopimine ei pakkunud absoluutselt mingitki põhjatunnetust, siis otsustasime avastada samas paigas väiksemat haru. Jätnud sinna kaks lanti sain aru, et tegeleme juraga ja kulgesime edasi.

Proovisime ilusas maja kandist ülesvoolu olevate kõrkjate juurest (kuna seal enam kõrkjaid ei ole siis ilmselt ainult Mehis teab millest räägin), Koskineni haru otsast. Uuesti saare tagant, uuesti saare eest....

Kella kolmeks olime jõudnud arusaamiseni, et kala ei võta. Pikad juhtmed, mis teha. Kolisime trollima. See oli oluliselt produktiivsem tegevus - saime erinevaid liike salateid alates, tavalisest rohust kuni vahtralehtedeni välja. Kammisime pool kümne haru sirget edasi ja tagasi läbi ja kui sellest salati kogumisest ning ka sellisest kala võtuta olemisest lõpuks siiber sai, siis kolisime uuesti saare juurde.

Kell 17.45 sain lõpuks saare kõrvalt ühe võtu. Otsa ei jäänud. Aga noh, vähemasti tuli uuesti meelde, kuidas see asi välja näeb:-) Olin selleks ajaks läbi mänginud paarkümmend erinevat värvi...

Päikeseloojangu järel tulime koju ära.

Päev kokkuvõtvalt jube vastuoluline. Ei mäletagi sellist korda, kui siin hommiku poole lubab ja siis õhtul täielik vaikus valitseb. Õnneks oli ilm terve päeva uskumatult super ja olla ütlemata mõnus.


Homme juba uus päev. Bonder peaks ka kohale jõudma.