Päevitamine, 20. oktoober 2017

Hommik oli külm. Mõnusalt külm. Sild jääs, paat jääs. Päike paistis juba üsna kõrgelt kui kella üheksa paiku ennast peale sättisime. Plaan oli see kord merd vaadata,  kontrollides enne veel saare tagust.

Vesi oli öö jooksul jälle oma kümme sentimeetrit langenud. Panime ennast saare taha ankrusse ja tegime viis viset. Seejärel saare teine pool ja viis viset. Siis sirge keskpaik ja viis viset. Lõpuks paadile hoo sisse võtsime ja otse mere äärde sõitsime. Üks paat seal juba ees ootamas - trollis teine punase maja sirget. Seadsime ennast rohelise poi vastu ankrusse.

Esimene ankrupaik. Teine. Kolmas. EI MIDAGI. Siin ei ole kala! Edasi punase poi alla. Vool siin ka üsna kõva, kuid kolmekümne grammisega kannatas püüda. Paadi tagant lõpuni loomulikult kerida ei saanud.

Umbes kolmanda viske ajal, parajalt kaugelt, üks kerge vajutus ja peale haakimist justkui kinni. Aga ei. Vaikselt kannatas meetrikese venitada ja siis see miski seiskus. Ikka ront ilmselt, mõtlesin. Hoidsin nööri pinge all ja siis see ront tegi jõnksu ja jäi uuesti paigale. Krt ikka kala. Mõni hetk hiljem, kui mitte kui midagi ei olnud toimunud ja mõtted uuesti rondi peale tikkusid minema, järgmine vajutus ridvale ja seejärel järjekordne paigale naaldumine.

Üritasin siis olukorda pisut forsseerida ja sikutasin juba pisut tugevamalt. Jigmaster oli korralikult rõngas. Kala reageeris sellele tõmbele ärkamisega - järgmine hetk vajutas keegi ridva jõhkralt alla ja suundus mere poole minema ... ning kukkus otsast ära. Oh jah... Konksuotsas oli väike nahatükk. Kurat seda teab kes see oli. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud ilmselt teise haakimise veel teha, aga...

Käed värisesid päris pikka aega...

Loomulikult pommitasime edasi. Kuna midagi ei juhtunud, võtsime seejärel ankrupikkuste kaupa allavoolu. Ikka ei miskit. Hiljem ka mere ääres oleva poi juures paar peatust tegime. Ikka ei ühtegi märki veealusest elust. Viimases hädas rohu sisse haugi kimbutama sõitsime. Slaideriga, jigiga, konnaga, propelleri landiga ... vahet ei olnud. Tulemus oli suur ja ümmargune...

See oli viimaseks piisaks karikas ja otsustasime orienteeruda ümber nõrkade püügiviisile - teiste sõnadega trollima. Tegime tiiru merel ja seejärel juba jõge pidi ülesvoolu. Väljas õhu temperetuur  muudkui kerkis ja kiskusime vammused seljast. Palav nagu suvel. Olukord läks päris unelemiseks kätte ära:)


Kella poole neljaks olime oma puhkusereisiga jõudnud ilusa maja kanti, olles enne ka Koskineni sonni läbi proovinud. Kalavõttu polnud meist kumbki näinud. Tegime siis kümne haru ja suure haru nurgas pool tunnikest tonkatamist. Latikat polnud, kuid nurgu ja ahvenat oli liikvel.

Õhtu lõpetasime saare ümber. Alguses jigitades, seejärel tonkatades. Jigi null mis null. Tonkatades lisaks nurgudele lõpuks ka üks latikas ja luts. Hämaras tulime maha ära.

...

Bonder jõudis koos Angheli ka paariks tunniks vee peale. Käisid mere ääres ja võtsid sealt trollides kaks koha. Vähemalt keegi said lõpuks ometi kala:-) Angheli koha täitsa kobe - 1.45 kilone.