Pärnu jõel, 28. veebruar 2026

Täna ei hakanud elu keerulisemaks ajama. Plaan oli vimba püüda ja suundusin peale kella kümmet hommikul jõe äärde jõudes otse madala poole. Ei mingit siia otsimist.

Väljas oli soe ja sompus ilm. Nähtavus oli jõe peal vaevu sada meetrit. Päeval puhunud kerge lõunatuul puhus pisut udu ära, aga hämaraks jäi ilm sellegipoolest.

Sula oli jää pealt lume viinud ja vee toonud. Ilma kummikuteta naljalt kuiva jalaga püüda ei saaks. Mõnes kohas oli pea 10 cm vett jää peal. Õnneks on kaldaäär endiselt pinks-ponks. Jõe veetase pole muidugi tõusnud ka ning voolgi oli endiselt nullilähedane.

Kondasin ennelõuna männi kandis. Enamasti 1/3 peal jõel, vahel ka kalda äärest uurisin. Lood oli üsna tühi ja vaid paaris kohas õnnestus kala ekraanile saada. Nendest aukudest ka lõpuks mõned vimmad välja meelitasin. Ennelõuna kohta oli 5 vimba isegi hea tulemus. See andis õhtuseks sessiooniks suuremaid lootusi.

Lõuna ja kella kahe vahel oli täielik vaikus. Kondasin pisut allavoolu ja otsisin veel madalama ala pealt kala. 1.8 meetrit. Lõpuks üles leidsin. Kolm auku õnnestus parve kenasti jälitada, siis kadusid kuhugi ära. Otsisin erinevatest suundadest, kuid ei leidnud enam üles.

Peale kella kolme läksin algsesse tsooni tagasi. Seal aktiveerus lõpuks ka ekraanipilt. Tõsi võtt oli see-eest nadi. Üldjuhul, kui esimese tiiruga kala ei võtnud, siis sellel augul ma teda käima ei saanudki. Samas uues augus oli pea alati kala all ja nii tiksus neid vaikselt juurde.

Kella viieni püüdsin. Kokku 11 vimba (+8 alamõõdulist). Grupipildile trügisid Viljari kaks vimba ka juurde :-) Neli ahvenat. 10 + nurgu. Kolm särge. Üks teib.

Võtt eilsest tunduvalt lahjem. Toimisid nii hõbedane kui kuldne kirp. Üllatavalt kõrgelt vimb nii madalas vees võtab. Täna isegi ca 60 cm põhjast ära vajutati. Kalal niimoodi pea peaaegu vastu jääd :-)

Pärnu jõel, 27. veebruar 2026

Kahekuine külm sai otsa. Nüüd on siis tavaline eesti talv - päeval soe, öösel nullis. Vihma ka veel sekka. Vähemalt täna. Lisaks puhus korralik lõuna tuul, nii et hommikul poole kümne paiku peale astudes käis mõttest läbi, et kas selle ilmaga ikka kestab õhtuni ära. Etteruttavalt võib öelda, et hirmul olid suured silmad. Jah talvekombe sai märjaks, aga külmatunnet ei tekkinudki. Isegi kindad olid päeva teises pooles taskus.

Alustasin kiire peatusega siiatsoonis ja leidsin... vimmaparve. Madalama ääre pealt. Sügavust alla kolme meetri. Sain käe kiirelt valgeks. Kaks mõõduvimba ja kaks nurgu. Seejärel kulgeti augu alt minema. Proovisin küll nelja ilmakaare pealt paarikümne meetri kauguselt parve üles leida, kuid tulutult. Egas midagi, kulgesin ise ka ülesvoolu edasi. Madalat kammima.

Ojasuudmest leidsin järgmise tegevuse ekraanilt. Nurud ja ahvenad. Edasi liikusin nii, et iga paarikümne-kolmekümne meetri tagant puurisin augu. Ja nii kuni männist kaugemale välja. Üllataval kombel oli pea iga augu all koheselt parv olemas. Alustuseks uudistasid hõbedast kirpu nurud, siis tulid vimmapunnid ja lõpuks ka normaalne vimb. Too muidugi otsa jäädes peletas teised eemale ja meelitas ahvena alla, kuniks noodki lõpuks lahkusid. Vaid ühes augus jäi ahven pikemaks pidama, aga sealne sort oli kehvake.

Selline vaheldus oli pea iga augus. Vahel lihtsalt kulgeti kiiremini minema. Ühel augul sain normaalse vimma ka augu alla pidama. Ronisid vaheldumisi alamõõdulistega otsa. Sisuliselt iga tiiruga vajutati ära.

Vimmavõtt oli 90% juhtudel põhjast 30-40 cm kõrgusel. Seda olukorras, kus vett oli all vaid 1.9-2.3 meetrit. Paar tükki langesid kõrge mängu järel põhja kirbule järgi. Mõni harv võtt toimus ka põhja ligidalt (v.a. ahven, kes enamasti põhja kohalt lõi)

Mängudest toimus tavaline vimmarütm. Kõik teised mängud olid saadanast. Pausi tahtis loomulikult sisse. Loodi pealt oli üsna mitu korda näha, kuidas kala tuli kirpu kõrgemale mängides tollele järgi ja pausi ajal lõpuks ära võeti.

Männist mõnikümment meetrit edasi parvesid enam ekraanile ei saanud. Tagasi tulin kaldapoolelt, kus samuti tundus paaris kohas vimma või särjeparv oma toimetamisi tegemas.

Kell neli tõttasin minema. Kokku käis jää peale 16 mõõduvimba (+19 alakat), paarkümmend ahvenat ja nurgu (lugemine läks sassi) ning paar särge. Siiga ei kohanud. Paar ilusat ahvenat kukkus ära, aga üldiselt oli ahvena sort pigem kehvem. Mõned siiski koju ära võtsin.

Sula mõjus võtule ikka väga positiivselt.

Pärnu jõel, 23. veebruar 2026

Täna sai üle pika aja uuesti jõele. Olin vahepeal tõbine ja no olümpia ju ka veel. Esmaspäevaks olid vabandused otsa saanud ja kelle 10 astusin jääle.

Väljas oli 8 kraadi külma. Puhus kerge idatuul. Pilves. Päeva jooksul tuli päike välja ja nii jõudis päeval temperatuur nulli ligi. Vahepealsete päevadega oli natukene lund jääle juurde sadanud. Mitte nii palju, et tatsamist segaks; piisavalt aga et vanade aukude ülesleidmisega vaeva peaks nägema.

Esimesed kaks tundi tegin siia tsoonides. Poide juures, suudmes, põõsa augus... Loodi ekraan oli tühi mis tühi. Vaid vasema poi juures üks vari tuli alla, peagi kirbu ka ära vajutas. Üksik vimb. Sabaosas soomused maas, kõhu all piklik haav. Kusagil oli kõvasti vatti saanud. Ja rohkem ei miskit. Katsusin oma 15 auku läbi.

Kala tekkis ekraanile oja suudmest alates ülesvoolu liikudes. Alguses ahvenapuru, hiljem leidsin ka valge kala parved üles. Särg, nurg, vimb, ahven. Umbes sellises järjekorras nad aukude all kippusid tulema. Seekord õnnestus nendega kuidagi ühes taktis liikuda, nii et kui augualune tühjaks jäi, tegin 20 meetrit ülesvoolu samale liinile uue augu ja sain uuesti parve kätte.

Ühel augul mõnusa hooga kohapunn otsa lendas. Neid tundub ikka jões palju olevat, kui juba teine samal talvel kirbu otsa ronib.

Võtt oli aga pirtsakas. Enamasti tahtis erinevate mängude vaheldumist ja nende sekka tehtud pauside ajal nõksatas ära. Ahven oli pisut aktiivsema võtuga, aga teised pirtsutasid kus aga said. Vahet ei olnud kumma kirbuga püüdsin, kas kuldse või hõbedasega. Kuna kuldne oli lemmiknoogutiga ridval, siis tema sai ilmselt pisut rohkem püügiaega.

Enne kella nelja tekkis vaikus. Loodi järgi kala oli all, aga võtma enam ei saanud. Aegajalt ujuti pihta kuid sääsevastseid ei himustatud. Liigitasin päevase võtu lõppenuks ja otsustasin männi alust rajooni läbi otsida. Äkki mõni siig ... Seal aga komistasin eriti aktiivsete ahvenate otsa, kes polnud kuulnudki et võtuaeg läbi sai :-) 2.5 meetri pealt tuli neid sisuliselt ketti pea tund aega järjest. Siiga aga alt läbi ei ujunudki.

Kella viiest lõpetasin. Tulemuseks 7 vimba (+5 alamõõdulist), 60+ ahvenat (lugemine läks lõpuks sassi), 8 särge, 8 nurgu, 1 koha. Ahvenate sort oli esimeses augus väga jama, aga mida edasi seda paremaks järjest läks. Ära võetud, valitud 17 eksemplari, kaalusid kokku 3,9 kilo (avg 229 gr).

Pärnus, 16.-17. veebruar 2026

Suure külmaga nädalavahetus seljataga, võtsin esmaspäeval suuna Pärnu poole. Jõele sain natukene enne kella kümmet ja eesmärgiks oli läbi käia madal ala, kus eelmisel korral korralikku parve loodil nägin. Alustasin aga loomulikult siia augul.

Päev oli pilvine. Külma 4 kraadi ringis (seda oli harjumatult vähe, nii et peaaegu soe tundus). Kerge, pea olematu idatuul.

Siia tsoon oli tühi. Kui paar ahvena punni välja arvata. Poolteist tundi piinasin seda paika ja siis suundusin madalale. Tegin kolme tunniga metsikult auke ja katsusin umbes 600 meetrise lõigu paarikümne meetriste vahedega läbi.

Paaris kohas parve all näitas. Üksikud võtud. Enamasti särg ja väike vimb, aga vahel sekka ka kopsakam kühmnina esindaja. Auk kus suurem kala otsa jäi, üldjuhul enam edasi ei toitnud. 1.8 meetrit vett oli ikka nii madal, et kala peksis parve eemale. Oleks vool olnud, oleks ilmselt kala ka julgem. Aga polnud hullu - mõne augu järel järgmisele seltskonnale peale sattusin. Tundus, et valge kala oli täiega madalas ja üsna laialt ning ootab, et saaks ülesse rändama hakata.

Vahepeal tegin põike männi auku ja sain seal paar kenamat ahvenat. Aga miskipärast kulges see parv ka kuhugi mujale ja üles ma teda enam ei leidnudki.

Tagasi madala peal leidsin peagi kala jälle üles ja lõbustasin end nende kiusamisega kella neljani välja. Võtt oli ikka kapriisne. Kerged nõksud paigaseisvale noogutile, hunnik tühihaakimisi, kordusvõtte ei kiputud pakkuma, pigem aitas uus auk.

Lõpuks ikkagi 7 mõõduvimba (+4 alamõõdulist) välja nokkisin. Lisaks 9 särge, 1 nurg, 8 ahvenat. Püük hõbedase kirbuga.

...

Teisipäev oli väga päikeseline. Kohe väga - õhtuks oli nägu pruun! Hommikul kell kümme peale minnes näitas -14 kraadi. Küll aga hakkas koheselt kiirkorras soojenduskuur. Kella ühe paiku küttis päike juba nii, et kiskusin vammuseid vähemaks. Külma oli siis ilmselt 4-5 kraadi, aga see päikese soojus, kus see aga küttis. See külg mis päikese poole sai suunatud, kuumenes koheselt üle. Tuult ka sisuliselt polnud.

Tegin samasuguse tiiru, mis eile. Alguses siia paigas. Seejärel madala ala läbi uurimine. Sekka ka  männialune auk ja uuesti siia tsoon.

Aegajalt leidsin madalalt alalt kala üles, selleks et teda peale ühe kala kättesaamist koheselt uuesti otsima hakata. Imelikul kombel ei toiminud absoluutselt parve jälitamine. Kõik augud mis lähiümbruses tegin näitasid tühja loodipilti. Korra tegin isegi kuus auku ümberringi ja ühestki kala ei näinud. Ei saanudki aru, kuhu nad ära kadusid. Kas tegid pikema lennu? Või vastupidi, tõmbasid vaid paar meetrit kõrvale ja ma ronisin liialt kaugele? Kui siis meetrit viiskümmend eemal uuesti otsima hakkasin, leidsin lõpuks jälle mingi parve üles.

Nii nad ükshaaval tilkusid - vimb, särg, nurg. Isegi 1.6 meetri sügavuselt sain ühe vimma. Populaarseim tundus aga 1.8-2.0 meetri tsoon. Võtt oli eilsest veelgi ettevaatlikum. Vaid vaikne kiigutamine ja kõik võtud vaid kerged nöksakad.

Otsimine oli täna ikka üsna vaevarikas. Selle palava pärast. Esimest korda sain termose jääpeal tühjaks joodud. Paar õllet oleks marjaks ära kulunud.

Poole viiest tulin maha. Kokku 6 mõõduvimba (+5 alamõõdulist), kaks nurgu, üks särg ja viis ahvenapunni. Paks kiisk ka veel siiaaugust. Ilusat ahvenat täna ei leidnudki. Pool päeva püüdsin hõbedase, pool päeva kuldse kirbuga. Vahet ei tundunud olevat. Siiast aga ei kippu ega kõppu.

Pärnus siiga otsimas, 11. veebruar 2026

Hommikul kell pool kümme jääle astudes näitas välja -8 kraadi külma. Õnneks lubas nõrka tuult, lõuna kaarest, nii et minusuguse külmavarese jaoks tundus peaaegu "normaalne" ilm olema. Paljakäsi selle ilmaga ei püüa, aga kui piisavalt vantsida, siis külm ka ei hakka. Seega päeva plaan oli läbi käia põhilised siiatsoonid, vältida lennuki kandi ahvenate otsa sattumist ja avastada ülesvoolu olevaid alasid.

Alustasin poi tsoonist. Neli auku allpoool, kaks auku üleval pool poid. Järgmisena silla tsoon. Siis oja suue. Kokku seega kaheksa auku. Null võttu. Vaid ühel näitas korraks mingit kala all, aga kadus seegi üsna ruttu ekraanilt. Kõik need suured valge kala parved on juba Türi all või?

Järgmisena parkimiskoha alune sügavik. Null. Seejärel pisut ülesvoolu ja kalda lähedal. Seal mingil aastal ahvenat tuli. Kaugust kõrkjast vaid 25 meetrit. Sügavust selle madala veega 3.4 meetrit. Kaks auku sisse, lood vette, hõbedane kirp järgi. Sellel augul näitas kala all, aga esimese mängitamise peale ujus too eemale. Hoidsin kirpu põhja ligidal ja tegin ülipika pausi. Kui uuesti mängima hakkasin vajutati nooguti jõuga alla. Haakimine ja otsa ta jäi.

Kohe oli aru saada, et ei see ole vimb või ahven. No ok, kui nood sellised kilo pluss kalad oleksid, siis võibolla ei teeks vahet. Kala jõnksutas soliidse rahuga põhja kohal. Vaikselt venitasin teda kõrgemale, oodates et millal see esimene sööst tuleb. Ei miskit, õõtsub ja õõtsub, aga ei mingit jooksu. Hakkasin juba mõtlema, et ega ometi jälle koha. Aga no kui tõenäoline on uuesti samal aastal kirbutades koha saada.

Kala oli juba jää all ja võtsin sikutamise veel "hellemale käigule". Tasakesi meelitasin võtja auku ja sealt tipa-tapa üles poole. Jää ju nõnna paks, et andis venitada. Lõpuks siia nägu veest välja kerkis. Sain käe kenasti kukla taha, ilma et varrukat oleks märjaks teinud ja kergitasin kala välja. Siis vist sai siig alles aru, et asi oli vale ja pani korralikult käe otsas väänlema.

Siig 54 cm, 1.15 kg. Hõbedase kirbu ja sääsevastsete puntraga. Imeilus kala ikka. Sõitu võibolla oleksin rohkem oodanud, aga no kesktalv ka ikkagi. Kalad on ilmselgelt talveuimas/unes. Vähemalt võtt oli väga aus olnud.

Passisin samal augul veel pikalt. Veerand tundi hiljem käis üks suurem kala ekraanilt läbi, kuid toda võtma ei saanud. Puurisin tsoonis veel samale liinile ja ka paralleelsele liinile paar auku, kuid peale ahvenapunnide midagi ei trehvanud.

Pealõunal välja ilmunud päike ei toonud elumuutusi vee all ja nii jätsin selle paiga maha ning läksin uusi kohti avastama. Madalat ala, 1.5-1.8 meetrit. Seejärel veel suure männi tsoon, siis veel proovisin  erinevatest madalatest lõikudest. Kahel korral nuruparve otsa komistasin. Ekraani värvisid kenasti ära, aga võtma soostuti vaid paaril korral.

Päeva lõpetuseks käisin veel kala toonud augu läbi ja kella neljast tulin tulema. Jube passiivne on see võtt hetkel. Vaevu 9 ahvenat (noodki kribud), 2 nurgu ja vimmakonn. Aga siia saamise päeval oleks patt nuriseda! Tuleb rahul olla.

Kasaril, 07. veebruar 2026

Laupäev tegin kiire luureka Kasarile. Vanamõisa sügava peale.

Kuna Kasaril ei ole kesktalvel üldjuhul hommikul midagi head loota, siis kohale sättisin alles peale kella ühteteist. Tulin üle põllu. Traktori poolt songitud tee tundus hirmutav, aga auto kliirens oli siiski piisav, et põhja mitte kraapida. Sulaga läheb ilmselt jamaks. Teisel pool jõge ka kaks autot, aga nende püüdjad olid jala järgmisele sirgele tatsanud. Ilmselt käisid ahvenat otsimas.

Sättisin ennast alustuseks lepavõsa rajooni ja hiljem allavoolu madala serva. Kammisin mõlemad paigad põhjalikult läbi. Ühes oma kümme auku, teises viis veel otsa. Lood lepavõsa all oli kahel augul päris lootustandev. Isegi üks "korrusmaja" korraks pildile jäi. Madala servas, aga vaid üksikud näidud veealusest elust.

Sirge sügavamat osa täna uurima ei läinud. Olin unnad sisse saanud ja ei tahtnud neid üksi jätta. Jääd on nii palju, et tegelikult oleks hea võimalus ka madalamat ala lähemalt uurida. Tonkatades on jäänud tunne, et seal paar sügavamat ala madalama vee keskel. Täna seda uurimist siiski ette ei võtnud.

Võtuga oli nagu kesktalvel ikka. Natuke nagu oli ja samas nagu ei olnud ka. Ahvenad, särjed, turb, nurg, kiisad. Vimb keda aga otsima olin läinud, ennast näole ei näidanud. Tõsi kaks võttu olid küll sellised, et äkki... punase kirbu otsas olnud sääsevastsete "pintsel" likvideeriti üheainsa liigutusega. Otsa aga kalad ei jäänud ja kordusi ei pakutud.

Ilm oli aga super ilus. Peale minnes näitas -8 kraadi. Lauspäikese käes ja hetkel kui idatuul korraks jalga puhkas, oli aga olukord selline, kus tõmbasin talvekombe luku lahti. Lihtsalt palav hakkas! Kindaid polnud püüdes vaja. Kapuuts oli enamuse aja puhkereziimil. Imeline on ikka sellise ilmaga püüda!

Kell neli panin asjad kokku. 13 ahvenat. Sort enamasti väike, selline 100 grammi kanti. Paar suuremat kala kaks korda niipalju. 8 särge, 2 nurgu, 1 turb ja hunnik kiisku. Unnalipud ennast püsti ei ajanud. Tore värskeõhu mürgituse saamise üritus oli!

Pärnu jõel, 03. veebruar 2026

Suured külmad on mind kalapüügilt eemal hoidnud. Kirptirguga püük üle -10 kraadise külmaga tundub liiga karm. Täna võtsin ennast lõpuks kokku ja vurasin Pärnu. Varakult kohale ei tormanud, nii pool üksteist astusin jääle. Väljas pilvitu ja sinine taevas, päike säras kuis jaksas. Külma -11 kraadi. Õnneks oli põhja tuul nõrk ja päeva peale läks ka soojemaks. Lausa -8 kraadini. Suvepealinn ikkagi :-)

Esimesed kaks tunnikest tuiasin siia rajoonis. Seejärel tüdinesin sellest. Kümme auku. Vaid kahel korral ahvena vari alt läbi käis. Null puudutust. Huvitav kas jää peale tehtud tsiklirada on sellest tsoonist kõik kalad minema peletanud?

Siia otsimisest tüdinenud tatsasin lennuki alla. Ahvena augule. Alustuseks tundus, et triibud olid lahkunud selles piirkonnast, hiljem selgus aga et kell oli lihtsalt liiga varajane veel. Kella ühe paiku tehti suu lahti ja läks andmiseks. Huvitaval kombel ei tulnud lepiskalade parv alla enne kella poolt kolme. Kuni sinna maani vaid ahvenate mügarikud alt läbi käisid.

Toimetasin kuldse kirbuga. Töötas põhja lähedal tehtud rütmikas ja ühtlane mäng. Pausidega. Mitte liiga kiire, aga tempokam kui vimma oma. Osad kalad nõustusid ka kõrgemale kirbule järgi ronima. Suurim, 710 grammine, vajutas noogutit lausa 50 cm kõrgusel põhjast. Kaks korraliku pätsi olid veel otsas, kuid õnn oli seekord nende poolel.

Kella kolme paiku tekkis vaikus. Päike hakkas vaikselt langema ja tasapisi kiskus jahedamaks. Tegin ülesvoolu veel ühe augu, sain sealt veel kaks ahvenat ja siis otsustasin minema astuda. Ahvena limiit oli minu jaoks juba lõhki, siia tsoonis toimus aga atv ralli ja sinna minna ei kannatanud. Otsustasin, et aitab küll selleks korraks.

Kokku käis jää peal õhku nuusutamas 57 ahvenat. Suurimad 710, 350, 300, 250 , 240... grammi. Täitsa hea sort. Sekka muidugi pudinaid ka. Kakskümmend kopsakamat said priiküüdi maakodusse. Lisaks 4 nurgu, 3 vimba. Vimmad kõik sellised nilbakad 30-31 cm. Ilmselgelt see koht ei ole nende lemmiktsoon.

Üldiselt ei olnud nii külm püüda kui kartsin. Päike on juba mõnusalt soojendav ja kui tuul kätele peale ei puhu saab isegi paljaste kätega püüda.