Pärnus siiga otsimas, 11. veebruar 2026

Hommikul kell pool kümme jääle astudes näitas välja -8 kraadi külma. Õnneks lubas nõrka tuult, lõuna kaarest, nii et minusuguse külmavarese jaoks tundus peaaegu "normaalne" ilm olema. Paljakäsi selle ilmaga ei püüa, aga kui piisavalt vantsida, siis külm ka ei hakka. Seega päeva plaan oli läbi käia põhilised siiatsoonid, vältida lennuki kandi ahvenate otsa sattumist ja avastada ülesvoolu olevaid alasid.

Alustasin poi tsoonist. Neli auku allpoool, kaks auku üleval pool poid. Järgmisena silla tsoon. Siis oja suue. Kokku seega kaheksa auku. Null võttu. Vaid ühel näitas korraks mingit kala all, aga kadus seegi üsna ruttu ekraanilt. Kõik need suured valge kala parved on juba Türi all või?

Järgmisena parkimiskoha alune sügavik. Null. Seejärel pisut ülesvoolu ja kalda lähedal. Seal mingil aastal ahvenat tuli. Kaugust kõrkjast vaid 25 meetrit. Sügavust selle madala veega 3.4 meetrit. Kaks auku sisse, lood vette, hõbedane kirp järgi. Sellel augul näitas kala all, aga esimese mängitamise peale ujus too eemale. Hoidsin kirpu põhja ligidal ja tegin ülipika pausi. Kui uuesti mängima hakkasin vajutati nooguti jõuga alla. Haakimine ja otsa ta jäi.

Kohe oli aru saada, et ei see ole vimb või ahven. No ok, kui nood sellised kilo pluss kalad oleksid, siis võibolla ei teeks vahet. Kala jõnksutas soliidse rahuga põhja kohal. Vaikselt venitasin teda kõrgemale, oodates et millal see esimene sööst tuleb. Ei miskit, õõtsub ja õõtsub, aga ei mingit jooksu. Hakkasin juba mõtlema, et ega ometi jälle koha. Aga no kui tõenäoline on uuesti samal aastal kirbutades koha saada.

Kala oli juba jää all ja võtsin sikutamise veel "hellemale käigule". Tasakesi meelitasin võtja auku ja sealt tipa-tapa üles poole. Jää ju nõnna paks, et andis venitada. Lõpuks siia nägu veest välja kerkis. Sain käe kenasti kukla taha, ilma et varrukat oleks märjaks teinud ja kergitasin kala välja. Siis vist sai siig alles aru, et asi oli vale ja pani korralikult käe otsas väänlema.

Siig 54 cm, 1.15 kg. Hõbedase kirbu ja sääsevastsete puntraga. Imeilus kala ikka. Sõitu võibolla oleksin rohkem oodanud, aga no kesktalv ka ikkagi. Kalad on ilmselgelt talveuimas/unes. Vähemalt võtt oli väga aus olnud.

Passisin samal augul veel pikalt. Veerand tundi hiljem käis üks suurem kala ekraanilt läbi, kuid toda võtma ei saanud. Puurisin tsoonis veel samale liinile ja ka paralleelsele liinile paar auku, kuid peale ahvenapunnide midagi ei trehvanud.

Pealõunal välja ilmunud päike ei toonud elumuutusi vee all ja nii jätsin selle paiga maha ning läksin uusi kohti avastama. Madalat ala, 1.5-1.8 meetrit. Seejärel veel suure männi tsoon, siis veel proovisin  erinevatest madalatest lõikudest. Kahel korral nuruparve otsa komistasin. Ekraani värvisid kenasti ära, aga võtma soostuti vaid paaril korral.

Päeva lõpetuseks käisin veel kala toonud augu läbi ja kella neljast tulin tulema. Jube passiivne on see võtt hetkel. Vaevu 9 ahvenat (noodki kribud), 2 nurgu ja vimmakonn. Aga siia saamise päeval oleks patt nuriseda! Tuleb rahul olla.