Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime kamraadidega vabariigi aastapäevaks Soome minna. Kalastama ja muidu ka mõnusalt aega viitma... nimetame seda siis puhkuseks:-). Seekord tulime päev varem kui eelmine aasta. Meie ekipaaz lahkus Tallinnast 6.30 laevaga, koonerdasime piletite pealt. Vastukaaluks saime 2.5 tundi paastumist, sest burger king pidavat avatama laevas alles kella üheteistkümnest... Selge see, et me seda ootama ei jäänud.
Jõudsime mökki peale kella ühte, kui teine ekipaaz ennast Tallinnas laevale sättima hakkas. Mökki taga olev põld oli kenasti sõidetav ja nii saime lihtsa vaevaga asjad majja. Pool tunnikest hiljem sättisime juba jõe peale. Ain, Tõnu, mina, sest kes see hull ikka -2 kraadises majas niisama aega veetma hakkab. Ka väljas oli soojem kui sees.
Olin seekordsele reisile saabunud korralikult tatisena, poiss oli koolist jälle mingi hea kraami kaasa tassinud. Seega panin kõik kaardid esimese kala peale ja hoppa maja vastas oleva madaliku lõpust korjasin imelise kiisa välja. Kuna võistlus oli läbi, siis ülejäänud aja tegelesin ... tatistamisega. No nii kehva enesetundega pole ammu kalal käinud. Jõudu polnud, nina tilkus nagu lekkiv kraan, iga liigutus tegi higiseks.
Käisime saare taga ära, sättisime seal unnad ööseks sisse. Nurgu tundus seal olevat, kuid latikast sain märke vaid esimesel augul. Lood näitas korraliku pudrumäge põhja peal ja peagi nii poole kilone kala pea auguni kaasa reisis, enne kui ära kukkus. Kalapüügiga tegelikult me väga ei tegelenud - mõni üritas lumememme ehitada, mõni teine lumepalli süüdata... mnjah.
Kella kuue paiku tulime maha ära, ilma ühegi rõõmustava tulemuseta. Õnneks elussöödaga meid õnnistati, nii saime kõik unnad sisse ja osa nurgusid veel ka ämbriga majja ööbima tassitud. Mine tea äkki mõnel hullul nuruäkise isu peale tuleb :-)
...
Reede oli olukord juba pisut parem. Nina enam igal sammul ei lekkinud ja ei tea kas eilsest pitsi tõstmisest või millestki muust, igaljuhul oli vaim valmis terveks päevaks vabas õhus marssimiseks.
Alustasime Ainiga nii kella üheksa paiku. Sel ajal, kui teised alles köögilaua äärde ennast sättisid. Maja all olnud unnad ei pakkunud kellelegi huvi ja vaikselt sammusime läbi uduse talveilma piki jõge allavoolu. Esimeses kirbutamise peatuses sain käe valgeks. 260 grammine ahven. Üks punn veel... puurisin ümber ringi 5 auku ja rohkem võtte ei saanudki. Ju siis oli kahe ahvena parv.
Paar puhkepeatust hiljem sain järgmise ära võetava ahvena. Kümme grammi väiksema kui eelmise. Ja jälle ei toimunud ei selles augus ega kõrvale tehtud aukudes rohkemat midagi. Tundus, et kui kuldne kirp täpselt ahvena nina ette õnnestus kukutada, siis ka kohe ära vajutati. Muidugi aga reageerimast keelduti.
Mingi aeg jätsime oma kelgud maha ja kooserdasime üle põllu saare taha jäetud undasid uurima. Kõik lipud seisid algasendis, kuid ühte minu oma oma kontrollides oli paras raskus taga. Pikki sööste kala ei teinud, aga jonkustas augu all ennast ikka paar minutit enne kui nina auku õnnestus suunata Veest ilmus välja suure lutsu imestunud nägu. Ilmselt oli sarnane vaatepilt ka tema poolt vaadates. Venitasin kala august välja ja sain kohe aru, et selle aasta rekordi parandus on tehtud. Oli mu eelmine lutsu rekord alla pooleteise kilo ja see oli sellest ikka selgelt üle.
Strateegilised andmed olid: 70 cm pikkust, 2.06 kg. Ain ei olnud eilsest õhtust ilmselt veel toibunud ja nii libises üle tema huulte kogemata lause "no selle kala puhul võin ma küll Su võitu tunnistada". Kuna viimastel aastatel ei ole mind uute rekorditega väga õnnistatud, siis olin ise ikka täiega sillas. Seda rekordiparandust ma küll ei osanud oodata.
Jätsime unnad värskete söötadega saare taha ja kolisime oma kelkude juurde tagasi. Umbes sel ajal saabusid püügile ka kolm "päkapikku" kes läbi udu meie suunas marssisid. Ootasime nad ära ja edasi kulgesime viiekesi juba piki väikest haru suure jõe poole. Tegime vahepeal kontrollpeatusi ja haru alguses sain järgmise veerandkilose ahvena. Seal oli vett nii 1.3 meetrit ja see oli päeva ainukene auk, kus lood selgelt näitas ahvenaparve kulgemist. Aga standardid ei olnud muutunud - sain samast august veel vaid ühe punni ning peagi lood tühjenes ja valitses vaikus.... Pika passimise järel üks särg eksis veel ära ja see oli meile signaaliks edasi kulgemisele.
Marssimine suure jõe äärde võttis aega. Kohev 15 cm paksune lumi sundis jahutuspeatusi tegema. Ühest neist tuli pea poole kilone särg, aga muid huvitavaid tulemusi ei pakutud.
Suure jõe suudmesse välja jõudes kammisime selle ala korralikult läbi. Tunniga oli selge, ahvenat kas pole kodus või istub ta põhjas suu lukus. Paarist august õnnestus mõned särjed meelitada, kuid need polnud kalad kelle pärast me selle matka ette olime võtnud. Enne kella kolme otsustasid Sulev, Tõnu ja Urmas lahkuda. Nende jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud... me jäime veel pooleks tunniks istuma.
Ühest august sain mingi hetk korraliku kilo kanti kala otsa, kuid too kukkus ära. Arvasin, et haug... ja seda arvamust ei kõigutanud ka paar minutit hiljem otsa karanud ahvenapoiss. Kella kolmest suundusime meiegi kodupoole tagasi.
Kontrollpeatused väikses harus pakkusid pettumuse. Kümne haru nurgas sain ühe ahvena ja mõned valged kalad, kuid midagi roosilist ei leidnud. Vaikselt kulgesime mökki suunas. Mingi aeg käisime üle põllu jälle saare taga, kus ühel unnal oli punane lipp vardasse tõmmatud. Õnneks vene hümni ei olnud kuulda :-) Keegi oli nuru ca 6-7 meetri kaugusele vedanud ja selle siis suust välja sülitanud. Kahtlustan koha. Tõendeid siiski pole.
Unnad uuesti vette pandud suundusime mökki alusesse rajooni. Kohalik soomlane raporteeris 4 kilosest haugist (veel hommikul oli seda kala "kolme päkapikule" teavitatud kui 6-7 kilost:-)) ja ühest korraliku kala ära minekust. Peale viisakusavaldusi võtsime sügava servas endale positsioonid sisse. Sügavust 2.1 meetrit, ootused ja panused olid nururallile pandud. Esmalt ei toimunud midagi. Vaikus, siis aga korraga mõnus konkreetne pauk ja kena kala taga. Venitasin ja venitasin ning korraliku ahvena pea ilmus jääsupist nähtavale. Ahh et see siis hoidiski nurud eemal. Kala oli 41 cm pikk ja 755 grammi. Tükk aega ei andnud rahu mõte, et miks me nii kaugel neid kalu otsimas käime, kui sellised vaid 50 meetri kaugusel mökkist patseerivad. Järgmine mõte aga hakkas ketrama selle ümber. et äkki jõesuudmes polnudki haug vaid ka korralik ahvenapäts...
Edasi läks nururalliks, mille katkestas Bonderi kaugusest tulev hõige - kas meil konksu pole. Loomulikult oli ja nii sai kongits osaliseks ühe korraliku haugi väljavõtmise protsessis. Haug oli nii suur, et peast tõmmates peagi auku kinni kiilus. Kahe mehe jõul lõpuks haug jõuga august läbi tõmmati. 8.2 kilo! Kusjuures unna lipp oli olnud juba mõni tund varem püsti, kui meie omad mökkisse läksid. Ju ta siis magas rahus kusagil põhjas.
Õhtu lõpetasime elussööta püüdes. Lood näitas aegajalt all ka paari korralikumat kala, kuid võtma meil neid saada ei õnnestunud. Kell kuus panime asjad kokku. Aitas küll. Rekord luts + korralik ahvenapäts ja mõned kenad fileerimise ahvenad - no mis sa paremat ikka oskad tahta. Seda enam, et terve päeva oli olnud megamõnus ilm. Tuult ei olnud, temperatuur nulli ligi, pehme ja mõnus talveilm. Vaid päikest oleks tahtnud, aga progoosi järgi peaks see ka homme saabuma.
PS! Sel hetkel, kui seda juttu kirja panen, istub Tõnu alles saunas lava peal ja üritab välja mõelda kategooriat, mille järgi tegelikult tema tänase päeva võitis :-)
.jpg)
