Esiletõstetud postitus

laupäev, 25. märts 2023

Uue ajastu ootuses_25. märts 2023

17. märts sai blogil 10 aastat täis. Kui ma nüüd õigesti loen. Tookord sai alustatud seepärast, et organiseerisin endale aastase puhkuse. Selleks, et sellest mingi märk maha ka jääks, sai neid aasta jooksul ettevõetud kalalkäike kirja panema hakatud. Hiljem oli juba harjumus käe sees ja nii see siiamaani kestnud on.

Nüüd dekaad hiljem olen jõudmas uuele teelahkmele. Märtsi kuu lõppedes jõuab kätte see aeg, kus kavatsen jälle pikemalt puhata. Esialgne plaan on minimaalselt kuus kuud. Aprillist kuni oktoobrini. Kuidas see tegelikult välja kujuneb, eks seda näitab aeg.

Ka see puhkus on plaanis üsna suur osa ajast kalavetel veeta. Selleks, et asi liigselt rutiiniks ei kujuneks, olen enda jaoks paika pannud plaani uute kohtade avastamise ja lisaks vanade aastakümnete taguste kohtade uuesti avastamise näol. Ehk siis, et natukene mugavustsoonist välja tulla. Nii on mul plaanis vähemalt sellised ettevõtmised:

1. Vigala ja Velise üle pärnu mnt asuvated paikade avastamine

2. Reiu, Navesti ja Pärnu jõgi kevadel käsiõngega ära proovida

3. Vähemalt kahele forellinirele jõuda

4. Väikese Emajõe kevadine latikas

5. Hiiumaa säinas

6. Kevadine merikas, äkki ka Hiiumaalt!

7. Soomes kolme uue forelli ja lõhepaiga katsetamine (üks neist kindlasti  Nakkilakoski)

8. Põhja-Norras lapsega nädalane ellujäämise matk, ritvadega ikka

9. Säga, kas siis Emajõest või Lätist, vähemalt üritada...

10. Nõuni linask ja Marguse karbid

11. Võhandu ja veel paar uut nime Eesti kaardilt

12. Paadituur Väike Emajõgi --> Suur Emajõgi

Ilmselt lisandub siia nimekirja ka uusi mõtteid. Kui keegi tahab mida lisaks soovitada, siis see on igati teretulnud! Loomulikult ei kavatse ma kevadist vimba, haugi ega ka suvist lapi lõhet vahele jätta. Ja lõpuks tahaks oma Kasari harudest linaski ka üles leida.

Viis tööpäeva veel... Ootusärevus on suur!



pühapäev, 12. märts 2023

Imeline püügipäev Pärnu jõel, 12. märts 2023

Kui erinevad saavad kaks talvepäeva olla. Ühel päeval on täiega külm - kõle tuul, päike ei paista, näpud külmuvad, tõeliselt arktiline tunne. Teisel päeval aga mõnus soe kevad - mõned miinuskraadid, mis päev otsa sillerdava päikese käes tundusid kui plussid. Mõnus kohe olla. Aga alustagem algusest...

Teiseks päevaks oli krapsakust pisut vähemaks jäänud. Kargud ajasin alla alles peale kella seitset ja nii sain mäeveerust jõe äärde alla marssida alles kella poole kümnest. Püügiaega samas küll, sest linnaluba oli antud kella viieni. Kui tulles paistis Tammiste kaar päris korralikult üle rahvastatud, siis minu paigas oli inimesi poole vähem kui eile.

Hoidsin rahvamassist eemale ja suundusin eilseid jälgi üle käima. Kohe esimeses augus oli selge, et nii nagu erineb ilm, nii ka kala võtt. Esimesed kaks võttu sain vaikse kiigutamise peale... Päeva jooksul selguski, et eile popiks osutunud kiire mängutempo on kuulutatud vanamoeliseks ja kevadpäeva sobivad rohkem rahulikumad meloodiad.

Kolmandas augus, sügavust 2.9 meetrit, sain esimesed mõõdukalad võtma. Tulid pausi peale ja vaikselt nökerdades nagu särjed. Sedapuhku hõbedase kirbuga, mille oli alustuseks kuldse vastu vahetanud. Auk toitis, päike paistis, molutasin ühe ja sama paiga peal päris pikalt. Lõpuks kajaloodi pilt tühjaks muutus ja otsustasin edasi kolida. Allavoolu, sügavama peale.

Paar tühja püügiauku ja siis jõudsin 3.4 meetri peale. Kenad sajajalgsed loivasid koheselt kajaloodi ekraanil ja tulemused tulid peagi. Vimmad. Paar mõõdukat, siis väiksem sekka. Lasin selle väiksema samast august vette tagasi peale seda, kui kirp oli põhja jõudnud - parv jäi kenasti paigale, ega teinud lahti lastud vimma hädakisast väljagi. 

Vimmaparv on loodil ikka selgesti välja loetav. Kolm-neli kihti erinevaid triipe üksteise otsas. Tõsi tundub, et sageli on sellised pigem väiksemat sorti kalad. Kui triipude arv kukub 1-2 peale, siis on pigem suuremad poisid.

Võtt oli selline, et meelitamiseks pidi ikka kogu arsenali mängu panema. Ühel hetkel proovisin isegi Tõnu mängustiili - kaheste jõnksatustega, 4 tõstet 5 cm kaupa, põhjast paarikümne sentimeetri kõrgusele. Seeärel pikk paus ja... hoppa keegi konkreetselt vajutas. Korralik kala, tundus päris suur vimb. Augu alla tulekuga kulus aega, kuigi sööste nagu eriti ei teinudki. Jääauku nõustus aga koheselt tulema ja nii haarasin käega kalal peast. Olin ilmselt päikese poolt pimestatud, sest alles kala välja venitades sain aru, et tegemist polegi vimmaga. Siig prantsatas jääle. Kena paks poiss, täpselt kilo kaalu ja 48 cm pikkust. Selle aasta esimene.

Passisin samal augul kõva kaks tunnikest, kuid lisa sain vaid vimbade näol. Proovisin vahelduseks kuldset kirpu, kuid päevavalgus tundus sobivat hõbedasele rohkem. Mingi aeg tüdinesin pikalt ühe koha peal passimisest ja tegin ümbruskonda veel neli auku. Kahes neist kala all, kaks aga täitsa tühjad.

Kell hakkas vaikselt kolmele lähenema ja nii lahkusin tuldud teed, et veel enne minekut vanad augud läbi käia. Selles hommikuses augus, 2.9 meetrises, sain päeva teise siia võtu. Sedapuhku võeti tirgutamise stiili peale. Korralik löök, kala oli mõneks ajaks taga ja siis kukkus ära. Tundus suurem kui eelmine (nagu need ära läinud kalad ikka on :-)). Kahjutunnet nagu eriti polnudki... Huvitaval kombel oli mõlema siia korral võtu hetkel ekraan täiesti tühi.

Ülejäänud augud erilisi üllatusi ei pakkunud. Jõe keskel olevas, 2.4 meetrisel alal, olid nii hommikul kui ka õhtul parajad kollid all. Mässasin mõlemal korral pikka aega, aga võtma neid saama ei õnnestunud.

Kella viiest tulin maha. Kui eile olid ülekaalus mudilased, siis täna oli teistpidine suhe. Jää peal käis kokku 18 mõõduvimba ja 11 alamõõdulist. Kaheksa kala vedasin naise palvel ka kaasa. Kaks 200+ ahvenat ja üks särg ka veel lisaks. Nood ujuvad rõõmsalt edasi. Kena paksuke siig läks aga soola.

laupäev, 11. märts 2023

Jälle jää Pärnu jõel, 11. märts 2023

Maamaja all on endiselt jõgi lahti ja nutune olukord talviseks püügiks oli eelmine nädalavahetus terves lähipiirkonnas. Eelmine laupäev korraks piilusin Velisele - seal oli neli sentimeetrit lumist jääd. Ujuma ei tahtnud minna ja jätsin ekstreemsused ära. 

Reedel avastasin uudiseid lugedes üllatusega, et Pärnu jõele lubatakse peale ja nii olin laupäeval juba varavalges üleval. Juba enne seitset vajutasin kohviaparaadile elu sisse. Tänu varasele äratusele olin  Pärnus kohal juba kella üheksast.

Jää peal paistis mõnikümmend meest ja nii jätsin tuura autosse. Puur, kelk, kalakast ja kajalood. Kogu selle kraamiga mäest alla minnes, suutsin kelgu neli korda ümber ajada, Tagajärjeks see, et kajaloodi juhtmeid pidin jõe peal uuesti ühendama hakkama.

Jääd oli täitsa timmilt, 10-12 cm. Ka lund peal vaid viie sentimeetri jagu. Ilm oli see eest nagu jäätunud põrgus. Kirde tuul ulus piki jõge ja viie kraadine külm tundus julgelt kümme kraadi hullem. Kui tavaliselt olen selle temperatuuriga kogu päeva kinnasteta, siis nüüd vaid püügi ajal. Transportides olid käpikud kogu aeg käes.

Otsustasin, et rahvamassi ma püüdma ei lähe ja kondan pigem uusi paiku. Alustasin oma parklapoolsest servast ja sain seal pikalt loodi peal olnud vimmaparve meelitada. Paar punni läksid liimile ja tüütasid mu sellega ära. Edasi üle jõe, madaliku serva poole.  Otsisin märkide järgi eelmise korra püügikoha üles ja ... polnud üldse paha tsoon. Alustuseks paar alamõõdulist vimba, kuid varjud loodil ei lubanud edasi liikuda. Sellised korralikud paksukesed joonistusid pidevalt pildile. Lõpuks sain paar tükki ka ükshaaval närvi aetud. Jube imelik võtt oli - all püsimiseks tahtis kala ülimalt agressiivset mängu ja võtud tulid kõik täiesti lambist hetkedel, korra ka pausi peale. Kui aeglasemalt hakkasin mängima tühjenes ekraani pilt kui võluväel. Sama juhtus ka "tirgutamise" peale.

Vaikselt jahtus keha maha ja kuna siiga ka ei paistnud olevat (mõningad kahtlased varjud lootust siiski andsid) siis läksin edasi. Männi alt ahvena punn. Põõsa august kenad märgid loodil, aga minul mõistust nende võtma panemiseks ei jagunud. Sama tsooni jõe keskosa aga oli tühi mis tühi. Posti all passis nuruparv. Nii kulus oma kolm tundi, enne kui madala serva tagasi jõudsin.

Seal oli kala endiselt all ja võtt sama kapriisne. Hirmus meelitamine, enne kui keegi liimile läks. Korralikud pätsid ja pudinad käisid alt läbi täiesti ühes parves. Nelja mõõdus vimma järel jõudis järgmine külmatunne mulle järele ja sundis uuesti liikuma. Ilm oli pealelõunal küll pehmemaks läinud, sest tuul oli tuure maha võtnud, kuid lisandunud lumesadu tekitas niiskust juurde ja nii väga kaua paigal istuda ei kannatanud.

Edasi liikusin juba ülesvoolu. Madala peale, 2.5 meetri sügavusse rajooni. Jälle otsisin maamärkide järgi paari aasta taguse "meka" üles ja hoppaa leidsin järgmise vimmaparve. Kenad "maod" roomasid ekraanil. Paar võttu, üks päts ka jääle. Ja siis kajaloodi pilt tühi nagu ekre e-valimiste kast. Süüdistasin süvariiki ja lamemaa äärt ning vandusin nii, et tatt pritsis :-)

Kõrvalaugud olid samuti tühjad ja nii tatsasin õhtuks päeva alguse tsooni tagasi. Kammisin seal umbes kümme laia ala peale tehtud auku läbi, kui ühel hetkel nooguti puruks läks ja päeva lõppenuks otsustasin kuulutada.

Kaheksa vimba võtsin kaasa. Nood oli korralikult purikateks külmunud, juskui sügavkülma kalad:-) Jääkulbi otsa tekkis päeva jooksul korralik "tennisepall", mida leiliruumis kena tunnikese sulatasin. Ikka täiesti arktilised tingimused olid! Märtsi esimeses kolmandikus sellist ilma nagu ei ootaks enam. Kaks mõõdus ja 23 alamõõdulist vimba läksid koju tagasi. Üks ahvenapunn ja neli nurgu ka veel sekka. Siiga võtma ei saanud, kuigi loodipildi järgi paaris kohas seda tegelinskit kahtlustasin. Tõestusmaterjale siiski pole. 

Kuldne toimis, hõbedane mitte, punast keeldusin külma käes otsa sidumast.



Äge on ikka jää peal!

reede, 3. märts 2023

Müügil raamat "Aastaring kalavetel"

Müügil raamat "Aastaring kalavetel".

Hind koos postikulu, pühenduse ja autogrammiga 24 euri.

Huvi korral anna märku!

pühapäev, 26. veebruar 2023

Ja ongi puhkus läbi, 26. veebruar 2023

Pühapäev. Kojusõiduks sai valitud see uus laev, My Star. See tähendas omakorda seda, et püügipäevaks jagus aega vaid paariks tunniks. Lõunast pidime juba kodutee ette võtma... Äratus kell pool kaheksa ja tunnike hiljem olime vee peal. Õigemini jää peal.

Väljas mega ilm. Päike, mõni kraad miinust, olematu tuul. Õhk seisis tardunult paigal. Tänu miinuskraadidele jäätus jääauk üsna kiirelt; samas päike tegi olukorra selliseks, et kombe hõlmad pidi lahti hoidma. Mõnus ilm. Kohe kahju, et seda vaid paar tundi nautida saime.

Alustuseks korjas Ain oma unna otsast lutsu välja. Esimene luts, mis unnalipu püsti oli ajanud. Kaalumine näitas kopikas alla 1.5 kilo. Eelmisest aastast oli Ainil rekord 1.45 kilo, seega vist uus tippmark. Täppismõõtmine ja rekordi kinnitamine pidi sõltumatute ekspertide poolt toimuma hiljem Kohilas.

Esimene püügitsoon pakkus esimese ahvena. Tõsi, väikese. Teine püügikoht andis juba kenama tulemuse. Kummalegi neli-viis ahvenat, pea ketti tulid. Siis aga augud ära jahtusid ja käima me parve uuesti ei saanud. Kuna viimaseks kalaks juhtus tulema nurg, siis võis ka olla, et tõmbasime ahvenaparve pealiku välja :-) ja parv ei osanud ilma peata enam õiget suunda hoida :-)

Kolmas tsoon pakkus tilkuvate ahvenate võtte. Auk ja ahven. Kaks tükki ühest august oli justkui keelatud. Samas kui kirpu võttis, siis ikka konkreetselt. Lööke oli käega tunda.  Kogu pidu ja pillerkaar kestis vaid tunnikese ja peale seda tekkis vee all vaikus. Kell oli kümme millegagi.

Käisime seejärel saare taga oma undasid ära korjamas - öösel polnud need kellelegi huvi pakkunud. Ja ei olnud tsoonis ka mingit kirbu võtmist,  vaid paar ahvenapunni ja üksik särg eksisid ära. Tundus, et hommikune võtt oli läbi.

Tagasiteel mökki poole sain veel ühe võtu, kuid käima enam kalu ei saanudki. Isegi maja alune nurutsoon vaikis. Enne kahteteist tulime maha ära ja pakkisime asjad kokku. Puhkusereis oli selleks korraks läbi.

PS! Kohilas toimunud kaalumine andis tulemuseks 1.465 kg. Rekordi parandus siis 15 grammiga. Nagu Bubka oma rekordite nihutamisel :-)

laupäev, 25. veebruar 2023

Tagasi reaalsusesse, 25. veebruar 2023

Kui me Ainiga jõele lahkusime, oli vaid Tõnu omale kargud alla saanud. Teised magasid. Ilmselt oli eilne värske õhk pisut liiga teinud.

Päevaks lubas päikest, kuid hommik oli nagu eile. Hall. Udu küll puudus ja tundus, et öösel jäid miinuskraadid ka vähe väiksemaks kui prognoositud olid. Igaljuhul ei pidanud undade kontrollimiseks täna haamrit kasutama.

Undade vastu polnud keegi huvi tundnud ja nii kulgesime edasi. Esimene püügipaik pakkus esimese ahvena ja nii nagu ka eile, ei tulnud sellest tsoonist lisa. Katsusin küll erinevad suunad läbi, aga tolku sellest ei olnud. Teine puhkepeatus pakkus teise ahvena ja ... tõugjapoisi. Polnudki seda liiki enne talvel jääpealt saanud.

Järgmisena juba saare taha, kus unnad olid öösel puhkust pidanud. Keegi polnud lippe kergitanud, vaid ühel oli konksu otsast elussööt pihta pandud. See-eest ootas meid ees nururalli. Nood olid ennast segi keeranud ja närisid järgmise tunni jooksul nagu hullud. Paar ahvenat ka sekka. Üks ära eksinud latikapoeg ja keegi, nii poole kilone, kes mu kuldse kirbu ära viis. Ilmselt haugipunn. Lood paar korda latikaparve välja joonistas, kuid tulemuses see kajastuda ei tahtnud.

Pidu lõppes siis kui "kolm päkapikku" saabusid. Kell oli juba üksteist läbi ka. Nende saabumise järel saime vist ainult ühe kala veel. Täielik vaikus. Ilmselgelt oli see nende kolme mõju ... Nii kulgesime edasi. Väikse haru kaudu suure jõe suudmesse.

Tee pealt sai leitud üks ahven. Suudme juures kohe esimeses augus, samas kus eilegi keegi jooksu pääses, oli korraks maakera otsas.  Mõni sekund ja läinud ta oli...

Järgmine tunnike pakkus küll päikest aga mitte kala. Ilm oli selline, et päikese käes ja tuule varjus sai kenasti praadida; samas kui varjus olles ja tuule käes istusid, oli parajalt külm. Jääaugud võtsid üsna kiirelt kaane peale. Meie kolmikutest "päkapikkudele" oli see ilm liialt ekstreemne ja juba enne kella kolme astusid nad kodu poole minema. 

Meie Ainiga jäime. Ja tasuks sain järgmise tunni jooksul neli ahvenat ja teist sama palju ära minekuid. Uus kirp oli kuidagi nüri konksuga ja nii said osad kaladest poole väsitamise ajal plehku. Võtule see muidugi hästi ei mõjunud.

Poole nelja paiku rauges seegi poolik võtulaine ja nii astusime ka meie minema. Käisime ära nii saare ees, kui ka taga. Hommikusest nururallist polnud märkigi. Hiljem kodupoole astudes üksik ahven sirge keskel eksis konksu ära, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et kuidagi kehvasti mõjus võtule see päikese välja ilmumine. Ega kodu all olev nuruauk ka millegagi rõõmustanud. Võtt oli ikka väga lahja.

Ain sai päeva jooksul kahte unnalippu lehvimas näha, kuid otsa kumbki võtja ei jäänud. Minu unnad võtsid üldse vaba päeva.

Päeva kokkuvõtteks sai ära võetud kuus ahvenat. Suurim neist 370 grammi. Ahvenaid päeva peale kokku ligi paarkümmend, nurgusid paar korda rohkem. Oli selline tavaline talvine päev, mis millegi erilisega ei eristunud. Mitte nii nagu eile.

Õhtul tegime oma saagist fileed ja Ain praadis meile õhtusöögi. Ka lutsu. See oli üle mitme aasta selline reis, kus viimaseks õhtusöögiks midagi ei ostnud. Plaan oli süüa seda mida kätte saame. Näe ei jäänudki nälga :-)


reede, 24. veebruar 2023

Soomes, rekordit uuendamas, 23-24. veebruar 2023

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasime kamraadidega vabariigi aastapäevaks Soome minna. Kalastama ja muidu ka mõnusalt aega viitma... nimetame seda siis puhkuseks:-). Seekord tulime päev varem kui eelmine aasta. Meie ekipaaz lahkus Tallinnast 6.30 laevaga, koonerdasime piletite pealt. Vastukaaluks saime 2.5 tundi paastumist, sest burger king pidavat avatama laevas alles kella üheteistkümnest... Selge see, et me seda ootama ei jäänud.

Jõudsime mökki peale kella ühte, kui teine ekipaaz ennast Tallinnas laevale sättima hakkas. Mökki taga olev põld oli kenasti sõidetav ja nii saime lihtsa vaevaga asjad majja. Pool tunnikest hiljem sättisime juba jõe peale. Ain, Tõnu, mina, sest kes see hull ikka -2 kraadises majas niisama aega veetma hakkab. Ka väljas oli soojem kui sees.

Olin seekordsele reisile saabunud korralikult tatisena, poiss oli koolist jälle mingi hea kraami kaasa tassinud. Seega panin kõik kaardid esimese kala peale ja hoppa maja vastas oleva madaliku lõpust korjasin imelise kiisa välja. Kuna võistlus oli läbi, siis ülejäänud aja tegelesin ... tatistamisega. No nii kehva enesetundega pole ammu kalal käinud. Jõudu polnud, nina tilkus nagu lekkiv kraan, iga liigutus tegi higiseks.

Käisime saare taga ära, sättisime seal unnad ööseks sisse. Nurgu tundus seal olevat, kuid latikast sain märke vaid esimesel augul. Lood näitas korraliku pudrumäge põhja peal ja peagi nii poole kilone kala pea auguni kaasa reisis, enne kui ära kukkus. Kalapüügiga tegelikult me väga ei tegelenud - mõni üritas lumememme ehitada, mõni teine lumepalli süüdata... mnjah.

Kella kuue paiku tulime maha ära, ilma ühegi rõõmustava tulemuseta. Õnneks elussöödaga meid õnnistati, nii saime kõik unnad sisse ja osa nurgusid veel ka ämbriga majja ööbima tassitud. Mine tea äkki mõnel hullul nuruäkise isu peale tuleb :-)

...

Reede oli olukord juba pisut parem. Nina enam igal sammul ei lekkinud ja ei tea kas eilsest pitsi tõstmisest või millestki muust, igaljuhul oli vaim valmis terveks päevaks vabas õhus marssimiseks. 

Alustasime Ainiga nii kella üheksa paiku. Sel ajal, kui teised alles köögilaua äärde ennast sättisid. Maja all olnud unnad ei pakkunud kellelegi huvi ja vaikselt sammusime läbi uduse talveilma piki jõge allavoolu. Esimeses kirbutamise peatuses sain käe valgeks. 260 grammine ahven. Üks punn veel... puurisin ümber ringi 5 auku ja rohkem võtte ei saanudki. Ju siis oli kahe ahvena parv.

Paar puhkepeatust hiljem sain järgmise ära võetava ahvena. Kümme grammi väiksema kui eelmise. Ja jälle ei toimunud ei selles augus ega kõrvale tehtud aukudes rohkemat midagi. Tundus, et kui kuldne kirp täpselt ahvena nina ette õnnestus kukutada, siis ka kohe ära vajutati. Muidugi aga reageerimast keelduti.

Mingi aeg jätsime oma kelgud maha ja kooserdasime üle põllu saare taha jäetud undasid uurima. Kõik lipud seisid algasendis, kuid ühte minu oma oma kontrollides oli paras raskus taga. Pikki sööste kala ei teinud, aga jonkustas augu all ennast ikka paar minutit enne kui nina auku õnnestus suunata Veest ilmus välja suure lutsu imestunud nägu. Ilmselt oli sarnane vaatepilt ka tema poolt vaadates. Venitasin kala august välja ja sain kohe aru, et selle aasta rekordi parandus on tehtud. Oli mu eelmine lutsu rekord alla pooleteise kilo ja see oli sellest ikka selgelt üle.

Strateegilised andmed olid: 70 cm pikkust, 2.06 kg. Ain ei olnud eilsest õhtust ilmselt veel toibunud ja nii libises üle tema huulte kogemata lause "no selle kala puhul võin ma küll Su võitu tunnistada". Kuna viimastel aastatel ei ole mind uute rekorditega väga õnnistatud, siis olin ise ikka täiega sillas. Seda rekordiparandust ma küll ei osanud oodata.

Jätsime unnad värskete söötadega saare taha ja kolisime oma kelkude juurde tagasi. Umbes sel ajal saabusid püügile ka kolm "päkapikku" kes läbi udu meie suunas marssisid. Ootasime nad ära ja edasi kulgesime viiekesi juba piki väikest haru suure jõe poole. Tegime vahepeal kontrollpeatusi ja haru alguses sain järgmise veerandkilose ahvena. Seal oli vett nii 1.3 meetrit ja see oli päeva ainukene auk, kus lood selgelt näitas ahvenaparve kulgemist. Aga standardid ei olnud muutunud - sain samast august veel vaid ühe punni ning peagi lood tühjenes ja valitses vaikus.... Pika passimise järel üks särg eksis veel ära ja see oli meile signaaliks edasi kulgemisele.

Marssimine suure jõe äärde võttis aega. Kohev 15 cm paksune lumi sundis jahutuspeatusi tegema. Ühest neist tuli pea poole kilone särg, aga muid huvitavaid tulemusi ei pakutud.

Suure jõe suudmesse välja jõudes kammisime selle ala korralikult läbi. Tunniga oli selge, ahvenat kas pole kodus või istub ta põhjas suu lukus. Paarist august õnnestus mõned särjed meelitada, kuid need polnud kalad kelle pärast me selle matka ette olime võtnud. Enne kella kolme otsustasid Sulev, Tõnu ja Urmas lahkuda. Nende jaoks oli päev juba piisavalt pikk olnud... me jäime veel pooleks tunniks istuma.

Ühest august sain mingi hetk korraliku kilo kanti kala otsa, kuid too kukkus ära. Arvasin, et haug... ja seda arvamust ei kõigutanud ka paar minutit hiljem otsa karanud ahvenapoiss. Kella kolmest suundusime meiegi kodupoole tagasi.

Kontrollpeatused väikses harus pakkusid pettumuse. Kümne haru nurgas sain ühe ahvena ja mõned valged kalad, kuid midagi roosilist ei leidnud. Vaikselt kulgesime mökki suunas. Mingi aeg käisime üle põllu jälle saare taga, kus ühel unnal oli punane lipp vardasse tõmmatud. Õnneks vene hümni ei olnud kuulda :-) Keegi oli nuru ca 6-7 meetri kaugusele vedanud ja selle siis suust välja sülitanud. Kahtlustan koha. Tõendeid siiski pole.

Unnad uuesti vette pandud suundusime mökki alusesse rajooni. Kohalik soomlane raporteeris 4 kilosest haugist (veel hommikul oli seda kala "kolme päkapikule" teavitatud kui 6-7 kilost:-)) ja ühest korraliku kala ära minekust. Peale viisakusavaldusi võtsime sügava servas endale positsioonid sisse. Sügavust 2.1 meetrit, ootused ja panused olid nururallile pandud. Esmalt ei toimunud midagi. Vaikus, siis aga korraga mõnus konkreetne pauk ja kena kala taga. Venitasin ja venitasin ning korraliku ahvena pea ilmus jääsupist nähtavale. Ahh et see siis hoidiski nurud eemal. Kala oli 41 cm pikk ja 755 grammi. Tükk aega ei andnud rahu mõte, et miks me nii kaugel neid kalu otsimas käime, kui sellised vaid 50 meetri kaugusel mökkist patseerivad. Järgmine mõte aga hakkas ketrama selle ümber. et äkki jõesuudmes polnudki haug vaid ka korralik ahvenapäts...

Edasi läks nururalliks, mille katkestas Bonderi  kaugusest tulev hõige - kas meil konksu pole. Loomulikult oli ja nii sai kongits osaliseks ühe korraliku haugi väljavõtmise protsessis. Haug oli nii suur, et peast tõmmates peagi auku kinni kiilus. Kahe mehe jõul lõpuks haug jõuga august läbi tõmmati. 8.2 kilo! Kusjuures unna lipp oli olnud juba mõni tund varem püsti, kui meie omad mökkisse läksid. Ju ta siis magas rahus kusagil põhjas.

Õhtu lõpetasime elussööta püüdes. Lood näitas aegajalt all ka paari korralikumat kala, kuid võtma meil neid saada ei õnnestunud. Kell kuus panime asjad kokku. Aitas küll. Rekord luts + korralik ahvenapäts ja mõned kenad fileerimise ahvenad - no mis sa paremat ikka oskad tahta. Seda enam, et terve päeva oli olnud megamõnus ilm. Tuult ei olnud, temperatuur nulli ligi, pehme ja mõnus talveilm. Vaid päikest oleks tahtnud, aga progoosi järgi peaks see ka homme saabuma.

PS! Sel hetkel, kui seda juttu kirja panen, istub Tõnu alles saunas lava peal ja üritab välja mõelda kategooriat, mille järgi tegelikult tema tänase päeva võitis :-)