2023. aasta vingeimad hetked

2023. aasta jääb ajalukku väga paljude eredate mälestustega. Aluse selleks andis kahtlemata poole aastane puhkus, aga kõik parimad hetked ei jäänud ainult sinna perioodi. Reastan 5 kõige magusamat elamust, mis sellest aastast enim meelde jäid.

Koht nr. 5 

Ma ei ole küll suur unnapüügi fänn, aga kui Vabariigi aastapäeva paiku sõpradega puhkamas käime, siis seal kuulub see püügiviis lausa kohustusliku programmi. Eesmärgiks on loomulikult koha või haug, kuid sellel aastal õnnestus niimoodi hoopis lutsurekordit uuenda (2,06 kilo). 

Oli ikka ilus kala, keda pidi jääaugust välja meelitama. Ja üldse on üks äge traditsioon nende talviste reisidega uuesti taaselustatud (kunagi sai igal aastal sel ajal Soomet avastatud), mida ka 2024. aastal plaanime elus hoida.

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/02/soomes-rekordit-uuendamas-23-24.html

Koht nr. 4

Reis Norras. Näätämö jõgi, kus sattusime Ainiga peale idalõhedele ehk gorbuušadele. Kahel päeval sai korralikult punast kala välja venitatud, nii nagu nendes Venemaaga seonduvates kalapüügi juttudes kombeks on.

Kalamarja sai söödud supilusikaga ja ka Eestisse eraldi kaasa veetud. Kui ikka kahel päeval järjest paari tunniga üle kümne lõhe kätte saad, siis see jääb meelde, seda enam, et meie jaoks oli tegemist täiesti uue liigiga.

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/08/neidennaatamo-jogi-04-05-august-2023.html

Koht nr. 3

Olen tõugjaid saanud pea iga aasta, kui Lääne-Soomes koha või haugi püüdmas käin. Kõik nad olnud juhuslikku laadi juhtumid ja tegemist selgelt kaaspüügiga, mitte planeeritud püügi tulemusena.

Sel aastal õnnestus aga mõned korrad pihta saada jahti pidavatele tõugjate parvedele ja neid eraldi püütud. Ülimalt sportlik ja aktiivne püük, koos tõeliselt märatsevate vastastega. Tõugjas on ikka väga võitluslik kala, kellel duracelli patareid muudkui kestavad ja kestavad :-)

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/05/20-minutit-ulme-actionit-28-mai-2023.html

Koht nr. 2

Teine koht kuulub päevale, mis aasta alguses oli meeltes justkui juba ette planeeritud esikoha väärilise päevana. Kolm aastat aega võtnud projekt sai lõpuks joone alla, kui "Aastaring kalavetel" trükisoojalt auto pagasnikusse maandus.

Teekond uitmõttes kuni teostuseni oli käänuline ja okkaline, aga valmis see lõpuks sai. Tagantjärgi mõtlen, et hea et see vaev ette sai võetud!

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/01/aastaring-kalevetel.html

Koht nr. 1

Esikoht kuulub üllatusena reisile, kus saime õige vähe kala! Nimelt nn "ellujäämise" matk Borselva jõe äärde. Kaaslasteks Rain Rasmus ja Ain.

Lõhega sai küll maadeldud ja Ain ka ühe välja meelitas; mällu jääb enim aga selle matka ägedus inimtühjas looduses koos maaliliste vaadetega. Ja eriti kihvt oli see, et tänapäeva noorus saab ilma internetita looduses hakkama küll, kui vaid tahab. Võib-olla ei olegi noorus hukas :-)

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/08/norra-borselva-1-31-juuli-01-august-2023.html

https://rainfishinglife.blogspot.com/2023/08/borselva-2-02-03-august-2023.html

TOP 5-st jäid seekord välja nii kohapüügi elamused, mida sel aastal kogunes ikka nii, et isu sai (on ikka veel!) kuhjaga täis; samuti kevadised haugi ja vimmapüügi korrad; ka avastusretked nii Eestis (Hiiumaa, Matsalu, Navesti, Väike-Emajõgi) kui ka Soomes (Nakkilan kosket, Merikarvia); aga ka eelmise talve ainukene siiapäev Pärnu jõel ja iga-aastased Lapimaa püügipäevad.

Kokku sai uuendatud nelja kalaliigi isiklikku rekordit: luts, särg, säinas ja gorbuuša.

Oli üks vingemaid püügiaastaid mida mäletan! Kui vaid veerandi sellest saaks algaval aastal tehtud, siis tuleks sellega rahul olla!

Head vana aasta lõppu ja head algavat aastat!

Sürrealistlikud jääolud Pärnu jõel, 28. detsember 2023

Eile käisin Pärnus ja üllatusega pidin tõdema, et kuigi suur osa jõest on lahtise veega, siis teatud kohtades paistis olevat kena jää ja minu siiakohas oli isegi paar meest peal. Asi vajas uurimist ja nii ma täna ennelõunal uuesti lõunapoole suundusin.

Parkisin auto Reiu randa ja tegin tipa tapa üle silla liikudes Pärnu haru peale. Sürr oli vaadata seda lahtist jõge. Tundus maru kummaline, et kuidas üks osa jõest on vaba ja teise haru ülemine osa kenasti jääkaane all. Ettevaatlikult kolisin jää peale. Sellel paksust enam kui küll. Alla 10 cm paksust jääd ei leidnud, osades kohtades oli pea 15 cm. Jää oli üsna ühtlane niipalju kui kontrollisin. Mingeid kahtlasi kohti tuvastada ei suutnud. Kollase poi tsooni igaks juhuks ei roninud, sest poist kümme meetrit allavoolu oli juba paljas vesi.

Hiljem tegin treti ka ülesvoolu olevatesse püügipaikadesse ja seal olid sama ilusad jääolud. Vett jääpeal vaid kalda ääres maha tulles; kahte kihti jääd, mis viimane kord siin oli, enam ei kohanud.

Püügist suurt midagi rääkida pole. Kuna Pärnus sääsevastseid müügil polnud, siis pidin kärbsevastsetega läbi ajama. Kas põhjus oli söödavalikus või lihtsalt kala ei närinud ... sain kolme tunni peale vaid neli võttu ja kolm vimba jää peale. Siiga lood seekord ei näidanud ja tundus, et kala oli üldse vähem all kui viimati. Võibolla siis parved ülespoole ära nihkunud.

Vool oli üsna tugev. 4 m sügavusel lõigul oli ikka paras tegemine, et kirpu põhja lähedal hoida. Võtud sain eranditult kiire mängu peale ja väga põhja ligidalt. Kalad tulid nii hõbedase kui kuldse kirbuga. Punast ei hakanud alla laskmagi - see oleks lahte välja läinud, enne kui põhja kätte oleks saanud:-)
Kuigi vool oli tugev, siis sodi eriti palju polnud. Veetase on langevas trendis, aga endiselt väga kõrge.

PS1! Kas jäine pööripäev on siis, kui saab veel paadist püüda, aga võib ka juba jää pealt :-)

PS2! Velise rist on jäävaba. Vigala haru on jäävaba. Velise maanteesillast (Vigalate vahelisel teel) ülesvoolu mingi jää on peal, aga ei tea kas seal kannab.

Pärnu jõel 3. päev, 18. detsember 2023

Eilne kala üles leidmine tähendas seda, et maadeavastamiseks aega ei võta ja lähen samasse kohta. Sedapuhku olin juba enne kella üheksat hommikul jõe ääres, et päikesetõusu ajal juba püüda. Päikest tõusmas muidugi näha polnud, sest ilm oli sompus ja udune. Lisaks tilkus kergelt ka taeva poolt midagi alla. Vihma näol, sest sooja oli lausa neli kraadi.

Jääpealne olukord oli suure sula pärast aina vesisemaks läinud. Täna polnud lõiku, kus oleks saanud  kuivemal jääl käia. Kas pidi tatsama lihtsalt viie sentimeetrise vee sees; või siis sai kõndida kergel ja mitte kandval pealmisel jääkihil, millest läbi vajudes igal sammul vesi ootas. Päris paha on sedasi püüda, sest jalgadel hakkab nii ikka üsna ruttu külm. Püüdsingi suurema osa päevast nii, et jalad oli kelgu peal kuivamas :-)

Praktiliselt kohe kui eilsel augul püüdma hakkasin, tegi kala ka suu lahti. Esimese poole tunniga tuli viis vimba. Päris korraliku suurusega. Üks vast 700+ kala lausa. Igaüks neist tahtis pikalt meelitamist, enne kui hõbedase kirbu ära suvatsesid võtta. Sarnaselt eilsele ruulis mängustiililt agressiivne tempo.

Seejärel tekkis vaikus. Loodil siiberdasid kahtlaselt suured kalad, keegi ujus paar korda kergelt pihta ja siis ühe kerge nöksaka peale taha ka jäi. Hetkeks jäi kala põhjapeale ootama, siis sai aga aru, et midagi on valesti ja sööstis eemale, nii et pidin meetri jagu tamiili poolilt juurde andma. Hea et ma pooli kunagi kinni ei keera... Jooks sai summutatud, pinge tamiilis püsis, hakkasin kala vintsima. Ja siis juhtus see mis eelmistelgi päevadel. Ühel hetkel lihtsalt kukkus ära. Aru ma ei saa miks. Tamiilil oli pinge kogu aeg peal, konks oli ka üsna ok teravusega.

Rohkem siiga täna võtma ei saanud. Kuni lõunani neid aeg-ajalt ekraanile ikka joonistus, siis aga kadusid kuhugi täiesti ära. Pealelõunal ei ujunud ükski enam augu alt läbi. Und koos vihmaussiga ei pakkunud neile ka huvi.

Peale siia äraminekut said vimmad julguse tagasi ja paar kala tuli jääle lisa. Seejärel juba pikem paus. Kuni poole kaheteistkümneni välja. Aegajalt õõtsutamise peale keegi pihta läks, kuid haakimisel otsa kedagi ei jäänud.

Ennelõunal algas päeva parim aeg, kui enamvähem tunnikese jagu oli kala meeldivalt aktiivne. Võtud kõik täiesti põhja ligidalt ja ainult agressiivse mängu peale. Teised liigutused olid täiesti kasutud. Ja ka pausid ei toiminud. Terve päeva peale vaid üks (1) võtt seisva kirbu peale. Muidu võtud, kas põhjast just kerkima hakates või siis hetk enne põhja peale kukutamist.

Poole üheks sai lõbu läbi ja edasi läks tiksumiseks. Vahel harva paar võttu ja paar kala jääle, siis pikalt mitte kui miskit. Lootsin et enne kolme tuleb veel üks võtulaine, aga ei. Tilkus kuni äratulekuni välja. Enne hämarat ka pisut kõrgemalt soostuti võtma - ühe lausa poole meetri kõrguselt põhjast otsa meelitasin.

Kokku päeva lõpuks 22 mõõtus ja 5 alamõõdulist vimba, üks nurg ka veel lisaks. Ahvenad sõid vist eile isu täis, sest neid täna ei näinudki.

Nüüd siis kuni nädala lõpuni sula lubab. Jääd veel on, nii 12-13 cm, aga kahtlustan et voolu tekkides see kiirelt ära viilitakse. Ülevalpool vesi ka juba kiirelt tõuseb, täna aukudest vähekene sodi välja ujus. Homme veel vihma ka juurde kallab...  Kahtlustan, et nädalavahetusel peale minna enam ei kannata. Tahaks loota, et eksin sest äge on see jääpüük!

Pärnu jõel 2. päev, 17. detsember 2023

Eilne püük läks küll aia taha, aga ega ma nii kergelt ka püssi põõsasse viska. Pühapäeva hommikul olin juba poole kümnest jõe ääres, teisel katsel.

Ilm nagu paradiisis. Päike paistis, paar kraadi sooja, kerge lõuna tuul. Öö jooksul oli enamus jõel olnud lumest ära sulanud, sama oli juhtunud ka metsaga. Valgetest kuuskedest oli saanud roheline kuusik. Õnneks polnud sula jääolusid muutnud. Kaldaäär oli endiselt kandev, kuigi vesi oli kõvasti kerkinud. Lõuna tuul pressis vett lahte juurde ja sealt siis omakorda jõkke.

Alustasin sealt, kus eile ahvena sain. Seejärel posti tsoon ja kolmas auk juba seal, kus lätlased tavaliselt siiga püüavad. Plats oli vaba, sättisin ennast püüdma. Lood näitas eelmistel aukudel et kala oli all, kuid selles august oli lausa kahe-kolme "boamao" kõrgune kiht põhja peal ujumas. Ilmselt vimmad.

Proovisin punase kirbuga kõik mängustiilid läbi. Kaks õhkõrna krõpsu noogutis andsid teada, et lood ei valeta. Ära võtma pakutavat aga ei nõustutud. Seejärel läks vette kuldne kirp, mida keegi ei puudutanud ka mitte. Kolmandaks juba hõbedane. Esmalt tundus, et ka sellega ei saa kala käima, kuid järsku keegi agressiivselt tempoka siia mängu peale ennast näitas. Nooguti vajus kergelt allapoole ja kaotas oma rütmi. Haakimine läks tühja. Samuti ka teine. Ja kolmas ka veel otsa. Alles neljandal katsel jäi vimb otsa. Konksu küljes oli ta nina pidi! Ehk siis konks täiesti suust väljas. Justkui kala oleks ninaga sööta nügimas käinud.

Jätku ei kippunud tulema ja alles veerand tundi hiljem hakati ennast uuesti näitama ja kolmandal katsel jäi kala taha. Sedapuhku hoopis teise kaaluga tegelane. Too keeldus põhjast kerkimast, passis seal ja kukkus siis ära. Krt. Ilmselt siig.

Umbes samal ajal tekkis vool ja tekitas rõõmsamapoolse pooltunnikese. Vimb nügis pakutavat. Aegajalt mõni otsa jäi, kuid võtud olid nii õrnad, et enamus neist pooles vees ära kukkusid. Lõpuks siiski üks kala jää peale õnnestus meelitada, enne kui tekkis vaikus.

Mängisin usinalt edasi, aga agressiivsel mängul on suureks miinuseks see, et kaua seda teha ei viitsi. Nii proovisingi peagi teisi takte ja üllatusega avastasin uue mängu, mis veealustele peale läks. Tavaliselt olen aegluubis mängu teinud selliste madalate 5 cm kõrguste tõstetega ja hästi venivate liigutustega. Nüüd tegin aga 10-15 cm kõrguseid aegalaseid, kuid mitte venivaid õõtsutamisi ja see läks vimbadele peale. Üsna ruttu tuli veel paar kala jää peale, enne kui kella ühe paiku uuesti pirtsutama hakati. Tekkis lõunane paus, kus aegajalt ennast näidati, kuid kirpu ära ei võetud.

Teine siig käis asja ajamas kella poole kahe paiku. Tuli teine aeglase õõtsutamise peale ja oli sedapuhku veel vähem aega otsas kui eelmine. Pettumus oli suur. Mõlemad siiad olid loodilt kenasti loetavad olnud ja kuna aegajalt samalaadsed uuesti alt läbi ujusid, siis minema sellelt augult ei kippunud. Passisin seal õhtuni välja.

Peale kella kahte tuli õhtune võtt. Sedapuhku sobisid nii agressiivne kui ka õõtsutav mäng. Vimmaparv oli all ja jääpeale tekkis lisa. Püügirõõmu nautisin kuni veerand neljani, kui vee alla saabus vaikus. Kaasa sai võetud 12 vimba ja 2 ahvenat. Tagasi läksid veel 4 enamvähem mõõtus vimba ja ka üks ära eksinud särg.

Rahvamass oli hommikul jälle lennuki all, kuid lõuna paiku kolis see vaikselt Reiu poole. Mida nad said ei tea. Üks mees, kes hommikust saati minuga ühes kandis püüdis, sai põigiga paarisajaseid ahvenaid ja kaks alamõõdulist koha.

Pärnu jõel, 16. detsember 2023

Avastasin üllatusega, et mul on veel neli puhkepäeva see aasta vaja välja võtta, mida edasi järgmisesse aastasse kanda ei saa. Alguses mõtlesin, et teen järgmisest reedest uue aastani pika vahe, aga siis süvenesin ilmaprognoosi. See lubas pikka pikka sula. Päeval plusskraadid, öösel sama. Lisaks veel vihma ka sekka. Ja nii 5-6 päeva järjest. Vägisi hakkas tekkima tunne, et jõgede kaaned keerab see tuksi ära. Ja isegi kui ei keera, siis kindlasti mõni amet tahab liikumisvabadust piirama hakata. Nii otsustasin, et ühe päeva tõstan hoopis esmaspäevale ja saan nii kolm päeva järjest vee peale.

Laupäeval Pärnu suundusingi. Poole üheteistkümne paiku olin kohal ja sättisin ennast jääle. Väljas kraadike sooja ja lumised kuused olid ilmselt viimast päeva imekaunis kuues. Päeva jooksul kuulsin kaldalt mitmeid okste murdumisi raskeks muutunud lume mõjul. Kõik see ilus valge kaob...

Jääd oli nädala taguse ajaga võrreldes paari sentimeetri jagu rohkem, aga samas oli see oluliselt pehmem kui eelmine kord. Või on siis minu puur kuidagi iseterituv :-) Igaljuhul sain enamasti 6-7 pöördega augu jäässe, samas kui möödunud nädalavahetus kulus selleks  1-2 pööret rohkem. Lisaks oli praktiliselt igale poole jää peal oleva lumekihi alla vesi tekkinud. Enamasti oligi tatsamine plärtsuvas vees, mõnes kohas aga oli lumekoorik selline, mis peale astudes veel kandis, aga jalga ära tõugates vajusin kandvast kihist läbi. Maru vastik käia ja üldse ebameeldivalt vesine olukord.

Püük ise aga ei erinenud eelmise korra omast. Teisest august sain vimma. Tuli teine punase kirbu otsa klassikalise mängu tulemusena. Ja kuigi all oli neid veel, siis ei aidanud teiste käivitamiseks ükski nipp ega mängurütm. Täiesti masendavalt passiivsed kalad.

Reiu alt leidsin vist siia üles. Olin just võileiba nosimas, kui põhja pealt ära "krõpsas". Võtt oli nii õrn ja vaevunähtav, nagu mingi mikrosärg oleks asjal olnud. Kala jäi otsa. Alustuseks keeldus üldse paigalt liikumast, siis sain ta meetrikese ülesse vintsitud ja kui seejärel sööstu tegi, siis otsast ta ka pudenes. Huvitaval kombel ei viinud ära läinud kala teisi tegelasi augu alt minema. Kajaloodil tiirutasid edasi erinevad varjud ja veerand tundi hiljem sain samasuguse "krõpsu". Too aga otsa kahjuks ei jäänud.

Hämaras, kui auto poole liikudes madala-sügava piiri kammisin, komistasin vcel ühe normaalse ahvena otsa. Ka tol kulus pakutava ära võtmiseks aega. Kaks korda enne puudutas, kui lõpuks otsa vajus. No nii passiivne võtt.

Seega vaid kaks kala ja aktiivsust ei kusagil. Lennuki all oli rahvamass koos, sinna ei hakanud trügimagi. Seltsis püük ei tõmba mitte.

Kaks poolikut Pärnu päeva, 09-10. detsember 2023

Nädala sees leidsin koroona üles. Juba kolmanda kolme aasta jooksul. Kolmapäeval olin seetõttu sisuliselt "koomas"; edasi hakkasin vaikselt toibuma. Laupäevaks oli palavik läinud ja enesetunne juba üsna hea, nii otsustasin, et poole päeva kaupa võib väljas juba olla küll. Seda enam, et Päästeamet oli lõpuks ometi jääkeelu maha võtnud (ammu oli aeg - õigemini veel, et miks peaks üldse keelama) ja võisin suuna Pärnu jõele võtta. 

Laupäeval pool kaksteist marssisin siiarajoonis jää peale. Väljas pilves ilm, 7-8 kraadi külma, lisaks ka veel vilu kirde tuul. Peale minnes oli koheselt lume all veekiht ja nii sain peagu jalanõud sellisteks rasketeks jääkamakateks.

Jääl paksust küll ja enamgi veel. Alla kümne sentimeetri kohti ei leidnud, paremates paikades oli lausa 15 cm paksust. Alustasin sügavamast august, kus sain ka käe valgeks. Tõsi mängitama selleks pidin lausa veerand tundi. Lood väitis, et kala on all ja lõpuks see all passija ka närvi läks. Kena löögiga oma raevu välja elas. Esimene selle talvehooaja vimb.

Tiksusin sellel augul pea tunnikese ja sain veel ühe vimma ning ahvena. Vaikselt hakkas aga jalgadel jahe ja nii otsustasin kõndima minna. Põõsa alune tsoon, posti alune auk, poi rajoon, ülesvoolu oleva madala servas veel paar auku lisaks. Paljudes kohtades oli kenasti kala all. Mõni "madu" mis mööda ekraani lookles oli õite priske... aga ei ühtegi võttu. Isegi mitte katset. Püük nagu kaevus. 

Vahet ei olnud millist mängu harrastasin. Kiire mäng tõi kala kiiresti alla, aga võtma ei pannud. Aeglane pigem puhastas loodilt varjud. Sellist mängu, mis kala oleks käivitanud, mina üles ei leidnud.

Poole kolmest tulin maha ära. Väljas oli selleks ajaks nii hämar nagu oleks päike juba looja läinud.

...

Pühapäeval kordasin sama, mis päev varem. Ilm oli ka suhteliselt sama. Alguses oli natukene valgem aga peagi sama pimedaks ja pilviseks ära läks nagu päev varem. Külma oli vast paar kraadikest vähem kui laupäeval ja õnneks tuul täiesti nullis. Sisuliselt paljaste kätega püügi päev.

Kui eile jäi pisut hinge peale, et äkki oleksin pidanud kirpe vahetama - püüdsin terve aja hõbedase marmõssiga, mida külmas vahetama hakata ei tahtnud - siis täna otsutasin selle teoks teha. Hõbedane, kuldne, punane. Samad tsoonid, mis laupäeval, pluss veel männi rajoon ka sinna otsa.

Tulemused aga... poi kandist tulnud kaks vimba olid kolme tunni peale ainukesed võtud! Kala oli all paksult, peaaegu et igas augus, mille puurisin. Selles augus, kus lõpuks kaks tükki välja meelitasin olid tund aega järjest ekraanil varjud ja lõpuks siis kaks imeõrna krõpsu noogutis peale pooletunnist mängu ja seejärel uuesti vaikus... Masendav. Nii vaikset Pärnut ei mäletagi. Poleks lood vastupidist väitnud, oleksin arvanud, et jões kala polegi.

Ka täna ei olnud viitsimist ning tahtmist pikalt passida ja lõpetasin samuti poole kolmest ära. Seega esimesed katsed Pärnu jõel läksid ikka väga aia taha... Vast järgmised rohkem tegevust pakuvad.

Unenäod jääst :-), 03. detsember 2023

Laupäevaks olime sõpradega teinud plaani lutsupüügiks, jää pealt. See teema on minu jaoks täiesti proovimata ja kambakesi on öösel uut püügiviisi katsetada ikka kihvtim kui üksi. Nii läksingi laupäeval enne teiste tulekut suurele jõele jääd uurima. Kuigi nädal oli olnud mõõdukalt külm, siis peale sadanud lumi oli jääkasvule oma pitseri vajutanud. Mis sest, et seda lund vaid 5 cm jagu, sellest isolatsiooni kihist piisas, et kõik see ilus ära rikkuda. Jää tänu sellele vaid 5-6 meetri kaugusele kõrkjast kannatas kõndida. Edasi muutus selline 4-5 cm pehme jää veel õhemaks ja kui ühes kohas  tuur ühe matsuga jääst läbi lendas, tagurdasin kiirelt kindlale pinnale tagasi.

Proovisin jää paksust nii madala servast, sirge keskelt kui ka sügava kaare pealt. Viimase juures kannatas isegi poole jõeni minna, aga nii sügavast lutsu püüdma hakata tundus kahtlase mõttena. Andsin lõpuks olukorrale alla ja kolisin Velisele tunnikeseks mõllitama. Seal jää paksust juba 10-12 cm. Sain käe kiisaseks, mässasin paari ahvenaga ja tulin peagi koju ära.

Kella nelja paiku saabusid lutsupüüdjad. Pika arutelu tulemusena otsustasime püügi edasi lükata ja lihtsalt pimedas lõket teha... Hilisemad kommentaarid olid vaimus et "parim lutsupüük üldse" :-)

...

Pühapäev läksin enne lõunaks Velisele. Harri oli juba ees ahvenaid jääpeale kühveldamas, võtsin talle seltsi. Väljas väga mõnus talveilm. Külma nii viie kraadi ringis, pilves ja täiesti tuuletu. Vahepeal mingi kerget lund  üritas teha, aga katseks see jäigi. Terve püügiaja sai toimetada paljaste kätega ja polnud mingit põhjust kindaid välja otsida. Mõnus!

Esimesed poolteist tundi olid päris meeleolukad. Ahven oli pea iga augu all ja üsna ruttu sain unnad likku. Ahvena suurus polnud muidugi teab mis asi, aga korjasin nad ära. Kui ikka peaks järgmine nädal jää pealt lutsu püügiks minema, siis on kalatükk vähemalt sügavkülmast võtta.

Peagi sain ka unnalipu lehvima. Kus tegelane alles kruttis jõhvi poolilt maha. Esimese hooga pea kümme meetrit. Seejärel istus paigale. Sööstu pikkusest olin teinud järelduse, et tegemist on suure kalaga ja haagin kohe ära. Vale otsus! Selline allakilone kala tuli auguni kaasa ja siis sülitas ahvena suust välja. Ilmselgelt polnud haug sööta veel neelata jõudnud. Aga võitluse sain kätte ja käsi limaseks ka ei pidanud tegema - pole nagu põhjust virisemiseks.

Kella ühe paiku võtt rauges. Otsisin kaugemalt uusi alasid läbi ja sain veel mõned kalad juurde. Võtt aga juba sellise väga-väga pika hambaga. Olin vahelduseks põiki tagunud ja pikka aega enne togiti, kui otsa vajuti.  Peagi seegi vähene hoog rauges ja kolisin alguse tsooni tagasi.

Proovisin seal vanad augud kuldse rapala põigiga läbi ja leidsin päeva teise haugi üles. Too võttis õppust esimesest ja pääses pooles vees jooksu. Seega kahest null...

Kella kolmeni jonnisin veel erinevatel aukudel ilma lisa leidmata ja seejärel tulin tulema. Kokku ligi paarkümmend ahvenat, enamus selline saja grammi alla, paar ka pisut viisakamat kahesaja kanti kala. Tulemus seega üsna tüüpiline esimesele jääle - mõnus poolpäevake ilusas talveilmas koos vähese saagiga. Maha minnes tuli lõpuks päike ka välja, aga tagasi minna enam ei viitsinud.