Meie teekond jätkus umbes nelja tunnise sõiduga Neideni jõe äärde. Tegemist on osaliselt Soome ja Norra vahelise piirijõega. Sellest jõest rääkis mulle kunagi üks soomlasest tuttav rohkem kui kümme aastat tagasi. Pidi olema lennukameeste paradiis. Ilus, kenade kärestike ja koskedega, lõhet palju ja mis peamine - mugav ka neile kes vantsida ei viitsi. Meie käimisnorm oli selleks korraks läbi ja seetõttu sobis plaanidesse suurepäraselt.
Juuli alguses oli samal jõel käinud ka üks Eesti seltskond, seetõttu olime varustatud ka värskema informatsiooniga ja nii suundusime Neiden Fjellsdue nimelisse kämpingusse. Odavamamad ööbimise kohad algavad selles kämparis 800st NOKist. Meile jagus õhtul sisse sadades 1300 NOKine versioon. "Onnikeses" oli kaks tuba, magamiskohti neljale inimesele. Väike kööginurgake ka. Vesi ja sellega seotud võimalused asusid kämpingu üldkasutataval alal. Kämpingu territooriumil oli kõigile kasutada lisaks ka saun, kaks grillimiskoda ja ka teisel päeval avastatud sügavkülmikud. Peamajas oli ka söögikoht, mille hinnad olid Norrale vastavad. Rasmus käis järgmisel päeval hamburgerit nautimas, matkatoit oli kasvavale organismile ilmselgelt liiga lahja, ja maksis selle eest üle paarisaja NOKi (ehk siis üle 20 euro). Lisaks saime samas kämparis ära tehtud ka püügivahendite dessifitseerimise.
Õhtul enam jõe äärde trügima ei hakanud. Uurisime kaarte ja tegime plaane homseks. Jõel on küll mitu tsooni, kuid augusti alguses oli sisuliselt jagatud see loogiliselt kolmeks lõiguks. Sillast allavoolu olev tsoon, mis oli ligi pool kilomeetrit pikk ja ulatus kuni St.George`s Chapelini, kuulus lendõngega püüdjatele ja selle püügiõiguse ööpäevane maksumus oli 400 NOKi.
Sillast ülesvoolu oli püügikeeld kõikidele 300 meetri ulatuses. Seal asus üsna kenake kosk, mille all ilmselt lõhed jõudu kogusid eesseisvaks ülesrühkimiseks. Ülejäänud jõgi nii ülesvoolu kui ka allavoolu olid spinningumeestele ja ka lennukapüüdjatele püügiks avatud.
Püügiload maksid 200 NOKi ööpäevaks ja selle sees tohtis püüda ajavahemikus 18.00st kuni 14.00ni. St. et päeva sees oli neljatunnine püügirahu. Nii tegimegi otsuse, et hommiku ja ennelõuna uurime sillast allavoolu jäävat ala, õhtuks võtame ette sillast ülesvoolu, kämpingu lähistel olevad püügitsoonid. Kõik püügireeglid leiab https://www.neiden.no/
Väga vara me jõe äärde ei trüginud, aga kella kaheksa paiku juba tiirutasime külakese vahel ringi, et endale parkimiseks paika leida. Alustasime 
St.George`s Chapel juurest, kus avastasime, et siin matkasaabastes midagi ära ei tee. Kallas oli rohuse äärega ja üsna vesine. Kuna päeval pidi tulema 27 kraadi sooja, siis kahlakatesse me ronida ka ei tahtnud. Nii suundusime jõe teisele kaldale, kus kivine ja järsem kallas. Leidsime teisel kaldal tee ääres parkimiseks ühe laiema nurgakese ja tatsasime saja meetri kaugusel oleva jõe äärde.
Eelinfo juulikuistelt püüdjatel rääkis plekklantide tootlikkusest. Nii saigi otsa sätitud minu jaoks täiesti ebatraditsiooniliselt plekk. Esimeseks sättisin otsa Salamanderi 24 grammise kollaka täpilise plekklandi. Olles eelmisel jõel pikalt võtuta viskeid teinud, oli suureks üllatuseks esimese viskega (!) korraga kala otsas. Too pääses küll mõne aja pärast plehku, kuid viie minuti pärast oli mu käsi juba valge. Elu esimene 
gorbuuša oli käes. Isane küürlõhe oma välimuselt just kõige kenam ei olnud, Kole küür, hirmus inetu suu metsikult lahti minevate ja välja venitatud lõugadega ning samas ülipisikese neeluga. Lõuad olid seespoolt musta värvi justkui oleks kala skorbuuti põdemas. Gorbuuša näol on tegemist liigiga, mille emakalad surevad peale kudemist.
Järgmised kolm tunnikest kujunesid kui kalakasvatuses püügiks. Jõgi oli täis neid lõhelisi. Vastaskalda all rohu ääres, kus ilmselt kruusane põhi, käis kudemine. Kalad lobistasid rohu servas justkui latikad meie veekogudes. Need kes ei kudenud käisid pidevalt ennast üle jõe veepinnas näitamas, kas siis hüpete või veest seljauime välja kergitamisega. Meie suureks rõõmuks oli võtte päris palju. Küll aga polnud need võtud lõhe väärilised. Tüüpiline võtt oli togimine väikese nöksuga ja seejärel otsa vajumine. Kalad küll pekslesid ja rullusid üsna metsikult, kuid sööste ja kärre sisuliselt ei olnud.
See-eest kaldaääres võitlesid kalad metsikult, Alati kulus mitu minutit järjepidevat pekslemist enne kui kaldaäärde nõustuti tulema ja ega ka seal see võitlus lõppenud. Kivide vahel üritati endiselt pekseldes vabadusse pääseda ja ka käte vahel vääneldi edasi. Kui tavalise lõhe puhul sabast haarates too taltub, siis sellel idalõhe liigil seda ei juhtu. Haarata sabast küll saab, kuid väänlema jääb ta ikka.
Kalapüügiga on ikka nii, et kui kala ei võta, siis ei ole püüdjal põhjust rahuloluks ning paradoksaalsel kombel on vähemalt minul nii, et kui kala võtab liiga palju, siis muutub püük samuti tüütuks. Nii oligi seekord meil nii palju võtte ja võitlemisi, et vahepeal enam püüda ei viitsinud. Püügiaja lõpetuseks oli mul 10 gorbuušat kaldal käinud ja Ainil 9 tükki. Aini suurim kala oli 2.3 kilone, minu rekordiks sai 2.09 kilone. Mõlemal rekordid isased gorbuušad.
Kuna gorbuuša näol on Norra riigis tegemist liigiga, mis ei ole nende jõgedesse oodatud, siis sellega kaasnes ka püügi vastikum pool. Keelatud oli kalu elusalt tagasi lasta ja need tuli tappa (reeglites: "All humpback salmon must be killed"). Norra riik võitleb, et too liik nende jõgedesse sisse ei rändaks ja nii tavalist atlandi lõhet välja ei sööks. Nii on võrgupüükide see aasta hävitatud pea 200 tuhat (!) küürakat lõhet.
Kuna söögiks me neis kaladest üle ühe ei tahtnud, siis võtsimegi emastel vaid marja ära ja seejärel visaksime surnud kalad vette tagasi. Milline raiskamine. Ei olnud just meeldivaim tegevus ja ka mitte vaatepilt. Samas kaldale visates, mida eelmised püüdjad olid paari lõigul teinud, nägi see välja veel hullem.
.jpg)
Püügiaja jooksul õnnestus ka üks tavaline lõhe, ehk siis atlandi lõhe otsa saada. Polnud just suurim, nii poolemeetrine. Pääses jalge eest plehku, kuna otsustasin enne välja võtmist temast pilti tegema hakata. Aga noh tagasi oleksin ta lasknud niikuinii.
Katsetasime ka erinevaid lante kuid tegijateks osutusidki vaid plekid. Minul siis Salamanderi kollane ja Sølvkrokeni roheline. Ainil Sølvkrokeni firma erinevad rohelised versioonid.
...
Päeval valmistasime kalamarja ja õhtul suundusime kämpingu ümbruses olevale lõigule. Läbisime allavoolu paar kilomeetrit, mille ulatuses jagus kenasid koskesid, kärestikke ja ka vaikseid lõike. Kui sillast allavoolu näitas kala ennast pinnas väga sageli, siis siin valitses veepinnal vaikus. Vaid kahte väiksemat kala nägin mängimas. Need ei tundunud gorbuušad olevat.
Ain sai ühe haugipoisi, mina ei saanud võttugi. Paari tunni pärast olime laagris tagasi. Kuna me polnud näinud ühtegi küürlõhet püügi käigus, siis tekkis iseenesest arvamus, et nood kalad suuremast kosest ülesvoolu ei roni ja seetõttu on natuke arusaamatu, kuidas nad siis lõhe välja peaks tõrjuma, kui nende kudepaigad suuresti erinevates kohtades asuvad.
...
Järgmine päev olime hommikuses lõigus tagasi. Kuna pidime lõunast kämpingust lahkuma, siis püügiaega palju ei olnud. Olime õhtu avastanud et kämpingus on ka sügavkülmiku kasutamise võimalused ja nii lootsime külmapatareide abil natukene kalamarja kaasa võtta. Marja sügavkülmutamiseks enam meil aega polnud, seda oleks pidanud päev varem tegema.
Püügil kordus üsna sama mis eile, Esimese viskega sain võtu ja seekord ka kala kätte. Järgnes kaks tunnikest tempos viis kala kätte, teist sama palju ära minemisi kalda lähedalt. Lisaks veel tühje võtte kamaluga otsa. Küürlõhede võitluslikkus aga erines eilsest täiesti. Kuidagi palju reipamalt ja agressiivsemalt tehti kõike. Isegi mõned korralikud kärrid said välja meelitatud. Üllataval kombel on emased gorbuušad oluliselt ägedamad võitlejad kui isased.
Eilsega võrreldes mu kollane Salamander enam ei töötanud, nii tulid kõik minu idalõhed rohelise 16 grammise Sølvkrokeniga. Ainil sama firma raskema versiooniga. Kui Salamanderiga polnud ma eile ühtegi võttu saanud kerimise pauside ajal, too lant kukub üsna otse alla kui kerimise hoog raugeb, siis Sølvkrokeniga tulid pea pooled võtud just pauside ajal. Püügitulemuseks jäi sel korral mul 12 ja Ainil 11 gorbuušat. Mul polnud täna ühtegi isast kala! Ainil mõned ikka olid, aga valdavalt oli täna emaste kalade päev ja seetõttu ka eilseid suuruse rekordid jäid ületamata. Suurem osa emastest kaladest olid 1.5-1.7 kilo vahel.
.jpg)
Paari tunnise püügi järel hakkas jõe vesi järsku tõusma, kerkides nii 30-40 cm ning nii võtud kui ka pinnapealne kalade mäng raugesid. Kuna allavoolu ühtegi koske polnud, siis ookeani tõus ulatus jõe selle püügialani välja. Kella poole kümneni püüdsime, seejärel puhastasime kalad ja tulime tulema. Marja võtsime kaasa, samuti ka mõned punase lihaga fileed. Neid oli umbes 10+ kalast vast 1/3 kolmandikul, ülejäänudel oli liha inetult hall. Paari kala puhul oli mari nii küps, et kannatas ka seda välja lüpsta. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Üllataval kombel ei jäänud kala kõhtu peale lüpsmist ühtegi marja tera.
Oli äge kogemus, mis küll tekitas vastakaid tundeid seda eeskätt inimkäe poolse looduse reguleerimise vaatenurgast. Püügi vaatenurgast oli tegemist laheda korraga. Eilne arvamus gorbuuša võitlemise kohta sai ka ära korrigeeritud ning ilmselt tuleme kunagi sellele jõele tagasi, et tavaline lõhe ka üles leida. Jõgi on väga sobilik neile püüdjatele, kes lõhe saamiseks pikka rännakuid teha ei viitsi. Maantee kulgeb suuresti jõe ääres, pargi auto ära ja tatsa jõe äärde.
Edasi kulgesime Lapimaale ära. Meie Rasmusega jäime Väylänpääle, Ain põrutas päev hiljem koju minema.
PS! Lisan mõned fotod võrdluseks, kuidas gorbuuša välimus ühe kuu jooksul Neideni jões on muutunud. Juuli kuu alguse vs augusti kuu alguse kalad.
Laupäeval õnnestus kärestikest allavoolu ühte kala mängimas näha ja ka üsna täpselt talle peale sõuda. Nii täpselt, et viimast korda lobistas ta oma sabaga, vasakpoolse jässe kohal. Ilmselgelt see lant ei pakkunud talle mingit huvi. Kiirustasin veel teistkorda ka talle peale sõudma, võttes varustuse kokku ja kulgedes sama liini pidi uuesti alla, kuid siis ennast enam ei näidatud.
Viimaste päevade eredamad elamused pakkusid Juho ja ... inspektorid. Viimastest alustades. Olin just mökki alt paadi vette lükanud, kaks kaigast paadi sabasse juba istutanud, kui alt poolt tuli suure mürinaga paat. Ma mõtlesin, et mingid püüdjad lihtsalt lähedalt mööduvad, aga ootamatult sõideti mulle täitsa kõrvale ja tutvustati ennast.
Pakkusin, et tüürin randa ja seal me siis kokku saimegi. Üks jäi paati, teine tuli luba uurima. Jube viisakas ja sõbralik mees oli. Küsis jõe luba, seejärel riiklikku. Kui esimest tassisin kaasas, siis teine oli mökki jäänud. Inspektor leppis mu sõnaga, et see on olemas. Lõpuks lubas endast pilti ka teha. Päris elevust tekitav sündmus oli, sest viieteist aasta jooksul polnud mind siin küll enne kontrollitud.
Väidetavalt poleks ma pidanud randa minemagi ja oleks piisanud, kui ma oma nime neile oleks öelnud. Seejärel oleks nad luba süsteemist kontrollinud. Teine kord hea teada.
.jpg)
.jpg)
