Esiletõstetud postitus

pühapäev, 20. august 2023

Väylänpää, 17.-19. august 2023

Viimased päevad möödusid samas rütmis, mis selle nädala esimesel poolel. Vihmade mõjul veetase tõusis, pea pool meetrit. Seeläbi toimus ka jahtumine 16 kraadini, kuid kalavõtule see soodsalt ei mõjunud. Tühjad rutiinsed sõidud, millele vaheldust pakkusid vaid harjused, ahvenad ja ka üksik ahvenapunn. Lõhe võttu ei pakutud ja kuni laupäevani, ei näinud teda pinnas ka ennast näitamas.

Laupäeval õnnestus kärestikest allavoolu ühte kala mängimas näha ja ka üsna täpselt talle peale sõuda. Nii täpselt, et viimast korda lobistas ta oma sabaga, vasakpoolse jässe kohal. Ilmselgelt see lant ei pakkunud talle mingit huvi. Kiirustasin veel teistkorda ka talle peale sõudma, võttes varustuse kokku ja kulgedes sama liini pidi uuesti alla, kuid siis ennast enam ei näidatud.

Viimaste päevade eredamad elamused pakkusid Juho ja ... inspektorid. Viimastest alustades. Olin just mökki alt paadi vette lükanud, kaks kaigast paadi sabasse juba istutanud, kui alt poolt tuli suure mürinaga paat. Ma mõtlesin, et mingid püüdjad lihtsalt lähedalt mööduvad, aga ootamatult sõideti mulle täitsa kõrvale ja tutvustati ennast.

Pakkusin, et tüürin randa ja seal me siis kokku saimegi. Üks jäi paati, teine tuli luba uurima. Jube viisakas ja sõbralik mees oli. Küsis jõe luba, seejärel riiklikku. Kui esimest tassisin kaasas, siis teine oli mökki jäänud. Inspektor leppis mu sõnaga, et see on olemas. Lõpuks lubas endast pilti ka teha. Päris elevust tekitav sündmus oli, sest viieteist aasta jooksul polnud mind siin küll enne kontrollitud.

Väidetavalt poleks ma pidanud randa minemagi ja oleks piisanud, kui ma oma nime neile oleks öelnud. Seejärel oleks nad luba süsteemist kontrollinud. Teine kord hea teada.

Teise eleva sündmuse pakkusid naaber Juho ja tema paadikaaslane. Nood said kase augu lõpust otsa kena lõhe. Olin just nende järel laskumas ja sain jälle esireast etendust jälgida. Kala oli ikka päris monster. Mõnusa hüppe pani vee kohal. 14.7 kilo kaalu, suutis ennast veest välja venitada küll! Ja mis põhiline - emane kala. Kaks kilo marja rändas minu sügavkülma :-) Juho jaoks oli tegemist ka uue isikliku rekordiga.

Too oligi kogu nädala ainus kala, mis mökkide peale kätte saadi. Lõhe lihtsalt ei käivitunud.

Kogu nädal oli nii rutiinne ja tüütu tühisõudmine, et pikka aega kahtlesin, kas üldse järgmiseks aastaks mökki aega kinni panna. Lõpuks ikka panin. Igal juhul lahkusin selle aasta Lappi reisilt tüdinenult ja pettunult. Nii hullu nädalat pole ammu olnud - üle 40 tunni tühja sõudmist on isegi minu kannatlikkusele liiast. Tavapärasest protsessi nautimisest sai hoopis ränk rassimine, mis kuhugi välja ei viinud. See tunne ei meeldinud kohe üldse mitte. Oleks võttegi ja äraminekuid olnud... aga ju siis vetevana pidas seda seekord miskipärast vajalikuks. Loodetavasti aga nii hullu nädalat enam ei trehva.

neljapäev, 17. august 2023

Väylänpää, 15.-16. august 2023

Kaks päeva sõudmist. 

Teisipäev tegin pealelõunal 2+3 tundi. Kolmapäev 2+2+4 tundi. Ja kogu selle tulemusena sain teisipäeva õhtul ühe võtu. Õigemini tühja löögi punase edi peale. Ritv tegi korra tugeva hüppe ja siis jätkas vanas rütmis. Tõeline nörritamine peale tundide kaupa tühja sõitmist.

Kui teisipäev sai päikest ja vahelduvpilvisust nauditud, siis kolmapäev oli vihmapäev. Kallas terve päeva, kerge lõuna tuule saatel. Ideaalne ilm minu jaoks. Esiteks sellise ilmaga on landid mul üldjuhul toiminud. Teiseks on sellise ilmaga jõgi minu päralt. Soomlased justkui kardaksid vihma ja hoiavad ennast mökki uksest sissepoole :-) Mul samas kahlakates istudes on torisemiseks vaid üks põhjus, vaateaken kapuutsi alt on selline et kõiki ritvu korraga ei näe. Aga ega seal ei olnud ka midagi vaadata.

Käisin oma kivid läbi. Proovisin saare taguse ära. Õhtul isegi laia ala peale läksin. Kala ei näita ennast pinnas, justkui teda poleks olemaski. Samas sügavatel aladel lood ikka mõned varjud registreerib. Ei toimi hetkel see püük. Veetemperatuur endiselt 18 kraadi ja kala loid mis loid.

Kolmapäev õnnestus lõpuks ka uppunud ridva liin välja traalida. Lootused ridva päästmisele olid õblukesed, sest ma ei tee multirulli poolile tamiili pannes mingit tugevat sõlme, vaid panen lihtsalt poomissõlme nõkatsi taha. See hoiab kinni, aga ei ole eriti tugev. Kuna sidur on ka püügi ajal lahti keeratud, siis nii läkski nagu arvasin. Tamiil tuli päästmise ajal lahti ja ritva üles ei saanudki. Lohutuseks sain landi päästetud.

Neljapäev teeb terve päeva kõva põhjakaare tuult. Tundub püügivaba päev tulevat.

teisipäev, 15. august 2023

Väylänpää, 14.-15. august 2023

Teine nädal algas üsna samas rütmis nagu esimenegi. Veetemperatuur polnud hoolimata vihmast ja jahedamast pühapäevast muutunud. Endiselt 18 kraadi, mida on palju... Vesi on kergelt kerkinud, nii 5 cm jagu, aga sodi õnneks pole.

Tegin peale keeluaja lõppu poolteist tiiru. Esimesel tiirul käisin all oma kivide peal ka ära. Lõhest ei kippu ega kõppu. Ka pinnas ennast ei näidata. Loodki tundus tühjem kui tavaliselt. Ainukene liigutus ritvadele oli siis kui väjavõtmise eel üks ahven punase edi lanti himustas.

Teine tiir algas kohutavalt. Suutsin tupo jõe auku sisenemisel kuldse jässe kinni sõita. Pole seal kunagi enne kinni jäänud. Ilmselt pressisin aere poolhämaras liialt tugevalt. Kanapimedana mulle need hämara püügid ikka üldse ei sobi... Hoolimata mu pikast püüdlusest see lant vetevanale ohveramisele läks. Kahju. Ikkagi ainukene mis vähegi see aasta oli toiminud.

Samal tiirul suutsin takkapihta vihastada honda mehe peale. Too on siin kümme aastat sõudnud ja kogemust peaks olema. Nüüd tuli ülevalt mootoriga allavoolu ja sättis ennast ülbelt minu ette. Nüüd siis teine mees siinkandis, kes reeglitele või heale tavale sülitab. Nii kammisingi teist trajektoori ja enne pumba auku panin asjad kokku. Üks harjus käis punase edi otsas, rohkem elumärke ei pakutud.

Ei tea, et keegi õhtul siinkandis kala sai :-(

Teisipäeva hommik tegin samuti poolteist tiiru. Null mis null. Päike tuli ka juba kella 10-st välja, kuigi ilmaprognoosi järgi pidi lõunani sompus olema. Juba enne lõunat tulin maha ja asendasin kalapüügi ... naiste jalgpalli vaatamisega :-)

pühapäev, 13. august 2023

Väylänpää, 13. august 2023

Pühapäevaks lubas ideaalset püügiilma. Pilves, vahele kergem vihm, nõrk lõuna tuul. No tõesti ideaalsed olud sõudmiseks. Kuna püügiaega oli kella 19-ni, siis varakult peale ei tormanud. Alles kella üheksa paiku järsakust alla vantsisin. Jõgi oli tühi, hommikune brigaad oli juba lõpetanud, ennelõunane polnud veel peale tulnud.

Meil ongi selline iseenesest hommikune graafik välja kujunenud. Juho teeb kella 4-st hommikul kella 8-ni. Ja seejärel uuesti kella 10-st peale tuleb. Mina siis miski 8-9 paiku. Ja kui ma maha sättimise peale hakkan mõtlema, siis ülenaabrid jõele saabuvad. Nii on üldjuhul kõigile kenasti ruumi jagunud.

Tegin esimese tiiru ära kuni rootsi suure kivini. Allapoole veel minna ei viitsinud. Sõidutasin esimest korda ka Rauntsi voblerit, musta värvi ja punakad täpid. Mingit kontakti too kalaga ei saavutanud, aga sama tuleb öelda ka teiste lantide kohta.

Teise tiiru tegin maja alt startides. Juho oli just peale tulnud ning tupo jõe auku kammima asunud. Vahetasin Rauntsi vobleri saksa värvides wäylä vastu. Kaugele mul seekord kulgeda ei lastud. Kase augu alumises osas kargas punase edi otsa lõhe. Olin tollele iga aasta lõhet toonud landile just vahetult sõnad peale lugenud, et turismi reisile tulid siia või. Null võttu... Ritv lendas paindesse ja andis lühikese kärri. Selge tittilohi jälle.

Kaikad välja, kala väsitamine. Lõpuks lõhe sabast paati tõstsin. Vaatasin kala ja peast käis läbi mõte, et äkki tänaseks (selleks nädalaks) aitab. Sõutud olid ikka maru palju, keha väga aere enam näha ei tahtnud, lisaks tegi põlv endiselt iga liigutusega haiget. Vaimselt ka selline "pidurdunud isu" tunne. Lõhe tundus kui päästerõngas vabanemaks järgmisest seitsme tunnisest sõudmisest. Teades iseennast piisavalt, siis ilmselt oleksin sellest päevast maksimumi võtnud ja kõik minutid lõhki sõudnud.

Nii ma ta ära korjasingi ja pääsesin õhtule ära. 2.1 kilone, isane lõhe. Peaks olema hea toidukala, aga huvitaval kombel oli liha värvus kordades vähem punane kui eilse emase lõhe omal.

Nädala saldoks jäi siis 1+3 lõhet. Polnud suurem asi tulemus ja palju tühja sõudmist väsitas päris ära. Lihtsalt oligi kehv nädal. Järgmine nädal tuleb jahedam, vesi peaks vaikselt jahtuma, äkki läheb kala aktiivsus ka paremaks. Elame, näeme.

Täna oli vesi 17.7 kraadi ja kergelt tõusmas. Nii 2-3 cm ööpäevaga kerkinud. Kui nüüd just järsult tõusma ei hakka ning sodi jõkke ei tassi, siis võiks seegi head teha.

Lõpuks ometi, 12. august 2023

Laupäevaks lubas korralikult vihma ja jahedamaid temperatuure. Seda hommikust saati. Otsustasin välja magada ja kui kella üheksa paiku alles ärkasin, polnud õues vihma raasugi. Ilus pilves ja tuuletu ilm, mille täiega maha magasin.

Kiire kohvi ja jõe ääres ma olingi. Teised paadid olid kõik kaldas ja nii sain jälle tupo jõe suudmest alustada. Ei tea mitmes kord juba. Selle paiga kala on minu jaoks nagu mingi kättesaamatu illusioon. Tean, et seal on palju korralikke lõhesid, seda loodki kinnitab, aga võtte ei saa sõltumata sellest kuidas seda ala kammin. Natukene kinnisideeks on kujunemas, et saaks sealt august ükskord kala.

Ei saanud ka seekord. Tegin oma tavalist marsruuti, kui rootsi kivi ääres lubatud vihm lõpuks pärale jõudis. No ikka korralik. Tuli kui oavarrest ja vaikselt hakkas tagumikualune niiskeks kiskuma. Polnud kahlakaid jalga pannud ja vihmapükste kvaliteet on juba ajast ja arust. Kannatasin selle kuidagi ära ja pumba augus sain juba lauspäikest.

Ilm oligi selline, mille puhul pidevalt landivalikus kahtlesin. Olin otsa seadnud punase jässe, kuldse kirakka, punase edi ja kuldse jässe. Seega üsna hele valik, samas kui vihma ajal kõik ümberringi tumedaks muutus. Vasakpoolne punane jässe suutis pumba auku kulgedes enda konksu tamiili taha haakida ja nii olin sunnitud ta välja vahetama. Asendusritv ahvena värvides wäyläga, tegi minu landivaliku veelgi rohkem heledemakas. Õnneks pilved läksid peagi üle ja päikesekiired särasid varsti veepinnast läbi.

Viimase kärestiku kõrval kammisin pikalt seal olevat sügavat ala. Kala lood näitas, võtma aga ei saanud. Mõtlesin, et panen seejärel asjad kokku, aga miskil imelikul ajel jäin veel sõudma. Järgmine lõik nõudis tugevat aerutamist ja ilmselt alateadlikult lootsin pisut jahtunud ja märjale kehale sooja saada. Kammisin seega veel 200 meetrit.

Siis sai sügavam ja kiirem vagu otsa ning algas madal, nii meetrine lõik. Otsustasin, et aitab küll. Tõmbasin paadi otseks ja küünitasin käe esimese ridva järele. Samal hetkel pani parempoolne ritv nagu kiirrong minema. Paindesse ja kohe kärr otsa. Kulus sekundit kaks ja järgmisena kargas kena kala veest pea meetri kõrgusele. Lõhe sööst läks risti üle kolme ülejäänud tamiili ja nii prantsatas ta maandudes lihtsalt teiste lantide keskele. See kõik toimus nii äkki ja järsku, et aju vajas ilmselt restarti, et aru saada mis toimub. Õnneks kätel on aja jooksul refleksid sisse tekkinud ja nood pressisid agaralt aerudele.

Ühe ridva sain kenasti välja. Teise ridva landi kerisin pea paadini ja jätsin ta siis lõhet hoidvale tamiilile rippuma. Kolmas seevastu oli kusagil eemal ja samamoodi takerdunud kala hoidva liini külge. Kala samal ajal muudkui sööstis. Kärr käis ja ... järgmine hüpe toimus vaevu kümne meetri kaugusel paadist. Ilmselt oli kala sööstnud alguses allavoolu ja siis otsa ringi keeranud. Igaljuhul oli mul tamiilil lõtk sees ja aerud vajutasid iseenesest turbo sisse.

Sain painde kenasti tagasi ja hakkasin teiste ritvade tamiilidega mässama. Järgmine, see lähim, tuli päris kenasti. Teine, see kaugem, võttis ikka aega, aga lõpuks ma ta liinilt lahti suutsin päästa. Samal ajal sikutasin lõhet aina lähemale ja ühel hetkel tegi too vaid kahe meetri kaugusel paadist hüppel. Hea et paati ei maandunud:-)

Kulus veel paar minutit ja lõpuks ta kongitsa ulatuses oligi. Haarasin ära. Kongits sattus kalasse täpselt pea ligi ja nii oli tema nuiaga rahustamine päris keeruline. Kuidagi ma ta vaikima ikka sain.

5.5 kilo. Kuldse tooniga jässe lant. Emane, marja kala. Lõpuks ometi...

PS! Vesi 18 kraadi. Ja kergelt tõusmas.


laupäev, 12. august 2023

Kuidas lõhepüüdja õnn pöördub, 11. august 2023

Alustuseks enda tegevustest. Läksin õhtul kella kuue paiku uuele katsele ja nägin lõpuks lõhe võtu ära. Vahetult kaseaugu eel rabati parempoolset, kuldse jässega varustatud lanti. Ritv lõi paindesse ja tegi lausa kärri. Seda pole ikka ammu, väga ammu, juhtunud. Isegi ei mäleta enam, millal see viimati toimus...

Samas kärri hoog rauges koheselt. Olin aerudega kiirelt tõmmates ennast risti voolu saanud ja korjasin teised kaikad välja. Seejärel kalaga tegelesin. Tittilohi mässas kui meeletu, aga sööstudeks massi nappis. Tänu oma väiksusele ei saanud teda sabast kuidagi haaratud. Kongitsat ka ei tahtnud kasutada - nagu vara veel päev õhtusse veeretada, lisaks silma järgi selline nipa napa mõõdus...

Pika jantimise peale sain ta kätte ja peale kiiret pildistamist saatsin vette tagasi. Loodetavasti elab ta kenasti edasi.

Seejärel tegin uue tiiru, kuni alla välja. Ei midagi. Hakkasin siis mootoriga üles tulema, kui vaatasin, et mida see ülenaaber Timo seal kärestike juures mootoriga võimleb. Tõmbab selle käima, sõidab natukene, siis suretab selle välja... Kulus tükk aega, enne kui aru sain et lõhega mässab. See mootori kasutamise mõte jäi sellegi poolest segaseks, aga ju siis mingi vajadus oli.

Igaljuhul otsustasin asja kaema hakata. Tüürisin ettevaatlikult lähemale, jäädes piisavalt kaugele, et lõhe sööstude puhul mitte takistuseks saada. Selgus, et kala oli otsas olnud juba nelikümmend minutit ja ülenaaber teda näinud veel polnud.

Sättisin ennast pealtvaatajaks esimeses reas ja võtsin osa võitlusest videosse. Õigemini mitu osa, sest umbes tunnikese kulgesin ma temaga koos allavoolu, enne kui kala vahetult enne järgmist kärestikku kongitsa ulatusse sattus.

Tegemist siis isase lõhega. 115 cm pikk. 13.25 kg. Tume kui tont. Oli otsa karanud mökkide all, enne kaseauku, madalalt üle tulles. Sööstis alustuseks ülevoolu, vedades tamiili kivi tagant läbi ... Kuidagi ikka otsa jäi. Kulges sellega üle pika madaliku, siis pikk vaikne ala ka veel otsa... Kalal oli lant kõhualuse uime tagant kinni. Seetõttu kestis ka väsitamine ulmeliselt kaua. Kokku üle 1.5 tunni! Müts maha sellise mehe ees, kes sellega hakkama saab!

Püüdjaks siis sama mees, kes kevadel kaks nädalat nullitas. Nüüd peaaegu nädal ka veel otsa... ja lõpuks tõi lant (jässe) lõhe ise ära :-) Vahel õnn lihtsalt naeratab, kui alla ei anna. Kalajumala teod on ikka müstilised küll!

PS! Videos, kui vahepeal pilti pole, tõmbasin oma paadi aerudega pisut kaugemale. Olin püüdjale paadida liiga ligi vajunud... Ma siin Lappis, kesise interneti tingimustes, seda välja lõikama ei hakka.


reede, 11. august 2023

Väylänpää, 10.-11. august 2023

Neljapäeval tegi korralikult vihma ja õhtuks langes veetemperatuur kraadi võrra, 19.5 peale. Peale vihma oli jõgi ootamatult rahvarohke, kõik lootsid et värske hapnik muudab pisut olukorda. Esimest korda nägin ka kaldaääres sõudjaid. Vihm toob ojadesse vett ja kaldalt sinna igasuguseid sipelgaid, Kalad pidavat väidetavalt seetõttu rohkem kalda äärde hoidma. Proovisin minagi oma kivi juurest, mis kalda lähedal, kuid ei miskit.

Veetase on selline, et minu kivi ees on ca 1 m vett. Enne seda oleval alal 80-100 cm. Huvitav kas sellise madala ja sooja veega, lõhe oma kivi üldse valvab või kolib lähedal olevasse sügavusse?

Tegin pealelõunal 2h ja õhtul veel 4h otsa. Sain  õhtul natukene Unto sabas sõuda. Meelega sättisin ennast sellisesse kaugusesse et näeks kuidas ta toimetab. Sõuab ta ikka üsna tugevalt, ilma pausideta, lühikeste sikk-sakkidega. Uskumatult osavalt kasutab ära voolutaskud, seistes mõningates kohtades pikalt paigal. Huvitaval kombel ta sügavat väga ei kündnudki, pigem vaatas selliseid poolsügavaid alasid.

Stiil ikka täieti teistsugune kui näiteks Juhol. Too sõidab sügava äärt pidi ja tõmbab paadi pidevalt ranti ning siis tagasi. Sõudetempo ka oluliselt madalam kui Untol. Teeb käänakutel palju pause, meelitab...

Ülenaabrite kahene paatkond püüab aga hoopis kolmandat moodi. Valib koha välja, kolivad enne seda maa peale, jälgivad kas keegi pinnas käib ja siis sõuavad pikalt seda kala. Nad on vist maa peal sama kaua kui vee peal. Stiil stiiliks, keegi meist kala ei saanud. 

Sattusin rääkima üksinda paadis sõitva ülenaabriga. Too on siin ka aastaid käinud. Rääkis et kevadel oli kahe nädalaga 0 kala, nüüd nädal nulli veel otsa. Aastad on ikka nii erinevad. See aasta tundub olukord ikka väga nadi olevat. Kui headel aastatel tuleb 60-100 tuhat kala jõkke, siis see aasta on number allapoole 20 tuhandet.

Reede hommikul tegin kolmetunnise tiiru. Veetemperatuur kukkus ööga (õhutemperatuur langes 10 kraadini) veel kraadi võrra, olles nüüd 18.5 kraadi. Paar kraadi oleks vaja veel kukkuda, enne kui miskit toimuma hakkab. Õnneks lubab laupäeval koledat ja vihmast ilma. Äkki see muudab olukorda.

Nii pikki tühje sõite kui see aasta pole vist peale paari esimest aastat olnudki...

PS! Tegin ülenaabrite lõhe marja ära. Päris palju väiksem ja vähem punasem kugorbusha mari,

neljapäev, 10. august 2023

Väylänpää, 09. august 2023

Peale teisipäeva hommikust fiaskot, sain õhtupoolikul uue ridvahoidja ja kompunnisin ritvadega uue asetuse. Kuna üks kaigastest on teistest kõvasti pikem (3.3m), siis on "lehvik" tasakaalust natukene väljas. Lisaks on üks äärmistest ritvadest keskmistele lähemal ja läbi ujutatav territoorium selle võrra kitsam.

Õhtul käisin proovimas ja kolmapäev tegin juba täis püügipäeva. Sõuda kannatas, pisut pidi käänakuid aeglasemalt tegema, sest vastasel juhul oli sasi kiirelt tekkima.

Kolmapäevane ilm oli ideaalne. Päev enamasti pilves, vaid hommikul ja õhtul tuli päike välja. Veetemperatuur oli teisipäevase suure sooja (29 kraadi) mõjul kerkinud jões juba üle 20 kraadi. Tuul puhus ka terve päeva soodsast lõuna kaarest. Nii oli lihtne sõita ja tegin päeva peale kolm satsi. 3 tundi + 2 tundi + 3 tundi.

Sain läbi käia kõik enda jaoks huvitavad kohad, v.a. saare tagune esimene auk, sest saare ees on liiga vähe vett, et saarest paremalt poolt läbi sõuda. Sain seal landi põhja kinni nii, et selle tulemuseks oli kõikide maailmade kõige suurem sasi. Parempoolse ridva tamiil sõitis kõikidest ülejäänud tamiilidest üle...Landi päästmiseks lappasin kõik teised landid paati ja lõikasin tamiilid seejärel lihtsalt läbi. Lõpuks sai kinni jäänud lant kenasti päästetud.

Oma kivi juures käisin ära. Rasmuse kivi juures samuti. Alla laia ala algusesse jõudsin välja isegi kaks korda. Tupo jõe suuet kammisin lausa viis korda... Kõikvõimalikud aja jooksul edu toonud nõksud said letti laotud, kuid tolku sellest polnud. Oma kala ma jões üles ei leidnud.

Panin päeva teises pooles putukaridva ka sisse. Et väike harjus segama ei hakkaks sidusin tamiili otsa lõhe putuka. Sellele tuli kaks võttu, üks ei jäänud otsa, teine oli harjus.

Lantidest suvatsesid päeva peale liigatada punane edi, mille vastu on ahvenatel jätkuv huvi; kuldse tooniga jässe, mis tõi ühe harjuse paati. Lisaks proovis keegi, lõhe see nüüd küll polnud, punast jässet kiige augus. Võtt oli küll täpselt selles kohas, kus loodi pealt eelmisel tiirul ühte kena varju nägin... korraks juba lootusekiir kerkis, aga kustus ka koheselt.

Poole kümnest tulin maha, sest enam lihtsalt ei jõudnud. Kahtlustan, et sõuan vist natukene "üle", liiga agressiivselt ja tempokalt. Võibolla peaks rohkem lihtsalt kulgema.

Nelja lõhet nägin hüppamas. Üks rootsi kivi juures, ülejäänud laia ja aeglasema ala peal. Ülenaabrid meelitasid ühe 5-6 kilose välja.

teisipäev, 8. august 2023

Väylänpääl, 07.-08. august 2023

Laupäev sai Norrast Väylänpääle jõutud. Ööbisime metsaonnis ja tegime ka sauna soojaks. Pühapäeval varusime Pellos toitu ja kella ühe paiku suundusime mökki. Nädalavahetusel toimus "Lõhe Kuninga" võistlus, mis lõuna paiku läbi sai. Seetõttu olid paadid pikalt kinni ja vee peale sai sätitud alles peale kella kolme.

Ilm oli suvine. Stabiilselt 20+ kraadi sooja. Veetase pigem madal, aga mitte midagi hullu. Vesi 19 kraadi ja jahenemise märke ei paista. Lõhe on jões loid, mida näitas ka võistluse tulemus. Saadi ikka päris vähe võrreldes eelmiste aastatega. Peremehel oli olnud ka päris korralik koll otsas, millega võistluse oleks võitnud, kuid too ujus paadi alt kohe läbi ja rebis tamiili puruks. Võit võeti 14.45 kilosega. Pello kandist saadud.

Tegin kolm poolikut tiiru. Poolikud seetõttu, et kahel korral jäi lant põhja kinni ning pidin tegelema päästeaktsiooniga. Kolmas jäi poolikuks juba püügirahu saabumise aja pärast.

Sõidutasin kollast jässet, punast edi, lillakat poppelit ja oranzi hejot. Mingi väiksem kala korra edi lanti ründas, kuid otsa ei jäänud. Lõhest ei märkigi, ka hüppeid ei jäänud silma.

Tundub tulevat pigem suvitamise kui kalapüügi nädal. Teisipäev lubab juba 28 kraadi sooja.

...

Esmaspäeva õhtul tegin kolm tundi peale keelu aja lõppu. "Tore" oli tõdeda, et rootslane töristas mootoriga püüda juba tunnikene varem. Mõnele on rohkem lubatud kui teisele.

Jõudsin selle ajaga poolteist tiiru teha. Kolmel korral punase edi ridva tipp nõksatas. Ühel korral, alumise esimese kärestiku kõrval, see nõksatuseks jäigi. Teisel korral mökki vastas, üle jõe tulles, keset kõige kiiremat lõiku nõksatas otsa ja jäi järgi lohisema ... ahven. Nii 300-400 grammine. Kolmas kord tuli nõksatus kase august lahkudes, kus ritv kergelt paindesse jäi ja keegi paadi sabas järgi tuli. Ei mingit sööstu, ei mingit kärri, ei mingit pekslemist. Väike lõhe tuli välja nagu laip. Pidin tõdema, et olen lõhet saanud, aga lõhe võttu pole näinud :-)

...

Teisipäeva hommikul olin tubli ja jõudsin juba veerand seitsmeks vee peale, selleks et sealt kell kaheksa pettunult lahkuda. Tegin esimese tiiru lühikese, mökki alt rootsi kivini ja olin teisel tiirul tupo jõe suudmest laskudes jõudnud Iivika kivi sügava ala lõppu ning sealt jõge ületades jäi parempoolne lant kinni. Seda on ennegi juhtunud ja midagi erakordset selles pole. Teised ridvad sisse, mootor käima ja ... just siis kui pidin landile järgi sõitma, keerasin paadi vastu voolu, kruttis ritv hoidjas ennast järsku teistpidi ja ühe hetkega lendas pardas oleva ridvahoidjaga üle parda. Käsi küünitas küll järgi, aga kätte teda ei saanud.

Päev oli täiega rikutud. Pekki küll. 3m merikaritv ka veel, hea rulli ja kollase jässega. Pluss ridvahoidja ka veel. Pekki küll...


esmaspäev, 7. august 2023

Neiden/Näätämö jõgi, 03.-05. august 2023

Meie teekond jätkus umbes nelja tunnise sõiduga Neideni jõe äärde. Tegemist on osaliselt Soome ja Norra vahelise piirijõega. Sellest jõest rääkis mulle kunagi üks soomlasest tuttav rohkem kui kümme aastat tagasi. Pidi olema lennukameeste paradiis. Ilus, kenade kärestike ja koskedega, lõhet palju ja mis peamine - mugav ka neile kes vantsida ei viitsi. Meie käimisnorm oli selleks korraks läbi ja seetõttu sobis plaanidesse suurepäraselt.

Juuli alguses oli samal jõel käinud ka üks Eesti seltskond, seetõttu olime varustatud ka värskema informatsiooniga ja nii suundusime Neiden Fjellsdue nimelisse kämpingusse.  Odavamamad ööbimise kohad algavad selles kämparis 800st NOKist. Meile jagus õhtul sisse sadades 1300 NOKine versioon. "Onnikeses" oli kaks tuba, magamiskohti neljale inimesele. Väike kööginurgake ka. Vesi ja sellega seotud võimalused asusid kämpingu üldkasutataval alal. Kämpingu territooriumil oli kõigile kasutada lisaks ka saun, kaks grillimiskoda ja ka teisel päeval avastatud sügavkülmikud. Peamajas oli ka söögikoht, mille hinnad olid Norrale vastavad. Rasmus käis järgmisel päeval hamburgerit nautimas, matkatoit oli kasvavale organismile ilmselgelt liiga lahja, ja maksis selle eest üle paarisaja NOKi (ehk siis üle 20 euro). Lisaks saime samas kämparis ära tehtud ka püügivahendite dessifitseerimise.

Õhtul enam jõe äärde trügima ei hakanud. Uurisime kaarte ja tegime plaane homseks. Jõel on küll mitu tsooni, kuid augusti alguses oli sisuliselt jagatud see loogiliselt kolmeks lõiguks. Sillast allavoolu olev tsoon, mis oli ligi pool kilomeetrit pikk ja ulatus kuni St.George`s Chapelini,  kuulus lendõngega püüdjatele ja selle püügiõiguse ööpäevane maksumus oli  400 NOKi.

Sillast ülesvoolu oli püügikeeld kõikidele 300 meetri ulatuses. Seal asus üsna kenake kosk, mille all ilmselt lõhed jõudu kogusid eesseisvaks ülesrühkimiseks. Ülejäänud jõgi nii ülesvoolu kui ka allavoolu olid spinningumeestele ja ka lennukapüüdjatele püügiks avatud.

Püügiload maksid 200 NOKi ööpäevaks ja selle sees tohtis püüda ajavahemikus 18.00st kuni 14.00ni. St. et päeva sees oli neljatunnine püügirahu. Nii tegimegi otsuse, et hommiku ja ennelõuna uurime sillast allavoolu jäävat ala, õhtuks võtame ette sillast ülesvoolu, kämpingu lähistel olevad püügitsoonid. Kõik püügireeglid leiab https://www.neiden.no/

Väga vara me jõe äärde ei trüginud, aga kella kaheksa paiku juba tiirutasime külakese vahel ringi, et endale parkimiseks paika leida. Alustasime St.George`s Chapel juurest, kus avastasime, et siin matkasaabastes midagi ära ei tee. Kallas oli rohuse äärega ja üsna vesine. Kuna päeval pidi tulema 27 kraadi sooja, siis kahlakatesse me ronida ka ei tahtnud. Nii suundusime jõe teisele kaldale, kus kivine ja järsem kallas. Leidsime teisel kaldal tee ääres parkimiseks ühe laiema nurgakese ja tatsasime saja meetri kaugusel oleva jõe äärde.

Eelinfo juulikuistelt püüdjatel rääkis plekklantide tootlikkusest. Nii saigi otsa sätitud minu jaoks täiesti ebatraditsiooniliselt plekk. Esimeseks sättisin otsa Salamanderi 24 grammise kollaka täpilise plekklandi. Olles eelmisel jõel pikalt võtuta viskeid teinud, oli suureks üllatuseks esimese viskega (!) korraga kala otsas. Too pääses küll mõne aja pärast plehku, kuid viie minuti pärast oli mu käsi juba valge. Elu esimene gorbuuša oli käes. Isane küürlõhe oma välimuselt just kõige kenam ei olnud, Kole küür, hirmus inetu suu metsikult lahti minevate ja välja venitatud lõugadega ning samas ülipisikese neeluga. Lõuad olid seespoolt musta värvi justkui oleks kala skorbuuti põdemas. Gorbuuša näol on tegemist liigiga, mille emakalad surevad peale kudemist.

Järgmised kolm tunnikest kujunesid kui kalakasvatuses püügiks. Jõgi oli täis neid lõhelisi. Vastaskalda all rohu ääres, kus ilmselt kruusane põhi, käis kudemine. Kalad lobistasid rohu servas justkui latikad meie veekogudes. Need kes ei kudenud käisid pidevalt ennast üle jõe veepinnas näitamas, kas siis hüpete või veest seljauime välja kergitamisega. Meie suureks rõõmuks oli võtte päris palju. Küll aga polnud need võtud lõhe väärilised. Tüüpiline võtt oli togimine väikese nöksuga ja seejärel otsa vajumine. Kalad küll pekslesid ja rullusid üsna metsikult, kuid sööste ja kärre sisuliselt ei olnud.

See-eest kaldaääres võitlesid kalad metsikult, Alati kulus mitu minutit järjepidevat pekslemist enne kui kaldaäärde nõustuti tulema ja ega ka seal see võitlus lõppenud. Kivide vahel üritati endiselt pekseldes vabadusse pääseda ja ka käte vahel vääneldi edasi. Kui tavalise lõhe puhul sabast haarates too taltub, siis sellel idalõhe liigil seda ei juhtu. Haarata sabast küll saab, kuid väänlema jääb ta ikka.

Kalapüügiga on ikka nii, et kui kala ei võta, siis ei ole püüdjal põhjust rahuloluks ning paradoksaalsel kombel on vähemalt minul nii, et kui kala võtab liiga palju, siis muutub püük samuti tüütuks. Nii oligi seekord meil nii palju võtte ja võitlemisi, et vahepeal enam püüda ei viitsinud. Püügiaja lõpetuseks oli mul 10 gorbuušat kaldal käinud ja Ainil 9 tükki. Aini suurim kala oli 2.3 kilone, minu rekordiks sai 2.09 kilone. Mõlemal rekordid isased gorbuušad.

Kuna gorbuuša näol on Norra riigis tegemist liigiga, mis ei ole nende jõgedesse oodatud, siis sellega kaasnes ka püügi vastikum pool. Keelatud oli kalu elusalt tagasi lasta ja need tuli tappa (reeglites: "All humpback salmon must be killed"). Norra riik võitleb, et too liik nende jõgedesse sisse ei rändaks ja nii tavalist atlandi lõhet välja ei sööks. Nii on võrgupüükide see aasta hävitatud pea 200 tuhat (!) küürakat lõhet.

Kuna söögiks me neis kaladest üle ühe ei tahtnud, siis võtsimegi emastel vaid marja ära ja seejärel visaksime surnud kalad vette tagasi. Milline raiskamine. Ei olnud just meeldivaim tegevus ja ka mitte vaatepilt. Samas kaldale visates, mida eelmised püüdjad olid paari lõigul teinud, nägi see välja veel hullem.

Püügiaja jooksul õnnestus ka üks tavaline lõhe, ehk siis atlandi lõhe otsa saada. Polnud just suurim, nii poolemeetrine. Pääses jalge eest plehku, kuna otsustasin enne välja võtmist temast pilti tegema hakata. Aga noh tagasi oleksin ta lasknud niikuinii.

Katsetasime ka erinevaid lante kuid tegijateks osutusidki vaid plekid. Minul siis Salamanderi kollane ja Sølvkrokeni roheline. Ainil Sølvkrokeni firma erinevad rohelised versioonid.

...

Päeval valmistasime kalamarja ja õhtul suundusime kämpingu ümbruses olevale lõigule. Läbisime allavoolu paar kilomeetrit, mille ulatuses jagus kenasid koskesid, kärestikke ja ka vaikseid lõike. Kui sillast allavoolu näitas kala ennast pinnas väga sageli, siis siin valitses veepinnal vaikus. Vaid kahte väiksemat kala nägin mängimas. Need ei tundunud gorbuušad olevat.

Ain sai ühe haugipoisi, mina ei saanud võttugi. Paari tunni pärast olime laagris tagasi. Kuna me polnud näinud ühtegi küürlõhet püügi käigus, siis tekkis iseenesest arvamus, et nood kalad suuremast kosest ülesvoolu ei roni ja seetõttu on natuke arusaamatu, kuidas nad siis lõhe välja peaks tõrjuma, kui nende kudepaigad suuresti erinevates kohtades asuvad.

...

Järgmine päev olime hommikuses lõigus tagasi. Kuna pidime lõunast kämpingust lahkuma, siis püügiaega palju ei olnud. Olime õhtu avastanud et kämpingus on ka sügavkülmiku kasutamise võimalused ja nii lootsime külmapatareide abil natukene kalamarja kaasa võtta. Marja sügavkülmutamiseks enam meil aega polnud, seda oleks pidanud päev varem tegema.

Püügil kordus üsna sama mis eile, Esimese viskega sain võtu ja seekord ka kala kätte. Järgnes kaks tunnikest tempos viis kala kätte, teist sama palju ära minemisi kalda lähedalt. Lisaks veel tühje võtte kamaluga otsa. Küürlõhede võitluslikkus aga erines eilsest täiesti. Kuidagi palju reipamalt ja agressiivsemalt tehti kõike. Isegi mõned korralikud kärrid said välja meelitatud. Üllataval kombel on emased gorbuušad oluliselt ägedamad võitlejad kui isased.

Eilsega võrreldes mu kollane Salamander enam ei töötanud, nii tulid kõik minu idalõhed rohelise 16 grammise Sølvkrokeniga. Ainil sama firma raskema versiooniga. Kui Salamanderiga polnud ma eile ühtegi võttu saanud kerimise pauside ajal, too lant kukub üsna otse alla kui kerimise hoog raugeb, siis Sølvkrokeniga tulid pea pooled võtud just pauside ajal. Püügitulemuseks jäi sel korral mul 12 ja Ainil 11 gorbuušat. Mul polnud täna ühtegi isast kala! Ainil mõned ikka olid, aga valdavalt oli täna emaste kalade päev ja seetõttu ka eilseid suuruse rekordid jäid ületamata. Suurem osa emastest kaladest olid 1.5-1.7 kilo vahel.

Paari tunnise püügi järel hakkas jõe vesi järsku tõusma, kerkides nii 30-40 cm ning nii võtud kui ka pinnapealne kalade mäng raugesid. Kuna allavoolu ühtegi koske polnud, siis ookeani tõus ulatus jõe selle püügialani välja. Kella poole kümneni püüdsime, seejärel puhastasime kalad ja tulime tulema. Marja võtsime kaasa, samuti ka mõned punase lihaga fileed. Neid oli umbes 10+ kalast vast 1/3 kolmandikul, ülejäänudel oli liha inetult hall. Paari kala puhul oli mari nii küps, et kannatas ka seda välja lüpsta. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Üllataval kombel ei jäänud kala kõhtu peale lüpsmist ühtegi marja tera. 

Oli äge kogemus, mis küll tekitas vastakaid tundeid seda eeskätt inimkäe poolse looduse reguleerimise vaatenurgast. Püügi vaatenurgast oli tegemist laheda korraga. Eilne arvamus gorbuuša võitlemise kohta sai ka ära korrigeeritud ning ilmselt tuleme kunagi sellele jõele tagasi, et tavaline lõhe ka üles leida. Jõgi on väga sobilik neile püüdjatele, kes lõhe saamiseks pikka rännakuid teha ei viitsi. Maantee kulgeb suuresti jõe ääres, pargi auto ära ja tatsa jõe äärde.

Edasi kulgesime Lapimaale ära. Meie Rasmusega jäime Väylänpääle, Ain põrutas päev hiljem koju minema.

PS! Lisan mõned fotod võrdluseks, kuidas gorbuuša välimus ühe kuu jooksul Neideni jões on muutunud. Juuli kuu alguse vs augusti kuu alguse kalad.