Kuidas lõhepüüdja õnn pöördub, 11. august 2023

Alustuseks enda tegevustest. Läksin õhtul kella kuue paiku uuele katsele ja nägin lõpuks lõhe võtu ära. Vahetult kaseaugu eel rabati parempoolset, kuldse jässega varustatud lanti. Ritv lõi paindesse ja tegi lausa kärri. Seda pole ikka ammu, väga ammu, juhtunud. Isegi ei mäleta enam, millal see viimati toimus...

Samas kärri hoog rauges koheselt. Olin aerudega kiirelt tõmmates ennast risti voolu saanud ja korjasin teised kaikad välja. Seejärel kalaga tegelesin. Tittilohi mässas kui meeletu, aga sööstudeks massi nappis. Tänu oma väiksusele ei saanud teda sabast kuidagi haaratud. Kongitsat ka ei tahtnud kasutada - nagu vara veel päev õhtusse veeretada, lisaks silma järgi selline nipa napa mõõdus...

Pika jantimise peale sain ta kätte ja peale kiiret pildistamist saatsin vette tagasi. Loodetavasti elab ta kenasti edasi.

Seejärel tegin uue tiiru, kuni alla välja. Ei midagi. Hakkasin siis mootoriga üles tulema, kui vaatasin, et mida see ülenaaber Timo seal kärestike juures mootoriga võimleb. Tõmbab selle käima, sõidab natukene, siis suretab selle välja... Kulus tükk aega, enne kui aru sain et lõhega mässab. See mootori kasutamise mõte jäi sellegi poolest segaseks, aga ju siis mingi vajadus oli.

Igaljuhul otsustasin asja kaema hakata. Tüürisin ettevaatlikult lähemale, jäädes piisavalt kaugele, et lõhe sööstude puhul mitte takistuseks saada. Selgus, et kala oli otsas olnud juba nelikümmend minutit ja ülenaaber teda näinud veel polnud.

Sättisin ennast pealtvaatajaks esimeses reas ja võtsin osa võitlusest videosse. Õigemini mitu osa, sest umbes tunnikese kulgesin ma temaga koos allavoolu, enne kui kala vahetult enne järgmist kärestikku kongitsa ulatusse sattus.

Tegemist siis isase lõhega. 115 cm pikk. 13.25 kg. Tume kui tont. Oli otsa karanud mökkide all, enne kaseauku, madalalt üle tulles. Sööstis alustuseks ülevoolu, vedades tamiili kivi tagant läbi ... Kuidagi ikka otsa jäi. Kulges sellega üle pika madaliku, siis pikk vaikne ala ka veel otsa... Kalal oli lant kõhualuse uime tagant kinni. Seetõttu kestis ka väsitamine ulmeliselt kaua. Kokku üle 1.5 tunni! Müts maha sellise mehe ees, kes sellega hakkama saab!

Püüdjaks siis sama mees, kes kevadel kaks nädalat nullitas. Nüüd peaaegu nädal ka veel otsa... ja lõpuks tõi lant (jässe) lõhe ise ära :-) Vahel õnn lihtsalt naeratab, kui alla ei anna. Kalajumala teod on ikka müstilised küll!

PS! Videos, kui vahepeal pilti pole, tõmbasin oma paadi aerudega pisut kaugemale. Olin püüdjale paadida liiga ligi vajunud... Ma siin Lappis, kesise interneti tingimustes, seda välja lõikama ei hakka.