Reede, 24. juuni 2022

Jaanipäeva püük, 24. juuni 2022

Ain käis meie jaanitulelt lahkudes Teenuse äärest läbi, microjigitamas, ja raporteeris et oli vimmaparve madalas ujumas näinud. Olin küll plaaninud teha õhtupoole tunnikese sügava peal püüki, kuid uuest infost lähtudes võtsin oma 8 meetrise sõbra ja sõitsin asja uurima. Kella kuue paiku.

Jõe seda lõiku polnud ma varem proovinud. Olime selle lõigu avastanud kevadise püügihooaja lõpus ja Soome reis tuli enne peale, kui seal korki sain leotada. Koht ise üsna lubav. Madalik, kiire vool, sees sügavamad augud, suured kivid põhjas. Nüüdseks oli lõik juba korralikult rohtu kasvanud, kuid kevadel oli see kena lai veteväli.

Rakendus, mis mai algusest oli otsa jäänud, sai peagi koos kärbsevastsetega teele lähetatud. Üsna pea, vast viis minutit peale algust leidsin vimma üles ja esimene vonksutaja mässas vees. Kiires voolus võitles emane vimb päris korralikult, kuigi oli kudemisest oma kolmandiku kaalust kaotanud ja seda "asja" ajades korralikult räsida saanud. Nagu võrgust oleks läbi käinud.

Järgmist kala võtma ei tulnud ja nii uurisin uut püügikohta allavoolu edasi liikudes. Komberdasin plätudega vees ja üritasin erinevatest kohtadest, kuid lisa ei saanud ja nii tulin algusesse tagasi, et koheselt teine vimb otsa saada. Sedapuhku oli tegemist vihase isase kalaga, kenas kuderüüs, niisk alles/veel jooksmas, tige nagu herilane...

Võtukoht ise oli selline, kus sügavust nii pool meetrit. Rohusaarekese taga tekkis seisva voolu nurk ja selle servas voolu piiril nad passisid. Samas allapoole olevast paljulubavast ligikaudu meetrisest august ei leidnud ma kedagi.

Kuna võitlev kala plädistas voolus korralikult siis iga vimma välja võtmise järel tekkis pikk vaikus. Järjest võtmisi ei saanud kordagi. Samas kui kala kohal oli, siis võtt oli ikka väga konkreetne. Põhimõtteliselt uputati kork ja pandi ülesvoolu minema...

Sain pooleteise tunniga viis vimba ja paar mööda haakimist ka veel sekka. Kui päike metsa taha hakkas jõudma ning püügiala varju jäi, vallutati plats viidikate poolt. Vimb läks ilmselt mujale oma asju ajama.

Kaunis põnev koht oli. Sinna peab kevadel kindlasti asja uurima minema.

PS! Ilm oli muidugi püügiks suhteliselt mõttetu - 25+ kraadi sooja, lauspäike, tuuletu. Õnneks parmud veel väga agressiivsed pole. Veed on madalad, selged ja soojad, 19 kraadi.



Esmaspäev, 13. juuni 2022

Emajõel angerjal, 11-12. juuni 2022

Juba traditsiooniks hakkab kiskuma see, et kui ma Soomest kevadiselt haugipüügilt tagasi jõuan, siis on püügiisu ikka pikaks-pikaks ajaks täiesti nullis. Nii ei võtnud ma vahepealsel ajal kätte ühtegi ritva ja ei proovinud püüda ainumastki kala ning tegelesin rohkem maatöödega. 

Selleks nädalavahetuseks sai aga töödele paus pandud ja neljakesi vabasse loodusesse teravamaid elamusi otsima mindud. Ametlikuks põhjuseks sai naisele ette laotud angerjapüügi vajadus.
Seltskond koosseisus Ain, Tõnu, Sulev ja mina startisime laupäeva pealelõunal. Suund sai võetud mulkide pealinna poole ja hiljem sealt veel edasi. Lenna autol sabas. Seekord ei tahtnud me lihtsalt autoga kaldasse sõita vaid ka pisut vaeva näha. Nimetagem seda stiili siis veematkamiseks.

Viljandis tegime tankimise peatuse, ostlesime ja nautisime kohalikku burksi. Täpselt selles järjekorras, mis tähendas, et ostsime tühjade kõhtudega paari päevase toiduvaru, mille hiljem suures osas koju tagasi vedisime. Kohalik burger aga osutus väga heaks kraamiks. Maitsev ja mahlane. Kindlasti tasub seda veel proovida, hoolimata üsna pikast ootejärjekorrast.

Jõesuus lasime paadi vette ja kulgesime õndsas olekus allavoolu. Lenna laadne paat ei ole ilmselgelt mõeldud neljasaja kilo vedamiseks ja nii saime punn põhjas kihutades maksimumkiiruseks vaevu 18 kilomeetrit tunnis. Aga asi seegi ja peale mõningast matkamist ning kajaloodiga aukude läbi kammimist leidsime endale ööbimiseks püügikoha. Kusagil Võrtsu ja Tartu vahepeal.

Kell oli kuus kui randusime ja tonkad sisse lajatasime. Tööjaotus oli nii seatud, et kolm meest püüdsid ja üks mees ergutas. Pealvaatajateks olid ennast kohale ajanud miljonid sääsed, seda hoolimata sellest et päike paistis lagipähe. Terve õhtu ja öö kujuneski põhiliselt sääskedega võitlemisele. Praktilisele kogemusele tuginedes saab tagant järgi tõdeda, et nende vastu ei aidanud seekord ei offid või nende kangemad analoogid, suitsuspiraalid ega ka miski muu, sellise massi vastu puudusid vahendid.

Kalaga oli algus paljulubav. Angerjas teatavasti päeval ei võta, latikas aga oli platsis. Nii nagu seda ka kajalood oli väitnud. Sain kiirelt kaks kala kätte, enne kui parv kuhugi ära kadus ja nurud veealuse maailma vallutasid.

Õhtu kujunes usside hävitamisele. Kolme kaigast polnud sisuliselt mõtet sisse panna. Ja ka teine püügivahend oli suuresti liiast, sest niikui värsked ussid põhja peale maandusid, nii ka nurud neid rüüstama hakkasid. Ilmselgelt oli meil olukorra päästmiseks vaja kalatükke ja nii tegime  Ainiga ka viidikapüügi ära. Viisteist viidikat pange, seejärel juba fileetükid konksu otsa. Ridvad rahunesid silmnähtavalt. Vaid üks, ussidega jäänud kaigas, jätkas omas tempos.

Viidika filee meelitas kohale mõned röövikud, alustuseks üks kohapunn, seejärel päris korralikult ritva lennutanud haugitatt. Natukene aega hiljem  tuli veel ka lutsupoiss otsa, aga edasise aja seisid need kaikad paigal kui naelutatud.

Õhtu hämaruse saabudes, õnnestus ussidega varustatud tonka otsa ka ametlik "püügitarget" meelitatada. Väike ja tige angerjas, kelle konksuotsast vabastamine kujunes nelja mehe päästeoperatsiooniks ning päädis lõpuks ikkagi koos konksuga vette tagasi saatmisega. Oli küll suur konks, kuid mingi valemiga suutis ta selle poolde kehasse kiiruga imeda.

Angerjas oma väiksusega tekitas teravat poleemikat teemal, et miks meres on sellise alammõõt 35 cm. Mida sellisest ussijupist üldse saaks? See ju vaevu suurem oleks kui mõni pirakam ööuss. Ja mis see loogika üldse on kui Emajões on mõõt 55 ja meres 20 cm väiksem?

Ainukeseks angerjaks see meil jäigi. 

Öö ise oli üsna vaikne, kui nurgude "äng" ära unustada. Passisin kuni kella kuueni välja ja siis tegin paar tundi und. Ärgates oli üks kaigas hargilt maha venitatud, kuid kala otsa polnud jäänud. Kella kümne paiku õnnestus veel üks latikas välja meelitada (selle korra suurim, 1.43 kg) ja liikide täienduseks veel enne minekut ka üks ahven.

Kokku siis üllatavalt liigirikas püügikord, kus kaheksa erinevat sorti sai kaldale meelitatud: latikas, koha, haug, ahven, angerjas, luts, nurg, viidikas. Tõnu piirdus seekord null liigiga, Ain kahega.

Kell üksteist pakkisime asjad kokku, korjasime oma sodi prügikotti ja tulime tulema. Tagasiteel üritasime veel korraks ka Võrtsjärvele minna, aga muulide vahelt kaugemale me ei jõudnudki. Piki järve puhunud tuul tegi mõnusa laine ja ilmselt oleksime Lenna ära uputanud, kui oleksime kaugemale üritanud sõita.

Tore reis oli, kuigi magamata öö kustutas sisuliselt pühapäevase õhtu olematuks...

PS! Kodus jätsin naisele targu mainimata et Lennaga magasin, mine sa tea mis draama sellest sündida võiks :-)

Reede, 20. mai 2022

Puhkusereisi viimane päev, 19. mai 2022

Ja saigi vaikselt selle aasta haugipüügi reis läbi. Viimaseks päevaks oli ilmajumal meile ideaalsed olud loonud. Päike, sooja pea 18 kraadi, maatuul (ida), mis polnud ka teab mis tugev. Vahepeal oli lausa nii soe, et sain särgigi maha kiskuda. Tõsi -  Urmas ei tahtnud kuidagi oma talvejopest loobuda.

Päev ise oli üsna meeleolukas ja tore. Jigi võtta väga ei tahetud ja paremini toitis trollimine. Kala oli punase poi juurest liikunud ülesvoolu, jäädes nüüd enamasti punase ja rohelise poi vahele. Ja sealt isegi natukene ülesvoolu - isegi punase maja kohalt, 5 meetrisest veest, õnnestus mõned haugid saada.Kui teised paadid enamasti trollisid, siis meie tegime vaheldumisi. Jigi, troll. Ajaliselt oli kindlasti 3/4 püügist ankrus seistes. Esimene kast hauge oli kenasti lõunaseks vaheajaks olemas. Nii sai fileerimisvabrik paadis tööle pandud. Urmas fileeris, mina püüdsin.

Sel ajal kui töö käis õnnestus mul ühe kalaga mõistumängu mängida. Proovisin kaheksa erinevat värvi läbi. Sain kuus võtukatset ja null korda kala otsa. Lõpuks väsisin ära ja vahetasin ankrupaika. Ilmselt mingi hambutu haug oli.

Päevase vaikelu ajal käisime ka kaugel merel oleva rohelise poi juures ära. Mehis väitis, et sai sealt jerkiga kolm koha võttu, 2.4 meetrisest veest. Ma polnud niikaugel käinudki ja nii uudistasime paiga üle. Söövat kala ei leidnud, kuigi kumbki meist sai ühe toksu kätte. Kuna avastasin seal kaugel meres olles, et leket tekitav kruvi oli sõidu käigus paadist lahkunud, siis läks suur osa ajast augu paikamisele. Korda sai, ei pidanudki paati maha jätma :-)

Õhtu eel sain trollides punase maja alt ka ühe tõugja, 2.4 kilose. Päris mõnusa ja raevuka sõidu tegi. Kalev samast tsoonist ka kilo+ koha välja võlus. Muidu aga ainult haug-haug-haug.

Päeva lõpptulemuseks jäi 20 haugi, pooled jigi, pooled trolliga. Urmasel kaks ja ahven ka lisaks otsa, aga noh suurema osa päevast ta tegeles fileerimisega :-). Kõikuvas paadis toodeti suure kao juures 12 kilo fileed. 

Kell kaheksa olime juba maas, et asju pakkima hakata. Sellega sai puhkusereis ka lõppenuks loetud.

Kokkuvõtvalt.

11 püügipäeva, tõsi üks neist vaid sillalt õngitsedes.  Üritasin püügiperioodi hajutada seltskond-üksi olles-seltskond abil, aga tüdimisest ei pääsenud. Teine nädal oli juba parajalt rutiinne püük.

Ilm oli seinast seina, sooja-külma-sooja. Püügiaegsest vihmast seekord täiesti pääsesin. Veetemperatuur kerkis lahkumise hetkeks juba 11.5 kraadini (alustades oli 8 kraadi kandis). Vool püsis kogu perioodi sellisena, et jões polnud mõtet jigitada. Tina raskus oleks pidanud olema 35+ grammi ja sellist sangpommi päev otsa viibutada ei viitsi.

Kalakogused olid terve reisi peale korralikud, haugi suuruse üle aga pisut joriseks. 5.5 vist jäigi mul suurimaks, aga ega teised ka midagi suuremat saanud. 3.65 kilone koha oli muidugi lisaboonuseks, samas üllatas, et väiksemat koha trollides üldse ei tulnud. Aastad pole vennad.

Kalapüügi tsoon oli sisuliselt mere punasest poist 200 meetrit allavoolu ja teiselt poolt sealt ülesvoolu punase majani välja. Ehk siis ca 1,5 kilomeetri ulatuses kogu püük. Jõe püügialad - Bonderi käär, kümne haru, ilusa maja tsoon jt.- olid ikka väga nutused. Sama lugu ka punasest majast ülespoole jääva sirge osaga.

Lennaga minek oli hea mõte, hoolimata lekkimise probleemist. Maru mugav paat püüdmiseks, eriti üksi olles. Kiirust on ka piisavalt, rekord siis üksi sõites 38,4 km/h... Uus rull mis sünnipäeva kingiks sai ostetud on üle võlli hea - ammu oleks pidanud endale sellise soetama. Mugav, konkreetne loog, mõnus sidur, kerge kerida.

Selle aasta haugipüük oli siis selline. Aasta pärast järgmine.

Kolmapäev, 18. mai 2022

Haugi haugi haugi, 18. mai 2022

Teisipäevane külm oli kolmapäeva hommikuks lahkunud. Särav päike, soe ilm ja nõrk tuul. Ideaalsed olud merepüügi jaoks. Terve päeva püsis tuul edelast ja jäigi üsna kergeks, nii et laine probleemi täna ei tekkinud.

Alustasime Bonderi kaare läbi kammimisega ja peagi mere äärde suundusime. Kell oli pool üksteist, kui punase poi juurde ära parkisime. Kellaaeg juba selline, et kohe peaks ennelõunane võtt algama ja seda üllatavam oli esimese, selle kõige magusama, ankrupaiga vaikimine. Ei puudutust ka. Justkui poleks seal kunagi kala olnudki.

Ankrupikkus allavoolu ja saime võtusoone siiski kätte. Järgneva pooleteise tunni jooksul oli meil tegevust enam kui küll. Urmas sai ka käe limaseks. Igast ankrust saime 2-3 võttu ja seejärel saime võtulainele tagasi alles ankrupaiga vahetamise järel. Lõunaks oli mul kümme kala käes, teist sama palju oli plehku pääsenud.

Seejärel tuli keskpäevane siesta. Aega ajalt mõnes ankrus keegi võttis. Enamasti aga ei toimunud üldse midagi. Vahel harva ka mõni üksik kala paadini tuli. Urmas kasutas puhkeaja efektiivselt ära ja fileeris haugid. Kalatööstus kolib püügikohtadele aina lähemale :-)

Vahepeal tegime ka kohustusliku trollimise tiiru. Kui eile sügavamas vaos nii mõnigi vari loodilt välja paistis, siis täna ei midagi. Võtuga oli sama lugu. Päeva jooksul trollisime mingi tund-poolteist ja ma sain vaid ühe haugi. Urmas oli selles vallas kahekordselt edukam.

Siesta kestis seekord ikka väga pikalt. Alles kella kuue paiku hakkas jälle juhtuma. Punase poi juurest sain ka päeva suurema haugi, 5.3 kilose. Relaxi kiirabiga, mis oligi tänase päeva värv. Tasus teda paar päeva mitte kasutada ja kohe võttis ennast kokku :-)

Õhtuks täna pikalt peale ei jäänud. Hoki tahtis vaatamist ja enne kaheksat tulime maha ära. Kokku mul 19  haugi. Täpselt sama  palju pääses otsast plehku - oli selline pika hambaga võtt. Sedapuhku lisaks kiirabile ka mõned teised värvid toimisid. Urmasel viis haugi ja üks kena 740 grammine ahven. Mehise ja Anti paatkond tegeles enamasti trollimisega ja tõid 11 haugi koju ära.




Teisipäev, 17. mai 2022

Soomes, 17. mai 2022

Täna jõudis kohale põhjast tulnud ilm ja keeras külmaks ära. Päeval vaid 10 kraadi sooja. Õnneks muutis natukene tuule suunda põhja poole ja see lubas ka mere äärde piiluma minna.

Kella kümne paiku start. Kiirusetest andis uue tippkiiruse - 38.4 kilomeetrit tunnis. Loomulikult allavoolu... Kiire peatus kümne haru keskel kajaloodile midagi ei joonistanud. Bonderi käärus aga sai kaks kena pilti ja trollisin selle lõigu kolm korda läbi. Ei miskit. Edasi juba suund merele.

Sõita oli kerge, lainet eriti ei olnud, kuniks jõudsin punase maja sirgele, kus pilt muutus. Suured veevallid veeresid, eemal jooksis jänes laineharjal. Punase poini minek oli võimatu ülesanne. Kuidagi tiksusin punase majani välja ja siis keerasin otsa ringi. Minu jaoks oli see liiast. See õõtsumine...

Trollisin ülesvoolu tagasi ja sain samalt sirgelt kolm võttu ning kaks haugi. Loodki näitas sirge alguses üsna palju erinevaid kalu. Tundub, et haug hakkab vaikselt sügavama poole ka liikuma. Tõsi järgmine sirge seda tükk aega ei tõestanud, kuniks ühest kohast kaks haugi lisaks välja võlusin.

Tuul ei olnud vähenenud ja nii trollisin edasi ülesvoolu. Põõsa auk oli tühi mis tühi. Järgmine sirge samamoodi. Bonderi käärus endiselt aga kalad alles. Aga võtma ei saa, tee mis sa tahad. Tükk aega jändasin, isegi jigitada proovisin, mis sellises voolus oli 30 grammise peaga suhteliselt võimatu. Lõpuks alla andsin.

Urmase pidin linnast kell kuus peale korjama, seega aega veel oli. Vahepeal oli tuul ka natukene kergemaks muutunud, mõtlesin et lähen vaatan uuesti mere üle. Gaas põhja ja hooga kohale. Olukord oligi pisut parem, jänes eemal punase poi all veel oli, aga kuni sinnamaani tundus talutav.

Esimene ankur sai punase maja rajoonis tehtud. Seejärel võtsin julguse kokku ja tiksusin ikkagi merele ära ja panin ennast poi taha ankrusse. Hetke täitsa kannatas olla. Viis viset ja kolm kala, kõik valge-oranzi relaxiga. Uus rull töötas laitmatult. Maru laheda "krõpsuga" lööb looga tagasi. Ja kerimine on ikka imepehme. Kala otsas võideldes, toimis sidur korralikult ja maru ühtlaselt. Hea kraam ikka.

Kauaks mulle seda nautida ei lubatud. Tuul otsustas uuesti iilid üles tõmmata ja hetkega olid lainevallid tagasi. Alguses üritasin püüda, kuid kui teist korda ahtrist korralikult laine sisse lõi, tulin tulema. Pole mulle seda haugi niiväga ka vaja...

Trollimine järgmisel poolel kilomeetril oli enam kui toitev, sest kolm külalist tulid suhteliselt kiirete vahedega. Tõsi nende välja võtmine üles ja alla kõikuvas paadis oli katsumus omaette.Sirge lõpus sain tervitada Mehist ja Antit enne kui linna Urmasele järgi kihutasin. Tulime linnast kümne haru pidi mökki ja korjasime jões mõned meened ka kaasa. Palli, luti, kiivri. Mida kõike siin jõkke ei poetata.

PS! Mehis ja Anti üritasid Titanicut mängida, napilt ei saanud hakkama. Kõvasti vee paadist välja loopimine hoidis ära halvima. Kala said ka. Ikka hauge. Kuni 4 kilosed. Jerkides.

Esmaspäev, 16. mai 2022

Tuulevangis 2, 16. mai 2022

Loode tuul kestab ja kestab. Otsustasin seekord landivaba päeva teha. Magasin, molutasin ja siis läksin linna. Sünnipäeva kinki kätte saama. Tükk aega vahtisin seda Shimano rulli seal riiulis ja kratsisin kukalt. No ei tea kas on ikka mõtet? Kuna tegemist oli abikaasa kingiga, siis võtsin ikka ära. Shimano Stradic 2500. Hea odav rull, millega Kasari peal särge tonkatada :-)

Käisin kõik kalapoed ka veel läbi ja sõin valge inimese kombel... hesburgeris. Maitses päris heasti. Tagasiteel rääkisin pea tunnikese iga päev siin püüdva soomlasega. Kuidagi igapäevaseks on see kujunenud. Ilmselt olen nüüd ta parim  sõber.

Õhtul hakkasin varakult sauna kütma, et enne hokit ära käia. Üks ägedamaid asju nende mai reiside juures on soomlaste kanalilt koha peal hokit vaadata. Naabritel telekad üürgavad - maali - telekommentaator läheb hulluks kätte, seletab nii kiiresti ja emotsionaalselt et mõmmigi aru ei saa. Eriti veel, kui see MM toimub Soomes, nagu see aasta. Äge vaadata! Jalgpalli, korvpalli ja teiste selliste alade kõrval ka ilmselt üks väheseid tõeliste meeste alasid, kus simuleerimisele eriti ruumi ei ole (tervitused siinjuures Elvile).

Anyway sai mul selle Stradicu näppimisest ühel hetkel villand ja läksin taasesitama Hemingway raamatu uuemat versiooni "vanamees ja sild". Võtsin poisile ostetud 4 meetrise lihtkäsiõnge ühte kätte, teise mugava tooli ja õlle ning maandusin meie silla peale.

Ei saa salata, see jõgi oleks õngitsejatele paradiis, kui siin millegi muu püüdmisega tegeleda ei tahaks. Seda valget kala on siin ikka ... nõrkemiseni. Kui Eestis meelitad igat särge nagu ilmaimet, et too sööda ära võtaks, siis siin jätad konksule armetu ussijuppi ja vee all minnakse pöördesse. Kunagi Viljar ütles kuldse lause, et peaks kodumaal inimesed bussi panema, silmad kinni siduma, siia voblamaterjali püüdma panema ja selle eest raha kasseerima :)

Särg, ahven, nurg, kiisk, roosärg, latikas, tõugjas. Rohkem sorte kui kaardimängus mastiritta ära mahuks. Tunnise püügi lõpetuseks 1.7 kilone latikas.

Ralfiga mingi aeg rääkisime, et maru raske on iga aasta uusi rekordeid teha, kui miskit eriskummalist ei tee. Nagu näiteks püüad mingeid imelikke liike. Tänase võib vist küll selle klausli alla lugeda - ütleme nii, et 4 meetrise lihtkäsikaga polegi nii suurt kala saanud. Aga noh, eks tegemist ole ka suhteliselt karmi varustusega. Rakenduseks on tavaline lastele mõeldud komplekt, tamiiliga äkki 0.3 mm. Robustsus on vist õige sõna. Sellega väsitab nii mõnegi kala.

Homme tuul suunda muudab, äkki paadiga midagi teha annab. Lisaks kamraade mökkisse juurde tuleb. Endal on aga juba kergemat sorti koduigatsus peale tekkimas. Kaks nädalat järjest on isegi mulle liiga palju :-) 




Pühapäev, 15. mai 2022

Tuulevangis, 15. mai 2022

Lubatud tuul tuli veel tugevam kui pidi. Isegi Koskineni harus oli lainel jänes peal. See oli liiast ka Peedu paatkonnale, kes otsustas selle peale lahkuda. Eestisse tagasi. Ma kratsisin pikalt kukalt ja läksin hoopis jooksma. Esimene ots oli hea kerge minna, tundsin et vorm on ikka kõva :-) Kui aga otsa ringi keerasin ja vastu seina jooksma hakkasin, pidin tee peale ära surema. Kuidagi ikka koju tagasi jõudsin.

Kella kahe paiku otsustasin, et vaja on ikka korraks piiluma minna. Et pärast hinge närima ei jääks. Äkki kannatab teisel pool linna püüda. Suurde harusse ei hakanud trügimagi, teadagi mis vallid seal jõel on. Läksin kümne haru pidi. Vahepeatus loomulikult saare all ja esimese viskega kohakonn käes. Wake forelli värvide peale. Üks togimine oli veel, kuid missioon kutsus ja lahkusin seda täitma.

Haru läbitrollimine oli loodilt vaadates täitsa lubav. Nii mõnedki kenad kaared joonistusid mõnes kohas. Võtma neid aga ei saanud ja kuna vool on mega kõva, siis jigiga proovima isegi ei hakanud.

Kesklinnast läbi ja siis uuesti land sleppi. Tööstusrajooni all, sealt kus sügisel Andresega aega veetsime, oli samuti paar kena kaart. Lisaks seal veel ka kajakad askeldasid. Võttu aga... See piirkond sai läbi ja järgmine sirge oli plaanis gaasiga minna. Sirgel oli jänes peal ja seetõttu lasin kergemas traavis. Nii 20 kilti tunnis. Ise vahtisin uudishimulikult ringi ja kui ühel hetkel sirge lõpus pilgu "tee" peale tagasi keerasin, vahtis mulle vastu kaks meetrist lainevalli. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui esimesest  lainest kõva hüppe sain ja maandudes teisesse lainesse sisse panin. Paadi nina sukeldus laine sisse, vall liikus hooga üle paadi esiosa ja lendas suure matsuga paadi põrandale. Hetkega oli paadi põrandal tehtud briljantne survepesu.

Vee kogus, mis paati maandus oli aukartust äratav ja ehmatas mind päris ära. Seda enam et alguses ei tahtnud pilsipump ka tööle minna. Võtsin selle peale kiirustades suuna kalda poole, vaiksesse vette ja seal siis hakkas lõpuks pilsipump vett paadist välja pumpama. Kõva paar minutit täissurvega pumpamist, enne kui töö tehtud sai. See kõik oli nii ootamatu, et edasi minna ma enam ei tahtnud. Keerasin otsa ringi ja tiksusin kalda äärt pidi linna tagasi. Kindlamatesse vetesse.

Kümne haru trollisin tagasiteel uuesti läbi. Saare tagant võtsin uue kohapunni, seekord 43 sentimeetrise, lõpuks Koskineni haru alumisse otsa latikat otsima läksin.

Ankur sai sisse ja igaks juhuks tegin kontrollvisked jigiga. Üllatusena esimese viskega võtt, mis viis mootoriõli wake saba minema. Teine vise võtt. Kolmas sama. Otsa ei jäänud kordagi. Siis sain aru, et vist latikad ja vahetasin landipüügi ussipüügi vastu. Seda aga nood mitte ei tahtnud. Nurg ja kiisk vahetumisi võtsid, latikas aga mitte.

Panin siis uuesti jigi teele ja... jälle võtt. No ei jää otsa. Paar viset hiljem veel üks oluliselt kergem nöks ja kohapunn sedapuhku sööta himustama olid tulnud.

Paar võtuhakatist oli veel, aga tuul oli nii vastikult vilu, et tulin jaheduse eest mökki pakku ära. Enne seitset sai päev juba ära lõpetatud. Sauna sooja.

Kuna homme tuleb sama jama ilm, siis pommitasin silla kõrvale õhtul hulganisti leiba vette. Kukun homme vanamehelikult sillalt särge kakkuma ja ei lähe paadiga kuhugi.