Day 4, Aini päev - jälle, 20. oktoober 2022

Täna päeval pidi tulema Ain. Rongiga, tsuhh tsuhh. Seetõttu valisin püügiks järjekordselt mökki lähedased piirkonnad. Kümne haru ja tünni tsoon.

Veele sain alles poole üheteistkümne paiku, sest andsin väikese näpu töö tarbeks... Sel ajal juba väljas suur päike ja metsikult soe ilm. Temperatuuri küttis julgelt üle kümne kraadi ja talvekombes olemine oli lausa piin.

Kammisin ilma ühegi võtuta eelpool nimetatud tsoonid läbi ja läksin kella poole kahe paiku Ainile linna vastu. Seejärel suundusime juba koos linnast ülesvoolu oleva tööstusrajooni alla. Selleks ajaks oli tekkinud selline vool, et 35 grammise jigipeaga ei kannatanud paadini lanti mängitada. Seda hoolimata sellest, et sügavust oli alla viie meetri. Ei saanud me sealt võttugi, kuigi üks eesti paat samas neli kala välja oli meelitanud.

Algne plaan oli ülespoole linna edasi minna, aga see räige vool pani sellele kavale piduri peale. Mida sinna sügava ala peale minna, kui jigi põhja ei saa. Nii kulgesime läbi linna tagasi, katsusime pisut jalakäijate silla rajooni, seejärel uuesti kümne haru ja kui saime aru, et kala meid ei salli suundusime õhtu viimaseks kaheks tunniks tünni alla.

Trollimine seal andis mulle lõpuks tulemuse. 2.25 kilone koha ronis rapala kollase otsa. Esimene tiir tehtud, tegime teise ka. Olime samasse kohta tagasi jõudnud, kus koha tuli, kui tegin ettepaneku seal jigitada.

Teine vise ja korraga Ainil võtt. Järgnes sõna "kinni". Keerasin pilgu ja samal hetkel hakkas tema rulli sidur vaikselt nööri järgi andma. Ja ta läks, vaikselt kuid järjekindlalt. Esiti oleks arvanud, et mingi nott vajub allavoolu, aga siis hakkas ridva pits ka vaikselt vetruma ja korraga tempot kiirendati. Aini järgmine sõna oli igaljuhul "haug".
Samas ei olnud liikumine eriti tormakas ja ka mitte pika sööstuga. Vaid mõni meeter vajus edasi. Vastasin Ainile "koha"... Järgnes meeletu venitamine. Õigemini katse kala venitada, sest see teine pool ei lasknud seda üldse teha. Lihtsalt vajus üli aeglaselt allavoolu. Asi tundus üsna lootusetu, vaata et kala läheb punase majani välja. Lõpuks sai mingi kolmekümne meetri kaugusel pidama, lähemale aga kuidagi ei tahtnud tulla.

Mingi aeg kala pinda kerkis ja liik sai ära määratletud, koha. See oli esimene kord, siis kadus ta sügavusse, kus ta vahepeal pea paadini venis ja siis uuesti allavoolu vajus. Siis jälle pinda kerkis ja nägime, et konks kalal kõhu alt kinni. Ja siis ta jälle sügavikku vajus. Nagu lõputu lugu...

Kogu see jant kestis kokku 20 minutit ja lõppu sellel ei paistnud. Lõpuks otsustasime ankru välja võtta ja voolu abil kalale lähemale vajuda. Mõtte toimis kenasti. Minuti pärast oli kala paadi ääres ja ühel hetkel nõustus ta ka pinda tulema. Hetk kõhklust kummalt poolt kahvata... ja järgmisel hetkel oli kala paadis. Õigemini paadis oli põrsas. Kalal vats nagu vanal õllejoodikul.

Kaal paadis näitas 6.43 kilo. Hiljem maapeal kaaludes 6.55 kg. 85 cm pikk. Suure vatsa saladus oli lihtne - kõhus oli ca poole kilone latikas.

Sellega oli päev sisuliselt läbi. Ain oli väsitamisest läbi nagu läti raha ja nii me kodupoole minema trollisime. Korjasin tema kolli kõrvale ühe 46 cm pikkuse, kääbiku :-)

...

Mihklil 2 koha, 1,86 +1,4 ja mingi imelik libe kala lisaks :-). Kõuts täna ei vaevunud kala võtma.