Sügisene koha, day 1, 17. oktoober 2022

Nüüd on see siis käes. Nädal puhkust sügisesel kohapüügi ajal. Teoorias peaks üsna hea aeg algama. Paktikas huvitas mind isegi enam, et lihtsalt saaks minema... töö juurest, linnakärast, eemale kõigist. Mida kaugemale, seda parem. Kuidagi väga vastikult on see sügis kulgenud.... Nüüd on mul kuni kolmapäevani üksi olemise aeg, siis tulevad Kõuts ja Mihkel; neljapäeval Ain veel lisaks, minu paati ankrut sikutama. Aga ma kavatsen neid ankrupaiku pidevalt vahetada, las treenib musklit:) ... Kuni sinnamaani naudin kahe kõrva vahel uluvat tuult, ei kavatse mõelda millelegi, mis on seotud klientide, tööga jms. igapäeva elu osaga. Kui koha selle juures ka tuleb on super. Peaasi, et haugi ei tuleks.

Ainukene miinus kogu selle plaani juures on kerge viirus, mis mind enne teele minekut üles leidis. Maailma populaarseima viiruse test ei näidanud positiivseid kalduvusi... aga igaks-juhuks jätsin saabudes Bonderile külla minemata, pole vaja siin teisi nakatada, seda enam, et meie mökki oli praktiliselt peldik ja vajas küürimist. Lahkunud isikud tehku omad järeldused ja vaadaku mõnda stiilis "mina köögis harjaga" või "kuidas fairy mustuse ära sõi" videosid. Siis teinekord hea oma oskusi rakendada.

...

Öösel sisuliselt ei maganud, tatt lippas mis hirmus. Ärkasin juba poole seitsmest. Hommikune üle jõe autost asjade toomine päädis higise kehaga. Pole vist tippvormis... Nii tegin kohvi kohvi järel, vahepeal asju paati vedides ja jahtudes. Alles pool kümne paiku sättisin vee peale minema.

Esmalt käisin Bonder ja Co-le head aega ütlemas ja siis läksin suurele jõele tiksuma. Otsus oli juba hommikul tehtud, et ankrut puutun alles pealelõunal, äkki selleks ajaks olek pisut parem. Päeva edenedes läks tervis ka pisut paremaks ja kindlasti ei olnud sellel mingit seost ühe konjaki pudeliga. Hea soe oli olla :-)

Ennelõuna oli sisuliselt kalavaba. Paar võttu ja ära kukkumist... Alles peale seda, kui punase maja alla jõudes olude sunnil paadi nina tagasi keerasin - laine muutus talumatuks - hakkas midagi juhtuma. Esimesel sirgel veel mitte, aga teise sirge alguses tuli esimese kolmesaja meetriga kolm haugi otsa. Alustuseks "päästsin" (=raputasin lahti) esimese õnnelikult viie meetri kaugusel paadist. Tundus nii neljane. Teisega nii hästi ei läinud, pidin näpitsaid kasutama. Kolmas tegi kümme sekundit siduri vilinal sõitu ja siis kukkus ära. Ilmselt oli suurem kui eelmised.... Huhh, õnneks sain peagi sellest tsoonist välja.

Kella ühe paiku tegi koha suu lahti. Põõsa august esimesed kaks, praktiliselt mõnekümne meetrise vahega. Seejärel tünni sirgelt veel kaks juurde. Tünni sirge oligi päeva positiivseim üllatus. Juba tükk aega on see lõik täiesti mõttetu ja olin selle maha kandnud.

Kolme paiku keerati jõel veekraanid lahti. Olin selleks ajaks diivani auku tagasi jõudnud ja otsustasin ankrut sihtotsarbeliselt kasutama hakata. Peksin erinevate jigi värvidega vee sogaseks ja kuna tuule tõmbas täiesti maha, siis peagi kiirustasin põõsa rajooni tagasi. Hooga mööda väikeseid harusid sõites, sest jõel oli laine endiselt vastikult pikk ja õõtsuv.

Suurest sügavast ei saanud võttugi, kuid pisut ülesvoolu ankrust sain päeva jigikoha ikka kätte. Sellest mulle piisas ja tiksusin trollides kodu poole tagasi. Vahetasin päeval tegusid teinud rapala kollase landi pruunika jesse vastu välja ja noppisin veel kolm koha kasti juurde. Kella kuuest tulin maha ära.

Kokku kaheksa koha, neli haugi ja üks ahven sai vette tagasi saadetud. Suurim koha 1.5 kilone.

PS! Vesi 11 kraadi. Voolu ajal pidi 30 grammise jigipea põõsa augus otsa panema et põhja kätte saada.