Päevad pole vennad, 01. oktoober 2022

Esimene päev oligi liiga ilus, et see nii edasi kesta saaks. Seda enam, et ees oli ootamas nädalavahetus, mis tähendas, et jões voolu üldjuhul pole.

Ärkasin sellegi poolest vara ja kiirustasin juba üheksast peale. Ilm oli öösel korralikult külmaks läinud ja jõgi auras. Kalev ja Silm alles hakkasid hommikust sööma või mine tea äkki mõtlesid hoopis seeni tarbida :-)... minust nad igaljuhul maha jäid. Suund esmalt saare taha - peab ju ikka ära proovima - ja seejärel joonelt põõsa auku. Ees oli ootamas vaid üks paat ja nii sättisin esimese ankru kõige sügavama augu alumisse ossa.

Järgmise tunnikese passisin seal. Panin ankrut paar korda ümber. Proovisin erinevate nurkade alt. Randi pealt ja sügavast. Vahet ei olnud. Ei elumärkigi, kuigi lood all kala näitas. Järgmisena trollima, mille tulemus oli täpselt samasugune nagu jigitades, Nutune null.

Kuni lõunani tiksusin samas rajoonis ja ühel hetkel viskas üle. Läksin mere äärde ära ja sain sealt esimese viie minutiga trolli koha kätte. Konna loomulikult. Huvitaval kombel oli kogu punase maja sirge latikaparvesid täis. Ilmselt ka ahvenat, sest võõrad eesti paadid loopisin samas tsoonis üsna kannatlikult. Mitte ei usu, et seal korralikku koha oli.

Teine kohapoiss hüppas otsa järgmisel sirgel. Sealt edasi aga ei miskit. Jõudnud tagasi põõsa rajooni jätkasin seal loopimist ja hoppaa punkt kell 13.30 sain kasti kalaseks. Kena koha tagus neoonvärvides jigi. Sain sealt veel ühe toksu ja kusagilt mujalt ankrust veel ühe. Kala aga kasti  mitte. Kogu see nüri tampimine päädis sellega, et kella kolmest trollisin minema. See paik oli selleks korraks minu jaoks ammendunud.

Trollimise esimene tulemus tuli ... alles diivani augus. Olin selleks ajaks sisuliselt kalapüügi unustanud - kuulasin musa ja lugesin uudiseid. Paat kulges lihtsalt ülesvoolu. Kala suurus 50 cm ja lendas kasti teisele kohale seltsi. Siis jälle vaikus... kuni jalakäijate silla juures otsustasin laiskusele kriipsu peale tõmmata ja pisut jigitada.

Alustuseks triivi pealt, sest vool oli null ja tuule oli täiesti maha tõmmanud. Seejärel juba ankrusse. Ja teise viskega randist roosaka jigi otsa mõnus mats. Parem veel kui eilne. Kena kala siputas nii elavalt et liigitasin ta haugiks. Suureks rõõmuks oli tegemist lihtsalt temperamentsema kuumaverelise kohaga.

Lisa ei tahtnud tulla. Vahetasin lante. Siis trajektoore ja lõpuks ühe koha veensin siiski ära. Ikka roosaga. Paar viset hiljem otsustasin, et ka sellest ankrupaigast on juba küll ja laskusin pisut allavoolu.

Alustuseks jälle vaikus ja siis vaatan, et mingi "madu" ujub loodi ekraanil. Jigi oli ka üsna ahtri taga ja tegin viimaseid pöördeid. Lant vajus aeglaselt aeglaselt ... ja kui lõpuks põhja puutus, vajutati.... Aga otsa ei jäänud. Uus vise, ei midagi. Veel üks ja jälle "madu" paadi alla tuli. Jälle viimased pöörded, viimane vajumine ja mats ning kala taga. Punnis kõvasti vastu ja nii kui pinda tuli võttis vanduma. Haug kurinahk. Paari kilone. Saatsin ta koju tagasi.

Lisa sealt rajoonist ei tulnud ning kiirustasin päikeseloojanguks diivani auku, kus trollides päeva viimase koha välja võtsin. Kokku siis päeva lõpuks viis koha koju kaasa, kuigi päev oli selline... pehmelt öeldes kehvake. Suurim kala seekord kopikas alla 1.3 kg. Jigitades kolm koha, trollides kaks kala. Võttude arv võrreldes eilsega oma neli korda kehvem. Päeva päästis neoonikas ja roosakas vertikal jigi. Trolli kalad kõik pruunika jessega.

Kalev ja Silm kolm kala ära võtsid.