Day 6, ollalallaa, 22. oktoober 2022

Tänast päeva sellises standard vormis kirja panna oleks olnud väga keeruline. Miks? No oli selline päev kus kokku vaid neli võttu sain. Ehk siis sisuliselt mannetu päev. Seda hoolimata sellest, et läbi sai käidud kümne haru, linna teise poole tsoonid, linna alumise osa tsoonid... Ja kõik see kokku oleks olnud ütlemata nördima ajav, kui poleks olnud ühte 60 minutit, mis tegid sellest päevast päeva mida ei unusta.

Anyway alustasime me juba enne kella üheksat kümne harus. Käisime selle lõunaks korralikult läbi ja saime tänutäheks... mina ühe kahekilose haugi, Ain ühe mõnusa paugu kümne märgi all. Seejärel läksime kamraade ära saatma. Mihkel ja Kõuts lahkusid. Seejärel juba meie suund teisele poole linna.

Alustasime trollimisega tööstusrajooni all, kus lood ei näidanud midagi ja voblerid tulid hiljem paati selliste süüdlasliku nägudega et "me oleks kellegi kaasa võtnud küll, aga polnud ju kedagi". Jätsime selle paiga maha ja suundusime hooga mitu kilomeetrit ülesvoolu. Mehise ja Anti lemmikrajooni.

Trollisime selle üle, no suht nutune oli see pilt. Tegime siiski esimese ankru, mis kinnitas ekraanil nähtut. Kui ankur sai juba sisse pandud, siis oleks raiskamine selle kohene välja kerimine, arvestades et seda saab paadi järel allvoolu järgmisesse ankrupaika lohistada. Raisata meile ei meeldi ja nii tegime teise ankrupaiga. Kell oli 13.15...

Panin jigi piki jõge teele ja Ain samal ajal risti jõge viskas. Ütlesin talle landi lennu ajal, et ahah haugi tahad jah, sest seal ju pikalt madal ala. Ain selle peale landi lennuhoole kiirelt stopi peale pani. Igaljuhul maandus ta lant sinna 2.5 meetri sügavusega alale, kus kohast randinini oli mõni meeter tulla. Sai siis paadikaaslane korraks kerida, kui pauguga kala otsa lendas. Selge haug.

Tänitasin parastades, et vaja siis madalasse visata, samas kui Ain kala väsitas. Ja päris kaua väsitas, sest tegemist polnud mingi poisikesega. Ühel hetkel kala pinda kerkis ja ma juba paaniliselt kahva otsima hakkasin. Koha hoopis. Ja mitte väike. 3 kilone. Paati maandus.

Umbes samal ajal kui Ainil võttis, tegi minu klouniga ka keegi tsikipriki ja korraks päris kobe poiss otsas oli. Samas minu oma ikka täiesti sügavast võttis, ei mingit seost madala alaga.

Igaljuhul valdas mind sel hetkel kerge kadeduse tunne. Mitte otseselt selle kala peale, aga just selle peale, et tuleb mees võõrale jõele, võtab kuue ja poolese ning paar päeva hiljem veel kolmese otsa. Nagu ta ise ütles, et tema selle reisi koha keskmine kaal oli 3.3 kilo :-) Olen ise alati ülirahul olnud, kui olen vähemalt ühe kolmese reisi jooksul saanud. Rohkem tundub liiast. Ja nüüd siis mõni mees niimoodi lammutab...

Sealt ankrust enamat midagi ei tulnud. Järgmisest ka mitte. Olime jõudnud ülejärgmisse ankrusse,  peaaegu viimase sillaga kohakuti, kus kohast alates hakkas jõe sügavus madalamaks minema, kui pommitasin oma rohelise kp baitsi jigi piki ranti teele. Lant oli umbes kümne meetri kaugusel paadist, kui korraga mõnus mats ja kala taga. Olles sinnamaani vaid kolm võttu saanud, siis loomulikult lõi vaimu hetkega virgeks. Võitleja tundus nii kilo-kahene, peksis lõugade nii et ridva ots tihedalt tõmbles.

Mida rohkem kala paadile lähemale venitasin, seda raskemaks too läks. Arvamus kalast kerkis juba kaks+ kilo peale. Paadi alla jõudes otsustati teisel pool, et kuigi ma siiani tulin, siis siit edas mitte sammugi. Üritasin teda vintsida, tundus et pigem tiris tema mind. Kala suurus vaimusilmis jõudis kolme+ kilo kanti.

Järgmisena otsustati demonstreerida, et kes siin on peremees. Kala ujus oma arvamuse järgi paadi all ringi ratast, viie meetri sügavuses ja ei kerkinud sentimeetritki. Ain arvas, et see on juba nelja kilo kanti...Kõrval möödusid soomlased paadiga ja põrnitsesid mind... kala istus endiselt omaette ja soomlased eemaldusid kaugusesse.

Kulus veel mõnda aega, kui lõpuks keegi põhjast kerkima hakkas. Järgmisena nägin saba ja siis keha ja see oli nii suur et pulss kerkis ilmselt 180 peale. Kahvamine oli nii nagu Aini kolliga  - mahtus seegi koha väikesse kahva kenasti ära. Ja paadis ta oligi. Huhh, ma pole ammu sellist adrenaliini laksu tundnud. Käed värisesid, emotsioon oli täiega laes.

Kell oli 14.08 Kaal näitas numbrit 6.78 kg. Uus rekord! Pikkust kohal 90 cm. 

Sellega oli minu päev ja ka reis sisuliselt läbi. Väga raske oli ennast motiveerida edasiseks püügiks ja keskenduda. Naeratus näolt ei tahtnud kustuda :-) Järgmine võtt ei omanud enam tähtsust, lihtsalt püüdsin inertsist. Ülejäänud aeg mööduski meie jaoks ilma ühegi võtuta ja nii saime koju lahkuda teadmises, et viimased selle kohahooaja võtud olid meil mõlemal 3+ kiloste kohade omad.

...

Kui kell 13.17 saatsin lahkunud kamraadidele Aini koha pildi, tuli vastuseks "masendav". Kui Ain järgmise pildi saatis, siis ilmselt kaaluti juba auto ümber pööramist:-)