Esiletõstetud postitus

kolmapäev, 26. aprill 2023

Vigala ja Velise ülemist osa uurimas, 26. aprill 2023

Mõned päevad olid nüüd kalapüügis vahele jäänud. Raportid telefonis räägivad, et jõgede ristis ikka vaikselt tuleb, aga eeskätt  Velise poolsel küljel. Kuna ka valvetonkad ei ole mõni päev vimba pakkunud, siis tundub endiselt, et suurem osa kaladest "valesse" jõkke läheb. 

Veed on juba langenud suviselt kaldasse ja nende temperatuur ka selline, et osa vimba juba koeb. Nii Vigala kui Velise peal on enamvähem 12 kraadi ringis.

Tänaseks programmiks sai valitud... avastamine. Ehk järjekordne päevane jalutuskäik, aga sedakorda uutes püügipaikades. Mind on pikka aega painanud mõte, et peaks Vigala ja Velise haru ka üleval pool Pärnu maanteed läbi uurima. Isegi puhkuse plaani nimekirja sai see kirja pandud. Täna siis selle ette võtsimegi.

Alustuseks lõuna paiku Vigala haru. Koht nimega Jõesuu. Kildikene ülevalpool maanteed. Jõudsin Ainist tunnikese varem kohale ja parkisin auto suvalisse kohta ära. Üsna lambist sai püügipaik valitud, kuid jõe äärde vantsides selgus, et neid avastajaid oli seal teisigi käinud. Tonkatamise vaiasid ikka jagus. Kõndisin nii 300 meetrise jõelõigu läbi. Jäin tervest rakendusest ilma. Sain mõne särje ja ühe ahvena. Püügipaik ise oli üsna lubav selles mõttes, et voolujoonelt kõrvale tekkinud paunad olid üsna madalad. Nii meetri sügavused. Suvel ilmselt üsna rohused. Peaks korra kuumal ajal ka siia piiluma.

Aini tulles käisime pisut teisele poole autosid ka uurimas ja ka seal tulemused samad. Püügipaik ilus, saagiks vaid särjed. Edasi juba Velise peale.

Jälle maanteest ülespoole. Alustuseks valis Ain parun Rosenthali matmiskabeli aluse lõigu. Miks just see paik jäi segaseks. Seda enam, et sinna saamiseks pidi mingit ülikitsast teed pidi pool kilti sõitma ja siis jõe äärde saamiseks läbi puugivõsa marssima. Ja kui lõpuks kohale jõudsime, paistis teisel pool jõge kena tee üsna jõe kõrvalt mööda minevat...

Lõik ise oli sügav, 2.5-3 meetrit vett, olematu vooluga ja üsna igav. Üsna sarnane lõik Velise latikapaiga omaga. Pisut lihtsalt madalam. Võibolla on suvel siin huvitav, täna aga tüdinesime sellest paigast juba veerand tunniga.

Järgmine peatus Velise küla. Üks meie tuttav on sealkandis lapsepõlved veetnud ja väidetavalt on suviti seal palju vimba saanud. Parkisime ennast kiriku vastu ära, ei tea mis värk meil täna nende parkismikohtadega oli, vantsisime üle silla ja kulgesime jõe parempoolset kallast pidi kildi jagu allavoolu.

Jõgi maru madal. Kui sillast allapoole veel ühes kohas meetrike tundus olevat, siis edasi läks asi ikka väga madalaks kätte. 30-40 cm vett. Vimmale kudemiseks hea, püüdmiseks aga... Otsisime mis me otsisime, aga korralikku auku ei leidnudki ja lõpuks ühes kohas madalate kummikutega üle jõe  vantsisime, et otsemat teed pidi autoni jõuda.

Sillast ülespoole olev ala ei pakkunud ka teistsugust vaatepilti. Ain sai suureks rõõmuks kiriku pargi alt ühe särjepunni, aga see oli ka kõik. Park ise oli ilus, suur ja avar. Lisaks oli atraktsiooniks püsti pandud trossi otsas allasõitmiseks mõeldud sõiduvahend. Ilmselt lastele ehitatud. Aini tabas ka korraks lapsemeelsuse hoog :-)

Eelmised kohad polnud just erilisi lootusi pakkunud, kuid otsustasime veel mitte  alla anda ja valisime kaardilt veel ühe püügikoha välja. See, tõsi küll, juba maateest teisel poolel. Kivi-Vigala poolel. Polnud me seal ka kunagi käinud ja paik vajas uurimist.

Sinna jõudes oli kell juba kuus ning ilm tõmbas aina enam pilve. Alustasime sillast allavoolu olevast osast. Seekord isegi peibutussööta pisut loopisin. Vaikus. Igavusest kõndisin vastuvoolu ja ühe saarekese servast lõpuks oma korgi hüplema sain. Kena vimb mässas voolus mis hirmus. Kätte sain. Ja järgmise veerand tunniga veel kolm kena suurusega kala juurde. Suurim umbes 700 grammine. Mitte sellised nagu sel aastal tavaliselt kombeks on olnud.

Ain jõudis ka lõpuks minu juurde. Kolis teisele kaldale ja loopis sealt samasse tsooni kus minagi. Üle saarekese "nina". Peagi oli ka tal kena võitleja otsas. Võtupidu nende viie kalaga piirduski. Vimmad olid pisut räsitud, mis andis kinnitust kudest ja ilmselt läksid nad seda tegevust edasi tegema. Või siis panid alanud vihmasaju tõttu lihtsalt suu lukku. Piitsutasime veel tunnikese vett, avastasime pisut ülesvoolu veel saarekese ülemist osa, kuid peale ühe haugivõtu Aini õngele, meile rohkem elumärke ei jagunud.

Poole kaheksast suundusime kodupooole minema. Avastatud paikadest ilmselt ainult viimane ja esimene tulevikus tagasi kutsuvad. Teised pigem mitte. Aga kala sai saadud ja maailma sai nähtud. Tore oli!

pühapäev, 23. aprill 2023

Otsimas, Vigala ja Teenuse jõel 23. aprill 2023

Tavapüügikohtadest on tekkinud juba küllastus, nii otsustasin täna pisut ringi vaadata. Jätsin käigu jälle päevasele ajale ning alustasin poole üheteistkümne paiku Teenuse jõel. Seal paigas, kus eelmine suvi vimbasid narritamas käisin.

Väljas selleks ajaks päris kenake suvepäev. Päike säras taevas. Sooja keeras pidevalt juurde, jõudes päeva jooksul 20 pügalani välja. Algus oli üsna tuulevaikne, kuid päeva edenedes keeras lõunakaare tuult järjest peale. Muidu olekski vist liigagi palav olnud.

Paik ise on ikka äge. Pikalt kärestikuline lõik. Kivi siin, kivi seal. Vahust ja kiirevoolulist kärestikku vaheldumisi poolkiirete aladega. Selline tõeline forellikas. Võrreldes suvega oli vett kopika võrra rohkem, samas püügisügavust üle 80cm polnud kusagil. Enamus alast pigem selline 40 cm kanti. Proovisin läbi oma paarisaja meetrise lõigu, lootes leida sügavamaid kivitaguseid, kuid midagi erilist ei avastanud.

Kala üles ei leidnudki. Huvitaval kombel polnud ka viidikat platsis. Kaotasin ühe kirbu ja tulin pettunult paari tunni pärast tulema. Lootsin sellest kohast ikka kõvasti enamat.

Teine peatus Vigala kärestikul. Vesi nii madal, et sain kenasti madala kummikuga oma lemmikpaika kirpu leotama. Võtt võtu järel, viidikas tegutses isuga. Proovisin lühikesel lõigul kolm paika läbi. Ühes särg otsa tuli, mujal vaid viidikad. Üks nastik ka kaldal asjata, too oli mu peale päris tige. Liikus pea kõrgele üles aetult sisisedes eemale. Selline tunne oli, et kohe keerab ümber ja tuleb hooga mulle kallale.

Olles juba kolm tundi sisuliselt nullitanud, otsustasin püügitunde taastamiseks minna sinna lõigule, kus viimati sai käidud. Turvaaugust allavoolu oleva sirge peale.

Paik ei petnud lootusi. Kuldse kirbu peale pirtsutati, kuid anti pidevalt märku. Hõbedase kirbuga sain kala käima. Viis tükki järjest, sisse ja välja. Täna polnud sumpa kaasa võtnud, seega kõik said vette tagasi. Kuna kala tuli sisuliselt ketti, siis otsustasin pisut eksperimenteerida. Panin kaks tehis kärbsevastset ja kolm elusat. Veerand tundi niimoodi püüdsin. Paar korda prooviti, kuid loobuti söödast järsult. Tundub, et ei tööta see tehisvärk.

Sellest lõpuks loobudes sain koheselt veel ühe vimma, justkui tõestuseks, et antagu ikka normaalset kraami.

Lisa aga enam ei tulnud. Kas olin vale söödaga parve minema peletanud või tekkis kella kahene paus ei teagi. Midagi seal all veel oli, sest paar korda ennast "näidati", aga võtma ma neid enam ei saanud.

Kulutasin viimase tunnikese sama sirge alumisele osale ja turvaaugust ülesvoolu olevale alale. Ka seal vaikus. Seega kahtlustan pigem lõunast võtupausi.

Kella kolmest tulin tulema. Kokku 6 vimba. Suurus oli aga palju parem kui eelmine kord. Kõik kalad ikka pool kilo pluss.

PS! Maja all oleval tonkal on juba kahel ööl keegi konksu otsa roninud lutsu rüüstamas käinud. Kalal on kõhuosa kõik ära söödud, pea + skelett koos sabaosaga mulle jäetud. Mingi kahtlane olend siia siginenud.

reede, 21. aprill 2023

Jälle jalutuskäik, aga seekord mere ääres, 21. aprill 2023

Pidevalt maakodus olles on üsna keeruline merikale minna. Kõik head kohad asuvad nii paganama kaugel. Reedeks pidin aga Tallinna tulema, rehve vahetama ja autole hooldustöid teha laskma, ja Ain pakkus, et äkki läheks prooviks merikat. Mul päeva sees kenasti kuue tunnine auk, mis vajas täitmist ja nii mind hommikul Tartu mnt. autohooldusest üles korjati. Suund sai võetud itta.

Merikakohtadest teatavasti rääkida ei tohi. Tegemist on ühe salajasema püügiviisiga Eestis. Iga kivinukk on kui riiklik saladus Tallinnast kuni Narvani välja. Et püsida salajasel lainel, siis jätan püügipaigad ka mainimata. Mõneti ma saan aru sellest salatsemisest, samas natukene naljakas on ka. Ütleme nii, et meie kohtadest oli ida piirini oli ikka pikk pikk maa minna :-)

Esimeses püügipaigas kahlakad jalga ja ritvadega kividele ukerdama. Minu kahlamispüksid on julgelt üle kümne aasta vanad ja tald seetõttu libe mis libe. Ukerdasin kividel nagu padakonn. Ime et konte ära ei murdnud. Merika püügil on väidetavalt kaks taktikat: a) otsid kala ise üles b) kala otsib püüdja üles. Tehnilistele probleemidele tuginedes otsustasin valida variandi b). Sisuliselt passisin kaks tundi ühe sama lõigu peal. Tegin metsikult viskeid ja iga poole tunni tagant puhkepause.

Ain oli tublim. Kuna variant b) oli juba ära võetud, siis jäi talle variant a). No mis teha, ebaõnn. Seetõttu tatsas mees oma tuttuues kahlamisvarustuses, püksid ja saapad, edasi tagasi nagu mingi indiaanlane, kes vaenlast taga ajaks. Jooksis ühe nuki otsast teisele, kivi otsa ja sealt alla, kahlas vööni vees, jalg all taarumas. Tundus, et ainult aja küsimus oli, millal ujuma hakkab. Õnneks oli nuga vööl ja mingi imetabase õnne tulemusena ta kummuli ei käinudki.

Kaks tundi hiljem saime kokku ja kratsisime kukalt. Kalast polnud lõhnagi, peegelsile meri ja sillerdav päike ei tekitanud ka usku, et meriforell peagi siia jõuab. Meil oli veel aega ja seetõttu valisime järgmise püügikoha.

Paarkümmend minutit sõitu, natukene jalavaeva ja järgmist kivihunnikut me läbi piitsutama hakkasimegi. Aga need kivid said! Vesi nende ümber peksti vahtu, taimed rebiti konksude poolt kividelt maha... teiste sõnadega harilik kevadine kivipuhastus.

Mingi hetk üks kahene trips korraks ridvaotsast läbi käis. Rohtu konksu otsa ei jäänud... äkki oli kala, või siis juba puhtaks kraabitud kivi. Kes seda teab.

Kell tiksus kiirelt sinnamaani, kui pidime ära tulema hakkama. Kivinukilt maha ronides leidsin veest ühe hulpiva kala. Väga ümarmudila moodi, aga merekauge inimesena ma neid merekalu kõiki kahjuks ei tea. Aga võidukala oli ta ikkagi, sest Ain sai ju nulli peal hoitud :-)

Lõppkokkuvõtteks võib öelda vist - valel ajal vales kohas. Liiga palju päikest, liiga vähe tuult (praktiliselt peegel), liiga väike püügiaeg, liiga vale püügiaeg, liiga valed landid, liiga külm vesi, liiga punane müts... Ilmselgelt võttis eile paremini ja homme rabab lausa meeletult. Aga Ainile vist see püük meeldis ja kahtlustan, et ta hakkab nüüd salaja punasekütiks :-)

Sellega on puhkuse plaani nimekirjas olnud kevadine merikapüük ka tehtud. Linnukene kirjas. Vaevalt et see kevad rohkem sinna jõuab. Võibolla sügisel.

neljapäev, 20. aprill 2023

Päevane jalutuskäik oma jõel, 20. aprill 2023

Paar päeva pole mahti olnud jõe äärde püüdma minna. Täna otsustasin, et vaja ikka uudistada, kas miskit toimumas. Kõutsile kalad vaja linna minnes ka üle anda. Aga enne tuli need ju kinni püüda!

Hommikul natukene veel toimetasin muude asjadega, aga poole kümnest sain minekule. Kaugele ei viitsinud sättida, turvaauku. Seal sellise päikesega hea mõnuleda, kui vaid piisavalt jooki kaasas on. Tuult lubas täna ka oluliselt nõrgemat kui eile, nii et püügiks igati hea paik küll.

Jõe veetase vaikselt muudkui kukub. päeval näitas +73 ja veetemperatuur +7,7 kraadi. Paar tuulutuspäeva on vee temperatuuri tõusu tagasi hoidnud, kuid tänane soe viib selle õhtuks jälle kümne kraadi alla. Särg ilmselt juba koeb, sest valvetonkade otsa neid enam ei roni.

Peibutussööt sisse, kirp teele ja vaevu jõudis see põhjani, kui kork hüplema hakkas. Esimene vimb vähem kui minutiga sumbas. Peast käis läbi mõte, et nüüd läheb siis andmiseks. Aga hoopis vastupidi, sain järgmisel tiirul põhjamätta niimoodi kätte, et jäin oma kirbust ilma ning viie minuti pärast uuesti toimetama hakates ootasid ees juba viidikad.

Tund aega ootasin kannatlikult. Andsin sööta juurde, lugesin palvuseid et vimma parved nüüd liikuma hakkaksid... See aga mitte ei mõjunud ja tund hiljem olin nendest viidikatest nii tüdinenud, et võtsin tõugud ning ridva ja läksin maailma avastama. Allavoolu, sirge peale.

Otsust ei pidanud kahetsema. Järgmine poolteist tundi olid päris toredad. Harrastasin "kõnni ridvaga mööda kaldaäärt" püügistiili. See tähendab, et saatsin korgi voolu sisse ja kõndisin niikaua temaga kaasa, kui kala üles leidsin. Vimb kätte saadud, proovisin samast mõned triivid ja kui midagi ei toimunud, siis alustasin uuesti sirge algusest allavoolu marssimist. Püüdsin sedasi ca 50 meetri ulatuses ja oleks ilmselt kaugemalegi läinud, aga vimbade tassimine tagumisest lõigust sumbani muutus tüütult pikaks. Nii siis traavisingi selle 50 meetrise lõigu peal edasi ja tagasi.

Põhiliselt toimisid kaks mättatagust. Lisaks osad kalad jumala suvaliste kohtade pealt. Kella ühest rauges võtt, kuid tundus, et parv ei läinud edasi vaid pani lihtsalt karbi kinni. Sain järgmise tunni jooksul veel kuus võttu, kõik sellise pika hambaga, nii et kas otsa ei jäänud või pääsesid plehku. Uue kirbu konks oli pehmem ja vajus kergemini läbi. Kuna aegajalt kirp ikka põhja kinni jääb, siis lahti kangutamise järel polnud igakord meeles seda tagasi õigeks painutada. Nii need kalad vehkad said. Kokku pääese 8 kaheksa vimba püügi perioodi jooksul võideldes otsast minema.

Kella kahe paiku hakkas nälg mind kodu poole ajama. Polnud süüa kaasa viitsinud teha, sest ei arvanud et niigi pikaks ajaks jään. Kokku käis kaldal 22 vimba ja 3 särge. 16 võtsin ära. Sort suuresti selline väiksema poolne. Kasari kohta. Aga see on ka ainukene, mille üle täna nuriseda saaks.

Sirge peal toimus püük ilma peibutussöödata ja seetõttu pääsesin ka viidikast. Tundus et vimma parv lihtsal passis seal. Võttis tavalist triivi, ei mingit mängitamist.

Tore püük oli.

teisipäev, 18. aprill 2023

Vigala jõel 17. aprill 2023

Eile lõuna paiku otsustasin kontrolltiiru teha. Plaan oli paar tunnikest püüda, ilm aga oli nii mõnus, et unustasin ennast jõe äärde õhtuni. Tükk aega kõhklesin püügikohtade valikute vahel, kuid otsustasin ikkagi harude risti minna. Vesi on juba nii madal (+77), et nüüd kannatab seal juba paljudes paikades püüda. Põld on ka korralikult ära kuivanud ja nii on jalajäljed vaikselt rehvijälgede vastu vahetumas. Ise jäin kindlaks kand-varvas meetodile, sest samme on vaja ju ka koguda.

Ees oli ootamas kaks meest, kes mind kenasti oma vahele lubasid. Pika kaikaga püügil on suureks miinuseks puuvõred - pea kohal peab ikka 8 meetrit tühjust olema, et püüda saaks. Selles kohas seda kõrgust kenasti jagus.

Mehed olid hommikust saati olnud. Alguses oli kenasti vimba tulnud (9-10 vahel), hiljem aga tilkuma hakanud. Sain oma kirbu vette saadetud ja veendusin nende sõnade õigsuses üsna ruttu. Viidikas oli platsis, suuremat kala ei paistnud. Vahetasin hõbedase kirbu kuldse vastu just lõunaseks võtuajaks. Poole ühe paiku tegi kiire laine ja sain poole tunnikesega viis vimba. Sort selline "pärnu standard". Imelikult väikesed.
Peale seda lainet võttis maad praadimise aeg. Päike tuli pilve tagant välja ja kukkus küpsetama. Isegi nastik tuli meie seltsi peesitama. Viidikale meeldis see aina enam, teistele kaladele vähem. Saime oma kaldasse neljanda liikme juurde, võtule see aga kasuks ei tulnud.

Järgmise nelja tunni jooksul oli tempo selline, et vast paar võttu saime kamba peale tunnis. Enamasti olid võtud voolust, sest vaiksemas vees ei kannatanud üldse püüda. Kahtlustan, et meie kaldal sai peibutussööta liialt palju sisse loobitud ja viidikas koondus kõik meie alla. Kui mingi aeg pisut allavoolu luurel käisin, siis seal näiteks viidikat polnud.

Kui meil oli võtutrend langeva iseloomuga, siis vastaskaldal täpselt vastupidi. Mida päeva edasi, seda paremaks seal läks ja peale keela seitset tuli seal paaril mehel vimba lausa ketti. Meie kaldas aga valitses sisuliselt kella kuue ja kaheksa vahel täielik vaikus (kui viidikas ära unustada).

Ootasin kella kaheksani ära ja siis tulin ära. Kokku kaheksa vimba ja teist sama palju särge. Püük kinnitas selle aasta eripära - peale lõunat rändab vimb suuresti Velise harru, ennelõunat aga Vigala omasse. Põhjus ilmselt veetemperatuuride erinevus. Kui hommikul oli Vigala haru veetemperatuur  7.4 ja Velisel oma 6.6 kraadi, siis õhtul kella 18st oli Vigala harus vesi 9.3 kraadi ja Velisel 10 kraadi.

PS! Jäin oma lemmik kirbust ilma.

laupäev, 15. aprill 2023

Vigala jõel, 14.-15. aprill 2023

Veetasemed kukuvad päris usinalt ja mingit sadu kahjuks lähi nädala jooksul ka ei prognoosita. Reede õhtul näitas Vigala haru veetemperatuur 9.7 ja Velise oma lausa 10.1 kraadi. Veetase on kukkunud Vigala harus juba +82 peale. Hädasti oleks vihma vaja, muidu hakkab vimb veel enne keeluaega kudema.

Tegin reede õhtul 2 tundi jõgede ristis. Poole seitsmest poole üheksani. Rahvast teisel pool jõge päris palju ja kõigil tundusid käed jalad tööd täis. Särge tuli mühinal, sekka ka vimba.

Sööt sisse. Kiirustades tegin selle liiga vedela ja hiljem andis see tunda. Sain koheselt küll särje alla ja võtma, aga üle poole tunni ta paigal ei püsinud. Vimb aga kuidagi ei taha Vigala peale tulla. Sain küll õhtu jooksul kolm vimma võttu ja kaks kaldale, aga teises kaldas oli hoopis teise tempoga püük. Ülevalpool, teisel kaldal, Vigala harul, püüdsid veel kaks meest ja neil selle aja peale vaid üks vimb.

Särge on endiselt palju. Kokku 29 särge, 2 vimba. Kui ma poole üheksast ära tulin, siis üks mees jäi seal vastaskaldal veel vimba võtma. Oli just kolm järjest saanud kui minema astusin.

...

Laupäeva ennelõunal tegin 2.5 tundi oma turvaaugul. Ilm vastikult tuuline, ida kaarest, mis tähendas seda et jäin tuule kätte oma pika kaikaga. Hommik mõnusalt jahedam, pidin lausa jope selga panema. Päike küll soojendas korralikult, aga kui lõunast tulema astusin, siis jopet veel maha võtma ei kippunud. Tuul lihtsalt oli nii läbilõikavalt jahe. Vähemalt jahutab natuke veetemperatuuri.

Seekord olin hoolsam ja tegin normaalse tihedusega peibutussööda ning tulemus oli ka hoopis parem. Vimma sain alla umbes kümne minuti pärast ja järgmise poole tunniga õnnestus viis kala välja meelitada. Olin söötnud kahte kohta, ühte ülesvoolu ja teist triivi lõppu allavoolu. Huvitaval  kombel ei saanud esimesest paigast midagi, kalad kõik alumise söödapadja ümbert. Esimene neist oli alamõõduline, teised normaalsed. Siis läks aga parv edasi...

Paar särge. Palju tuulega võitlemist, nii oli pidevalt tunne, et nüüd viskan ridva katki. Tunnikene hiljem õnnistati järgmise korraliku kalaga. Alustuseks arvasin et turb, sest kala lihtsalt keeldus põhjast üles tulemast. Pika venitamise järel aga kena vimma kaldale lohistasin. 810 grammi. Selle aasta kobedaim.

Pildistasin ja molutasin nii kaua, et parv jõudis enne lahkuda, kui mina püügivalmis sain. Isegi sööta unustasin anda... Ootasin veel mõnda aega, aga kella 12ks oli mul selle tuulega võitlemisest kõrini.

Koduteel piilusin viis minutit Vigala silla kärestikku. Seal veel vett jagub... Vigala sirge peal lausa kuus autot parkisid. Ilmselt tavalised loodusenautlejad mitte kalastajad :-)

Kokku siis 6 vimba ja üllatuseks vaid 3 särge.


reede, 14. aprill 2023

Reis minevikku, 13. aprill 2023

90ndate keskel käisime Tõnuga varakevadeti igal aastal mitmeid kordi Väikese Emajõe ääres latikaid tonkatamas. Pikasillas ja Jõgeveste kandis. Tol ajal tuli Pikasillas mingisugusel ajal püügikeeld peale, olen selle seaduse pügala teadmatusest isegi ühe trahvi kunagi koos isaga saanud (Tõnu oskas tookord ennast kenasti inspektorite jaoks nähtamatuks teha :-) Selle keeluaja tõttu tookord Jõgeveste alternatiiviks kujuneski, sest sellest sillast alates oli püük jälle legaalne. Seetõttu sai ka seal päris palju käidud.

Nüüd kus aega on rohkem, tuli hirmus tahtmine ka seda kanti pisut meelde tuletada. Nostalgiareis nagu.

Väike Emajõgi ise on 87 km pikk. Huvitaval kombel on tema lähe ja suue seejuures teineteisest vaid 24 km kaugusel! Jõgi algab Otepää Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve. Jõgi on alamjooksul oluliselt väiksema voolukiirusega, kui Suur Emajõgi ning kevadiste suurvete ajal mahub paremini oma sängi ära ja püügikohti on seetõttu rohkem valida. Kunagi oli netis ka päris põhjalik sügavuste kirjeldus Jõgeveste ja suudme vahelisest alast ja mälu järgi on sellel teekonnal päris palju põnevaid auke, mida läbi püüda. Üleval pool Jõgevestet on aga seda jõge veel samuti küllaga. Nii laiuses kui ka sügavuses.

Väidetavalt saadakse suviti sügavatest aukudest suuri kohasid, kevadeti püütakse Võrtsust üles tõusvaid latikaid, soojema veega tonkatakse öösel angerjaid. Ülemjooksul kannatab ilmselt ka forelli püüda - mingi aeg 90ndatel jalgrattamatkal Sangaste kandis ööbides, õngitsesin kitsast jõest nii forelli kui särgesid segamini.

...

Hommiku kell neli oli äratus ja pool tundi hiljem olime Tõnuga Raua tänava sauna ees ootel. Ain oli lubanud, et ta tuleb Kohilast linna, võtab meid peale, et siis sisuliselt samas suunas tagasi sõita :-) Unetu selline. Pakkusin küll, et võime Kohilasse ise tulla...

Meie küüt küll hilines veerand tundi, kuid peagi meid üles korjati ja 2.5 tunnine reis sai alata. Jõgeveste kanti jõudsime juba suures valges. Õnneks oli ja lubas ka terveks päevaks pilvist ilma, nii et vast vahet ei olnud.

Üritasime kohapeal meelde tuletada teeotsa sinna paika, kus põhiliselt kunagi käisime, aga panime kusagilt valesti ja leidsime uue ja mitte vähem põneva püügikoha. Kohalikud olid ehitanud jõe kaldale sarnase varjualuse, nagu neid Soomes veekogude ääres palju eksisteerib. Müts maha selliste meeste (naiste?) ees! Äge värk! Kasutasime pakutavat viisakalt, ilma puid kulutamata ja rämpsu tekitamata.

Püük ise kujunes nagu Väikeses Emajões ikka - usside kulutamiseks. Pudinaid, enamasti 5-6 cm pikkused nurud või kiisad, rüüstasid kõike mis ette anti. Olin enda püügiriistad varustanud suuremate konksudega ja seetõttu pidin kõrvalt vaatama kuidas Ain neid mikrokalu imepisikese konksuga ketti tiris. Tõnu vahtis samuti enamasti kõrvalt pealt, aga ilmselt hoopis teisel kaalutlusel. Nimelt oli ta kaasa võtnud vaid kaks karpi poolakaid ja ilmselt arvestas minuti täpsusega välja, kui palju ta kulutada võib, et õhtuni püüda saaks.

Latikatest. Ainil kaks kala tina lendu tõstsid, kuid otsa ei jäänud. Mul üks latika lips kaldal käis ja üks korralik võtt, mis pooleli jäeti. Selline oli seis päeval kella üheks ja jõudsime järeldusele et Võrtsu latikas pole veel nii kaugele jõudnud. Vaja talle vastu minna, mõnda teise püügipaika. Panime püügivahendid kokku ja samal hetkel keeras kena kala meie nina ees pinnas, justkui mõnituseks...

Järgmine peatus Pikasillast pisut ülesvoolu. Soka käärus. Arvasin, et püügikoht on rahvamasside poolt hõivatud, kuid kohal oli vaid kaks seltskonda püüdjaid. Saime endale samad püügiplatsid, mis 90ndatel meelispaigaks olid. Mällu on need kohad sööbinud ikka röögatult suurte kalade tõttu. Latikad 2-3 kilo kandis, kes lipsu lõhkudes kalda ääres lahti pääsesid; lutsud mis lumesajus keset päeva võtsid; kaks kilost forelli, mis latikapüügi käigus konksu otsa ära eksisid. Mul on kusagil mitte digitaalsel kujul foto, kus Lasnamäe köögi põrandal, ajalehtede peal, kogu saak vedeles. Päris kole pilt, päris ilusast saagist.

Suures nostalgias saatsime püügivahendid tegevusse. Kui Jõgeveste all käisid pudinad juba närvidele, siis siin tundus neid kümme korda rohkem olevat. Kolme kaikaga püük oli ilmselgelt liiast, jooksin nende vahel nagu orav rattas. Samas ei tahtnud ühestki ka loobuda, sest kõik kolm olid erinevalt ehitatud. Üks tavaline tonka, teine libiseva tinaga tonka, kolmas söödatopsiga fiibri rakendus, mille otsas kollane-punane plastkirp koos kärbsevastsetega.

Ain avas selles püügipaigas latikaskoori ja võttis peagi ka teise kala, mille kõlbas ka sumpa panna (1.2 kilo). Lisaks üks vähe korralikum minema pääses. Mul läks käivitumisega aega, siis sain aga feeder rakenduse otsa paraja kolaka. Võtt oli äge, ritv lihtsalt hakkas vaikselt vaikselt paindesse minema ja ilmselt oleks peagi tasakesi vette veetud, kui poleks selle sabast kinni saanud. Kala tundus väga korralik olema ja sain teda kuni kaldarohuni nautida, siis aga ootamatult ära kukkus. Nagu ikka, suurte puhul.

Mõnda aega latikatest enam võtjaid polnud, kuid kella nelja-viie vahel tuli teine laine. Sain neli kala kaldale, aga vaid üks kilone kannatas ära võtta. Ainil võtt, kus lips haakimise ajal katki läks. Tõnu samal ajal kasutas ära päeva 12nda ussi :-) Siis aga latikad lahkusid ja maad võttis mikrokalade nokitsemine.

Tegelesime regulaarselt usside vahetamisega konksude otsas ning muude kõrvaltegevustega. Toitsin igavusest hulkuvat kassi, kes esmalt kaks nurgu pintsli pani, seejärel matti võttis mulle kaasa pandud pirukast. Pilk millega seda tehti oli hääletu, kuid metsikult nõudlik, justkui pakkumine millest ei saa keelduda. Lisaks käis ta vahepeal ära ja tõi küla pealt kaasa veel kaks kassi...

Ootasime uut võtulainet, kui ilm samal ajal aina tuulisemaks keeras ning see vajutas oma pitseri ka võtule. Kannatasime olukorda kella seitsmeni välja ning kui varajased ärkajad kõrval väga nihelema hakkasid, pakkisime asjad. Ilmselt jäime varase mineku tõttu ilma õhtusest võtust, aga ega saak ei olegi kõige tähtsam ja tänu sellele saime normaalsel ajal koju tagasi. Kõva annus nostalgiat oli ka juba käes.

Mis paremini toimis? Põhiline tundus feeder rakendus koos kirbuga olevat. Samas ööussi ja libiseva tinaga püük, millega ka paar latikalipsu sain, oli väikeste pudinate vältimiseks meedivaim. Selle kaikaga ei pidanud asjatult vehkima. Tava tonkast oleks võinud ilmselt loobuda. Ainil latikavõtud täpselt pooleks kärbsevastset ja ööussi vahel.