Jälle jalutuskäik, aga seekord mere ääres, 21. aprill 2023

Pidevalt maakodus olles on üsna keeruline merikale minna. Kõik head kohad asuvad nii paganama kaugel. Reedeks pidin aga Tallinna tulema, rehve vahetama ja autole hooldustöid teha laskma, ja Ain pakkus, et äkki läheks prooviks merikat. Mul päeva sees kenasti kuue tunnine auk, mis vajas täitmist ja nii mind hommikul Tartu mnt. autohooldusest üles korjati. Suund sai võetud itta.

Merikakohtadest teatavasti rääkida ei tohi. Tegemist on ühe salajasema püügiviisiga Eestis. Iga kivinukk on kui riiklik saladus Tallinnast kuni Narvani välja. Et püsida salajasel lainel, siis jätan püügipaigad ka mainimata. Mõneti ma saan aru sellest salatsemisest, samas natukene naljakas on ka. Ütleme nii, et meie kohtadest oli ida piirini oli ikka pikk pikk maa minna :-)

Esimeses püügipaigas kahlakad jalga ja ritvadega kividele ukerdama. Minu kahlamispüksid on julgelt üle kümne aasta vanad ja tald seetõttu libe mis libe. Ukerdasin kividel nagu padakonn. Ime et konte ära ei murdnud. Merika püügil on väidetavalt kaks taktikat: a) otsid kala ise üles b) kala otsib püüdja üles. Tehnilistele probleemidele tuginedes otsustasin valida variandi b). Sisuliselt passisin kaks tundi ühe sama lõigu peal. Tegin metsikult viskeid ja iga poole tunni tagant puhkepause.

Ain oli tublim. Kuna variant b) oli juba ära võetud, siis jäi talle variant a). No mis teha, ebaõnn. Seetõttu tatsas mees oma tuttuues kahlamisvarustuses, püksid ja saapad, edasi tagasi nagu mingi indiaanlane, kes vaenlast taga ajaks. Jooksis ühe nuki otsast teisele, kivi otsa ja sealt alla, kahlas vööni vees, jalg all taarumas. Tundus, et ainult aja küsimus oli, millal ujuma hakkab. Õnneks oli nuga vööl ja mingi imetabase õnne tulemusena ta kummuli ei käinudki.

Kaks tundi hiljem saime kokku ja kratsisime kukalt. Kalast polnud lõhnagi, peegelsile meri ja sillerdav päike ei tekitanud ka usku, et meriforell peagi siia jõuab. Meil oli veel aega ja seetõttu valisime järgmise püügikoha.

Paarkümmend minutit sõitu, natukene jalavaeva ja järgmist kivihunnikut me läbi piitsutama hakkasimegi. Aga need kivid said! Vesi nende ümber peksti vahtu, taimed rebiti konksude poolt kividelt maha... teiste sõnadega harilik kevadine kivipuhastus.

Mingi hetk üks kahene trips korraks ridvaotsast läbi käis. Rohtu konksu otsa ei jäänud... äkki oli kala, või siis juba puhtaks kraabitud kivi. Kes seda teab.

Kell tiksus kiirelt sinnamaani, kui pidime ära tulema hakkama. Kivinukilt maha ronides leidsin veest ühe hulpiva kala. Väga ümarmudila moodi, aga merekauge inimesena ma neid merekalu kõiki kahjuks ei tea. Aga võidukala oli ta ikkagi, sest Ain sai ju nulli peal hoitud :-)

Lõppkokkuvõtteks võib öelda vist - valel ajal vales kohas. Liiga palju päikest, liiga vähe tuult (praktiliselt peegel), liiga väike püügiaeg, liiga vale püügiaeg, liiga valed landid, liiga külm vesi, liiga punane müts... Ilmselgelt võttis eile paremini ja homme rabab lausa meeletult. Aga Ainile vist see püük meeldis ja kahtlustan, et ta hakkab nüüd salaja punasekütiks :-)

Sellega on puhkuse plaani nimekirjas olnud kevadine merikapüük ka tehtud. Linnukene kirjas. Vaevalt et see kevad rohkem sinna jõuab. Võibolla sügisel.