Reis minevikku, 13. aprill 2023

90ndate keskel käisime Tõnuga varakevadeti igal aastal mitmeid kordi Väikese Emajõe ääres latikaid tonkatamas. Pikasillas ja Jõgeveste kandis. Tol ajal tuli Pikasillas mingisugusel ajal püügikeeld peale, olen selle seaduse pügala teadmatusest isegi ühe trahvi kunagi koos isaga saanud (Tõnu oskas tookord ennast kenasti inspektorite jaoks nähtamatuks teha :-) Selle keeluaja tõttu tookord Jõgeveste alternatiiviks kujuneski, sest sellest sillast alates oli püük jälle legaalne. Seetõttu sai ka seal päris palju käidud.

Nüüd kus aega on rohkem, tuli hirmus tahtmine ka seda kanti pisut meelde tuletada. Nostalgiareis nagu.

Väike Emajõgi ise on 87 km pikk. Huvitaval kombel on tema lähe ja suue seejuures teineteisest vaid 24 km kaugusel! Jõgi algab Otepää Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve. Jõgi on alamjooksul oluliselt väiksema voolukiirusega, kui Suur Emajõgi ning kevadiste suurvete ajal mahub paremini oma sängi ära ja püügikohti on seetõttu rohkem valida. Kunagi oli netis ka päris põhjalik sügavuste kirjeldus Jõgeveste ja suudme vahelisest alast ja mälu järgi on sellel teekonnal päris palju põnevaid auke, mida läbi püüda. Üleval pool Jõgevestet on aga seda jõge veel samuti küllaga. Nii laiuses kui ka sügavuses.

Väidetavalt saadakse suviti sügavatest aukudest suuri kohasid, kevadeti püütakse Võrtsust üles tõusvaid latikaid, soojema veega tonkatakse öösel angerjaid. Ülemjooksul kannatab ilmselt ka forelli püüda - mingi aeg 90ndatel jalgrattamatkal Sangaste kandis ööbides, õngitsesin kitsast jõest nii forelli kui särgesid segamini.

...

Hommiku kell neli oli äratus ja pool tundi hiljem olime Tõnuga Raua tänava sauna ees ootel. Ain oli lubanud, et ta tuleb Kohilast linna, võtab meid peale, et siis sisuliselt samas suunas tagasi sõita :-) Unetu selline. Pakkusin küll, et võime Kohilasse ise tulla...

Meie küüt küll hilines veerand tundi, kuid peagi meid üles korjati ja 2.5 tunnine reis sai alata. Jõgeveste kanti jõudsime juba suures valges. Õnneks oli ja lubas ka terveks päevaks pilvist ilma, nii et vast vahet ei olnud.

Üritasime kohapeal meelde tuletada teeotsa sinna paika, kus põhiliselt kunagi käisime, aga panime kusagilt valesti ja leidsime uue ja mitte vähem põneva püügikoha. Kohalikud olid ehitanud jõe kaldale sarnase varjualuse, nagu neid Soomes veekogude ääres palju eksisteerib. Müts maha selliste meeste (naiste?) ees! Äge värk! Kasutasime pakutavat viisakalt, ilma puid kulutamata ja rämpsu tekitamata.

Püük ise kujunes nagu Väikeses Emajões ikka - usside kulutamiseks. Pudinaid, enamasti 5-6 cm pikkused nurud või kiisad, rüüstasid kõike mis ette anti. Olin enda püügiriistad varustanud suuremate konksudega ja seetõttu pidin kõrvalt vaatama kuidas Ain neid mikrokalu imepisikese konksuga ketti tiris. Tõnu vahtis samuti enamasti kõrvalt pealt, aga ilmselt hoopis teisel kaalutlusel. Nimelt oli ta kaasa võtnud vaid kaks karpi poolakaid ja ilmselt arvestas minuti täpsusega välja, kui palju ta kulutada võib, et õhtuni püüda saaks.

Latikatest. Ainil kaks kala tina lendu tõstsid, kuid otsa ei jäänud. Mul üks latika lips kaldal käis ja üks korralik võtt, mis pooleli jäeti. Selline oli seis päeval kella üheks ja jõudsime järeldusele et Võrtsu latikas pole veel nii kaugele jõudnud. Vaja talle vastu minna, mõnda teise püügipaika. Panime püügivahendid kokku ja samal hetkel keeras kena kala meie nina ees pinnas, justkui mõnituseks...

Järgmine peatus Pikasillast pisut ülesvoolu. Soka käärus. Arvasin, et püügikoht on rahvamasside poolt hõivatud, kuid kohal oli vaid kaks seltskonda püüdjaid. Saime endale samad püügiplatsid, mis 90ndatel meelispaigaks olid. Mällu on need kohad sööbinud ikka röögatult suurte kalade tõttu. Latikad 2-3 kilo kandis, kes lipsu lõhkudes kalda ääres lahti pääsesid; lutsud mis lumesajus keset päeva võtsid; kaks kilost forelli, mis latikapüügi käigus konksu otsa ära eksisid. Mul on kusagil mitte digitaalsel kujul foto, kus Lasnamäe köögi põrandal, ajalehtede peal, kogu saak vedeles. Päris kole pilt, päris ilusast saagist.

Suures nostalgias saatsime püügivahendid tegevusse. Kui Jõgeveste all käisid pudinad juba närvidele, siis siin tundus neid kümme korda rohkem olevat. Kolme kaikaga püük oli ilmselgelt liiast, jooksin nende vahel nagu orav rattas. Samas ei tahtnud ühestki ka loobuda, sest kõik kolm olid erinevalt ehitatud. Üks tavaline tonka, teine libiseva tinaga tonka, kolmas söödatopsiga fiibri rakendus, mille otsas kollane-punane plastkirp koos kärbsevastsetega.

Ain avas selles püügipaigas latikaskoori ja võttis peagi ka teise kala, mille kõlbas ka sumpa panna (1.2 kilo). Lisaks üks vähe korralikum minema pääses. Mul läks käivitumisega aega, siis sain aga feeder rakenduse otsa paraja kolaka. Võtt oli äge, ritv lihtsalt hakkas vaikselt vaikselt paindesse minema ja ilmselt oleks peagi tasakesi vette veetud, kui poleks selle sabast kinni saanud. Kala tundus väga korralik olema ja sain teda kuni kaldarohuni nautida, siis aga ootamatult ära kukkus. Nagu ikka, suurte puhul.

Mõnda aega latikatest enam võtjaid polnud, kuid kella nelja-viie vahel tuli teine laine. Sain neli kala kaldale, aga vaid üks kilone kannatas ära võtta. Ainil võtt, kus lips haakimise ajal katki läks. Tõnu samal ajal kasutas ära päeva 12nda ussi :-) Siis aga latikad lahkusid ja maad võttis mikrokalade nokitsemine.

Tegelesime regulaarselt usside vahetamisega konksude otsas ning muude kõrvaltegevustega. Toitsin igavusest hulkuvat kassi, kes esmalt kaks nurgu pintsli pani, seejärel matti võttis mulle kaasa pandud pirukast. Pilk millega seda tehti oli hääletu, kuid metsikult nõudlik, justkui pakkumine millest ei saa keelduda. Lisaks käis ta vahepeal ära ja tõi küla pealt kaasa veel kaks kassi...

Ootasime uut võtulainet, kui ilm samal ajal aina tuulisemaks keeras ning see vajutas oma pitseri ka võtule. Kannatasime olukorda kella seitsmeni välja ning kui varajased ärkajad kõrval väga nihelema hakkasid, pakkisime asjad. Ilmselt jäime varase mineku tõttu ilma õhtusest võtust, aga ega saak ei olegi kõige tähtsam ja tänu sellele saime normaalsel ajal koju tagasi. Kõva annus nostalgiat oli ka juba käes.

Mis paremini toimis? Põhiline tundus feeder rakendus koos kirbuga olevat. Samas ööussi ja libiseva tinaga püük, millega ka paar latikalipsu sain, oli väikeste pudinate vältimiseks meedivaim. Selle kaikaga ei pidanud asjatult vehkima. Tava tonkast oleks võinud ilmselt loobuda. Ainil latikavõtud täpselt pooleks kärbsevastset ja ööussi vahel.