Aasta siis oli 2014

Üks aastaring kalavetel jälle mööda läinud. Jättes kurvad sündmused kõrvale üritaks meenutada parimaid palasid sellest aastast.

Aasta esimesed neli kuud said veel täielikult kalale pühendatud. Tööl veel ei käinud, aega oli laialt käes ja nii sai kõvasti aega ja tahtmist nii jääpüügile kui jäävabale püügile pandud. Jääd muidugi oli kole lühikest aega ja päris isu täis sellest püügist ei saanudki.

Eredamad hetked jää pealt olid seotud Kasari vimmapätside ja Pärnu jõe siigadega. Kala sai saadud, püüda oli mõnus. Vimbaid sai saadud nii palju, et räästa alla rohkem ei mahtunud ja märtsis sai juba suuresti siiakalale pühendatud. Mõned õnnestus ka välja meelitada:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/03/parnu-joel-siiga-puudmas-04-05-marts.html


Jäävabal ajal sai tonkatatud, käidud meriforelli püüki õppimas (no ei tule see asi kuidagi - müts maha nende ees kes sellega hakkama saavad) ja loomulikult Soomes haugi püüdmas. Midagi ikka tuli, aga paremad palad said kaaslastele.

Mehise elukala ära nägemine (ütleks "läbi hapude viinamarjade" - kole kala sihuke ja vale püügiviis ka veel lisaks:-):
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/05/laane-soomes-mehise-elukala-paev-06-mai.html
Kole suur ja paks see oli, ilmselt vanadusse surnult landi otsa jäi:-)

Ja paati sai remonditud - esimest korda elus. Tänud õpetajale ja abistajatele. Täitsa lahe tegevus oli. Paat ei lase vett läbi - hea töö!

Haugi rekordit ei saanud, küll aga viis Tõnu oma personal besti üle seitsme kilo. Ilmselt oli see väikeseks motivatsioonisüstiks mulle mõeldud.

Vigala peal sai vahepeal nooremaid mehi vimba püüdma õpetatud. Pika latiga kaldalt. Täitsa mõnus. Kala tuli ja mitte vähe. Margus sai rekordpäeva kirja: http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/06/jaaniohtuks-valmistumine-vigala-joe.html

Suve hakul sai minu vabamehe põli läbi ja seetõttu vähenesid ka kalapüügipäevad. Saagile see õnneks eriti halvavalt ei mõjunud. Juulis sai paar lõhet suure rannailmaga püüdes (25+ kraadi). Ime et need veest üldse välja tulid. Augustis sai aga juba päris kenasti Tornio peal lammutatud. Ilusad kalad, palju kalu. Ka poiss sai kala. Ja eesti mehe landid on tegijad. Suurim kala ikka suurima elamuse pakkus:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/08/tornio-jogi-21-august-2014-pikalt.html

Septembris sai üks kahest selle hooaja rekorditest tehtud. Karbi rekordit pisut kasvatatud. Sõbra juurest Lõuna-Eestist käsiõngega 7.5kg paksuke veest välja meelitatud. Siiamaani ei saa aru, et kuidas see küll õnnestus. Pime juhus ja õnn. Kasvab vees edasi, paari aasta pärast äkki näeme?
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/09/louna-eestis-uut-karbirekordit-otsimas.html



Sügis kohavetel möödus üsna nutuselt. Seltskonnad olid ägedad, aga saagid ... sellised nilbakad. Ja Viljar kurat ka käru keeras ning alt ära hüpatas (sellepärast ühtegi tema pilti ei pane... nii nagu... kättemaksuks noh...  :)

Viimane reis päästis õnneks sügise, pakkudes korraliku koha (ja paar korralikku koha võttu ja minekut veel otsa) pluss uue haugi rekordi. Silikooniga. Ilma trossita. Jigitades. Järjekorde pime koba:
http://rainfishinglife.blogspot.fi/2014/11/laane-soomes-uusi-rekordeid-otsimas-24.html

Aasta lõpp läks nagu ta läks. Kurvalt.

Järgmisest aastast. Hmm. Paar rekordit tahaks teha - ega ma ahnepäits ole, et rohkem tahan.  Paari uut asja võiks proovida; uute kohtade avastamiseks küll nii palju aega ei jää kui sel aastal. Aga vast mõne ikka avastab.  Ja poisile tahaks korraliku kalapisiku külge pookida:-) Ning EDI lantidele tahaks Tornios "tuule tiibadesse puhuda".

Ilusat vana-aasta lõppu ja ägedat uut aastat kõigile!

Jõulutuur 2014 vol.2, Nõuni järv, 27. detsember 2014

Õhtune saun andis järgmise päeva plaaniks Nõuni järve. Mina seal korra talvel käinud, teiste jaoks täiesti uus veekogu. Kala seal peaks olema ja Marguse käest saab kindlasti ka mingeid juhtnööre. Plaan koos, võtsime hommikul kell pool üheksa suuna Tartust Otepää peale.

Margus ja Tamur olid meil lautade juures vastas, et meile parimate ahvenakohtade kaart lumele joonistada. Veekogu põhjareljeef selgeks tehtud suundusime järvele.

Ilm pilves ja mõni kraad külma. Vastikult tugev lääne tuul tõotas kõvasti püügipiirkondade valikut ahendada. Tuulest lähtuvalt alustasimegi poolsaare kaldaalustest kohtadest, liikudes äärt pidi keskjärve suunas.

Jääd Nõunil pea poole vähem kui Vasknas. Lisaks kerge veekiht jää ja lume vahel. Nii, et matkasaabastega vennad varsti virisema hakkasid. Leidsime siiski pisut kuivema paiga ja alustasime püüki. Mina ja Tõnn mõllitama, Urmas tirgutama.

Kolm esimest auku ei andnud elumärki. Neljandas läks särjeks kätte ära ja nii sai peagi unnad sisse pandud. Ma kulgesin vaikselt edasi, samas kui teised vanade paikade peale pidama jäid. Särg, särg, ahvenapunn... Paar sajagrammist ahvenat ka sekka, kuid suuri pätse ei tundunud kodus olevat.

Sel ajal kui ma kondasin ringi, maadles Tõnu poole kilose latikaga. Augus ära pudistas. Latika ootuses nad nii pikalt paigale olid jäänudki. Minu otsimised piirnesid poolsaare tipuga - sealt edasi ei kippunud minema. Jõhker tuul jahutas nurga taga keha ruttu maha ja kuna kala siin ka pisike, siis suuna soojematesse paikadesse tagasi võtsin. Teiste juurde seltsi...

Mingi hetk lõuna paiku esimene unnalipp ennast välgatas. Asja uurimine andis tulemuseks lutsutatud särje. Lükkasin sama kala uuesti põhjapeale ujuma ja hetk hiljem uuesti lipp püsti. Ja loomulikult polnud kedagi otsas. Hankisin siis ruttu ühe ahvenapunni ja vahetasin särje välja. Kulus vast viis minutit, kui kolmas kord lipp püsti. Paar meetrit tamiili kadus poolilt ja peagi nii 45cm havipunn august välja ronis. Urmas läks seda mõnest eemalolevast august alla laskma...


... Tund aega hiljem venitas Urmas oma unnakalaga havi välja. Hmm, kalal pikkust enamvähem sama palju, võibolla sent rohkem. Kõht natuke suurem, aga ... me Tõnuga arvame, et küllap Urmas selle minu haugi võttis, toppis talle paar ahvenat kurku, venitas natuke näpitsatega ja pani enda konksu otsas jääauku likku... et see siis uuesti enda kala sildi all välja tõmmata:-)

Igal juhul seda kala enam tagasi ei lastud, vaid puhastati ära.

Pealelõunal mängisin erinevaid kirpe läbi - kuldne, pronksjas, väike punane, suurem punane... Võtt oli lahja ja sort endine. Haug vaikis sootuks.

Poole neljast panime asjad kokku ja kolisime autosse sooja.  Maavõistluse seis jäi sedapuhku 30:9.

Tundub, et meil nende jõulutuuridega mingi needus peal - pole kordagi korraliku saaki saanud, ei saanud ka nüüd.

Jõulutuur 2014, vol 1, Vaskna, 26. detsember 2014

Selle aastane jõulutuur toimub Tõnu ja Urmasega. Ain otsutas vaikida ja Margost me ei tea midagi. Mitmes jõulutuur see on? miski 10-15 vahele peaks see number jääma. Alustasime kusagil üheksakümnendatel, kui Tõnuga kaardi pealt kaks järve välja valisime ja siis kalale põrutasime. Alati jõulu teisel pühal. Mõned aastad on vahele jäänud, kui jääd pole olnud, seetõttu on see lugemine segamini...

Kuna lääne pool jääd ei ole ja mujal on see selline hädine, siis võtsime tuuri esimesel päeval suuna Haanja poole. Seal ikka jääd leiab. Kõrgmäestik ja puha. Alustasime stardiga Vigalast kell pool seitse. Peale Pärnut puhusin kopsud korralikult politsei korraldusel puhtaks - selgus, et roolijoodikuid lõuna poole üldse ei lastagi. Ma nende kinni peetute hulka ei kvalifitseerunud. Väga tubli, et kella seitsme ajal teisel jõulupühal selline aktsioon toimub!
Kella kümneks olime lõpuks Haanjas ja suundusime Vaskna järve poole. Kunagi ammu ammu siin käisime, positiivsed elamused meeles, otsustasime et see järv esimeseks selle talve jääpüügiks hea küll.

Ilm mõnusalt talvine - mõni kraad külma, päike paistis. Vaid tuul oli selline vastikult vali, puhudes lääne kandist pikki järve. Tegime hooga kand ja varvas järve teise otsa välja, et saaks kalda alla tulle eest peitu. Sinna me terveks päevaks jäimegi. Urmas alustas tirgutamist ja meie Tõnniga mõllitamist.

Auk sisse, jääd oma kakskümmend senti. Võtsin oma eelmise aasta vimmapüügi vahendi välja ja saatsin sääsevastsetega teele. Kirpu vahetama ei hakanud, tundus natuke raskevõitu aga... Esimesed augud andsid 1-2 sininina igast püügikohast, kuid ketti kala ei läinud ja midagi suuremat ka sekka ei visanud. Otsisime kaldaaluses tuulevarjus edasi. Mingi hetk vahetasin kirbu punaka-kuldse tooni vastu. Selle peale sattusid triibumudilased korralikult pöördesse ja hävitasid mu sääsevastsete tagavara sellise kiirusega, et kade meel tuli peale...

Panin paar unda ka sisse ja jätsin võtukoha maha. Kümmekond meetrit eemal, andis mõnusad kümme minutit vaikust. Järgmine auk veel natuke eemal ja lõpuks ka sajaviiekümnene ahven jää alt välja ronis. Lisa tuli aga vaid mudilaste näol. Kammisin, mis ma kammisin kuid korraliku kala üles ei leidnudki. Ei tahtnud tuulevarjust ka välja ronida ja nii jäingi suhteliselt väikese ala peale tiirutama.

Vahepeal keegi unnaahvenat himustas, kuid otsa ei jäänud. Ainukeseks haugivõtuks see meil kamba peale jäigi. Õhtuhämaruses aga ...

... aastate eest siin käies õhtuhämaruses pätsid suu lahti tegid. Mõlemad Tõnuga paar 400+ ahvenat välja meelitasime... täna peale päikeseloojangut deja vu - esmalt keegi korralik mõllipintslit kinni hoidis. Veerand tundi hiljem uuesti ta võtma sain; korralik maakera paar sekundit otsas, ühe jõnksu ka tegi, enne kui vehkat pääses ... rohkem pätse aga seekord liimile ei läinud.

Kokkuvõttes jäi kalapüügi maavõistluse seis 58-14. Ummi hoidis üldse vormi homseks ja väga puuri kulutada ei tahtnud. Tõnul üks latikalips ka sekka hüppas. Jääpüügi tunde saime kätte küll.
Aga me homme järgmisel järvel alles püüame:-)
Kus, seda me saunas otsustame...

Vigala peal lutsusüldi materjali hankimas, 23. detsember 2014

Pea kuu aega ei olnud kalale saanud. Näpud sügelesid nii mis hirmus. Motoorsest rahutusest rääkimata. Nii juhtuski, et kui naine ütles, et jõululauale sülti plaanis pole (mis mõttes, kuidas siis pitsi tõstetakse?) .. siis saigi eile õhtal ennast mõneks tunniks jõeäärde "vabandatud", süldimaterjali hankima. Ehtsa linnavurlena - söödamaterjalina kaasas ainult krevetid ja pool ussid.

Tee jõe äärde kujunes päris aeganõudvaks. Jõhker lumesadu tõmbas kiiruse alla ja vahepeal lausa kolmekümnega tiksuma pidi. Tõeline lutsuilm. Rumba sirge lõpp meenutas mõne populaarsema ostukeskuste parklat. Autod kummalgi pool teed seismas, paksu lumekihi all. Tundus, et olen laulupeole korralikult hiljaks jäänud. Sättisin ennast esimese kääru juures teistele seltsi.

Lemmikpaik oli loomulikult hõivatud. Valisin suvalise vaba koha, peaasi et püüda saab. Jõgi üsna kõrge, veetase +117. Ühe tonka otsa ussid ja teise otsa krevetid. Kell oli viis kopikatega, kui kellukesed ridvapitsi otsa kinnitatud sai. Uhh - lõpuks ometi kala püüdmas.


Veerand tunnikest ei toimunud midagi. Venekeelses seltskonnas eemal keegi midagi välja tiris. Minu ridvad õõtsusid tuule ja lume käes ühtlases taktis... Ja siis ootamatult krevettidega kaigas korralikult vetruma pani. Korjasin kellukese maha ja peagi haakimiseks paras moment kätte jõudis. Otsas. Ja loomulikult jäi kaldarohu taha kinni. Meelitasin jõnksutades ja kuidagi liikuma sain ning peagi poole kilone luts kaldal. Pole paha algus.

Uuesti tonka sisse. Samal ajal teise ridva otsas oleva ussi keegi avastas. Üsna samalaadne võtt. Haakimise järel jälle kena raskus taga. Rohu ääreni tuli kenasti, kuid sellest üle enam mitte. Mässasin mis mässasin, ühel hetkel kala otsast pudistasin. Egas midagi, ussid said saadetud järgmisele katsele. Samal ajal krevetiõngega jälle kena võtt. Kuid seekord ei pidanud närv vastu ja haakisin liiga vara ning kala ei jäänud otsa.

Kogu see jant vast minutit kümme kestis ja katkes kui lõigatult. Sättisin sööta erinevatele kaugustele, üles ja allavoolu. Ei miskit. Järgmise paari tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tihe lumesadu, mille ajal kogu see nali toimus, oli ka otsa saanud. Vähemalt püüda oli mõnusam ja kuivem tunne:-)

Kõrvalolijad hakkasid kella seitsme paiku asju kokku panema. Ja nii oli kella kaheksaks vaid kaht tulukest kalda ääres veel näha. Otsustasin, et panen punkt kell kaheksa ridvad kokku ja lähen sauna ära. Aga ei, kus sa sellega, mõni sekund enne seda hakkas keegi krevette nokitsema. Tükk aega nikerdas, kuni viimaks välja kerisin. Väike lutsupoeg. Umbes samal ajal oli lumesadu ka tagasi tulnud ning lükkasin oma äramineku otsuse poole tunni võrra hilisemaks.  Ilmaasjata - järgmise poole tunni jooksul ei toimunud mitte kui miskit.

Pool üheksa tulin tulema, üks auto veel passima jäi. Saak oli mis ta oli, aga püüda oli mõnus! Vahepeal oli nii palju lund tulnud, et enda teeotsa juures tagasiteel ühtegi jälge ees polnud.

Ilusaid jõule!

Mälestuseks

Oma esimest kalapüüki mäletan ma hästi. Olin siis vast viie-kuue aastane, kui isa võttis mu kaasa ühel juulikuu õhtul Urbukse järve äärde latikaid püüdma. Tee sinna oli pikk, aga huvitav. Mööda mägesid, väikest teerada kõndida oli põnev. Natuke uhke tunne oli ka, sest väiksemat venda kaasa ei lubatud. Isa oli järve ääres, majade vastaskalda all, koha sisse söötnud ja eelmistel päevadel sealt ka latikaid välja võlunud. Nüüd sättisime ennast samasse paika istuma. Paps viskas pisut mingit putru sisse, sättis kaks käsiõnge paari meetrise vahega püügile. Korgid seisid kui naelutatult peegelsiledal järve pinnal. Minu mingisugune kolmemeetrine lihtkäsiõng sai ka pika nurumise peale sisse visatud, kuid selle kork jäi teistest üsna eemale.

Õhk seisis, tuult ei olnud ja päikese laskudes tulid sääsed välja. Ühel hetkel hakkasid mingid kalad järve keskel veeringe tegema. Kaugel eemal. Mängisid seal omaette ja liikusid vaikselt meie poole. Mida lähemale tulid kalad, seda rohkem tuli välja sääski. Mulle olid hoiatussõnad peale loetud, et liigutada eriti ei tohi ja sääski tuleb vitsakesega tasakesi eemale ajada. Muidu kala näeb ja kartma hakkab ning ei võta. Sääsed muutusid aina tüütumaks ja tüütumaks ja ma juba kibelesin kodu poole mõtetes... kui ühel hetkel keegi papsi õngekorgi üles tõstis ja selle lihtsalt veepinnale ulpima jättis. Isa haaras ridva ja ootas kannatlikult. Ootas päris pikalt, kuni lõpuks kork liikuma hakkas. Järgnes haakimine. Kala jäi konksu otsa ja ujus seal kusagil eemal vee all. Peale pikki, pikki sekundeid tuli ilmatu jurakas hele kala vee peale ja isa tõmbas selle kahva. Oli see vast suur. Ja ilus. Latikas. Isa lemmik kala.

Hiljem sai isaga käidud sadu kordi koos kalal - Pärnu jõel latikaid taga ajamas, ahvenat Pärnu lahel sikutamas, Emajõel tonkatamas,  Norras lõhet otsimas, Rootsis paaliaid imetlemas, Soomes jääpüüki harrastamas, Kasari ja Pärnu vimbasid kiusamas. Palju kohti, palju kalu ja palju ilusaid mälestusi. Tema latika, linaski ja ahvenapüügi rekordeid mul ei õnnestu ilmselt kunagi ületada. Samuti tema oskusi talikalastuses põiklandiga või haugipüüki spinninguga. Vanakooli mehena on suur osa neist rekorditest veel tehtud iidamast aadamast pärit nevskaja rulli, ddr tamiili ja isetehtud peibutisi kasutades.

Meie viimane ühine kalapüük toimus selle aasta jaanuari lõpus Pärnu jõel, jää pealt linna all. Pikk haigus võttis jõu ja nii pidi ta edaspidi leppima vaid minu püügikirjeldustega, ise enam õnge kätte haaramata. Võitlus haigusega sai otsa kuuendal detsembril. Kuuekümne üheksa aasta vanusena. Kõiki võitlusi ei saa võita. Kahjuks.

Isa sai maetud ühe tema lemmik latikapüügi koha vastas olevale Tori surnuaiale. Puhaku ta rahus!

Kohapüügi hooaja lõpetamine, 25.november 2014

Viimane selle sügishooaja kohapüük. Õhtul laevaga koju tagasi. Hommik algas seetõttu üsna vara, tõmbasin juba hämaras paadimootori käima. Paadi suund endiselt saare alla.

Poolik püügipäev tõotas tulla rahuliku ilmaga. Front oli möödas. Tuul raugenud. Taevas küll ühtlaselt pilves, kuid sademeid polnud. Ja õues mõnusalt soe. Olin toppinud endale samad riided selga, mis eelmistel päevadel ja peagi sain aru, et pingutasin üle...

Ankur saare taha sisse ja püüdma. Väljas veel nii pime, et eriti ridvaotsa ei näinud. Aga kala ei maganud. Või ikka magas, sest esimene võtt oli täpselt selline otsas tukkumine. Ritv vajus kerides kergelt pingesse ja ilma haakimata jäi keegi otsa. Mässas kenasti ja lähemale ei kippunud tulema. Hiljem selgus põhjus - kalal konks kurgu all kinni, ehk sisuliselt pooleldi risti otsas. 1.35kg näitas kaal päeva esimesele kohale. Polnud paha algus.

Uusti "vale mootoriõli" otsa ja järgmised visked. Kulus vast viis minutit, kui kordus sama lugu. Vajumine otsa, kena madin ja sama suur kala paadis. Ok. Viiskümmend grammi kergem. Ja konks samuti kurgu alt kinni. Mihkel samal ajal mingeid tokse väitis olevat. Pommitasin edasi ja sain samuti uusi puudutusi, kuid otsa ei kippunud jääma. Pool tundi hiljem ühe alamõõdulise lõpuks ikkagi välja võlusin.

Mängisin seejärel vahelduseks värvidega. Kõik põhitoonid sai läbi näpitud ja lõpuks mingi musta tooni juurde pidama jäi. Seda kaks korda keegi togis samuti nagu pruuni. Teised värvid aga... Saagilisa siiski ei tulnud kuidagi ja mingi hetk lõppes seegi vähene togimine, mis olnud oli.

Kammisime järgmise tunni jooksul põhjalikult ümbruskonna läbi ja ootasime, et suur kala karbi lahti teeks. Lõpuks kella üheteistkümne paiku sai Mihkel korraliku löögi kätte ja kena kala taha. Võngete järgi suur koha, istus ühes kohas põhjas ja peksles, ilma sööstudeta. Ja ühel hetkel nöör lõtvus. Välja kerides selgus, et landilõks oli lahti läinud (need on need plekist äärtega pehmed lõksud). Pettumus oli kindlasti suur... samas tekkis uuesti lootus, et äkki mõni veel ründab.
Kala võttis loomulikult "vale mootoriõli"...

Järgmine tund samas tsoonis ei andnud midagi. Lõuna paiku ilmus peale kolme päeva taevasse
päike ja vee all hakkas vaikselt uuesti midagi looma. Paar konna käis otsas, mõned toksud veel lisaks. Mihkel pika hambaga võtu lõpuks kilose kalaga ära realiseeris. Kuid jälle lisa ei tulnud.

Kell lähenes juba äramineku hetkele, kui korraga neeme tipust metsik rabak, mis kohe ka nööri lõtvumisega päädis. Haug landiga jehat tegi. Sellega sai meie püügipäev õhtale ja tulime tulema.

Kokkuvõttes saab reisiga üsna rahule jääda. Lõpuks ometi sai suurte kalade lööke tunda, mis sest et saak arvuliselt nadiks jäi. Selle võrra sai vähem aega kala puhastamisele kulutatud:-) Haugirekordi parandus ja kolmene koha, pole ju paha...

Taktikaliselt oli meie otsus viimased kaks päeva  ühes tsoonis püsida õige. Teine paat kolm päeva ümber maailma ringi kondas - linna all, diivani augus, ilusa maja all, tünni juures ja veel muud kõikvõimalikud paigad. Suuri alasid läbi trollisid, kuid kala üles ei leidnudki.

Ning kõige mõnusama tunde tekitas see, et tegijaks värviks osutus üle paari aasta uuesti traditsioonilist tooni silikoon, sedapuhku "vale mootoriõli" näol.  Õli ruulib!Kõik need neoonid ja kohupiimad ja kollased ... need landikastist nüüd välja võiks visata:-)

Ja seltskond oli ka tore...

...lahe reis oli...

Lääne Soomes uusi rekordeid otsimas, 24. november 2014

...Panin viske täpselt saare neeme nina kõrvale. Lant vajus põhja, paar tiiru, paus, veel paar tiiru ja siis  korraga paras löök läbi ridva. Nii korralik, et elekter kehast läbi käis. Ja otsa jäi. Ritv mõnusalt paindes ja nagu kännu taga, kaks korraliku õõtsutust korraga ridvast läbi käis, vasaku käega esisidurit automaatselt pehmemaks kruttisin. Kõik tundus justkui kontrolli all olevat, kui ootamatult nöör lõtvus. Kurat otsast kukkus. Jälle. Täiega vanduma ajas. Kerisin landi välja ja peksin paar korda ritva vastu vett - no ajas ikka tigedaks küll. Kell oli pea pool kolm. No on veel aega...

...Ajas pisut tagasi kerides...
Hommikul oli sedapuhku äratus kell 7.15. Bonder oli enamvähem kell pool üheksa õhtu magama jäänud ja nüüd kella peale nagu elektriorav püsti kargas. Arusaadav ka, ikkagi viimane täispikk püügipäev, pole siin magada midagi. Tõusin ka. Kohvi tilkuma, silmapesu. Seejärel kaks kruusi kohvi kurgust alla  ja vaikselt elu sisse tekkis. Väljas aga veel üsna pime. Võileivad ka juba valmis, oleks juba peale läinud aga nii pime ja kohutav. Paar kraadi sooja, pilves ja hull tuul. Hea et katus ikka paigas püsis. Lõpuks kui pisut heledemaks hakkas minema läksime peale.

Paadi nina suundus otse saare poole loomulikult. Kümne märgi juures lood kena kala näitas ja siin kontrollpeatuse tegime. Mõned visked, aga peagi tuul paadi ankrust lendu lükkas ja edasi kulgeda otsustasime. Saare taha. Tõotatud maale. Siin jõekallas tuule kenasti kinni kattis ja mõnus soe püüda oli. Sättisin oma "vale mootoriõli" otsa ja peale paari viset korraliku rabaku sain, otsa ei jäänud. Visalt pommitasime edasi, vahetasime paar korda ankru paika ja uued katsed. Uued värvid. Üks moekam kui teine. Tulemus aga null mis null. Paar ahvena võttu, latika luti imemise liigutust, kuid tokse ja rabakuid mitte. Peale kümmet otsustasime, et aitab. Kaua sa ikka ühes samas kohas viitsid pilduda. Panime voblerid paadile järgi ja kulgesime kümne haru pidi ülesvoolu liikuma. Kajalood aegajalt kalu näitas, mille peale kaks peatust tegime. Paar korda tundus keegi ka landi vastu huvi tundvat, kuid korralikuks võtuks ei läinud.


Pisut enne kella ühteteist olime saare juures tagasi ja kogesime, et aeg voolab omasoodu, kuid kala ei võta endiselt. Jätsime uuesti tuulevaikse paiga maha ja suundusime kümne märgi suunas tagasi. Saare teises otsas sättisime ankrusse ja avastasime uusi püügipaiku. Samal ajal tekkis jões vool ja kohe paadi alt korraliku võtu sain. Korraks keegi otsa jäi, ilmselt kohapunn. Tuul aga oli nii kõva, et järgmise viske ajal vedas ta meie ankru põhjast lahti ja paat triivis paarkümmend meetrit edasi. Peale paari viset järgmine korralik toks ja keegi taga. No mitte suur, aga ikkagi miskit otsas. Mõned sekundid küljes oli ja siis ära kukkus. Ja jälle tuul võimsamaks osutus ning paadi teele lükkas.

Mõnikümmend meetrit hiljem ankur põhjaga vaikselt sõbrunes ja püügiks võimaluse pakkus. Tegin pika viske vasakpoolse kalda alla. Lant sai vaevalt põhja puudutada, kui kerge toks ja peale haakimist midagi taga. Venitasin vaikselt enda poole, midagi tuli järgi. Nagu väike oks. Kümme meetrit tuli nii ja siis siplema kukkus. Kohapunn kurinahk. 43cm koha rändas tühja kalakasti. Kuna täna meil õhtusöögiks kalapäev oli planeeritud, siis oli eilse koha skeletile lisaks mingigi lihatükike uhhaasse tekkimas...

Tegime mõned visked veel, kuid lisa ei tulnud. Kuna mõttes tiksus kogu aeg, et vool pani kala võtma, siis oli üsna kiire tekkima otsus, et äkki saare taga suurem kala ka aktiivseks on muutunud ja võtsimegi uuesti suuna sinna. Pool tunnikest hiljem konstanteerisime fakti, et see mis toimib ühes kohas, ei pea toimima teises... Suundusime tagasi kümne märgi poole. Saime kitsas lõigus paar võttu, kuid mitte kala ja olles tüdinud korralikust tuulest ning lainest kolisime trollimisplaanile üle.
Lõuna aeg ka juba. Millalgi peab sööma ka....

Järgmised pool tunnikest trollisime kümne haru, sõime kõhu täis ja suurest igavusest taastus pisitasa jigitamise isu. Kulgesime tagasi ja võtsime ankrupaigaks kivivare taguse. Siin eile paar soomust sai tragitud. Täna meid see huvitas, et kelle soomused need siis olid. Paar viset ja keegi korraga otsa vajus ja siis eemale siputades üritas plagama panna. Vaikselt kala paadini lohistasin. Latikapoeg kõhtupidi jigi otsas. No selge, ilmselt eile sama teema. Mihkel miski korralikuma võtu ka sai, aga pakun, et see sort ka sama. Ilm oli ankrupaigas aga parajalt tormine ning vilu ja mugavuse vaatanurgest lähtuvalt uuesti saare taha vurasime.

Kell nii kahe ümber. Panime ennast randi peale ankrusse ja kukkusime uuesti pilduma. Korraga miski asja taha jigi kinni vedasin, ritv paindesse läks. Instinktiivselt haakisin ja millegi landi külge kinni sain. Oks? Põhi? Vaikselt paigast seda nihutama hakates tegi aga keegi kaks rahuliku tõmmet  ja pudises otsast. Kurat. Ilus kala oli, raskus märkimisväärne ja tõmbed väga rahulikud nagu kohal. Tigedaks ajas...

Pommitasime edasi, kuid jätku ei tulnud. Panime siis paarkümmend meetrit edasi ja korraga mingi punn otsa vajus. Teine neljakümne kolmene koha kasti tee leidis. Alles teine... Väga kurb vaatepilt. Aga need väiksed ei huvitanud, tulgu neid kas üks või mitu, see pole see. Suurt tahaks. Veel viskepikkus edasi ja uus ankrupaik.

Lant teele, mõned pöörded ja pausid ning siis korraga ilus rabak. Paar sekundit mõnusat tunnet ja siis jälle korraga kõik lõppes. Peksin ritva vastu vett. Kell oli peaaegu pool kolm. No on veel aega...

Rahunesin ja sättisin ennast uuesti püügile. Paar tühja läinud viset ja siis uuesti eelmisest kohast vast viis meetrit eemal korraga mõnus laks ridvast läbi käis. Keegi teisel pool korralikult ritva sikutas, täiesti närviliselt ja kohutavalt jõuliselt. Vasaku käega uuesti siduri poole tormasin, ruttu ruttu, samal ajal paadis kala survel sammukese talle lähemale astusin. Jõudsin siduril tiiru maha kruttida ja sama ajal surus keegi teisel pool gaasi korralikult põhja ning meelitas rullist mõnusa kärina välja. Ja mitte ühtlase vaid meeletute jõnksuvate tõmmetega. Tekkis tunne, et nagu lõhe oleks otsas. Sõitis miskit meetrit kümme ja siis ennast põhja istutas. Vaikselt kala lähemale pumpama asusin. Ritv täiesti rõngas ja sidur pidevalt järgi andis. Kala vaikselt tasasest veest ennast voolu sisse suunas ja sealt lisajõudu ammutas. Põhjas sikk-sakk liikumisi tegi ja kuidagi üles ei kippunud tulema. Lõpuks peale pikemat pusimist ja pumpamist midagi veepinnale tuli. Pikk kui korralik palk. Haug kurask. Hüüdsin Mihklile, et tee paar pilti, ennem kui nööri läbi hammustab... Lanti esimese hooga ei märganud ja trossi ju vahel ei olnud. Teisel korral kui kala pinda tuli aga landi ära silmasin, too kala "huules" kinni istus. Nöör kenasti hammastest eemal ja need ohtu ei kujutanud.


Peagi haugi kahvamise ulatusse sain. Kahv meil aga selline ... pisike. Eilne kolmene koha veel kuidagi ära mahtus, aga kuidas seda meetrist vaala sisse vedida. Esimese kahva lähenemise katsele järgnes (traditsiooniline) sööst põhja suunas. Sidur toimis ja otsa ta jäi. Konks ka vapralt vastu pidas. Teisel katsel sättisin kala piki paati ja hakkasin vaikselt kahvama. Saba poolt lähendes. Pool kalast kahvas, kui tundus, et kahv on täis. Loksutasin natuke kala, tolle kõht oli nii suur ja raske ning see vajutas vaikselt raskuse mõjul kahva sisemusse. Viimaks kuidagi pea ka sisse toppisin ja haugi välja venitasin. Siiamaani ei mahu pähe, et kuidas ta sinna ikka mahtus.

Haugil pikkust (L) 104 cm. Kaalu 8.3kg. Uus isiklik haugirekord. Tegijaks "vale mootoriõli". Aru ei saa, mida see haug sellisest väiksest saagist üldse himustas. Kala kõhu ümbermõõt oli 50 cm ja kõhuõõnes üle pooleteise kilo marja. Novembri kuus! Uhhaa plaan lendas põõsasse, nüüd vähemalt oli midagi pannile panna.

Püüdsime samas veel pool tunnikest, trollisime pimedani ja tulemusteta maha tulime. Ma kokkuvõttes  täitsa rahule jäin:)  Haug pole küll kala keda väga ihaldan, aga sõit oli ikka vägagi mõnus. Ja millised lõuad kollil olid - kaks koha, mis sai ära võetud, mahtusin mõlemad kenasti haugi suhu. Hinge peale natukene need korralike kalade äraminekud jäid, aga noh suured peavad ju vahel ka ära pääsema. 

PS! Kell 18.15. Mihkel ulatas õuest tuppa fileeritud kalatükid, Tõnu kloppis mune vahule, Bonder soolas kalatükid ära ... ja mina mõtlesin, et mida ma siis täna peaks sööma... teeks mingi võileiva või?