Aasta viimane püük, Rumba all, 28. detsember 2019

Jõulud seljataga. Väike kolamine Läti riigis samuti. Eile tulime tagasi ja otsustasin selle aasta viimase püügi ära teha. Ridvad autosse ja Rumba alla. Kaare peale.

Väljas selline natukene talve moodi ilm. Vähemalt õhutemperatuuri järgi. Kenake miinus üks näitas auto temperatuuri näitaja, kui kella kolme paiku kohale jõudsin. Maapind samas must, mis must. Kerge põhjatuul oli pilved laiali lükanud ja üle mitme mitme päeva näidati taevas ka päikest. Vesi oli kukkunud Kasaril ka juba normaalsemale tasemele, +95 peale.

Kolm kaigast töökorda ja sisse. Üks ussidega, kaks kalatükkidega varustatud. Ühe panin päris sügava peale, puust kaare suunas ja kaks tükki tavalisse kohta. Päikese kadudes hakkas tempretuur kenasti kukkuma. Hea, et talvekombe selga olin taibanud panna ja käpikud kaasa haaranud.

Videvik tuli maru aeglaselt ja ei pakkunud midagi huvitavat - kaikad seisid liikumatult külma käes. Panin kolmandale ridvale samuti vimma filee otsa ja sättisin valguspulgad valmis. Umbes sel ajal, kui palja silmaga ilma lisavahendeid kasutamata ridvapitsi eemalt enam ei näinud tegi esimene kelluke häält. Korralikult, ühe korra nagu oleks kivi otsast alla sadanud ... ja jäi vait. Noh kell ei olnud pool viis ka veel, nii et vara lutsuvõtuks kah nagu.

Pool viis tuli esimene laine. Esmalt keskmine ritv võnkus mitu korda kenasti ja kui arvasin, et nüüd on juba kenasti sisse söönud ning kummardasin ritva haarama ... too tardus paigale. Kala loobus neelamisest. Hilisem kontroll tuvastas, et söödaga oli kõik korras, lihtsalt miski ei meeldinud sööjale.

Seejärel teisel pool puud olev ritv. Lasin sellel ka kenasti võnkuda enne kui ära haakisin. Käsi sai limaseks. Selline 40 alla isend läks jõkke  kasvama tagasi. Samal ajal, kui kalaga askeldasin, kolistas keegi juba teist äärmist ritva. Selleks ajaks, kui lõpuks oma toimetamised tehtud sain ja selle ridva juurde tagasi jõudsin, oli too juba rahunenud. Otsas ka kedagi polnud - järjekordne pooleli jäetud neelamine. Ei tea kas said liiga suured kalatükid konksule pandud ja need osutusid sööja jaoks liiga suureks suutäieks?

Natukese vaikuse järel jälle sügava peale pandud ritv häält tegi. Ja jälle keegi toimetamise pooleli jättis. Minutit kümme vaikust ja keegi keskmist korraks puudutas ja jälle vaikus. Väga pirtsakad sööjad olid.

Poole kuue paiku otsustas üks ikka pakutavale tuule alla teha ja teine alamõõduline käis karget õhku nautimas. Tuli sama ridva otsa, millega ka esimene.

Peale seda võtmine katkes ja otsustasin, et teist lainet seekord ootama ei jää. Kaldaäär külmast vaikselt juba jäässe kiskus ja minu sisemine värske õhu vajadus rohkemat külma ja pimeda käes passimist ei nõudnud. Kell kuus tulin ära. Temperatuur oli selleks ajaks juba -3 peale langenud ja kukkus kenasti edasi. Aga kahjuks esmaspäeval juba soojaks tagasi läheb.

Rumba all lutsutamas, 21. detsember 2019

Sedapuhku sai jõe äärde mindud ainult kolmeks tunniks - lihtsalt maale sai laupäeval nii hilja jõutud. Kella neljast jõe äärde jõudes oli väljas juba hämar.  Seetõttu ei hakanud sedapuhku isegi Vanamõisani vurama, parkisin neljarattalise Rumba kääru äärde ära. Üks auto silla juures parkimas ja kaks kääru peal ka veel lisaks. Jõulueelne lutsutamine käib täies hoos.

Väljas täispilves ilm, kerge kagutuul. Vihma ei lubanud ja seda ei tulnud ka. Kuud ei paistnud kusagil olevat. Vantsisin õunapuu alla augu peale ja lajatasin kolm ritva sisse. Vesi kõrge, +125 Kasaril, aga languse trendis. Kuna õhtul kell pool kaheksa pidi Leicesteri mäng algama, siis oli püügile ajalimiit ette paika pandud.

Algus oli päris tore. Kell pool viis, kui valguspulgad külge olin pannud hakkas sikutamine pihta. Imelikul kombel ühe ja sama ridvaga, sellega mis oli sügavama poole sätitud. Esmalt väga kena ja rahulik ridvapitsi vedrutamine. Poleks seal otsas olnud vimmafilee, siis oleksin kahtlustanud vimma võttu. Natukene lasin neelata ja haakisin ära. Luts kenasti taga. Augupoolses servas on paha asi see, et rohuriba on seal kole kaugel kaldast ja parajalt kõrge. Isegi sellise kõrge veega turritas osa rohust veest välja. Olin kala välja kerimisel liialt aeglane ja sinna rohu taha ta ennast seetõttu ära ka parkis. Venitasin, mis ma venitasin, lõpuks andis lips järgi...

Sain vaevu uue lipsu otsa seotud ja sööda vette visatud, kui sama ritv uuesti võnkuma pani. Teisel katsel olin tehtud veast järeldused teinud ja kiire taganemisega tõmbasin kala hooga üle rohuääre. Selline neljakümnene lutsupoiss. Saatsin ta koju tagasi.

Järgmist võttu ei tulnud samuti kaua oodata. Vast kümme minutit hiljem nagistati sama tonka kallal. Nagistas natukene aega ja siis võtt pooleli jäi. Sellega võis esimese laine lõppenuks lugeda. Teisi ritvu ei puudutanud selle aja jooksul keegi.

Poole tunnise vaikuse järel tuli teine laine. Olin keskmise ridva natukene sügavale lähemale toonud ja näpupikune lutsupoiss venitas selle tonka konksule asetatud kahte mullaussi. Lugesin manitsussõnad peale ja saatsin ta kasvama. Uueks söödaks panin usside asemele kalafilee ja sama ritv võnkus peagi uuesti. Järgmine, aga ka alamõõduline, käis õhku hingamas. Siis veel paar võttu, mis aga pooleli jäeti. Kuidagi pirtsakas lähenemine... Ja kella kuuest valitses jõe ääres vaikus.

Punkt kell seitse tulin tulema. Sama hästi oleks võinud ka tunnikene varem lahkuda...Kolmas ritv, mis sügava peale ei küündinud, seisis terve õhtu liikumatult.

PS! Külmaprognoos enne jaanuari esimest kolmandiku jääd ei luba. Krt...

Kasaril, 14. detsember 2019

Leidmaks erinevusi viimasel mõnel nädalavahetusel, tuleks ilmselt kaevuda sügavatesse detailidesse. Üldine pilt on aga endiselt sama - pikk pikk sügis muudkui kestab kestab kestab. Venelaste ilmaprognoos nüüd midagi peale jõule nagu lubaks, aga kindlasti keeravad nad selle pildi ka veel teistsuguseks... Laupäeva õhtuks tegi jälle koerailma, tugev kagutuul, laus-pilvisus, pidev vihma tilkumine paari kraadise sooja juures... ja otsustasin teha oma tavalise mõnetunnikese pimeduses mediteerimist.

Vanamõisa juurde jõudsin poole neljaks. Jõgi kõrgem veel kui eelmine nädalavahetus, veetase +129 juures, kuid langeva trendiga. Nädala sees oli suurte sajude tulemusena vesi isegi +189 juures ära käinud. Põllud seetõttu vett täiega täis.

Minu traditsiooniline nurgake oli kahe Haapsalu venelase poolt hõivatud, nood olid päev otsa seal püüdnud ja terve kiisa kätte saanud... seetõttu seadsin sammud jõekaare teise äärde. Sealsest põhjast mul sotti polnud ja nii seadsin kurve lõppu ridvad sisse nii, et vahemaad nende vahel jäid päris pikaks. Oma kolmkümmend meetrit kaikad üksteisest eemal.

Hämarik ei pakkunud midagi. Keskmist ritva, mille juures laagris olin, paar korda nagu puudutati, aga see võis ka voolu ja tuule ühismõju olla. Tänu tundmatule püügipaigale jäin peagi esimesest rakendusest ilma. Seega hämarikuga lõppes püük -1 minu kahjuks:-)

Seekord läks pimedamaks, kui eelmine kord. Kell pool viis oli juba nii pime, et mingi hetk mobiililt pilku tõstes ei saanud esimese hooga aru, kus pool seejõgi on. Seis oli paljulubav. Selleks ajaks olin konksud vimmafileega asendanud, millele stopperiks konksu peale veel ussijupike.

Kell viis, rutiinse kontrolli käigus, avastasin alumise ridva vaikselt vetrumas. Kellukest vastutuule tõttu laagripaika ei kuulnud. Lasin kalal natukene neelata ja haakisin ära. Täitsa kobe tükk võitles teises otsas. Kaldarohu joone juures jäi aga kinni. Käisin siis sikutades edasi tagasi, lootes leida õiget nurka, mille abil kala rohu tagant liikuma saada ja leidsingi selle üles. Tuli teine koos rohutuustakuga, aga välja tuli. Kenake 45 sentimeetrine luts. Kui meenutada foorumi nalja, et mere lutsud tulevad mere poolt ja jõe lutsud jõe poolt, siis see oli mereluts:-)

Teised ridvad kella viiest võtulainet ei pakkunud. Söödad jäeti puutumata. Ilmselt ei leidnud söödad tundmatus lõigus lutsu rändeteid üles. Kell kuus kobistas ülemise ridva otsa üks väiksem libedike esindaja ja nii uskumatu kui see ka pole, siis järgmise kahe tunni jooksul ei puudutanud söötasid mitte keegi. Kas põhjuseks oli kella poole kuue paiku tõusnud kuu, mis oli nii suur, et isegi läbi pilvekihi õrnalt kumades valguse jõe äärde tõi ... või hoopis mingi üldisem söömise streik libedike poolt ... või neid selles paigas neid lihtsalt polnud ... vastust teab vaid tuul. Kell kaheksa tulin tulema.

Tuleks juba see talv.

Kasaril, 07. detsember 2019

Vesi jões jälle tõuseb...hm äkki neljas kord juba sellel sügisel. Jääd ei paista kusagilt. Vahepeal aasta lõpuks külmemat ilma nagu lubas, nüüd on sellegi prognoosi ära muutnud. Sügis muudkui kestab ja kestab...

Laupäeval oli väljas paras koerailm. Marutuul puhus edelast, lausa mingi tormihoiatus anti. Lisaks hoiti pidevalt vihmakraan lahti. Õu oli vett täis. Tundus selline paras lutsuilm olevat ja hämaraks sättisin ennast ka paariks tunniks jõe äärde. Ikka Vanamõisa alla. Kaugemale soparallit autoga teha ei tahtnud.

Kaare peal alumises otsas üks mees juba passis, rohkem kedagi näha polnud. Hiljem pimedas sügava poolt ka taskulambi välgatusi tundus olevat. Laotasin oma kolm kaigast viiekümne meetri peale laiali ja laagri sättisin keskmise ridva juurde paika. Lageda peal vilises see tuul veel hullemini, nii võis kindel olla, et vastutuult oleva tonka kellukest kindlasti ei kuule.

Hämaraks said mullaussid otsa seotud ja kella poole viie paiku kolisin kaks ritva vimmafilee peale üle. Vaikus. Ei kedagi.

Esimene lutsulaine tuli punkt kell viis. Nagu kellavärk. Alumine ritv kõlises ja esimene libedik käis kaldal. Ilmselt samal ajal tehti ka teiste tonkadega mehetegusid. Kontrolli käigus selgus, et ühe otsas, kalatükiga varustatud, oli veel üks luts ja teise otsas olid ussid ära äestatud. Ja siis tekkis uuesti vaikus.

Kaks tundi tuule vilinat ja vihma krabinat vastu jopet. Sättisin ritvu ümber erinevatele liinidele, liigutasin sööta, vahetasin fileetükke. Ei miskit. Ei võtu poegagi.

Kell seitse läks jõeäär korraga valgemaks. Pilvede vahele tekkis mingi auk ja ilmselt kuuvalguse mõjul muutus jõeäär kordades heledamaks. Muutus kestis umbes veerand tunnikest ja tõi teise võtulaine. Kolm võttu, kaks lutsu käisid kaldal, üks jäi kaldarohtu kinni. Kõik sellised ühepikkused 30-40 sentimeetri vahel - pääsesin järjekordselt kala kojuviimisest. Ka see kala, mis vehkat tegi ei tundunud suurem olevat. Ühel lutsupoisil oli väga kentsakas kahjustus - pealaelt oleks justkui skalp maha võetud. Pole enne sellist näinud.

Ja siis hakkas uuesti sadama. Passisin veel mõnda aega ja kui United äppi vahendusel City vastu juhtima oli asunud, otsustasin, et seda ilmaimet peab oma silmaga kaema minema. Vabandus lahkumiseks leitud, lasin jalga.

Vesi jões tõusis kogu aeg. Püügi alguse +136 pealt õhtu jooksul+141-ni. Üks ritvadest, madalama kaldaga lõigu peale asetatud, oli püügi lõpuks kuivalt maalt vette ümber kolinud... Järgmiseks hommikuks oli veetase juba +157-ni välja roninud. Jõgi on ääreni täis. Jälle.