kolmapäev, 24. veebruar 2021

Pärnu jõel, äge ja pettumus korraga, 24. veebruar 2021

Tegelikult tuleb alustada juba eilsest. Seoses lühendatud tööpäeva ja pagulusega maakodus avastasin ühtäkki, et jõuan veel õhtul tunnikeseks jääpeale. Mõeldud - tehtud. Vanamõisa all nagu naksti ära käidud ja üks vimb kaasa võetud. Passis teine ikka selles samas augus, kus eelmise korra esimenegi oli tulnud.

Kasaril käik andis teada, et jääl pole häda midagi on ja nii sättisingi aastapäevaks plaanid Pärnu peale. Ain kes suure suuga lubas ka tulla, leidis järsku vabanduseks ... töö. No mis mõttes. Kahtlustan küll et kartis hoopis pähe saada:-)

Igal juhul olin ma hommikul kell 9 autos ja suund Pärnu poole võetud. Tee oli libe. Tegin puude alleel pilti ja siis sain alles aru kui libe. Vabalt uiskudega uisutada oleks saanud. Hea et ninali ei käinud. Must jää. Jätkasin sõitmist pisut vaiksemas tempos ja õnnelikult jõudsin ilma plekimõlkimisteta kohale. Seekord parkisin auto siiatsoonidele lähemale, kuna kildi jagu mööda peegelsiledat jääd tatsata ei tahtnud. Vaja siis kohe päeva alustuseks selili käia...

Kombe selga ja jää peale. See jumalast timm, isegi kaldaääred pole veel lahti. Vesi küll paiguti jää peal ja ega see head tee, kuid tundub, et mõnda aega ei juhtu sellega vast midagi.

Ilm välja pilves ja udune. Puhus vastikult tugev lõunatuul, mis ei vaibunud kordagi päeva jooksul. Päikest ei näinud samuti. Sama juhtus ka NATO lennukitega mis päeva peale üle lendasid suure müraga nii, et mitte midagi näha polnud.

Alustasin varjendi ülesest siiaaugust. Seal keegi telkis, kuid ma ei lasknud ennast segada. Kuus läbiproovitud (vana) auku ja käsi limane. Kiisaga. Siiast ega ka teist kaladest ei märkigi ja nii lahkusin pool tunnikest hiljem Reiu suunas. Mõtlesin, et proovin Reiu kandi läbi, vaatan siis allavoolu pisut vimba ja lõpetan ülesvoolu olevas männi tsoonis.

Plaanid on tehtud teatavasti selleks, et nendest mitte kinni pidada. Esimene auk sai tehtud posti tsoonis. Kena nurupäts puges vahepeal jääaugust õhu kätte. Seejärel põõsa auk. Olin peale pannud kiiretempolise siiamängu plaadi, kui keegi koheselt märku hakkas andma. Löök läbi nooguti, pikem vaikus, uus löök läbi nooguti. Haakimised loomulikult tühja tõmbasin - keegi narris täiega... ja korraga ühel hetkel matsuga keegi taga. 

Mõnus raskus keeldus alguses ülespoole tulemast, vonksutas rahulikult põhja kohal. Venitasin siis teda  vaikselt ikka enda poole, sain kala poole meetri jagu lähemale ja ... noh läks nagu ikka. Jõhv korraga lõtv... konks pääses kala suust lahti. Väga tigedaks ei ajanudki, hea meel oli selle üle et kohe nii alguses siiavõtu kätte olin saanud. Päev ju alles ees.

Proovisin samal augul veerand tunnikest ja kui vimmad alla tulid tegin järgmise augu. Pisut allavoolu, meetrit viis. Alustuseks pisut mängimist parema käega, seejärel vasaku käega ning korraga noogutile virutati. Paar minutit hiljem uuesti. Ja peagi veel korra. Kõikide nende löökide peale haakisin loomulikult tühja. Olukord hakkas rohkem mind närvi ajama kui kala ennast, kuni otsustasin  vahetada plaati ja panin peale keskmise tempoga vimmarütmi. Vaevu sain sellega alustada, kui mats ja kala taga. Ja milline kala.

Tavaliselt on ikka nii, et peale haakimist käsi inertsist pool meetrit edasi liigub. Tamiil ju venib ja eks kala natuke tuleb koheselt ka järgi. Seekord aga naelutati käsi haakimise kõrgusel paigale. Nagu põhja oleks ramminud. Hakkasin siis vaikselt teda põhja kohalt üles poole meelitama, aga sama hästi oleks võinud seda ka mitte teha. Teine pool lihtsalt keeldus koostööst. Sikutasin ja sikutasin... Vahepeal sain ta paarkümmend sentimeetrit ülespoole, mille peale rahulikult 40 cm tagasi venitati. Maru rahulik, ei mingit pekslemist vaid lihtsalt jõuga vajutamine, sujuvalt jõnksutades. Kestis kogu see kammajaa umbes paar minutit, mille jooksul olin meetrikese tamiili kalale juurde "kaotanud" ja siis korraga... tühjus.

Tunne oli selline, et haara peast kinni ja peksa seda millegi vastu. Täiega pettumus. Hakka või nutma. Pettumus maksimus. See võitlus jääb nüüd küll pikalt painama... Olen ju ennegi siiga saanud kilo ja kahe vahele, aga sellist kes põhimõtteliselt põhjast ülespoole ei kerki... Hirmus kahju.

Siia minek viis siiad ja tõi vimmad. Pettunult saatsin neid paar tükki auku tagasi. Meeleolu oli nullis ja peale tekkinud vaikust, otsustasin peagi lohutust mõnest uuest püügipaigast otsida.

Järgmine tsoon meetrit viiskümmend allavoolu. Panin inertsist tihedat siiamängu ja üritasin leppida olukorraga.  Peagu selgus, et vimb otsustas ennast välja elada ja järgmine pool tunnikest noppisin pea järjest kalu. Kui eelnevalt olin neid tagasi lasknud, siis sellise tulemise peale mõtlesin neid kasti toppima hakata. Vajagi juba esimene sats kuivama panna.

Üllatav oli see, et võetigi ainult seda crazy tempoga mängu. Tavalised rütmid olid kuidagi sobimatud täna. Jõudnud järjekorras 11-nda kalani sai kas parv otsa või otsustasid nad lihtsalt edasi liikuda. Paar ahvenat ja nurgu ning jätsin sellegi augu maha...

Järgmine  auk viis meetrit allavoolu. Kaua mul oma uues püügipaigas kastil rahulikult istuda ei lastud. Sain vast paar minuti mängida kui noogutile konkreetne vajutus tekitati ja kala ka haakimisel taha jäi. Tuli teine nagu suuremat sorti vimb, aga jääaugust hoopis siig välja ronis. 40 cm ja 550 grammi. Kuna kilu jäi aastapäevaks ostmata, rändas too kala kasti. Midagi peab ju leiva peale ka panema.

Lisa ei tulnud ei sellest ega ka eelmistest aukudest. Järgnes umbes tunnike vaikust. Kell oli kolm läbi ja natuke narr tundus nii vara lahkuda. Solgutasin kirpu erinevates kohtades, puurides uusi auke ja läbi käies vanu. Jõgi tühjenes kalameestest. Peagi olin päris üksi.

Kella nelja paiku leidsin vimmaparve ... ära läinud siia august. Kaks tükki tuli jutti, aga ma rumal muutsin järsku mängu ja see rikkus kõik, parv kulges edasi. Kõrvalaukudes keegi nagu oli ka all, aga võtma ei saanud.

Õhtu lõpetasin posti tsoonis, kus ilmselt järgmine siig mind veerand tundi kiusas nii, et teda otsa haakida ei õnnestunud. Näitas teine mõne minuti tagant, üheks hetkeks ka korraga taga oli ja koheselt ära kukkus. See teda eemale ei peletanud ja peale seda näitas ennast veel paar korda. Lõpuks tüdinesin ise ja kobisin minema.

Tervikuna ikka väga äge, kevadise võtuga päev oli, mis kauaks meelde jääb. Kahjuks küll kerge pettumuse tundega... Kokku käis jää peal 1 siig, 13 vimba, 2 ahvenat, 4 nurgu. Lisaks siis 3 plehku pääsenud siiga. Ilm oli muidugi super jama - vahepeal käisin autos fliisi selga panemas, siis käisin ennast soojaks jooksmas... ja seda kõike siis kolme soojakraadi juures. Kõva tuul jahutas ikka kõvasti.

Äkki ikka kestab see jää selle suure sula ära?


pühapäev, 21. veebruar 2021

Kasaril, 21. veebruar 2021

Pikk külmaperiood sai otsa. Nädala sees tegi veel päris korraliku miinust, paarkümmend kraadi tuli ära, kuid laupäeval hakkas ilm vaikselt soojenema ja õhtuks oli sula kohal. Laupäeval tassisime killustikku majja, pühapäeval lubati kalale.

Sättisin ennast kella üheteistkümneks Vanamõisa alla. Rumba all, jõgede ristis on lahedalt pool kärestikku jääs ja keskel vaid vaba vee joon. Kruusateed kõik puha kiilakad, põllupealne tee selline läbi küntav, sulavaid tuisuvaale täis. Viimane ots tegin nagu ikka kondimootori abil. 

Ilm sompus, päikest terve päeva peale sisuliselt ei näinudki. Korraks pilvepiiril paar minutit piilus, mille järel uuesti kadus. Sooja kuni 3 kraadi. Kerge lõunatuul. Ehk siis parajalt soe olla.

Kohale jõudes ootas mind inimtühi jääväli. Sättisin ennast madala poole peale, salu alla. Keegi oli eile seal kõvasti puurinud ja nii sain terve päeva võõraid auke läbi katsuda.

Alustuseks muidugi vimmatsooni, kus kiisad kohe kiusama hakkasid ja nii sain unnad ruttu sisse. Peagi ka esimene lipuke lehvima hakkas. Kohale jõudes seisis ketas paigal ja kuna ma polnud kindel kaua see lipp ju enne lehvinud oli, siis haakisin ära. Haug oli meetrit viis-kuus tamiili maha kerinud ja kõrkjate juurde ennast paika istutanud. Sikutasin ta sealt välja. 48 cm konn.

Järgmine lipuke kerkis umbes veerand tundi hiljem ja päädis varastatud kiisaga. Kolmik oli osavalt paljaks tehtud. Huvitaval kombel päeva peale rohkem võtte undadele ei saanudki. Haugide tipptund tundus lõunapaiku ära olevat.

Kammisin oma punase kirbuga vimma tsooni läbi ja peagi ühest august ahvenaid hakkas tulema. Enamasti mudilasi, aga kaks sada+ grammist ka sekka. Vimmast polnud aga märkigi.

Kella ühe paiku saabus Ain. Oli oma auto tee juurde jätnud ja vantsis kildi jagu lumeteed. Sportlik värk. Otsis endale ühe augu ja kukkus kiiskasi sikutama. Lubas need kõik kenasti ära fileerida:-)

Umbes samal ajal sain esimest korda maakera otsa. Korraks, enne kui vehkat lasi. Võtt oli äkiline ja terav. Vimb oli sedapuhku täiesti jõe keskel, kus vähekese madalam, kui tavalisel liinil. Äraminek tekitas vee alla loomulikult vaikuse ja sellest august midagi rohkemat ei tulnud. Tegin siis paar meetrit allavoolu uue mulgu ja korjasin kaks kahesajast ahvenat välja.

Ahvenaga oli terve päev see võtt selline kentsakas. Tavaliselt uuel augul esimesed kaks läksid kohe närvi, aga kolmandat kuidagi ei kippunud tulema. Ükskõik kuidas ka ei meelitanud. Ei aidanud kirbu vahetus ega mängude vahetus. Nii ka nüüd.

Aeg tiksus, kala väga ei kippunud tulema ja Ain otsustas ülesvoolu põiki taguma minna. Sai vaevalt sada meetrit eemale, kui oma tavaliselt liinilt teise maakera otsa sain. Ei tea kas Ainil on endiselt see lilla kirp taskus, mis saja meetri raadiuse needuse tekitab :-)

Seekord tuli vimb kenasti ka jääpeale välja. Lisa august aga ei tulnud... Võtt oli selline maru äkiline, teise tiiru alguses, üsna põhja ligidalt. Ei mingit nõkerdamist, proovimist ega vastu ujumist. Kohe asja kallale...

Üsna sama toimus umbes pool tundi hiljem. Oli jälle jõe keskel oleval liinil, mängisin teist tiiru üles ja keegi altpoolt niimoodi ründas, et nooguti sirgeks lendas. Jälle polnud ei märguandmist ega nökerdamist. Selline mulje jäi, et parv ujus alla, kirp jäi kellelegi ette ja kohe üles korjati ning seejärel parv peatumata edasi kulges. Otse loomulikult ei tulnud sellest august järgmist võttu.

Kuni kella kolmeni oli üsna tore olla - aegajalt midagi toimus ja mõni ahven nina veest välja pistis. Peale kella kolme aga... vaid kiisk. 

Ain tuli oma jalutamise tiirult tagasi ja raporteeris sellest, et paarikilone koll oli lahti pääsenud. Nojah, kindlasti oli mingi alamõõduline...

Poole viiest astusime minema.

Jääd on praegu 25+ cm. Saab näha, kas kestab tulevase pika sula ära, või tuleb märts jälle jäävaba.



pühapäev, 7. veebruar 2021

Kasaril ja Pärnus, 06.-07. veebruar 2021

Hommikul näitas kraadiklaas -23 kraadi. Pisut paljuvõitu, aga otsustasin, et vaja ikkagi minna. Kasarile. Mõneks tunniks, kuna õhtuks oli planeeritud jäähoki lahing lastega...

Kümne paiku parkisin auto Vanamõisa alla ära ja vantsisin üle põllu. Külm küll, aga sain kere soojaks. Lumekoorik ei kanna ja vajusin sellest kõndides vastikult läbi. Teiselt poolt olid kaks meest peale tulnud ja passisid sirge keskel. Võtsin ise positsiooni sisse madala piiril, salu all.

Mõllimine oli tänu pakasele ikka maru keeruline, praktiliselt iga paari tiiru järel toimus jääaugu puhastus. Õnneks päike paistis tugevalt ja kuna tuult ei olnud, siis kannatas paljaste kätega püüda.

Kammisin paari tunni jooksul piirkonna läbi, käies ära ka teise kalda all kõrkjate ääres. Sain mõned särjed, ahvenapunnid ja kiisad, kuid vimba üles ei leidnud. Ühes augus oli küll kahtlane pihta ujumine kahel korral, kuid võtma toda kala ei saanudki.

Lõuna paiku otsustasin ülesvoolu pilliroo tsooni minna ja uuest august ujus keegi esimesel tiirul vastu. Paar minutit hiljem veel korra kerge puudutus, kuid käivitumist ei toimunud. Proovisin siis erinevaid mänge, kui kiire takti peale keegi lõpuks liimile läks. Maakera lasi ennast vaikselt jääpeale venitada. Kena poolekilone vimb.

Lisa aga ei tulnud hoolimata kannatlikust ootamisest. Isegi märku ei antud. Peagi hoopis kiisk alla tuli. Proovisin järgmisel augul, viis meetrit ülesvoolu, ka seal kiisk. Kuna kell tiksus halastamatult kiirelt ja lähenes juba kolmele, siis kiirustasin veel lõpetuseks alguse tsooni tagasi ja sain sealt kingituseks paar ahvenat. Kella kolmest tormasin minema.

Lauspäike oli päeva peale temperatuuri tõstnud -9ni välja. Unnalipud täna ei liikunud.

Kokkuvõtvalt - ei midagi erilist. Üks vimb, neli ahvenat, kaks särge, mõned kiisad. Kesk-talviselt vaikne elu on hetkel jääkaane all.

...

Pühapäeval korjas Ain mind poole üheteistkümne paiku peale ja suundusime Pärnu. Kopikas enne lõunat olime Lennuki all jää peal.

Ilm võrreldes eilsega pehmem. Pilves ja külma -8 kraadi. Tuul jäi metsa taha kinni ja nii kannatas jälle terve päeva kinnasteta püüda. Üsna alguses nägime viieks minutiks ka päikest. 

Kuigi mõlemal pool jõge oli parklas neli autot, siis püüdjaid jää peal väga polnudki. Mõned mehed tagusid Lennuki all põiki ja paar tükki paistis Reiu kandis kükitavat. Pooled autodest ilmselt matkajate omad, sest jääpeal saalisid pidevalt rahvaste hordid.

Võtsime esimesena ette vimmatsooni. Esimese kala reegli järgi oli peagi mul võit käes. Särg oli vimmatsoonis maiustamas. Ain peagi alamõõdulise vimma samast välja korjas ja kui paarikümne minuti pärast olime maha jahtanud, suundusime vantsides siiarajoonide suunas.

Reiu parkla alguses vimmatsoonis vahepeatus ja ahven rändas kalakasti. Seejärel Reiu suudmest üks auk, vestlus ühe püüdjaga, kellel siig kenasti kelgul ja kolm vimba veel lisaks...  ja suundusime kalda äärt pidi ülesvoolu edasi. Posti juures sain veel paar ahvenat. Vimmast ega siiast märke aga polnud. Ain leotas oma deeperit ja mingi kenam kala tal seal augu all oli, kuid võtma toda ei saanud.

Järgmisena kaldaäärt pidi edasi suure männi alla. Sinna jõudes otsustasid mingi tsiklivennad jääkrossi harrastama hakata. Kõrva ääres pidevat pininat kuuldes võtsime peagi suuna allavoolu tagasi. Seekord siis teise kalda poolt. 

Müüri augus üks ahven. Parkla alusest vimmaaugust kummalegi üks vimb kotti ja lõpuks enne kella kolme saime pika vantsimise tulemusena Lennuki tsooni tagasi. Ain jäi meie varasemaid auke proovima, mina vaatasin uusi voolujooni. Kaldapoolsemast osast. Paar ahvenat, üks neist kotti. Üks teib, kolm vimmapunni.

Vaikselt nagu hakkas juba looma, kui korraga vool peatus ja lõikas nagu noaga võtu katki. Peale poolt nelja ei saanud enam võttugi!

Poole viieks olime tüdinenud ja pakkisime asjad kokku.

Mul siis punase kirbuga neli vimba, millest vaid üks kotti kõlbas panna; kuus ahvenat, neist suurim paarisaja kanti, üks särg, üks teib. Ainil kuldse kirbuga kolm vimba, millest üks kotti.



pühapäev, 31. jaanuar 2021

Velisel, 30-31. jaanuar 2021

Kõik plaanid ei ole määratud täitumisele. Selle nädala oma läks kuidagi väga vett vedama.

Algselt pidime Ainiga pühapäev Pärnu minema, jõe peale. Siis tuli ühe sünnipäeva peo muutuse teade, see tõsteti reedelt pühapäevale ja uudis viis meie plaanilt jalad alt. Laupäeval Ain ei saanud tulla ja üksi ei viitsinud Pärnusse sõitu ette võtta. Seda enam et seal jää ilmselt enam kui kahtlane.

Egas midagi jäi siis Kasari. Hommikul kiiret polnud ja nii kella üheteistkümne paiku jõudsin oma neljarattalise sõbraga Vanamõisa alla. Kand ja varvas üle põllu polnud üldsegi mitte lihtne, sest lumel oli mingi selline tore koorik, mis kandis hetkeks, et siis jalg 10 cm hooga allapoole vajuks. Päris vastikult väsitav ja jõnksutav stiil oli niimoodi kõndimine. Hoolimata jahutamispeatusest, mille raames ühe kotka lendu sai jälgida, olin jõe äärde jõudes kere soojaks saanud. Liigagi soojaks.

Jõe jää täiesti puutumata. Nädala sees olid veed kõvasti kerkinud, Kasaris üle 80 cm ära käinud. Jääd polnud see siiski ära viinud. Kuna vesi polnud veel aga alla tagasi laskunud siis olid kaldad lahtised. Keegi polnud proovimas ka käinud, ei siit ega sealt kaldast. Nii olingi esimene katsejänes.

Esimene proovimine andis tulemuseks selle, et kummikupiirini jääd katki astudes ja vees edasi liikudes kandva jääni ma ei jõudnud. Teine katse lepasalu alt andis sama tulemuse. Otsisin siis võsast mõnda kandvat palgijuppi, aga ei leidnud.  Saagi ka polnud taibanud kaasa võtta. Proovisin siis veel kolmandat korda ... no ei ulata kuidagi märjaks saamata jää peale. Vandudes vantsisin auto juurde tagasi...

Kogu selle kammajaa tulemusena olin autoni jõudes higist läbimärg, nagu oleks korraliku trenni läbi teinud. See vettinud olek võttis kõik mõtted Tõhela vms. varuvariandi  koha pealt täiesti maha ja suundusin koju tagasi. Kuivama.

Kella kahe paiku sain kombe kuivaks ja võtsin huvi pärast suuna Velise poole. Seal oli ees ootamas rahvaste spartakiaad. Püüdjad oli nii jõgede ristis, sirge keskel kui ka alumises otsas. Võtsin siis teistele seltsi jõgede ristis.

Jääd piisavalt, 10-15 cm. Lumi peal. Kaldaäär muidugi ülimalt kahtlane, aga sain ühe nuka juures kuivalt kenasti peale.

Püügist endast pole suurt midagi rääkida. Mõned ahvena punnid, paar rõksu, kiisk ka sekka. Unnalipud keeldusid samuti masti tõusmast. Nii polnudki midagi tallele panna ja kella neljaks olin juba tüdinenud. Koju ära. Ei näinud, et keegi oleks selle aja sees midagi saanud. Kivi Vigala Harri rääkis et eelmine nädal üks mees samast paigast kolme kilo jagu triibusid välja meelitanud. Aga ju siis polnud täna see päev...

...

Pühapäevaks oli mul linnaluba vaid lõunani. Nii olingi juba kella üheksaks jõe ääres. Esimesena. Sättisin sammud eilsesse püügipaika.

Ilm vahelduseks eilsele 50 hallikale varjundile pisut helgem. Päike häbelikult piilus pilveservast ja aja edenedes ronis väheke rohkem valgust maailma juurde. Sama kehtis ka püüdjate kohta. Iga tunniga tuli mõni juurde.

Sain peagi unnakalad kätte, ilus ahven aga vaikis. Ühest august leidsin isegi rõksud üles ja vahetasin triibud heledamat laadi elussööda vastu. Võtt aga üldiselt väga niru ja pika hambaga. Mängimist sisuliselt ei tahtnud, mis minu kärsituse juures on ülim piin... Mingi aeg sain paarisaja grammi alla triibu nii otsa, et võttu ma küll ei märganud. Kuuemeetrisest veest lohises kala üles sisuliselt ilma vastu võitlemata.

Kaks unnalipu kerkimist jõudsin ka ära oodata. Esimene tuli nuru peale. Kohale jõudes unna rull vaikis päris pikalt enne kui paar pööret tegi ja ära haakisin. Tuli välja et selleks ajaks oli haug juba pea kümme meetrit tamiili maha sõitnud. Ju siis märkasin lipu kerkimist üsna hilja.

Haug mässas pikalt augu all, kuid sain ta siiski ilma kongitsata auku. 1.75 kilone. Kaks ussi kala küljes kinni.

Teine lipp kerkis pool tunnikest hiljem. Seekord kohale jõudes passisin paar minuti liikumatut ketast, kui lõpuks ära haakisin. Keegi oli ahvenale pea kümne meetrise sõidu teinud ja siis tolle suust välja sülitanud.

Lõunast tulin tulema ja jätsin teised püüdma. Kokku vast kümme väikest ahvenapunni, kolm nurgu, mõned kiisad, üks haug, üks normaalne ahven.. ühesõnaga nutune. Teised polnud selleks ajaks midagi saanud, vast oli pealelõuna neile helgem. Südatalv on vee all kohale jõudnud.

pühapäev, 17. jaanuar 2021

Pärnus siia luurel, 17. jaanuar 2020

Eilne Kasari jää ja sama õhtu õhutemperatuur -21,7 kraadi enne saunaminekut, andis usu, et Pärnus kannab ka juba kenasti. Kuna eelmine aasta jäi jäähooaeg vahele, siis kohe hirmsasti kibelesin uurima, et kuidas siigadega lood. Pole seal jaanuaris küll kunagi mingit eldoraadot olnud, kui üldse siis juhuslikud võtud, kuid uskuma ju peab.

Üheksa paiku startisin, õues "vaid" kuusteist külmakraadi. Tee peal loetlesin üles lausa neli erinevat kitsebandet, igas 4-5 looma. Üks neist kampadest oli sisuliselt ühe talumaja akende all nuhkimas. Juba paljuks on neid ikka läinud. Hiljem tagasiteel pidin peaaegu ühe alla ajama...

Anyway olin ma kell 10 Lennuki all jääpeal proovipuurimist tegemas. Üllatavalt õhuke, nii 7-8 cm, aga must ja tugev, kuigi vastik vesi ja lumi jää peal. Mõned kalamehed Reiu all paistsid ja piki jõe äärt läks kenake suusarada. Võtsin sammud samale joonele ning tatsasin ülesvoolu minema.

Esimene peatus, et keha maha jahtuks enne järgnevat kilomeetrist tatsumist, sai tehtud langeva puu all, vimma tsoonis. Siin jääpeal samuti vesi ja vee peal lumi. Nii istusingi miinus 12 kraadi juures jalgupidi vees. Päris vastik oli, sest saabas jahtus kiirelt. Sain oma punase kirbuga peagi ühe 100 grammise ahvena ja kui keegi rohkem erilist entusiasmi üles ei näidanud otsustasin kiirelt sellest vesisest piirikonnas eemalduda. Kildi jagu kand ja varvast.

Järgmine peatus juba lemmik siiatsoonis. Vahelejäänud aasta tekitas teatud küsimusi kaldamärkide suhtes, aga vist leidsin ikka vana paiga üles. Siin õnneks vett jääpeal ei olnud, aga lund see eest rohkem ja jääl paksust vähem. Vaevu kuue sentimeetri jagu.

Tegin järgneva tunni jooksul selles rajoonis kaheksa auku, proovisin läbi kõikvõimalikud mängustiilid alates aeglasest kiigutamisest kuni segast peksva temponi välja. Endale kõik need stiilid hirmsasti meeldisid, kaladele aga üldsegi mitte. Tüdimus hakkas kiirelt kõrvavahele ronima ja panin järgmise plaani paika. Üle jõe, suure männi alla. Äkki ahven kodus?

Jõgi siiaaugus üsna sügav, paarkümmend meetrit eemal läheb aga madalamaks ja nii liikusin igaks-juhuks aeglaselt sammhaaval. Jõel laiust selles kohas küll, aga samas seal ka kahtlasi kohti. Olin nii 2/3 distantsist juba läbinud, kui esimest pragisemist kuulsin. Kohe sammusin selg ees tagasi sinna kus poolt olin tulnud. Panin mõne meetri kaugusel asjad maha ja tatsusin uuesti ohtliku koha juurde. Puur andis kahe pöörde järel vee kätte. Jää paksus selles kohas vaid 3 cm jagu. Mnjaa, märjaks ei tahaks saada, käis peast läbi ja otsustasin ringi minna.

Mõni aeg hiljem, meetrit viiskümmend allavoolu sama lugu. Kurja, ei saagi siit edasi? Otsustasin seejärel mõttest loobuda ja kindlat trajektoori pidi suundusin Reiu suudme poole. Seal siiarajoonil suurust maailm, proovin parem sealt.

Esimene peatus uue plaani püügipaigas andis kiisa. Jääd seal vaid 4-5 cm ja nii suhteliselt aegluubis edasi liikusin. Paar auku vaikust ja kolmandas (põõsa augus) korraga tavalise vimmamängu peale, nii pool meetrit põhjast, mõnus nooguti vajumine ja haakimisel taga raskus missugune. Kohe kuidagi ei tahtnud põhjast üles tulla ja olin üsna kindel et siig otsas. Järgnes paar minutit meelitamist. Mina teda ülespoole, sangpomm kiskus allapoole. Pooles vees tärkas elu ka raskusele sisse ja kala tegi paar kena sööstu. Lükkasin auku igaks juhuks lund peale ja tänu sellele augu all erilist pekslemist ei tulnud. Lõpuks lumest ninapidi välja ronis... vimb. Kuigi väga kena poiss, 700+ grammine, oli kerge pettumus siiski sees.

Jätku seal ei tulnud ja nii tegin veel kontrollaugud üles ja allavoolu, aga ka neist ei miskit. Ilmselt oli tegu ainukese talveunes olnud vimmaga, kes mingil imelikul põhjusel ühe silma lahti oli unustanud.

...

Kui ise olin kogu aeg alahoidlikult ettevaatlik jääolude suhtes, tehes pidevalt kontrollpuurimisi ja liikudes vaiksel sammul, siis pealelõunal sain kogemuse, kuidas tavalised inimesed jääpeale tulevad. Kuulsin ühel hetkel, et ülejõe kaldas lärmakas perekond askeldas. Keegi midagi kalamehest hõikus ja mõni minut hiljem korraga oli üks mees mu nina ees pärimas, et kas jää ikka tugev. Ma ütlesin et nii 4-5 cm, et väga uljas ei tasu olla. Sellepeale lõi mehel peast klaariks ja kamandas kogu perekonna, kahe väikese lapsega, kes olid juba poole jõe peale jõudnud, tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegi, ilmselgelt on veel vara suvalistes kohtades liugu lasta ja pea ees ringi tormata.

...

Järgmisena liikusin vaikselt Reiu suudme suunas. Ettevaatlikult, sest mine tea mis seal kahe jõe piiril olla võib. Käisin kolm neli auku ilma ühegi võtuta läbi, kui korraga külm hakkas vaikselt kontidesse trügima. Õhutemperatuur oli küll päeva edenedes ülespoole roninud, kuid lõuna paiku tekkinud lääne tuul jahutas keha maha. Nii otsustasingi kella kahe paiku ennast soojaks kõndida ja suundusin oma enda tuldud jalajälgi pidi Lennuki alla tagasi.

Soe sees, proovisin päeva esimest auku ja sain teise ahvena. Punni. Seejärel kümme meetrit jõe keskkoha poole...vaikus...veel kümme meetrit...ja täiesti lambist vajutas viie minutilise mängitamise järel keegi nooguti alla. Vimb. Väiksem kui esimene, aga kõlbas ära võtta küll. Lisa ei tulnud hoolimata jonnakalt samal augul kükitamisest

Veerand tunnikest hiljem tüdinesin ja tegin samale voolujoonele viis meetrit allavoolu uue augu. Jälle tükk aega tühja mängitamist kui keegi koputamise reziimi peale käima läks. Vimb. Ja otse loomulikult ei mingit järgmist... Veel veerand tunnikest hiljem eelmisele augule tagasi korraks proovima läksin ja seejärel minuti järel põhjast lausa 70-80 cm kõrgusel vimb noogutit "krõbistas". Kolmas kala ronis jää peale. Proovisin veel viis minutit, aga kauemaks jääda ei tahtnud ning panin asjad kokku. Kell küll alles pool neli, aga mulle sai selleks korraks küll. Grupipilt sai muidugi ka tehtud.

PS! 12 tuhat sammu sai siis kummalgi päeval vantsitud jää peal. Kalasport:-)


laupäev, 16. jaanuar 2021

Kasaril vimma luurel, 16. jaanuar 2020

Talv on ikka äge. Tuled maale, sumpad läbi lume, näed vaeva et saun soojaks kütta... ja hiljem hüppad lavalt tulles otse kokku kühveldatud lumehange, mis on pehme kui siid ja külm kui kurat. Mõnus. Ja kogu selle külmalaine mõju teeb veel mõnusamaks see, et piisavalt miinuskraade on lõppude lõpuks ka veekaasi minu jõgedel kinni tõmbamas.

Laupäeva hommikul vara kuhugi tõmblema ei hakanud. Väljas kõva viisteist kraadi miinust, sellise külmaga pole kiiret. Vaatasin oma jõe tuuraga ka üle, siin kiire voolu sees keskel veel üsna õhuke jää - teise löögiga sain vee kätte. Samas kalda ääres juba paksust küllaga.

Lõuna paiku sättisin minekule. Vanamõisa poole. Otse loomulikult polnud ühtegi jälge põlluteele tehtud ja nii sain tee lahti sõitmise au endale. Mazda ronis ikka päris mõnuga. Paarikümne sentimeetrisest lumest ei arvanud ta üldse midagi, nii neljakümnestes tuisuvaaludes midagi podises omaette ja ronis neist kenasti läbi. Rahuloleva tujuga parkisin auto ära ja tänasin neljaveolist tema töö eeskujuliku tegemise eest.

Jäi veel nii kuussada meetrit kand ja varvas tehnikat, mis osutusid aga palju raskemaks kui eelmine lõik. Kaheveolisega läbi tuisuvaalude marssida on pisut raskem. Kohale jõudes oli kere igal juhul juba korralikult soojaks köetud.

Jõgi tundus kenasti kaane all, igal pool kerge lumi peal, ei ühtegi märki sellest, et keegi oleks peal käinud. Kaldaäärsed roostikud olid  natuke tumedad, kuid muidu tundus, et peaks ikka kandev jää olema. Peale saamine oligi selline kahtlane, sest sain päris kaldaääres ikkagi jääservast läbi vajuda, õnneks vaid kümne sentimeetrisesse vette. Edasi läks juba paremaks. Kui paari-kolme puuripöördega vett vastu ei tulnud, siis tatsasin paar sammukest edasi, kuniks voolusängis kontrollpuurimise ära tegin. Mida k.....t,  pea viisteist sentimeetrit jääd ja ma veel kartsin et äkki ei kanna!

Edasi juba püügi tsooni. Alustuseks madala ja sügava piiril oleva metsatuka alla. Kammisin selles tsoonis erinevatel aukudel püüdes oma tunnikese ja sain unna likku. Kiiska ja särge nagu oli., vimmast aga ei kippu ega kõppu. Proovisin paari erineva punase kirbuga, mängitades nii klassikalist kui ka muid erinevaid rütme, kuid tulemus oli sellest hoolimata nutune. Ilm oli vähemalt ilus päikeseline ja tänu tuule puudumisele, kannatas paljakäsi püüda, hoolimata 12 külmakraadist.

Järgmisena tatsasin ülesvoolu oleva kõrkja lõigu äärde, kus ahvenat küll polnud hakkamas, aga sain teise unna sinna kaldaserva likku. Kolmas peatus oli juba kesk-talvises vimmatsoonis, kus passisin järgmise tunnikese neljal erineval augul ja saades ainukesteks elumärkideks vaid kiiskasid. Pikapeale sellestki tsoonist tüdinesin ja sammud püügi alguse piirkonda tagasi seadsin.

Kõndisin siis tipa-tapa ilusat maas vedelevat valget vatti imetledes, kui poolel teel püügile seatud unna ligi jõudsin. Olin sellest vast kümme meetrit eemal, kui tolle lipp korraga vardasse lendas. Ideaalne ajastus. Panin kompsud siis maha ja hiilisin krudiseval lumel vaikselt lähemale.

Paari meetri kaugusel püügivahendist nägin, et ketas andis meetrikese tamiili vee alla juurde. Mõni hetk veel teine samasugune jupike lisaks. Seejärel aga tardus ja maad võttis vaikus. Ootasin ja ootasin kannatlikult, et keera kala suus ringi ja uju minema...  kuniks minutike hiljem tüdinesin ootamast ja otsustasin asja uurida. Olin kindel, et kiisk sülitati haugi suust välja, aga ei - haakimise järel keegi vastupanu osutas.

Väike haug ronis peale mõningast augu all mässamist jääpeale välja. Selline sent üle mõõdu. Õnneks oli kolmik üsna huule ligidalt kinni ja nii sain kala ilma ära retsimata vette tagasi saata.

Viimase tunnikese veetsin uuesti metsatuka all ja sain lõpuks ka ühe (ilmselt) vimmavõtu kätte. Paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast keegi nooguti konkreetselt alla vajutas ja korraks maakera taga oli. Nii paariks sekundiks. Selleks, et mõni hetk hiljem plehku panna.

Peale  kella kolme muutus püük tänu päikese pilve taha peitu minekule sisuliselt võimatuks. Auk jäätus ikka metsiku kiirusega. Selleks ajaks oli väljas juba ka 18 külmakraadi ja nii otsustasin, et aitab küll. Tulin tulema. Enne loojangut.

Loodetavasti nüüd hoiab ka seda tekkinud jääd ja ei hakata talvega narritama.