Pärnu jõel, 28. detsember 2021

Jõulutuuri fiasko tuli selja taha jätta. Aasta viimane puhkepäev sai selleks puhuks Pärnu jõele pühendatud, kuna hirmus huvi oli kajalood siiaaukudel ära testida.

Hommikul vara minema ei kippunud, sättisin ennast poole üheteistkümneks Reiu alla. Jõel ei paistnud kedagi peal olevat, samas augud värske lume taustal reetsid, et keegi oli eile vähemasti peal käinud. Lisaks oli juba tsiklite jäärada ka veel valmis meisterdatud, nii polnud siin miskit pikalt mõelda. Peale.

Väljas üks äraütlemata mõnus ilm. Külma kolm kraadi, olematu läänetuul ja peagi metsaservast päike ka üle käis ja sooja tunnet veelgi lisas. Jääd ka enam kui küll, pea 20 sentimeetrit. Jõepealt vaadates tundus, et taamal Lennuki all paar varju oli, kuid lähemal ja paikuse all ei paistnud kedagi püüdmas.

Alustasin varjendi alusest august. Lood pakkus sügavuseks 3.6 meetrit. Tegin seal neli auku ja katsusin nood ükshaaval läbi. Vanemad augud reetsid selle, et keegi oli seal päev varem pikalt passinud.

Kajalood elumärke ei pakkunud. Paar kiiska korra segasid ja ka üks tikutopsi ahven ka veel sekka. Nood aga nii väikesed, et andur vist neid üles ei loenda. Järgmisena kand ja varvas üle jõe. Reiu suudme poole, põõsa auku.

Huvitaval kombel ka siin sügavust 3.6 meetrit. Arvasin, et vähem... Esmalt lood üsna tühja pilti näitas, siis aga keegid alla tulid. Üllatusena krõmpsas kuldse marmõssi põhjast nii 40 sentimeetrit kõrgemalt ära ... latikapoiss. Oli teine ilmselt sama hämmeldunud näoga kui ma ise. Jätkasin pikalt samal augul. Aegajalt miskit alla tuli, kuid võtma neid kuidagi panna ei suutnud. Paar korda joonistas lood üsna kolli laadse toote ekraanile. Proovisin küll kogu oma mänguarsenali ära, kuid võtma ei õnnestunud kala saada.

Pikapeale tuli nälg  ja otsisin kastist kaasavõetud võileiva. Lõunat manustades mängitasin vasaku käega ritva üsna ebamäärases taktis, kui korraga noogutit nõksatati. Haakisin ja korralik maakera taga. Haakimise järel sisuliselt käsi paigale seisma jäi, vaid tamiili venivusest paarkümmend sentimeetrit kerkis. Võiku lendas lumehange... samal ajal keegi ritva juba augu suunas tõmbas. Õnneks pole mu rullil "pidurit" ja nii sain kerge vaevaga meetrikese jõhvi kalale kaasa loovutada. Järgnes päris pikk võitlus, enamus aega sellest põhja peal, lõpuks ka augu all natukene pekslemist... Olin kindel et tegemist on siiaga ja nii oli pettumus suur, kui punnis nina vee alt nähtavale tuli. Vimb ise oli päris kogukas ja lootsin lausa uut isiklikku tippmarki ja otsustasin ta koju ära võtta. (Hiljem selgus, et kaalu 765 grammi, et siis rekord jäi siiski tegemata)

Järgnes pea veerand tundi vaikust, enne kui järgmine nõksakas noogutit läbistas. Nii poole kilone vimb tundus poisikesena eelmisega võrreldes. Lasin ta kõrval olevast august vette tagasi. Siis uuesti vaikus ja korralik võtt, keegi aga ei jäänud otsa. Kui kirbu uuesti põhja peale langetasin prooviti veel korra... ja jälle otsa ei jäänud. Kolmandat korda enam ei üritatud.

Istusin sellel augul ikka päris pikalt, sest lood lubas kala. Võtte aga rohkem ei tulnudki. Ja kui lõpuks veealused torpeedod ekraanilt lõplikult lahkusid, kolisin ise ka uude paika. Lätlaste lemmikplatsi peale.

Selles püügikohas natukene madalam. 3.1 meetrit. Sain uuel augul vaid minukese mängida, kui esimene vimb kirbu üles leidis. Ka siin oli ekraanipilt pidevalt silmadele hea vaadata. Kalad sageli alla ilmusid ja aeg-ajalt ka mängu peale reageerisid. Kokku neli vimba sellest august. Kusjuures ühe puhul olin jälle arvamusel, et tegemist on siiaga. Löök oli nii tugev, et see oli läbi nooguti ridvani tuntav. Kala ise pikalt põhja peal võitles enne kui õhku jää peale nuusutama tuli. Siiski väiksem vimb, kui esimene kala ja nii ta kõrvalolevast august vette tagasi läks.

Siiga seekord üles ei leidnudki. Passisin kuni veerand neljani ja tulin tulema. Oli päris mõnus püügikord, tänu kajaloodile ka ilmselt pisut silmiavardav. Kalad passisid ikka väga pikalt all, ilma et oleks ära võtnud. Tavaolukorras oleks ma ilmselt arvanud, et kala pole all...

Kokku siis kuus vimba (kõik väga heas suuruses) ja üks latikapoiss. Pluss paar pudinat veel sekka. Kõik sedapuhku kuldse marmõssiga. Ei hakanud siialootuses punast kasutama ja tundus, et ka "vale" värv seekord vimmale sobis. Tõsi, ketti neid käima kordagi ei saanud.