Velisel, 30-31. jaanuar 2021

Kõik plaanid ei ole määratud täitumisele. Selle nädala oma läks kuidagi väga vett vedama.

Algselt pidime Ainiga pühapäev Pärnu minema, jõe peale. Siis tuli ühe sünnipäeva peo muutuse teade, see tõsteti reedelt pühapäevale ja uudis viis meie plaanilt jalad alt. Laupäeval Ain ei saanud tulla ja üksi ei viitsinud Pärnusse sõitu ette võtta. Seda enam et seal jää ilmselt enam kui kahtlane.

Egas midagi jäi siis Kasari. Hommikul kiiret polnud ja nii kella üheteistkümne paiku jõudsin oma neljarattalise sõbraga Vanamõisa alla. Kand ja varvas üle põllu polnud üldsegi mitte lihtne, sest lumel oli mingi selline tore koorik, mis kandis hetkeks, et siis jalg 10 cm hooga allapoole vajuks. Päris vastikult väsitav ja jõnksutav stiil oli niimoodi kõndimine. Hoolimata jahutamispeatusest, mille raames ühe kotka lendu sai jälgida, olin jõe äärde jõudes kere soojaks saanud. Liigagi soojaks.

Jõe jää täiesti puutumata. Nädala sees olid veed kõvasti kerkinud, Kasaris üle 80 cm ära käinud. Jääd polnud see siiski ära viinud. Kuna vesi polnud veel aga alla tagasi laskunud siis olid kaldad lahtised. Keegi polnud proovimas ka käinud, ei siit ega sealt kaldast. Nii olingi esimene katsejänes.

Esimene proovimine andis tulemuseks selle, et kummikupiirini jääd katki astudes ja vees edasi liikudes kandva jääni ma ei jõudnud. Teine katse lepasalu alt andis sama tulemuse. Otsisin siis võsast mõnda kandvat palgijuppi, aga ei leidnud.  Saagi ka polnud taibanud kaasa võtta. Proovisin siis veel kolmandat korda ... no ei ulata kuidagi märjaks saamata jää peale. Vandudes vantsisin auto juurde tagasi...

Kogu selle kammajaa tulemusena olin autoni jõudes higist läbimärg, nagu oleks korraliku trenni läbi teinud. See vettinud olek võttis kõik mõtted Tõhela vms. varuvariandi  koha pealt täiesti maha ja suundusin koju tagasi. Kuivama.

Kella kahe paiku sain kombe kuivaks ja võtsin huvi pärast suuna Velise poole. Seal oli ees ootamas rahvaste spartakiaad. Püüdjad oli nii jõgede ristis, sirge keskel kui ka alumises otsas. Võtsin siis teistele seltsi jõgede ristis.

Jääd piisavalt, 10-15 cm. Lumi peal. Kaldaäär muidugi ülimalt kahtlane, aga sain ühe nuka juures kuivalt kenasti peale.

Püügist endast pole suurt midagi rääkida. Mõned ahvena punnid, paar rõksu, kiisk ka sekka. Unnalipud keeldusid samuti masti tõusmast. Nii polnudki midagi tallele panna ja kella neljaks olin juba tüdinenud. Koju ära. Ei näinud, et keegi oleks selle aja sees midagi saanud. Kivi Vigala Harri rääkis et eelmine nädal üks mees samast paigast kolme kilo jagu triibusid välja meelitanud. Aga ju siis polnud täna see päev...

...

Pühapäevaks oli mul linnaluba vaid lõunani. Nii olingi juba kella üheksaks jõe ääres. Esimesena. Sättisin sammud eilsesse püügipaika.

Ilm vahelduseks eilsele 50 hallikale varjundile pisut helgem. Päike häbelikult piilus pilveservast ja aja edenedes ronis väheke rohkem valgust maailma juurde. Sama kehtis ka püüdjate kohta. Iga tunniga tuli mõni juurde.

Sain peagi unnakalad kätte, ilus ahven aga vaikis. Ühest august leidsin isegi rõksud üles ja vahetasin triibud heledamat laadi elussööda vastu. Võtt aga üldiselt väga niru ja pika hambaga. Mängimist sisuliselt ei tahtnud, mis minu kärsituse juures on ülim piin... Mingi aeg sain paarisaja grammi alla triibu nii otsa, et võttu ma küll ei märganud. Kuuemeetrisest veest lohises kala üles sisuliselt ilma vastu võitlemata.

Kaks unnalipu kerkimist jõudsin ka ära oodata. Esimene tuli nuru peale. Kohale jõudes unna rull vaikis päris pikalt enne kui paar pööret tegi ja ära haakisin. Tuli välja et selleks ajaks oli haug juba pea kümme meetrit tamiili maha sõitnud. Ju siis märkasin lipu kerkimist üsna hilja.

Haug mässas pikalt augu all, kuid sain ta siiski ilma kongitsata auku. 1.75 kilone. Kaks ussi kala küljes kinni.

Teine lipp kerkis pool tunnikest hiljem. Seekord kohale jõudes passisin paar minuti liikumatut ketast, kui lõpuks ära haakisin. Keegi oli ahvenale pea kümne meetrise sõidu teinud ja siis tolle suust välja sülitanud.

Lõunast tulin tulema ja jätsin teised püüdma. Kokku vast kümme väikest ahvenapunni, kolm nurgu, mõned kiisad, üks haug, üks normaalne ahven.. ühesõnaga nutune. Teised polnud selleks ajaks midagi saanud, vast oli pealelõuna neile helgem. Südatalv on vee all kohale jõudnud.

Pärnus siia luurel, 17. jaanuar 2020

Eilne Kasari jää ja sama õhtu õhutemperatuur -21,7 kraadi enne saunaminekut, andis usu, et Pärnus kannab ka juba kenasti. Kuna eelmine aasta jäi jäähooaeg vahele, siis kohe hirmsasti kibelesin uurima, et kuidas siigadega lood. Pole seal jaanuaris küll kunagi mingit eldoraadot olnud, kui üldse siis juhuslikud võtud, kuid uskuma ju peab.

Üheksa paiku startisin, õues "vaid" kuusteist külmakraadi. Tee peal loetlesin üles lausa neli erinevat kitsebandet, igas 4-5 looma. Üks neist kampadest oli sisuliselt ühe talumaja akende all nuhkimas. Juba paljuks on neid ikka läinud. Hiljem tagasiteel pidin peaaegu ühe alla ajama...

Anyway olin ma kell 10 Lennuki all jääpeal proovipuurimist tegemas. Üllatavalt õhuke, nii 7-8 cm, aga must ja tugev, kuigi vastik vesi ja lumi jää peal. Mõned kalamehed Reiu all paistsid ja piki jõe äärt läks kenake suusarada. Võtsin sammud samale joonele ning tatsasin ülesvoolu minema.

Esimene peatus, et keha maha jahtuks enne järgnevat kilomeetrist tatsumist, sai tehtud langeva puu all, vimma tsoonis. Siin jääpeal samuti vesi ja vee peal lumi. Nii istusingi miinus 12 kraadi juures jalgupidi vees. Päris vastik oli, sest saabas jahtus kiirelt. Sain oma punase kirbuga peagi ühe 100 grammise ahvena ja kui keegi rohkem erilist entusiasmi üles ei näidanud otsustasin kiirelt sellest vesisest piirikonnas eemalduda. Kildi jagu kand ja varvast.

Järgmine peatus juba lemmik siiatsoonis. Vahelejäänud aasta tekitas teatud küsimusi kaldamärkide suhtes, aga vist leidsin ikka vana paiga üles. Siin õnneks vett jääpeal ei olnud, aga lund see eest rohkem ja jääl paksust vähem. Vaevu kuue sentimeetri jagu.

Tegin järgneva tunni jooksul selles rajoonis kaheksa auku, proovisin läbi kõikvõimalikud mängustiilid alates aeglasest kiigutamisest kuni segast peksva temponi välja. Endale kõik need stiilid hirmsasti meeldisid, kaladele aga üldsegi mitte. Tüdimus hakkas kiirelt kõrvavahele ronima ja panin järgmise plaani paika. Üle jõe, suure männi alla. Äkki ahven kodus?

Jõgi siiaaugus üsna sügav, paarkümmend meetrit eemal läheb aga madalamaks ja nii liikusin igaks-juhuks aeglaselt sammhaaval. Jõel laiust selles kohas küll, aga samas seal ka kahtlasi kohti. Olin nii 2/3 distantsist juba läbinud, kui esimest pragisemist kuulsin. Kohe sammusin selg ees tagasi sinna kus poolt olin tulnud. Panin mõne meetri kaugusel asjad maha ja tatsusin uuesti ohtliku koha juurde. Puur andis kahe pöörde järel vee kätte. Jää paksus selles kohas vaid 3 cm jagu. Mnjaa, märjaks ei tahaks saada, käis peast läbi ja otsustasin ringi minna.

Mõni aeg hiljem, meetrit viiskümmend allavoolu sama lugu. Kurja, ei saagi siit edasi? Otsustasin seejärel mõttest loobuda ja kindlat trajektoori pidi suundusin Reiu suudme poole. Seal siiarajoonil suurust maailm, proovin parem sealt.

Esimene peatus uue plaani püügipaigas andis kiisa. Jääd seal vaid 4-5 cm ja nii suhteliselt aegluubis edasi liikusin. Paar auku vaikust ja kolmandas (põõsa augus) korraga tavalise vimmamängu peale, nii pool meetrit põhjast, mõnus nooguti vajumine ja haakimisel taga raskus missugune. Kohe kuidagi ei tahtnud põhjast üles tulla ja olin üsna kindel et siig otsas. Järgnes paar minutit meelitamist. Mina teda ülespoole, sangpomm kiskus allapoole. Pooles vees tärkas elu ka raskusele sisse ja kala tegi paar kena sööstu. Lükkasin auku igaks juhuks lund peale ja tänu sellele augu all erilist pekslemist ei tulnud. Lõpuks lumest ninapidi välja ronis... vimb. Kuigi väga kena poiss, 700+ grammine, oli kerge pettumus siiski sees.

Jätku seal ei tulnud ja nii tegin veel kontrollaugud üles ja allavoolu, aga ka neist ei miskit. Ilmselt oli tegu ainukese talveunes olnud vimmaga, kes mingil imelikul põhjusel ühe silma lahti oli unustanud.

...

Kui ise olin kogu aeg alahoidlikult ettevaatlik jääolude suhtes, tehes pidevalt kontrollpuurimisi ja liikudes vaiksel sammul, siis pealelõunal sain kogemuse, kuidas tavalised inimesed jääpeale tulevad. Kuulsin ühel hetkel, et ülejõe kaldas lärmakas perekond askeldas. Keegi midagi kalamehest hõikus ja mõni minut hiljem korraga oli üks mees mu nina ees pärimas, et kas jää ikka tugev. Ma ütlesin et nii 4-5 cm, et väga uljas ei tasu olla. Sellepeale lõi mehel peast klaariks ja kamandas kogu perekonna, kahe väikese lapsega, kes olid juba poole jõe peale jõudnud, tuldud teed tagasi. Ja õigesti tegi, ilmselgelt on veel vara suvalistes kohtades liugu lasta ja pea ees ringi tormata.

...

Järgmisena liikusin vaikselt Reiu suudme suunas. Ettevaatlikult, sest mine tea mis seal kahe jõe piiril olla võib. Käisin kolm neli auku ilma ühegi võtuta läbi, kui korraga külm hakkas vaikselt kontidesse trügima. Õhutemperatuur oli küll päeva edenedes ülespoole roninud, kuid lõuna paiku tekkinud lääne tuul jahutas keha maha. Nii otsustasingi kella kahe paiku ennast soojaks kõndida ja suundusin oma enda tuldud jalajälgi pidi Lennuki alla tagasi.

Soe sees, proovisin päeva esimest auku ja sain teise ahvena. Punni. Seejärel kümme meetrit jõe keskkoha poole...vaikus...veel kümme meetrit...ja täiesti lambist vajutas viie minutilise mängitamise järel keegi nooguti alla. Vimb. Väiksem kui esimene, aga kõlbas ära võtta küll. Lisa ei tulnud hoolimata jonnakalt samal augul kükitamisest

Veerand tunnikest hiljem tüdinesin ja tegin samale voolujoonele viis meetrit allavoolu uue augu. Jälle tükk aega tühja mängitamist kui keegi koputamise reziimi peale käima läks. Vimb. Ja otse loomulikult ei mingit järgmist... Veel veerand tunnikest hiljem eelmisele augule tagasi korraks proovima läksin ja seejärel minuti järel põhjast lausa 70-80 cm kõrgusel vimb noogutit "krõbistas". Kolmas kala ronis jää peale. Proovisin veel viis minutit, aga kauemaks jääda ei tahtnud ning panin asjad kokku. Kell küll alles pool neli, aga mulle sai selleks korraks küll. Grupipilt sai muidugi ka tehtud.

PS! 12 tuhat sammu sai siis kummalgi päeval vantsitud jää peal. Kalasport:-)

Kasaril vimma luurel, 16. jaanuar 2020

Talv on ikka äge. Tuled maale, sumpad läbi lume, näed vaeva et saun soojaks kütta... ja hiljem hüppad lavalt tulles otse kokku kühveldatud lumehange, mis on pehme kui siid ja külm kui kurat. Mõnus. Ja kogu selle külmalaine mõju teeb veel mõnusamaks see, et piisavalt miinuskraade on lõppude lõpuks ka veekaasi minu jõgedel kinni tõmbamas.

Laupäeva hommikul vara kuhugi tõmblema ei hakanud. Väljas kõva viisteist kraadi miinust, sellise külmaga pole kiiret. Vaatasin oma jõe tuuraga ka üle, siin kiire voolu sees keskel veel üsna õhuke jää - teise löögiga sain vee kätte. Samas kalda ääres juba paksust küllaga.

Lõuna paiku sättisin minekule. Vanamõisa poole. Otse loomulikult polnud ühtegi jälge põlluteele tehtud ja nii sain tee lahti sõitmise au endale. Mazda ronis ikka päris mõnuga. Paarikümne sentimeetrisest lumest ei arvanud ta üldse midagi, nii neljakümnestes tuisuvaaludes midagi podises omaette ja ronis neist kenasti läbi. Rahuloleva tujuga parkisin auto ära ja tänasin neljaveolist tema töö eeskujuliku tegemise eest.

Jäi veel nii kuussada meetrit kand ja varvas tehnikat, mis osutusid aga palju raskemaks kui eelmine lõik. Kaheveolisega läbi tuisuvaalude marssida on pisut raskem. Kohale jõudes oli kere igal juhul juba korralikult soojaks köetud.

Jõgi tundus kenasti kaane all, igal pool kerge lumi peal, ei ühtegi märki sellest, et keegi oleks peal käinud. Kaldaäärsed roostikud olid  natuke tumedad, kuid muidu tundus, et peaks ikka kandev jää olema. Peale saamine oligi selline kahtlane, sest sain päris kaldaääres ikkagi jääservast läbi vajuda, õnneks vaid kümne sentimeetrisesse vette. Edasi läks juba paremaks. Kui paari-kolme puuripöördega vett vastu ei tulnud, siis tatsasin paar sammukest edasi, kuniks voolusängis kontrollpuurimise ära tegin. Mida k.....t,  pea viisteist sentimeetrit jääd ja ma veel kartsin et äkki ei kanna!

Edasi juba püügi tsooni. Alustuseks madala ja sügava piiril oleva metsatuka alla. Kammisin selles tsoonis erinevatel aukudel püüdes oma tunnikese ja sain unna likku. Kiiska ja särge nagu oli., vimmast aga ei kippu ega kõppu. Proovisin paari erineva punase kirbuga, mängitades nii klassikalist kui ka muid erinevaid rütme, kuid tulemus oli sellest hoolimata nutune. Ilm oli vähemalt ilus päikeseline ja tänu tuule puudumisele, kannatas paljakäsi püüda, hoolimata 12 külmakraadist.

Järgmisena tatsasin ülesvoolu oleva kõrkja lõigu äärde, kus ahvenat küll polnud hakkamas, aga sain teise unna sinna kaldaserva likku. Kolmas peatus oli juba kesk-talvises vimmatsoonis, kus passisin järgmise tunnikese neljal erineval augul ja saades ainukesteks elumärkideks vaid kiiskasid. Pikapeale sellestki tsoonist tüdinesin ja sammud püügi alguse piirkonda tagasi seadsin.

Kõndisin siis tipa-tapa ilusat maas vedelevat valget vatti imetledes, kui poolel teel püügile seatud unna ligi jõudsin. Olin sellest vast kümme meetrit eemal, kui tolle lipp korraga vardasse lendas. Ideaalne ajastus. Panin kompsud siis maha ja hiilisin krudiseval lumel vaikselt lähemale.

Paari meetri kaugusel püügivahendist nägin, et ketas andis meetrikese tamiili vee alla juurde. Mõni hetk veel teine samasugune jupike lisaks. Seejärel aga tardus ja maad võttis vaikus. Ootasin ja ootasin kannatlikult, et keera kala suus ringi ja uju minema...  kuniks minutike hiljem tüdinesin ootamast ja otsustasin asja uurida. Olin kindel, et kiisk sülitati haugi suust välja, aga ei - haakimise järel keegi vastupanu osutas.

Väike haug ronis peale mõningast augu all mässamist jääpeale välja. Selline sent üle mõõdu. Õnneks oli kolmik üsna huule ligidalt kinni ja nii sain kala ilma ära retsimata vette tagasi saata.

Viimase tunnikese veetsin uuesti metsatuka all ja sain lõpuks ka ühe (ilmselt) vimmavõtu kätte. Paarikümne sentimeetri kõrgusel põhjast keegi nooguti konkreetselt alla vajutas ja korraks maakera taga oli. Nii paariks sekundiks. Selleks, et mõni hetk hiljem plehku panna.

Peale  kella kolme muutus püük tänu päikese pilve taha peitu minekule sisuliselt võimatuks. Auk jäätus ikka metsiku kiirusega. Selleks ajaks oli väljas juba ka 18 külmakraadi ja nii otsustasin, et aitab küll. Tulin tulema. Enne loojangut.

Loodetavasti nüüd hoiab ka seda tekkinud jääd ja ei hakata talvega narritama.