Pärnus siiga otsimas, 27. jaanuar 2024

Nädala sisene sula viis jää pealt lume ja tõstis jõgedes pisut veetasemeid. Parajalt, et kalale elu sisse puhuda ja liikuma panna ning mitte liiga palju, et voolu metsikuks teeks. Laupäevaks lubas kergeid miinuskraade, seda pea olematu kagu tuulega. Kõikide märkide järgi pea ideaalsed olud - mõne päevane sula ja sellest tekkinud veetaseme tõus peatus, sodi jões ei ole, tänu läbipaistvale jääle on valgust vee all tsipakene rohkem kui lumega... Paremat jaanuris tahta oleks patt ja kui üldse midagi oleks saanud soovida, siis see oleks olnud päike.

Kelle kümnest olin kohal. Tänu sulale oli mäest alla jää peale saamine üks paras katsumus. Laveerides pidevalt kukkumise piirile õnnestus kuidagi tagumikku maha panemata ja varustust terveks jättes alla saada. Edasi olid ees ootamas juba oluliselt paremad liikumistingimused. Avatud uisuvälja piiritlesid vaid kaldad...

Sammusin alustuseks teise kalda alla. Madala serva. Kuna lumi oli ära sulanud, siis olid kenasti jää sees näha vanad külmunud augud. Nende arvukuse järgi julgesin oletada, et keegi teine oli ka vahepeal seda rajooni uurinud. Otsustasin olud üle kontrollida. Auk sisse, lood tööle, hõbedane kirp koos sääsevatsete puntraga alla.

Kalad oli kohe all - ekraanil toimus pidev liiklus. Proovisin selle augu peal nii veerand tunnikest, kuid kedagi ära rääkida ei õnnestunud. Kirpu ei puudutatud ka mitte! Pikemalt ei hakanud vaeva nägema ja suundusin põõsa augu tsooni. Ka siin paljastusid kümned jää sees olnud vanad augud, andes aimu, et koormus selles tsoonis on juba suurem kui eelmises.

Tsooni esimeses augus, vett 4.2 meetrit, sain käe valgeks. Alustuseks üks nurg, siis ka vimb. Lisa ei pakutud, kuigi loodi järgi oli kala all küllaga. Järgnenud püügiaeg näitaski, et täna tulid kalad august kas ühe või kahe kaupa. Ei enamat, kui just õhtune lühikene laine välja arvata. Tundus, et kirpu alla lastes tunti pakutava vastu huvi ja kui seda siiski kohe ära ei võetud, siis võisid või pea peal seista, aga käima allolevat kala ei saanud.

Püüdsin terve päeva üsna aktiivselt mängides. Alustuseks viis-kuus koputust vastu põhja. Seejärel 2-3 sentimeetrise amplituudiga liikudes tempokalt üles. Nii neli-viis võnget, ehk siis ca 15 cm kõrguseni  põhjast ja siis kirp hooga alla tagasi. Kui kala kümnekonna tiiru järel endast märku ei andnud, tegin võnke kõrguse ulatuse tõste lõpufaasis iga tiiruga aina väiksemaks... kuni lõpuks tõusu tipus pausini välja jõudsin.

Elumärke saamata kohandasin peale juba vaiksema mängu. Poole vähem võnke kõrgust ja tõste aeglasemas tempos. Kuni 10 cm kõrguseni põhjast. Tipust alla kukkudes, langust pidurdades. Vahele sättisin ka ootamatutes kohtades pause. Lõpuks mängimise üldse lihtlabase õõtsutamise peale ümber seadsin. Ikka uimaselt nagu kesktalvel kalale meeldib.

Kui see ka ei aidanud, siis tegin sekka nn Tõnu stiili. Ta püüab nii, et toob kaheste jõnksatustega, 4 tõstega, kirbu kiirelt 15 cm kõrgusele põhjast ja jätab siis selle sinna paigale. Pikalt paigale... Ja loomulikult ei puudunud minu arsenalist ka klassikaline vimma mäng, kus kirp ühtlaste jõnksatustega mängitades ca 40 cm kõrguseni põhjast kerkib ja siis samamoodi mängides alla tagasi laskub.

Kogu selle stiilipuntra (nagu presidendi vastuvõtt oma erinevate moestiilidega) kasutamise tulemusena tuli tõdeda, et enne õhtust võtulainet töötas vimma jaoks vaid üks võte - paus. Vahet ei olnud millise mängu tulemuse järel see paus tekkis, peaasi et vähemalt 7-10 sekundit sööta ühel hetkel paigal hoidsin. Võtt oli selline särjelik "krõps", nii õhkõrn, nagu oleks tegemist mikrokalaga.

Lõunapaiku leidsin aga augu, samas tsoonis vaid kümme meetrit allavoolu, kus siiavarjud loodile ilmusid. Kenad paksukesed "sajajalgsed" ujusid pisut põhjast kõrgemal. Sain poole tunni jooksul kaks võttu. Esimene kala oli üsna vähe aega otsas, aga raskus oli ilus. Teine jäi aga otsa, kuid kaalult oli tegemist hoopis teisest kategooriast kalaga, kui esimene. Sulgkaalane. Võitles küll visalt, pekseldes peaga päris tigedalt, enne jääauku saamist. Siial pikkust vaid 40 cm. Pärnu jõe kohta ikka väga väike suurus.

Peale seda muutus püügiauk vaikseks ja huvi pärast tegin teisele liinile paar auku ja uurisin sealt. Kuna seal midagi ei toimunud olin peagi siiaaugul tagasi ja peagi ka kolmanda kala võtma sain. Kaalult sarnane esimese kalaga, massi oli ikka tunda ja üles põhja pealt ei tahetud mitte kerkida... seekord sain võitlust poole veeni, enne kui siig lahti pääses. Kõik kolm tulid otsa täiesti ühte moodi - kiire ja agressiivse tempoga mängu ajal - see millega üldjuhul püüki alustan, võtsid kirpu sel hetkel kui too põhja peale tagasi langedes sealt uuesti kerkima hakkas.

Kella nelja paiku tegi vimb päeva aktiivsemad liigutused ja nii sain lõpuks ka rohkem kui kaks kala järjest ühest ja samast august. Võtt ise oli ka aktiivsem ja nõustuti sööta haarama juba liikumise pealt. Enamus võtte muidugi täiesti põhja kohalt. Siig aga rohkem karpi lahti ei teinud. Ka loodil tema liikumist rohkem ei märganud.

Kella poole viist panin asjad kokku. Kuigi võtt oli olnud üsna passiivne, siis päevaga sai üsna rahule jääda. Kokku käis õhku nuusutamas 19 vimba, millest 12 võtsin kuivatamiseks ka ära. Üks siig + kaks ära minekut. Lisaks kaks nurgu ja üks ahven. Pole paha jaanuari kohta. Veebruaris peaks veealune elu vaikselt elavamaks muutuma ja kui jää tulevastele soojalainetele, tollel paksust ju küllaga, vastu peab siis märts võiks juba päris hea olla, arvestades et kala tundub jões olevat ikka päris korralikult.

Kasaril, 14. jaanuar 2024

Pühapäevaks lubas grammikese soojemat ilma, kui oli olnud laupäeval. Lubadus täitsa pädes, "vaid" -8 kraadi külma ja seda olematu kagu tuulega. Kella üheteistkümne paiku sättisin ennast Vanamõisa alla.

Jälgi värskel lumel polnud ei tee peal ega ka jõejääl. Tõsi tunnike hiljem saabus paar autotäit püüdjaid, kes enamuses parklaesist ala proovisid ja sinna ka lutsuunnad sisse panid. Päev oli ju nii hämar, et teoorias seal vee all valitsevas pimeduses võib lutsul ajataju sassi minna küll.

Alustasin kasvuhoone tsoonist. Lood näitas kala ühes augus kolmest, kuid käivitada teda ei õnnestunud. Tunnikene hiljem kolisin järgmisse paika. Puude alla. Ja esimesest august õnnestus loodil pikalt passinud kala võtma meelitada. Vimb. Punase kirbu ja sääsevastsete peale.

Boamaod ekraanil ujusid edasi ja kulutasin oma pool tundi nende käivitamisele. Tulutult. Lõpuks kalad lihtsalt lahkusid augu alt. Ei toiminud täna neile ükski minu poolt pakutavatest mängustiilidest.

Samas rajoonis tegin veel kolm auku ja sain ühes neist lõpuks unnaahvena ning särje kätte. Und sai likku pandud ja langetatud mastiga passis too kuni äraminekuni välja. Eks pakutav söödakala natukene suur unna otsa panekuks oli ka...

Kella ühe paiku otsustasin otsima minna. Asjad kokku ja ülesvoolu olevatele aladele. Esmalt pilliroo äärne paik, kus kohe esimeses augus keegi poole meetri kõrguselt otsa vajus ja poolel teel jääpeale plehku pääses. Vimb see nüüd küll polnud, pigem särg. Järgmisest august õnnestus üks kenake ahven talveuinakust üles äratada. Kauemaks sinna aga ei jäänud. Jää peal, lume all, oli vesi ja märjad olud ajasid mind sealt edasi otsima.

Proovisin ära 6.5 meetrise tsooni ja ka kesest sirget oleva kõrgema platoo. Kummastki elumärke ei näinud ei loodilt ega ka noogutilt. Püügipäeva lõpetuseks tulin veel alguse tsooni tagasi, kuid peale kiusavate kiiskade kedagi enam ära rääkida ei suutnud.

Oli selline tüüpiline pime kesktalve päev, mil edulootused Kasaril on alati suhteliselt väikesed. Üks vimb, kaks ahvenat ja üks särg kogusaldoks jäidki.

Jääolud olid üllatavalt kesised. Vaid 12-13 cm jääl paksust. Kvaliteedilt küll süsimust ja väga tugev. Pärnus oli jääl paksust teist samapalju rohkem olnud ja ka kodumaja all on jääd juba 20 cm. Ilmselt on põhjuseks ülikõrge veega tekkinud jäätumine. Tänagi oli vesi veel kõrge, +105 cm! 

Ära tulles olid põllupeal kaks valge sabaga merikotkast.

Üks suur kannatamine, 13. jaanuar 2024

Nende suurte külmadega on mul kahetised tunded. Hea meel on seepärast, et jää kasvab mühinal. Juba maja all oli eelmine nädal 10+ cm. Kurvem meel on selles, et üle kümne kraadise külmaga kirbutamine on üks suur suur kannatamine. Auk jäätub kiirelt, käed külmetavad, sest mulle meeldib paljaste kätega püüda; ühe paiga peal kaua püüda ei kannata ja püügikoha vahetamine toimub ka väikeste vahemaade kaupa, sest pika distantsi läbimise järel külmuvad sääsevastsed ära ja uue puntra otsa saamine on ka üks paras katsumus. Lohutan ennast sellega, et peaasi et jää kasvab. Ei lähe vast keset talve enam minema, kui peaks mingi aeg suuremat sorti sula tegema.

Võiks ju kindad kätte ajada ja tirgutada. Koha tuleb nii Lämmil kui Pärnus... Aga millegipärast ei tõmba see. Vahendid on kalakastis kogu aeg kaasas, aga nende kasutamine lükkub pidevalt edasi.

Täna sättisin ennast pooleks päevaks Pärnu jõele. Lõuna paiku sättisin peale, sest selle -12 kraadi juures üle 3-4 tunni väga olla ei taha. Seda enam, et kagu tuul tegi olukorra veel jahedamaks. Ei aidanud westini kombe alla pandud kaks paari sooja pesu ja kampsun; samuti saabastesse sätitud fooliumiga lisatallad. Kui kell pool neli püügi lõpetasin, olin ikka väga selgelt maha jahtunud.

Püügist endast aga.,.. Alustasin madala servast. Olin puurile uued terad pannud ja auk jäässe tekkis ülikerge vaevaga. Mõnus! Aru ma ei saa, miks nii kaua nende vahetamisega jokutasin. Tegin tsoonis kolm auku ja jäin 3.3 meetri sügavuse peale pidama.

Lood selles augus oli enam kui paljulubav. Üksikud maod roomasid mööda; vahel tekkisid 3-4 kihilised read (vimmad), siis uuesti paksukesed maod. Püüdsin hõbedase kirbuga ja pooletunnise püügi järel sain põhja kohalt ka päris korraliku võtu. Nooguti tegi hooga 90 kraadi alla ja siis nagu vedrust visatud üles tagasi. Proovisin, mis ma proovisin, aga kordust sellele võtule ei saanud.
Tunniga olin piisavalt maha jahtunud, et teha pikem ots poide rajooni. Sain keha vähekene soojemaks ja proovisin selles rajoonis kahe erineva voolujoone pealt. Lood oli vähelubav. Paar kala ujus alt läbi, aga masside rännet ei tuvastanud. Võtust rääkimata. Tunnikese kulutasin siiski seal piirkonnas ära, sest see on hea koht, enne kui järgmisele tsoonile suundusin.

Kolmas püügirajoon sai valitud põõsa august pisut ülesvoolu ja natukene kalda poole. Lood andis kohe hoopis parema pildi, kui eelmises piirkonnas. Keskid käisid kogu aeg augu alt läbi. Vahepeal ahvena pilte sekka viskas, siis vimmaparv mööda komberdas... Vahetasin hõbedase kirbu punase vastu ja ühel hetkel sain ahvena käima. Neli tükki tuli järjest, viies mõne aja pärast ka veel sekka. Suurim vast kahepoolesajane. Siis kadusid nad ära.

Otsima neid ei viitsinud minna. Vahetasin hoopis uuesti hõbedase kirbu tagasi ja jätkasin samas augus üsna agressiivselt mängides. Külm lihtsalt tingis selle, sest aeglane õõtsutamine sellise ilmaga lihtsalt ei olnud võimalik. Ja ühel hetkel põhja kohalt vajutati! Seekord jäi kala otsa. Tundus, et päris kenake, kui teda vaikselt ülespoole sikutasin. Ilmselt vimb. Siis kala ennast pooles vees paigale sättis ja metsikult pekslema hakkas. Kala kaal mu mõtetes kasvas iga sekundiga, mida lähemale ta augule tuli.

Mingi hetk juba aimasin, et see on siig. Augu all peksles veel nii kõvasti, et olin kindel et läheb minema. Tõmbe amplituut oli lihtsalt nii suur, et tahes tahtmata tekkis mingi hetk tamiili väikene lõtk sisse. Aga seekond oli õnn minu poolel ja kala pea ilmus august nähtavale. Käsi läks kiirelt lõpuste taha ja jää peale ta maandus.

Kena 1.3 kilone siig. 53 cm pikk. Selle talve esimene. Üsna tumedat värvi teine. Tuli hõbedase kirbuga.

Pool tunnikest olin veel samal püügipaigal, enne kui jalga lasin. Paar boamadu ujus loodilt uuesti läbi, aga seekord kedagi võtma enam ei saanud. Ja ega isu ka enam polnud. Külm sundis kodupoole minema.