Üks suur kannatamine, 13. jaanuar 2024

Nende suurte külmadega on mul kahetised tunded. Hea meel on seepärast, et jää kasvab mühinal. Juba maja all oli eelmine nädal 10+ cm. Kurvem meel on selles, et üle kümne kraadise külmaga kirbutamine on üks suur suur kannatamine. Auk jäätub kiirelt, käed külmetavad, sest mulle meeldib paljaste kätega püüda; ühe paiga peal kaua püüda ei kannata ja püügikoha vahetamine toimub ka väikeste vahemaade kaupa, sest pika distantsi läbimise järel külmuvad sääsevastsed ära ja uue puntra otsa saamine on ka üks paras katsumus. Lohutan ennast sellega, et peaasi et jää kasvab. Ei lähe vast keset talve enam minema, kui peaks mingi aeg suuremat sorti sula tegema.

Võiks ju kindad kätte ajada ja tirgutada. Koha tuleb nii Lämmil kui Pärnus... Aga millegipärast ei tõmba see. Vahendid on kalakastis kogu aeg kaasas, aga nende kasutamine lükkub pidevalt edasi.

Täna sättisin ennast pooleks päevaks Pärnu jõele. Lõuna paiku sättisin peale, sest selle -12 kraadi juures üle 3-4 tunni väga olla ei taha. Seda enam, et kagu tuul tegi olukorra veel jahedamaks. Ei aidanud westini kombe alla pandud kaks paari sooja pesu ja kampsun; samuti saabastesse sätitud fooliumiga lisatallad. Kui kell pool neli püügi lõpetasin, olin ikka väga selgelt maha jahtunud.

Püügist endast aga.,.. Alustasin madala servast. Olin puurile uued terad pannud ja auk jäässe tekkis ülikerge vaevaga. Mõnus! Aru ma ei saa, miks nii kaua nende vahetamisega jokutasin. Tegin tsoonis kolm auku ja jäin 3.3 meetri sügavuse peale pidama.

Lood selles augus oli enam kui paljulubav. Üksikud maod roomasid mööda; vahel tekkisid 3-4 kihilised read (vimmad), siis uuesti paksukesed maod. Püüdsin hõbedase kirbuga ja pooletunnise püügi järel sain põhja kohalt ka päris korraliku võtu. Nooguti tegi hooga 90 kraadi alla ja siis nagu vedrust visatud üles tagasi. Proovisin, mis ma proovisin, aga kordust sellele võtule ei saanud.
Tunniga olin piisavalt maha jahtunud, et teha pikem ots poide rajooni. Sain keha vähekene soojemaks ja proovisin selles rajoonis kahe erineva voolujoone pealt. Lood oli vähelubav. Paar kala ujus alt läbi, aga masside rännet ei tuvastanud. Võtust rääkimata. Tunnikese kulutasin siiski seal piirkonnas ära, sest see on hea koht, enne kui järgmisele tsoonile suundusin.

Kolmas püügirajoon sai valitud põõsa august pisut ülesvoolu ja natukene kalda poole. Lood andis kohe hoopis parema pildi, kui eelmises piirkonnas. Keskid käisid kogu aeg augu alt läbi. Vahepeal ahvena pilte sekka viskas, siis vimmaparv mööda komberdas... Vahetasin hõbedase kirbu punase vastu ja ühel hetkel sain ahvena käima. Neli tükki tuli järjest, viies mõne aja pärast ka veel sekka. Suurim vast kahepoolesajane. Siis kadusid nad ära.

Otsima neid ei viitsinud minna. Vahetasin hoopis uuesti hõbedase kirbu tagasi ja jätkasin samas augus üsna agressiivselt mängides. Külm lihtsalt tingis selle, sest aeglane õõtsutamine sellise ilmaga lihtsalt ei olnud võimalik. Ja ühel hetkel põhja kohalt vajutati! Seekord jäi kala otsa. Tundus, et päris kenake, kui teda vaikselt ülespoole sikutasin. Ilmselt vimb. Siis kala ennast pooles vees paigale sättis ja metsikult pekslema hakkas. Kala kaal mu mõtetes kasvas iga sekundiga, mida lähemale ta augule tuli.

Mingi hetk juba aimasin, et see on siig. Augu all peksles veel nii kõvasti, et olin kindel et läheb minema. Tõmbe amplituut oli lihtsalt nii suur, et tahes tahtmata tekkis mingi hetk tamiili väikene lõtk sisse. Aga seekond oli õnn minu poolel ja kala pea ilmus august nähtavale. Käsi läks kiirelt lõpuste taha ja jää peale ta maandus.

Kena 1.3 kilone siig. 53 cm pikk. Selle talve esimene. Üsna tumedat värvi teine. Tuli hõbedase kirbuga.

Pool tunnikest olin veel samal püügipaigal, enne kui jalga lasin. Paar boamadu ujus loodilt uuesti läbi, aga seekord kedagi võtma enam ei saanud. Ja ega isu ka enam polnud. Külm sundis kodupoole minema.